RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 27. mai 2014

Uudiseid Soome Suurvürstiriigist

Igal rahval on suurmehi, kes mõtlevad globaalselt ega karda vastanduda üldiselt heakskiidetud arusaamadega ja seisukohtadega. Soomlastel on selline mees olemas Helsinki ülikooli dotsendi Johan Bäckmanina.

Sel ajal, kui Euroopa elas meesnaiselikkuse võidukäigu eufoorias, nii nagu stsenaarium ette näeb, korraldas dotsent Bäckman Helsingis seminari, millele kutsus kõnelejaks teise globaalselt mõtleva inimese – natsionaalbolševismi ja eurasianismi alusepanija Aleksandr Dugini, kes on Venemaa suuruse taastamise üks mõjukaimaid ideolooge. 18. mail toimunud üritusel tutvustas professor Dugin oma nägemust Euroopa tulevikust, eurasianismi, ning seda kajastasid ka kohalikud ajalehed, nagu iga Bäckmani korraldatud happening´i.

Uus Ivan Julm, Peeter I ja Stalin ühes isikus

Dugin sai tuntuks oma 1997. aastal ilmunud teosega „Geopoliitika alused." Väidetavalt on see praegu Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväeakadeemias kohustuslikuks lektüüriks ning professoril palju soosijaid riigi juhtkonna ja kaitsestruktuuride kõrgeimates koridorides. Kui soosivalt suhtub temasse president Putin, on keeruline öelda, ent märkamata ei ole Dugini ideed kindlasti jäänud, sest just Briti-Ühendriikide juhitud riikide koalitsioonile vastanduv poliitika on praeguse Venemaa argielu ja tulevikusuundumus. Isegi NATO ei ole Dugini jaoks iseenesest probleem, kuid USA liidriroll selles ei ole muidugi vastuvõetav.

Dugini arvates ei lahene olukord enne, kui üks neist kahest on maailma poliitiliselt areenilt kadunud. Ja Venemaa ei kavatse kaduda kuhugi, vaid on kohustatud andma vastulöögi Nõukogude Liidu lagunemise järel monopoolselt tarbijalikkust ja traditsioonilisi väärtusi maha tallavale Ühendriikide hegemooniale.

Putinis näeb Dugin Ivan Julma, Peeter Suure ja Stalini töö jätkajat, kes tõstab uuesti üles slaavluse ja ortodoksse usu lipu. Suur territoorium – Karjalast kuni Vladivostokini, hõlmates venekeelsete inimestega asustatud alad, on tulevikus uudse tsivilisatsiooni tekkekohaks. Miks Dugin näeb siia kuuluvat ka Afganistani, Mongooliat ning suurt osa Hiinast, peab küll küsima tema enese käest. Samuti seda, millisena näeb ta Poola ning Balti riikide osalist iseseisvust ning miks kuulub Soome järgmisel aastal loodava Euraasia Liidu liikmesriikide kandidaatriikide hulka.

Taas Euroopa jagamine

Dugini arvates on impeerium Venemaa olemasolu ainukeseks võimaluseks ning Euroopas näeb ta partnerina vaid Saksamaad. Nende kahe riigi vahel peab sündima selline liitlassuhe, mis tagaks tsivilisatsiooni ellujäämise ning viima ellu nii Putini kui Dugini idee Euraasiast – Lissabonist Vladivostokini ulatuvast uuest tsivilisatsioonist. Selles maailmas kuuluksid Venemaa huvisfääri Albaania, Kreeka, Bulgaaria, Rumeenia, Serbia, Kaukaasia, Kesk-Aasia ja huvitaval kombel Soome. Soome ajakirjandusele väidab ta ometi, et ei temale kui eurasianismi loojale ega Putinile kui selle idee elluviijale ei olevat kordagi tulnud pähe tõmmata Euraasia Liidu piiri Soome idapiirist kaugemale. „Soomele on aga uks lahti," ütleb president Putini ideoloogiks ja nõunikuks peetav teadlane. „Kui mõni soomlaste rühmitus seda soovib, on asjade selline käik täiesti võimalik."

Saksamaa huvisfääri kuuluksid omakorda Slovakkia, Horvaatia, Ungari ja Baltimaad. Tõenäoliselt ka teised endised sotsialistliku bloki maad ja Saksamaa läänenaabrid Lissabonini.

Krimmi sündmustest alates on Dugin saanud Vene massimeedias lahkelt eetriaega, selgitamaks seal oma nägemust, mille järgi Krimmi taasliitmine ning Ukraina sündmused on loogiliseks prelüüdiks edasistele sündmustele ning Suur-Venemaa taassünnile. Euroopa on teinud ise Putinile ja Duginile elu lihtsamaks. Kui Goebbels pidi looma ja üleval hoidma propagandaministeeriumi, siis Venemaal ei ole selleks mingeid kulutusi vaja teha, sest lääs toodab Euroopa-vastast, idaaladel hästi töötavat propagandamaterjali oma kulu ja kirjadega. Eurovisioni niinimetatud lauluvõistlus näiteks pani Venemaal järjekordselt paljude jaoks asjad paika. Sotši olümpiamängude ajal plaanis GLBT temaatikat propageeriv Ühendriikide ettevõte FCKH jagada mängude toimumiskohas lastele tasuta värvimisraamatuid „Misha & his Moms go to the Olympics", milles räägitakse Miša-nimelisest poisist, kellel on kodus kaks ema ja koer Laika.

Värvitavatel piltidel on kujutatud homoparaadi laialipeksvad miilitsaid, kes tümitavad demonstrante siltidega „Gay – OK!". Samuti kujutavad pildid Miša sõpru, kellel on kaks isa või kurja näoga miilitsat, kes viib Mišat oma emade juurest ära. Oma koht on ka lesbisuudlust vahetavatel sportlastel. Sellist temaatikat oma poliitpropagandas kasutaval jõul oleks Venemaal mõistlik vist kohe end ise kõrvaldada, sest valijate hääli ta endale vaevalt et saab.

Müstik või realist?

Kui Dugini jaoks ei ole Euroopa sõjalise potentsiaali kasv probleemiks, siis Vene Föderatsiooni ja Ukraina või Valgevene tavakodaniku jaoks kutsub sõnalühend NATO siiani esile vastikusvärinad ning on võrreldav fašismi taassünniga. Nüüdseks on ainult fašismist saanud äärmiselt laialivalguv mõiste, mida võib kasutada vastavalt vajadusele. Dotsent Bäckman nimetabki end esimeseks Soome antifašistide seas ning kasutab seda terminit teadlikult, liigitades end Vene impeeriumi käsualuste hulka. Sellisena on ta end ka ühes kunagises intervjuus identifitseerinud.

Et teda ei toeta isegi mitte Soomes elav venekeelne kogukond, kes näevad Soomes oma uut kodu, mis on võimaldanud neile inimväärse elamise, ei morjenda Bäckmani sugugi, sest tema panused on pandud hoopis teisele mängulauale. Oma blogis kirjutab ta: „Venemaa ookeanilainer on vahetanud kurssi. Suur laev on pööranud end raskelt, ent kindlalt. Enam ei lõhuta ega lagastata Venemaad, nüüd võtab ta kõik tagasi. Dugin räägib meile, kuhu me oleme teel. Iga tema sõna on väärt üleskirjutamist ning meeldejätmist (Suomen Kuvalehti)."

„Me ei soovi, et Euroopa oleks Ameerika Euroopa. Me ei või kontrollida Euroopat, kuid (Venemaa Putini juhatusel) aitame sel saada taas iseendaks," selgitas päevasangar Dugin konverentsil viibinud ajakirjanikele. Millisel moel see teoks saaks ja kuidas seda tegevust finantseeritaks on iseküsimus, sest esialgu tegeleb Venemaa oma föderaaleelarve ümberpumpamisega Krimmi omaenda elanike heaolu arvelt. Euroopa abistamine oleks kindlasti suur väljakutse, sest Venemaa riigieelarve on võrreldav New Yorki, Pennsylvania, Ohio ja Indiana eelarvetega kokku. Seda on muidugi tunduvalt rohkem kui viisteist aastat tagasi, kui Venemaa käsutuses oli sama palju raha kui Hollandil.

Duginit ongi peetud müstikuks, kes ei arvesta absoluutselt majandusaspektidega ning kes hõljub metafüüsilistes kõrgustes nagu natsiideoloog Rosenberg, kelle kirjanduslikke tekste ei olevat suutnud isegi führer lugeda ilma valuliku oigamise ja ajukrampideta.

Venelased ei taha Venemaale

Igatahes üritavad Venemaa, Valgevene ning Kasahstan luua järgmise aasta jooksul vastukaaluks Washingtonist juhitud Euroopa Liidule Euraasia Liitu. Huvi on asja vastu üles näidanud ka Tadžikistan ning Kirgiisia. „Nüüd, Krimmi järel, oleme asunud teele, millelt tagasipöördumist ei ole," ütleb Dugin. Milliseks kujunevad Euroopa jaoks lähiaastad, saame peatselt näha, fakt on aga see, et konservatiivsete ning traditsiooniliste väärtuste alal hoidjate seas oleks Dugini ideedel soodsat pinnast küll.

Vimka on ainult selles, et hoiatavaks näiteks Venemaa pompöössetest plaanidest on kasvõi kaasmaalaste koju kutsumise programm, mille käigus naasis Venemaale Eestist kaheksa inimest ning asjale hinnangut andes pidi tõdema Riigiduuma spiiker, et suurimaks takistuseks kodumaale naasmiseks on kodumaa ise.

Roland Tõnisson,
teoloog, rahvusvaheliste suhete magister,
Helsinki,
ÕHTULEHT
 
Allikas: SIIN

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP