Si vis bellum, para bellum

                                Vastulöök ajalehele "Moskovski Komsomolets Estonia"

  Venemaa sõjapoliitikat adminstreerivad pagunametnikud on aastaid kurtnud seda, et venemaa sõjaline tehnoloogia jääb lääne analoogidest maha.

Pikka aega on tambitud vene juhtpoliitikutele, et vene armee vajab olulist ja kiiret moderniseerimist. Vastasel juhul olevat ohus venemaa terviklikkus ning vahest isegi venemaa enda püsimajäämine riigina.

Viimastel aastatel on venemaa valitsev poliitiline klikk sellest justkui aru saanud nii nagu paksud kindralid seda on selgitanud. Üha suuremate voogudega suunatakse rahamassi venemaa sõjavalmidusse.
Valitsev režiim teeb järjest kolossaalsemaid plaane vene armee ümberrelvastumiseks ning ründejõu suurendamiseks. Sellesse tegevusse on suunatud rahaliste vahendite erakordne hulk.

Plaanide kohaselt moderniseritakse vene armee põhjalikult - alates sõdurisaabastest ja lõpetades uute lennukikandjate ehitamisega. Viimatinimetatud osas peab siinkirjutaja silmas tõelisi lennukikandjaid, mitte prantslastelt ostetavaid Mistrale.

Ometigi ei suju kõik nii nagu peab.
Esimeseks probleemiks on riigi poolt sõjamajandusse antava raha kadumine (vargus, korruptsioon). Selle vastu tegeleb riik aktiivselt (vähemalt sõnades). Putin tuli esmakordselt võimule, lubades välja juurida korruptsiooni. Tema valitsusaeg lõppes, korruptsioon jäi ja süvenes.

Medvedev tuli võimule, korruptsioonivastase võitluse lipp käes. Tema valitsemise mängimise aeg lõpeb peagi - muutusi pole. Putin lubas võimutäiuse saades (uus presidentuur alates 2012), et ehitab hirmsalt korruptantidele ning lubas neil näpuluud murda ja ninad sisse peksta.
Olen aus - väheusutav. Mitte, et ma ei usuks Putini võimet ja oskust luid murda ja ninasid peksta. Ma ei usu tema suutlikkust vene elukorraldusest korruptsiooni  välja jiurida.

Teiseks suureks probleemiks on venemaa aastakümnete pikkune pohhuism, mis sotsialismi ajal kroonilise haigusena juurdus kõikidesse vene ühiskonna sotsiaalsetesse kihistustese. Mida massilisem klass, seda suurem pohhuism. See omakorda mõjutas toodangut ja kvaliteeti nagu tervikuna kogu tootmisprotsessi ja selle juhtimist ning vastupidi samuti tänu vastastikustele seostele.

Erinevalt Lenini arvamusest, et iga köögitüdruk võib olla riigijuht või, et iga tisler (vabandan ette tislerite ees - tegemist on kujundiga) võib juhtida tehast või kontserni, tõestas objektiivne majandusseadus, et nii see ei ole.
Lõpptulemina saavutas venemaa oma tootmises sellise kvaliteediklassi, et muutus kogu maailma naerualuseks. Eks enamus keskealisi inimesi mäletavad vene elektroonika mõttetust, lagunevaid kingi, olematut disaini ning hoolimata eeltoodu jaburusest, ka neid ei olnud - defitsiit oma terashambaga sõi ära kõik selle, mis ähvardas ühiskonda kasvõi pisukesegi kaubaküllusega.

Kõik eeltoodu puudutas nii tarbekaupu kui sõjakaupu ja vene majandus pole sellest paranenud.

Kuigi defitsiit nähtusena on ühiskonnast välja surutud tänu vene riigi pööramisega kapitalismi rööbastele, vene toodangu kvaliteet, tulenevalt tootmis- ja juhtimiskultuurist, on endine.

Ei möödu ühtegi kuud, kui vene meedias ei lahvata mõni suurem või väiksem skandaal seoses kohaliku sõjamajandusega. Teemad ikka on ühed ja samad - dedovštšina, ebakvaliteetne tehnika, korruptsioon, mahajäämus, riigi tellimuste täitmise suutmatus.

Viimase aja skandaalsemad lood on seotud venemaa totaalne suutmatusega täita sõjaotstarbelisi aastaplaane.
Suurteks skandaalideks on tõusnud ka teemad, millised on olnud seotud vene armee loobumisega kodumaise sõjatehnika soetamisest ning kaalukausi kaldumisega nende sõjaametnike poole, kes soovitavad venemaal osta sõjatehnikat mujalt, sets venema aise pole suutelinegi tootma kaasaegsetele nõuetele vastavat sõjatehnoloogiat.

Poliitikutele see hästi ei sobi (tegemist on ju rahvusliku au küsimusega), kuid üht-koma teist tuleb paraku tunnistada. Samal ajal sõjalised ringkonnad kiidavad taevani oma toodangut, milliste taktikalis-tehnilised näitajad praktikas kinnitavad süvenevat mahajäämust.

Värskeimaks selleteemaliseks uudiseks tuli ITAR-TASS kaudu, kus vene sõjavägede kindralstaabi ülem järjekordselt pöördus avalikkuse poole, et koputada poliitikute südametunnistusele (et vene sõjamajandus ikka raha saaks ja järjest rohkem) ning ühtlasi teha etteheiteid sõjatehastele (et nende eneseuhkust ning tühja ärplemist maha suruda).

Armeekindral Nikolai Makarov viidatud situatsioonis tõi rida näiteid koventsionaalsete relvasüsteemide vallast.

Nii viitas ta näitena vene tähtsaima tänapäevase tanki T-90 võrdlusele Iisraeli analoogi Merkava-MK4-ga.
Makarovi sõnul on Iisraeli tanki laskekaugus (дальность стрельбы) 6 km, kui samas venelaste T-90 võib oma mürsukese lajatada 2,5 km kaugusele.

Või võrreldes näiteks USA reaktiiv-raketilaskesüsteemi HIMARS vene analoogiga, milleks on "Smertš" ("Смерч"), märkis kindral, et ameeriklaste HIMARS kimbutab vaenlast 150 km kauguselt, kuid venelaste torud suudavad tuld anda vaid kuni 70 km kaugusele.

Rääkides kosmoses asuvatest aparaatidest ütles kindral, et vene optilis-elektroonilised luuresatelliidid püsivad orbiidil töö- ja eluvõimelisena 3-5 aastat, kui samas välismaised analoogid püsivad aktiivses tegevuses orbiidil tiireldes vähemalt 15 aastat.

Analoogsel teemal võttis käesoleva aasta märtsis sõna vene maavägede ülem Aleksandr Postnikov, kes kurtis, et vene soomustehnika, kahurid ja ka lihtsamad laskerelvad ei jää oma parameetritelt maha mitte ainult NATO analoogidest vaid jäävad alla ka juba Hiina omadele.

Siis ta sõnas, et arvestades vene tankitööstuse lipulaeva T-90 tootmiskulusid ja kvaliteeti, on venemaal mõistlikum neist loobuda ja osta sisse sakslaste Leopardid, sest kokkuvõttes saaks ühe vene T-90 asemel armeesse kolm Leopardi.

Anar Rand
Allikas: http://bhr.balanss.ee/