MARTIN HELME: Euroopa klounid ja kääbused

Saada sõbrale

Õhtulehe kolumnist
Vaadates Euroopa poliitilisi kääbuseid ja kloune - bunga-bunga Berlusconit, kõrgeid kontsi kandvat Sarkozyd, prisket pudikeelset Barrosot, vilavate silmadega Guglunki meenutavat van Rompuyd ja neid ümbritsevaid enesega rahulolust kihistavaid tentsikuid - oli raske tõsiselt võtta ühtegi suurelist ja reaalsusest irdunud sõna, mida nad rääkisid. Tõepoolest, ühel hetkel Barroso pioneeriliku enesekiidukõne ajal tekkis korraks tunne, et ta hakkab nevillchamberlainilikult pea kohal vehkima paberiga, kuulutades, et see tagab rikkuse meie ajal.

Mida selgemaks sai, mis ikkagi hämaratel hommikutundidel kokku lepiti, seda selgemaks sai, et eurol rahana ja euroliidul impeeriumina - nagu Barroso seda on kirjeldanud - pole kuigi pikka tulevikku. Küllap võime tänulikud olla frau kanzlerini sisepoliitilisele pantvangistaatusele, mille tõttu on verboten kriisi „lahendamine” Euroopa Keskpanga poolt raha juurde trükkimisega pankrotis riikide võlakirjade ostmiseks. See, muide, on peamine põhjus, miks omadega läbiministi lõhkine euro on võrreldes muude suurte valuutadega väga tugev - britid, ameeriklased ja jaapanlased on juba pikemat aega täistuuridel raha trükkinud ja sealsed keskpangad „ostavad” nii valitsuste võlakirju. Sakslastest võib nende ajaloolise kogemuse tõttu aru saada ja meie, kes me mäletame rubla lõpuaegu, oskame seda ilmselt hinnata. Niisiis, vähemalt lähiajal eurot hüperinflatsioon ei ohusta, selle eest kasvas oluliselt võimalus, et te ei saa varsti pangast oma raha lihtsalt kätte. Vähemalt mitte siis, kui tahate ja selles koguses, nagu tahate. Likviidsus on likvideeritud, kui nii võib öelda.

Osaliselt tingib selle kokku lepitud „lahendus”. Euroopa pankadele kirjutati ette, et nad peavad end rekapitaliseerima ehk suurendama pangas olevat raha hulka võrreldes laenudega. Seda saab teha hoiuste suurendamisega ja laenamist kokku tõmmates. Küllap liiguvad meiegi tagasihoidlikud Töötukassa ja Haigekassa reservid mõnda panka rekapitaliseerima. Ühtlasi muutub eelolevatel kuudel laenu saamine raskemaks ja kallimaks. Või lõpeb sootuks kuna juba enne „lahendust” oli Euroopa pankadel omavaheline laenamine sisuliselt kinni jooksnud. „Lahendus” tegi asja hullemaks.

Asja teeb hullemaks ka see, et Brüsselis lepiti kokku, et erasektor kustutab 50 protsenti Kreeka võlakirjadest. Pidage silmas, ainult erasektor. Mitte Euroopa Keskpank või teised riiklikud struktuurid, näiteks riiklikud pensionifondid. Eelkõige tähendab see ikkagi panku. Vahva ju, eks! Las närud liiakasuvõtjatest pakskassid köhivad verd! Ainult kaks konksu. Esiteks, see, et poliitikud „leppisid kokku”, ei tähend veel, et pangad on nõus. Õigupoolest on see üsna jabur, kui võlglased lepivad omavahel kokku, kui palju nad võlausaldajale tagasi kavatsevad maksta. Ja kui arvestada seda, et enamus panku on oma Kreeka võlakirjad pankroti vastu kindlustanud, kindlustus ei kehti aga vabatahtliku loobumise puhul, puudub pankadel vähimgi motivatsioon võlga kustutada. Teiseks tähendab taoline poliitikute otsus selget signaali palju vihatud turgudele: riikidele laenamine on riski bisnes. See omakorda tähendab, et laenud lähevad kallimaks ka riikide jaoks ja nagu me teame, elavad kõik riigid Euroopas - nüüd ka Eesti - negatiivsete eelarvetega ehk rahastavad end laenamisega. Ja oh üllatust, juba reedel hüppas Itaalia võlakirja intress rekordtasemele üle kuue protsendi, mida peetakse kõrgemaks, kui riik on võimeline tegelikul teenendama. „Lahendus” tõi Itaalia pankroti pika sammu võrra lähemale.

Ahaa! Aga selle vastu aitab kolmas Brüsselis välja hautud lahendus! Eestiski palju poleemikat tekitanud EFSF ehk stabiilsusfond suurendatakse triljoni euroni. Algselt oli fondis 440 miljardit eurot, aga sellest on umbes pool juba kulunud turul ostjaid mitte leidvate Iiri, Portugali ja Kreeka võlakirjade peale. Kes aga suurendab fondi? Igatahes ei saa raha otse küsida euroopa maksumaksjatelt, sest seda sõda, mis siis 17 parlamendis lahti läheb ei ela pooled valitsused üle. Niisiis on eurokad välja mõelnud ühteaegu kurikavala ja samas irreaale skeemi: fond laenab raha. Kaks probleemi: kes laenab ja kas euroopa maksumaksjad on siis ikkagi selle summa käendajaks? Esimesele on Brüsselis vastus olemas. Raha saadaks Hiinalt, Venemaalt, Saudi Araabialt ja Brasiilialt. Milline armastusväärne kamp, kas pole? Hiinlased oleks raha nõus küll investeerima, aga teatud tingimustel. Nad nõuavad oma laenudele tagatiseks suuri infrastruktuuriobjekte nagu sadamad ja muu väärt kinnisvara, osalust suurtes riiklikes firmades ning paremat ligipääsu Euroopa turule ja tehnoloogiatele. Ning mitteametlikult loomulikult seda, et eurooplased lõpetaksid mula inimõiguste teemal. Nii või teisiti ei pea nad võimalikuks panustada rohkema kui 50-100 miljardiga ehk ühe kümnendikuga vajaminevast rahast. Venelastel on omad tingimused, muu hulgas nõudmine, et EL tunnustaks Georgialt vallutatud Osseetia ja Abhaasia „sõltumatust”. Räägitakse ka midagi IMF-i osalusest, mille Briti valitsus on juba välistanud. IMF-s on muidugi suurim osalus USA-l, kes on teatavasti Euroopast veel suuremas võlasupis. Seega on kõik jutud triljonist eurost lihtsalt märg unistus, mille osaliselgi täideminekul on ülikibe hind.

Mis aga kõige tähtsam, „lahenduses” ei puudutatud poole sõnagagi kõiki neid probleeme, mis võlakriisi tekitasid. Konvergentsi pole toimunud, euroraha on lukustanud ääreala riigid valuutaliitu, kus neil on permanentselt ülehinnatud raha, mis tapab eksporti, turismi, tootmist, töökohti, maksulaekumisi, soodustab aga laenamist. See saab laheneda ainult euroala lagunemise läbi, teema, mis on Brüsselis kuulutatud mõeldamatuks. Klounid ja kääbused ei ole sellega iial nõus. Mis muidugi ei muuda vähimalgi määral tulemust. Euroala on hukule määratud.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php