RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 20. aprill 2014

Kas muutunud olud lükkavad president Ilvese selja sirgu?

Päris palju on Eesti meedias räägitud uuest piirilepingust. Teada on ka see, et rõhuvalt suur enamus eestlastest on selle lepingu vastu SELLISEL kujul nagu see hetkel on Eesti poolt allkirja saanud. Ehk nagu varasemalt äeldud on - Paet oleks võinud parem pastaka alla neelata, kui oma haleda puukstaafiga Vabadussõja tulemuse tühistada.

Samavõrra on imestatud meedias, et kui peale venemaa poolset hitlerliku Saksamaa stiilis Krimmi annekteerimist käidi sisuliselt meie poliitikutele ette ideaalvariant sellest häbiväärsest uuest piirilepingust taganemiseks, et miks seda ei tehtud juba Riigikogus esimesel lugemisel, mis mõne päeva eest aset leidis?
Mõnede vaatlejate ja poliitilist telgitagust aduvad inimesed on seepeale esile kergitanud suisa hirmuäratavaid vandenõuteooriaid, et selle põhjuseks on mõne suurema kaliibriga poliitiku isiklik kasu ja venemaa pollne lubadus teatud luukerede kappi jätmiseks.

Sellegipoolest pole veel kõik kadunud, sest ees on veel teine lugemine ning võib loota, et riigikogujatel tärkab ehk südametunnistus. Kui mitte ning nad endiselt lähevad oma otsustes rahva vastu, siis on veel üks lootus.

See viimane lootus rahva jaoks on president, kes seda häbiväärset ja mittevajalikku ratifitseerimist välja ei kuuluta. Tal on selleks õigus.

Küsimus selles, kas presidendil, erinevalt selgrootutest riigikogujatest, on piisavalt selgroogu?
Selles paljud kahtlevad. Teisalt aga just viimase aja sündmused on tõstnud president Ilvese maailma silmis oluliselt teisele pedjestaalile, mis selleks teatud lootuse annab

Kui varem Ilvese sõnavõtte vene ohu osas sinisilmsete lääne poliitikute poolt eriti ei kuulatud või peeti selliseks omalaadi vingumiseks, siis nüüd vaadatakse Ilvese varasemate sõnade peale hoopis teise pilguga. Tema sõnad venemaa suunal pälvivad nüüd hoopis enam respekti.
See on üks asi.

Teine asi on ka see, et president Ilves on ise rõhutanud, et läänemaailma sanktsioonid venemaa suhtes on mõjutud ja hambutud, et venemaale on vaja anda tugevam signaal. Uue piirilepingu mittesõlmimine on just sedasorti signaal, mis on paras kõrvakiil venemaale tema agressiivse välispoliitika suhtes märguandmiseks.

Ka tõstaks see samm Eesti riigi tervikuna maailma valgusse kui julge ning eneseväärikusega riigi.

Vastasel juhul täpselt vastupidid - sõlmitav uus piirileping eritimeediatähelepanu ei käida või teeb seda vaid sellise signaali kaudu, et õigustab venemaa agressiooni Ukrainas ning edaspidiseid selliseid venemaa poolseid samme. Lepingu allakirjutamine ütleks sõnaselgelt - venemaa võib teha, mis tahab. Naaberriikide annekteerimise korral peab ta kannatama mõned aastad sõimu, mõnekümne aasta pärastsünnivad okupeeritud aladele pretendeerivas riigis uued poliitikute põlvkonnad, omad rahvuslikud "paedad-mihkelsonid", kes vabatahtlikult ja tasuta venemaa poolesed varasemad okupeerimised ja annekteerimised heaks kiidavad.

Anar Rand
BHR
 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP