MARK STEYN: Siin elavad lohed

Saada sõbrale

Kui Lääne liberaalide suhtumine Ayaan Hirsi Alisse pole üheselt vaenulik, siis on see sügavalt üleolev. Meelde tuleb New York Timesi Nicholas Kristof, kes, juureldes kirjaniku võõrandumise üle tema Somaalia sugulastest kirjutas:
“Ma ei saanud jätta mõtlemata, et ehk on Hirsi Ali perekond mittetoimiv lihtsalt selle pärast, et tema liikmed ei ole kunagi õppinud keelt hammaste taga hoidma ja üksteisele lihtsalt ütlema: “ma armastan sind.”
Somaalias ei hoia nad niivõrd keelt hammaste taga kuivõrd lõikavad maha sinu kliitori. Miss Hirsi Ali on samuti ohver sellele, mida Lääne haiglates juba lühendatakse FGM-iks (female genital mutilation - naisgenitaalide moonutamine) või, üha moodsam on ka FGC (vähem hukkamõistev female genital cutting - naisgenitaalide lõikamine). Grupikallid võivad tulemusi anda Timesi toimetuses, kui Pulitzeri auhinnad koju ei tulnud, aga hr Kristof on ehk õige pisut upperwestsidetsentristlik oma eelduses, et see on universaalne. Miss Hirsi Ali on olnud sihtmärgiks nii islamistidele kui ka selgrootutele multikulti kohanejatele. Ta on pidanud seitse aastat käima ainult turvameeste saatel, kuna mees, kes tappis filmirežissöör Theo van Goghi tahaks ka teda tappa.
Ta esines mõne aja eest Calgaris ja võttis intervjuu käigus Kanada National Postile teravapilguliselt kokku selle, kuhu suurem osa maailmast liikumas on. Asi pole lihtsalt Mohammed Bouyeris, mehes, kes pussitas, tulistas ja siis üsna peaaegu võttis pea maha van Goghil. Ta märkis, et massimõrvar Anders Breivik tappis kümneid oma norra rahvuskaaslasi väidetavalt protestiks Euroopa islamiseerumise vastu - kui te usute tema segast manifesti, mis tsiteerib Hirsi Alit, mind Jeffersoni, Churchilli, Gandhit, Hans Christian Anderseni ja paljusid teisi. Suur osa meediast kirjeldas Breivikut kui “kristlast”. Aga ta kasvas üles konventsionaalses eurosekulaarses kodus ega osalenud üheski koguduses või käinud kirikus. Teisest küljest, ta oli väga vaimustuses Templirüütlitest.
“Ta ei ole usklik kristlane, aga temast on saanud poliitiline kristlane,” ütles Ayaan. “ Ja seega elustab ta poliitilist kristlust vastukaaluks poliitilisele islamile. See on regress, kuna Lääne suurim saavutus oli lahutada poliitika ja usk.” Süüdistage selles multikulturalismi, lisas ta, mis on samuti regressiivne: tema kodukandis Aafrika Sarvel on “identiteedipoliitika” lihtsalt tavaline traibalism.

See on väga terane tähelepanek. Me oleme juba leppinud “poliitilise islamiga.” Tõepoolest, me oleme selle suhtes väga sentimentaalsed, ülistades Ben Ali järgse Tuneesia valimised võitnud islamistlikku Ennada parteid, täistuuridel käivitunud mitmenaisepidamist Gaddafi järgses Liibüas ja kopti kristlaste massimõrva Mubaraki järgses Egiptuses, nimetades seda “Araabia kevadeks”. Samal päeval, kui miss Hirsi Ali intervjuu ilmus, sai rahvas kätte maailma pikima valitsusajaga mittepäriliku riigipea. Kolonel Gaddafi muutis pikki aastaid ÜRO peoelu elavamaks oma priiskavate ballikleitidega, aga kuigi ta oli Araabia Liiga ainus päris transvestiit, ei tohiks see varjata fakti, et pea kõik ülejäänud kaasdiktaatorid panevad endale samuti kostüüme selga. Nad kinnitavad, et on “pan-arabistid” või “baatistid” aga lõppkokkuvõttes ei esinda nad mitte midagi ega kedagi peale iseenda ja oma Šveitsi pangaarve. Kui nende rahulolematud alamad läksid otsima midagi reaalset, millega asendada õõnsaid kleptokraatiaid, oli islam esimene kättesattuv asi. Tänapäevases keskmises mošees ei tegeleta kuigi palju jumalikkude asjade üle juurdlemisega, aga poliitilise käsiraamatuna oli islam ootel ja valmis.
Multikultuurne Euroopa pole Mubaraki Egiptus, aga Vahemere põhjakaldal on sarnaselt lõunale ametlik ideoloogia ebapiisav. Mitmekesisuse Utoopia tegeleb juba praegu paaniliselt maa-rahu-vastu kauplemisega ja talle ei jää ilmselt kumbagi. “Tower Hamletsi Islamivabariigis” Londoni East Endis näeb juba praegu rohkem kaetud naisi kui Ammanis - ja politsei vaatab läbi sõrmede misogüüniale, juudivihkamisele, homode peksmisele, kartes etteheiteid “rassismis”. Uskmatud meesõpetajad, kes annavad tunde tüdrukutele jäävad pidevate rünnakute alla. Kohaliku homopubi omanikud saavad pidevaid solvanguid, neid pekstakse ja üks neist jäi selle tõttu püsivalt halvatuks.
Asutus, mis on endale tõmmanud sellise moslemi noorukite viha, kannab liigutavat nime: George ja Lohe. Tegu on ühe vanima ja populaarseima pubi nimega Inglismaal. Üle jõe teisel pool Thamesi on üks samanimeline serveerinud õlut juba pool aastatuhat. Aga keegi ei paneks oma pubile sellist nime tänapäeval. George ja Lohe austavad Inglismaa kaitsepühakut ja sellel on Püha Jüri rist - mis on Inglismaa lipuks - mille all ristisõdijad võitlesid. Nad tõid Püha Maa sõjatandrilt koju loo: kohas, mis on tänapäeval Liibüa, tegi Püha Jüri väidetavalt ristimärgi, tappis lohe ja päästis hädas oleva printsessi. Veel meie eluajal teadis iga Inglise koolilaps seda lugu, kuigi ehk mitte kõiki detaile, näiteks seda, et lohetapmine avaldas kohalikele sellist muljet, et nad hakkasid kristlasteks. Aga multikulti koorekiht tappis hoopis Inglise rassistliku ja koloniaalimperialistliku ajaloo lohe ja tänapäeva koolilastel pole halli aimugi Püha Jürist. Niisiis pööras pubi homokohaks ja Britannia ülistas mitmekesisust ja sallivust ja inimestele ei tulnud kordagi pähe, et kui sa sallid ilmset sallimatut, siis on see ainult üleminekufaas. Tower Hamletsis ei ole kuigi kaua uskmatuid õpetajaid ega homobaare.

“Multikultuurne ühiskond” oli tarbetu eksperiment. Ja jõukusejärgses Euroopas on demograafiline transformatsioon ebatõenäoline retsept sotsiaalse rahu tagamiseks. Kui Ayaan Hirsi Alil on õigus, siis hakkavad rohkem kui mõned eurooplased, kes on ära lõigatud oma pärandist ja triivivad enda jaoks võõral maal, otsima lohutust vanematest identiteetidest. Ristisõdijate päevil oli kaardi servale kirjutatud “siin elavad lohed”. Nad elavad nüüd palju lähemal.
Copyright Mark Steyn
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php