RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 1. november 2011

MARK STEYN: Tappev jõudeelu

Saada sõbrale

1853. aastal või seal kandis kirjeldas tsaar Nikolai I Türgit kui Euroopa haiget meest. Poolteist sajandit hiljem on Türgi Lähis-Ida üha kõvem mees ja Euroopa haige mees on Euroopa - või pigem “Euroopa”. Läbisegi asuvate rahvusriikide geograafilise termini transformatsioon üheks poliitiliseks üksuseks on olnud sõjajärgne domineeriv Suur Idee, mille poole kontinendi eliit pöördus peale seda, kui kõik teised Suured Ideed - fašism, natsism ja lõpuks ka kommunism - läbi põrusid, võimsalt. Lääne viimane Suur Idee sureb praegu eurotsooni võlakriisis. Kuigi vähem ilmselt pahatahtlik kui teised suured totalitarismid, on see konkreetne idee osutunud nii ahvatlevaks ja kurnavaks, et küsimus on ainult selles, kas kogu Lääs sureb koos temaga.

“Euroopal” on põhimõtteline identiteedikriis. Nagu sakslased on hakanud aru saama, ainuüksi asjaolu, et kreeklased elavad enam-vähem samas kandis pole veel mingi põhjus avada nendega ühine pangaarve. Ja ometi, kümnendi eest, kui see oli oluline, kõik, kes kontinendil vähegi lugesid, eeldasid, et ühisraha rahvastele, kellel pole mitte midagi ühist, oli nii ilmselt geniaalne idee, et seda ei vaevutud massidele isegi selgitama. Puuduva etnilise või kultuurilise ühisnimetaja asemel pakkus Euroopa Liit asendusena Suurt Valitsust.
Projekti aitasid püsti hoida kaks sammast - sotsiaalabi ja kaitseabi. Esimene reguleeris Euroopa majanduslikku laiskusesse ajal, mil India, Hiina ja Brasiilia hakkasid just välja nuputama, kuidas see kapitalismi värk õige töötab. Teine tähendas, et USA kaitsevihmavari võimaldas kunagised helded rahastamised ratsaväelastele ja jalaväelastele ümber suunata riikliku tervishoiu ja teiste valimiskommide jaoks. Ja sellest ei piisanud ikkagi. Sõltumata sellest, millised on isiklikud kasud üha puhkusesarnasema hariduse, 30-tunnise töönädala, kuuenädalase puhkuse, 50-aastaselt pensionile minekuga, kumulatiivne efekt on, et ebapiisav hulk inimesi teeb ebapiisaval hulgal tööd ebapiisava aja oma elust. Ja kui suured inimhulgad võtavad omaks jõudeelu klassi kombed, pole kuigi palju kergeid teid tagasi reaalsusesse.

Kaitseabi teeb sedasama geopoliitilisel tasandil. Vabastades kontinendi kohustusest ennast ise kaitsta ei võimaldanud Ühendriigid Euroopal mitte ainult taguda oma mõõgad püramiidskeemide aktsiateks vaid peenel kuid üdini mineval moel aitasid ära õõnestada ka ellujäämisinstinkti planeedi mõnedel vanimatel rahvusriikidel. Ma kipun nõustuma suure sõjaajaloolase ja oma vana kolleegiga Telegraphist John Keeganiga, et riigid ilma sõjaväeta ei ole teatavas mõttes enam tegelikult riigid. Üks väheseid alles jäänud tõsiseid teise ešeloni jõude on liitumas selle reaga - Briti “konservatiivse” peaministri David Cameroni juhtimisel kaob riigil, kes veel praegu elavate inimeste ajal valitses viiendikku planeedi pinnast ja neljandikku tema elanikkonnast ning tagas omaaegse globaalse korra ülejäänutele, võime projitseerida iseseisvat sõjalist võimekust. Kui argentiinlased peaks vallutama Falklandi saared praegu, peaks Tema Majesteedi valitsus leppima ÜRO-sse minekuga ja sealt karmi resolutsiooni saamisega. Kui Saddami kukutamist peaks püütama praegu, poleks Suurbritannia võimeline kordama rolli, mis tal oli kaheksa aasta eest - hoidma üksi enda kontrolli all kolmandikku Iraagist ajal, kui jänkid surusid edasi Bagdadi poole. Aga veelgi enam, laiemas plaanis, rahvad, kes hülgavad oma sõjaväed, kipuvad ühtlasi hülgama ka oma rahvuslikud huvid. Üha rohkem on neil poliitikate asemel hoiakud. “Globaalne soojenemine” - maailma “päästmine” - on täiuslik kinnisidee üha peenema taktitundega post-rahvuslikule riigile.
Ajal, mil Euroopa magas sisse ja magas maha, tekkisid uued jõud. Hiina ja India, olles teel saama maailma kaheks majanduslikuks tippvõimuks paari aastakümne jooksul, tegutsevad mõlemad üsna traditsiooniliste rahvusriikidena. Sama teevad Iraani, Saudi Araabia, Türgi ja paljud väiksemad tegijad. Me elame planeedil, kus ajaloo rikkaimad ühiskonnad Norrast Uus-Meremaani on võimetud kaitsma omaenda piire, samas kui kerjusriigid nagu Põhja-Korea ja Pakistan on saanud tuumariikideks ja Sudaan ja Somaalia kibelevad neile järgnema. Mistahes paindlikke valesid nad endale räägivad, rikkad rahvad, kes ei vaevu pidama sõjaväge, taanduvad mitte ainult imperialismist ja vallutustest vaid ka suursugususest. Eurooplased naudivad rohkem makstud jõudeolekut kui keegi teine, ometi toodavad nad üha vähem suurt kunsti, muusikat, kirjandust. Üleüldise heaolu maa muutub paratamatult üleüldise keskpärasuse maaks.
See, kas Kreeka läheb pankrotti või päästetakse veelükskord ei ole tegelikult tähtis. Ta on maksevõimetu ja tervel Saksamaal pole piisavalt raha, et seda fakti lõputult varjata. Mida kauem “poliitiline reaalsus” üritab kõrvale hiilida reaalse reaalsuse eest, seda verisem on lõpuks taastutvumine. Eurooplased peavad uuesti õppima ära impulsid, mida kolm põlvkonda kontinendi elanikke on õppinud pidama lootusetult vulgaarseteks. Kas nad suudavad seda? 30-aastaste tudengite ja 50-aastaste pensionäride maa on nii põhjalikult elu suure voolu viltu juhtinud, et ta on vaevu võimeline mõistma, mis on kaalul. “Euroopa” geopoliitilise, mitte geograafilise kontseptsioonina on pool sajandit olnud kõige tavam tavatarkus. Neid, näiteks briti euroskeptikuid, kes olid dissidendid, mõnitati kui vilavate silmadega loony tuunid (hullud tegelased klassikalises multikas - tõlk). Hulludel oli õigus ja tarkpead - poliitiline koorekiht, ülikoolid, BBC, Le Monde - eksisid. “Euroopa” oli skleroosi ja allakäigu plaan, millele järgneb äkiline, hävitav langus. Nagu “Loony tunes” oleks võinud neile öelda, asi lõpeb loosungiga “that’s all folks!” (Kogu lugu, rahvas - tõlk)
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP