Euroagendid vastutusele

Kui Gorbatšov 1985. aastal võimule sai, seisis NSVL suurte väljakutsete ees. Gorbatšov mõistis, et riigi päästmiseks on vaja tõsiseid reforme, kuna eelmiste juhtide ajal oli riigi majandusareng peatunud.
Gorbatšov lubas alustada ulatuslike reformidega, mis esialgu pidid olema põhiliselt majanduslikud. Reformi kui terviku nimeks sai uuendamine(perestroika).  Ta lubas ettevaatlikult ka teatud turumajanduslikke reforme. Suurel kohal oli ka kulude kärpimine ja uute parteide lubamine NSVLis. Liberaliseerumine, järsk nafta hinna langus ning kuhjuvad majandusmured tõid aga kiirelt sündmused, mis tipnesid NSVLi lagunemisega. Kui veel 1991. aasta alguses oli neid, kes NSVLi jätku siiralt uskusid ja ajasid üsna sarnast juttu nagu tänane samuti rahvaste segunemist ja ühe võimu juhtimist soovivate euroagentide valitsus, siis 1991. aasta detsembriks oli kõik lõplikult läbi. Rubla väärtus langes nii, et sellega oli paras tuld teha. Hüperinflatsioon võttis maad.
Nii langes utoopiline eksperiment luua edukas nõukogude sotsialism(ei maksa sassi ajada rahvussotsialismiga, mis lubab eraettevõtlust)ning sellele järgnema pidanud idülliline kommunism, kus rahvas pidi elama jõukalt ja õnnelikult. Kõlab tuttavalt? On ju meile aastaid lubatud absurdseid lugusid jõukuse saabumisest euroga. Mäletame küll, mis põrgu pidi saabuma, kui euroga ei liitu.
Selge on, et tänane euroimpeeriumi katsetus ei kesta enam kaua sellisena nagu ta on täna. Selleks on eiratud liiga palju majanduslikke, kultuurilisi ja ka etnilisi tõdesid. Seega võime uues löögis majandusele kindlad olla.
Sellest järeldades ootaks tavainimene, et vigu teinud liberaalvõim tõmbaks oma tegevust mõnevõrra tagasi. Selle asemel aga on mugavas toolis istuv euroagent jätkamas oma senist agarat tööd kohalike huvide kahjustamisel, mis tõotab agoonia suurust kasvatada.
Võtkem siin näiteks alates 2013. aastast liberaalvõimu otsuse läbi avatav elektriturg, mis tõotab tõsta elektrihinda võrreldes tänasega kuni 35%! Võimu sõnul pole see oluline, sest elektrihind moodustab vaid 2,5 % kulutustest neil, kes ei küta elektriga ning lahenduseks on säästmine.
Tsiteering ap3.ee-st: “Tegelikkus on aga teine. Ilmestan veidi. Eesti keskmine brutopalk statistikaameti andmetel oli 2010. aastal 792 eurot ning selle aasta II kvartalis 857 eurot. Rõhutan – brutopalk. Miinimumpalk, mida Eestis saavad paljud (nt poemüüjad), on 2011. a 278,02 eurot. Keskmine vanaduspension statistikaameti andmetel oli 2010. aastal 304 eurot kuus. Selle aasta II kvartalis oli keskmise vanaduspensioni suuruseks 305,1 eurot.
Millised on inimeste elektriarved? Uurisin seda enne ettekande kirjutamist veidi. 132 m2 uuselurajoonis asuv maja, kus on keskküte, kuu arve oktoobri eest 34,88 eurot (2 inimest). 50 m2 korter 1980ndatel ehitatud majas, keskküte, elektriboiler, muidu tavalised kodumasinad, elektriarve oktoobrikuu eest oli 25,14 eurot (1 inimene). Ridaelamuboks, kus köetakse maasoojuspumba abil, elektriarve oktoobrikuus oli 77,59 eurot (2 täiskasvanut ja 2 last).”
Kasvavad arved, võlad ja töötus ning rahva arvamusest ülesõit ja süsteemi kadu peidab endas aga võimalust.
Negatiivse kõrval annab see kõik võimaluse lüüa minema pättide juhitav süsteem, taastada meie iseseisvus, võtta euroagendid vastutusele, purustada spekulantide haare ja kaitsta oma turgu hindu tõstvate rämpsregulatsioonide eest. Küsimus on vaid selles, kas rahvas teeb sama vea nagu 1991. aastal, kui valis järsku lippu vahetanud poliitikud tagasi või mitte?
Allikas: http://staap02.wordpress.com/