RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 24. november 2011

Haridus kaubastub ja kaubastab üha enam ka inimese

Maarjamaa Haridusselts - 07.11.2011

19.–22. oktoobrini toimus Tallinnas Püha Katariina kirikus järje kordne festival TriaLogos, mille teemaks oli sel aastal perekond. Üks festivali korraldajaid, Maarjamaa Haridusselts, otsustas pöörduda avalikkuse ja riigikogu kultuurikomisjoni poole, et juhtida tähelepanu hariduse rollile tagada ühiskonna jätkusuutlikkus, valmistades noori ette eluks perekonnas.

Eesti, nagu kogu Euroopa, seisab silmitsi väga tõsiste demograafiliste probleemidega: madala sündimuse ja rahvastiku kiire vananemisega. Eesti rahva püsimajäämine on paari põlvkonna küsimus. Samal ajal kasvab nende laste hulk, kes elavad allpool vaesuspiiri ja kes selliselt stardipositsioonilt ellu astudes näevad oma tulevikku elamisväärsena eeskätt väljaspool Eestit. On saabumas aeg, kus väikesearvulisele järeltulevale põlvkonnale pole jõukohane ülal pidada rohkearvulist vanemate ja vanavanemate põlvkonda. Eesti perekondade püsivus on isegi Euroopa dimensioonis üks väiksemaid.

Arvestades demograafilisi tendentse ja meie põhiseaduslikku kohustust kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, ... mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, juhib Maarjamaa haridusselts tähelepanu sellele, et orienteerides haridussüsteemi eeskätt turuühiskonnas vajalikule edukusele ja konkurentsivõimele, jäävad tagaplaanile väärtused, mis toetavad perekonna, rahvuse ja kultuuri püsimist. Haridus kaubastub üha enam ja kaubastab ka inimese.

Võime küll uhkust tunda meie laste kõrgete tulemuste üle PISA testis, ent see ei saa olla ainus (põhiline) mõõdupuu, mille abil haridussüsteemi kvaliteeti hinnata. Haridus peaks kujundama noores valmisoleku toime tulla mitte ainult tööjõuturul, vaid ennekõike inimesena, eluks perekonna- ja ühiskonnaliikmena.

Paradoksaalne on, et mida rohkem orienteerume haridussüsteemis edukusele turumajanduses, seda kiiremini kaotame oma noored kõrgema elatustasemega riikidele. Haridus on muutumas teguriks, mis võimendab destruktiivseid tendentse ühiskonnas.

Ühiskonnas, kus prevaleerivad heaolutaotlus ja individualism ning üha enam lapsi kasvab üles purunenud perekondades, tuleks hariduses erilist tähelepanu pöörata inimlikele kvaliteetidele.

Iga laps vajab kasvamiseks armastust ja talle on loomuomane püüelda soojuse, siiruse ja puhtuse poole. Seda tuleb hoida ja kaitsta, mitte naeruvääristada. Naudingu- ja edukusekultus ning käegalöömine eetilistele tõekspidamistele on väljasurevate kultuuride vaimne hoiak.

Tulevikku suunatud haridussüsteem peab tagama ühiskonna jätkusuutlikkuse, kultuuri ja rahvuse püsimise ning perede, kus sünnivad ja kasvavad lapsed, toimetuleku.

Ainult põlvkondi ühendav perekond, kus ollakse valmis jagama üksteisega nii rõõmu kui muret ning osatakse luua ühise tööga eluks vajalik, saab olla aluseks jätkusuutlikule ühiskonnale.

Sellest lähtuvalt kutsub Maarjamaa haridusselts üles:

  • ümber vaatama väärtussüsteemi, mis on meie õppekava ja haridussüsteemi aluseks, nii, et haridus väärtustaks ja toetaks noortes inimestes oskust ja valmisolekut elada mehe ja naisena perekonnas, mis on seotud armastusega ja rajatud truudusele ning kus lapsed on oodatud ja kaitstud;
  • rahvasaadikuid säilitama meelekindlust õigusruumi ülesehitamisel nii, et see lähtuvalt meie põhiseadusest hoiaks ja kaitseks perekonda, kultuuri, rahvust ja keelt läbi muutuvate aegade.
Ivar Tröner 07.11.2011 23:56
Jutud hariduse kriisist ja sellega kaasnev koolikriitika on kestnud aastakümneid. Kriisi üheks ilminguks ja põhjustajaks peetakse ka stereotüüpse reeglistikuga kooliargipäeva. Väärib märkimist, et see, mis pälvib jätkuvalt etteheiteid tänases koolis, leidis diskuteerimist juba sajandi alguskümnendil. Muu hulgas tuleb teada Frankfurdi koolkonna analüüsi haridustööstusest. Adorno annab ulatusliku empiirilise ning kriiti¬lise ülevaate teooriatest, mis on püüdnud analüüsida kooli kui popkultuuri avaldumisvormi. Kaubastuva eluhoiakule on iseloomulik võõrandumine iseendast, allumine välistele jõududele, tühjuse ja elu mõttetuse tunne, automatiseerumine jne. (Adorno 1936:75). Teisal näeb Adorno lpase maailmasuhtesse astumise võimalustena olevat ja omavat eluviisi. Olev eluviis tähendab identsust enesega, omav aga võõrandumist, oma identiteedist loobumist ja selle otsimist asjastunud suhetes. Mõlemad suhestumisviisid on fundamentaalsed võimalused, millele eelnevad indiviidi valikud. Ehkki meie aeg soosib destruktiivseid valikuid ning võimut¬semas on võõrandunud suhe asjadesse, inimestesse ja iseendasse, loeb Adorno vastutuse kandjaks siiski inimest ennast. Kaubastuva kooli pakutud arenguimpulsid on ahtad ja ühekülgsed ega arvesta mitmete inimlike dimensioonidega. Paljud isiksuslikud ja subjektsed ressursid jäävad alaarenenuks, kuna kitsas ja nn loodusteadustest pitseeritud "tea¬duslikkus" teeb meid pimedaks maailma sisemiste kvaliteetide suhtes. Samas on palju rõhutatud, et välja arenemata jääb tähtsaim intellektuaalne võime - mõtlemine. Siin väärib tähelepanu Frankfurdi koolkonna sõjajärgse põlvkonna hoiak haridusväärtuste esitamisse positiivse mallina. Juba oma olemasoleku tõttu sisaldavad taolised väärtused alistavaid momente, soodustades seega manipulatsioone, kuna soovivad arendada valmidust painduda ühiskondlikult tunnustatud normide alla. Aga kord manipuleeritavaks saanud inimene võib olla sama aldis ka negatiivsetele mallidele. Vaatamata kristlike väärtuste ja kasvatustaotluste sajanditepikkusele olemas¬olule on paljud neist ka täna üksnes ideedeks jäänud. Sootuks vastupidiste väär¬tuste valitsemist mitmetel elualadel ei peeta enam vajalikuks isegi demagoogiaga varjata. Viimastel aegadel loobutakse lapse arengu taotlustest kohati ka avalikult ja õigustatakse turureegleid kooliseinte vahel. Näib, et kooli turukontseptsioon kogub ametlikku poolehoidu: koolis toimugu vaba valik, kus võistlus tagab kvaliteedi ja õpilase rolliks jääb kooliteenuste ostmine. Kaubastumise ideoloogiad ja koolielu on tugevalt massi¬kommunikatsiooni mõjusfääris, mis võimaldab inimestega ulatuslikult manipu¬leerida, asetab nad info ja hariduse-kultuuri osas tarbivasse positsiooni ning vähendab arendavate impulsside mitmekesisust. Tehnoloogilis-industriaalne protsess toodab uut barbaarsust kooli abil, kirjutas ausalt Max Horkheimer. Võimu- ja bürokraatiamehhanismist saab meeltele ja mõttele haaramatu fenomen, millele tuleb alistuda, lootmata siin midagi muuta. "Kummardame võimu, turgu, edu, avalikku arvamust, tervet mõistust. /---/ Inimestest saavad propaganda poolhüpnootilised ohvrid", kirjutab taas Max Horkheimer. Adorno avastas juba 1954. aastal, et Lääne koolisüsteemi iseloomustab: üldised nivelleeriva iseloomuga integreerumistendentsid, mille paralleelprotsessiks on hajumisnähted, terviku kadumine eri eluvaldkondade sees ja vahel. Ja me näeme ise, kuidas maailm integreerub üldiste elulaadide ja käitumis- mudelite osas ning katastroofilise kiirusega kaob väikeste koolikultuuride mitmekesisus. Adorno järgi vabaneti kaasajal traditsionaalsest seotusest ilma alter¬natiivideta. Uus orienteerumisinstants on medialiseerunud maailm. Kõigi nende muutuste tulem on nii inimeste välis- kui siseilmade purunemine (Zerstörung Um- und Innenwelt). Lõpetuseks märgib Adorno, et kool on alati ka utoopia, ta peabki olema lootuse institut¬sioon, kuna valmistab inimesi ette niisugusesse ühiskonda, nagu see olla võiks.
Allikas:  http://www.decivitate.ee/?go=index

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP