Tiit Madisson (Andaluusia): Eestlusele on hukatuseks saanud omariiklus. Juhul kui praegust äriprojekti võib „oma riigiks“ nimetada?

Varsti tähistatakse Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva. Sel puhul oleks sobiv eelnenule pisut kriitilisema pilguga tagasi vaadata ja retooriliselt küsida: kas sellist Eestit me tahtsimegi? Siinkirjutaja ei pea ennast mingiks rahvuse tahtmiste/pürgimuste väljendajaks, kuid ütlen kindla veendumusega, et need inimesed, kes riikluse eest võitlesid (selle eest ka Gulagis mõnitusi ja piinamisi talusid), sellist limukpoliitikute ja igat masti susserdajatest „ärimeeste“ hästielamise projekti, mida kõlavalt riigiks nimetatakse, tõesti ei tahtnud. Ei osanud sellisest riigist und näha kõige süngemas unenäoski.

Need, kes paarkümmend või veidi enam aastat tagasi kommunistliku partei kõikvõimalikes asutustes pesitsesid, eesti rahva kommunistlikust kasvatamisest demagoogitsesid ja „ekstremiste“ ning „äärmuslasi“ sõimasid (mõni eriliselt edasipüüdlik, nagu praegune peaminister Andrus Ansip, tegeles ka demonstrantidele koerte kallale ajamisega), ei oleks ilmselt suutnud ettegi näha, et nad kauaoodatud Eesti riigist omale tulutoova hästielamise projekti teevad, seda igati legaalsel moel, n-ö rahva tahtel. Paraku ongi endised kommunistid loonud omale tänases Eestis tõelise kommunistliku ühiskonna, kus tehakse, mida süda ihkab. Vahe vaid selles, et kui nõukaajal võis mõne eriti ahne korruptiivse kommunisti peale kaevata ajalehele Pravda, siis nüüd pole kaevata kellelegi, sest valitseb tõeliselt kommunistlik ringkäendus, kus „omamehed“ naudivad kõiki hüvesid, mis saavutatavad ükskõik kui tumedal teel saadud rahast ja võimust.

Kuidas me oleme praegusesse kurba olukorda sattunud, sellest olen siinsamas kodulehel küllalt kirjutanud, ei viitsi kõike hakata kordama. Paraku võib praeguse olukorra kohta, kus Eesti ühiskond viibib oma eksistentsi sügavaimas eetilis-moraalses kriisis, kokkuvõtvalt kinnitada: eestlased ei suutnud ajaloo poolt teistkordselt antud võimalust ära kasutada – me ei ole küpsenud rahvuseks, kes vääriks omariiklust, mistõttu olemegi määratud olema saatuse poolt vaid teiste teenimiseks. Ega ilmaasjata öeldud nõukaajal, et eestlased täitsid tobedaid vene seadusi saksaliku täpsusega. Praegu täidetakse niimoodi Brüsselist ja Washingtonist tulevaid ukaase. On teada seegi, et ajaloos on paljud sündmused kordumisel osutunud groteskiks. Samamoodi groteskiks on osutunud 1991. aastal taastatud Eesti Vabariik.

Miks me ei ole Eestis suutnud üles ehitada riiki, kus kõigil rahvuskaaslastel oleks hea elada? Sellele küsimusele on üheselt pea võimatu vastata. Küünikuks saanuna nendiks: orirahvas ei suuda olla vaba ega väärigi mingit omariiklust! Mistõttu on Toompeal pesitsevad valitsejad väärilised meie rahvusele, sest paremaid endi hulgast ei ole me lähtuvalt oma rumalusest ja põhimõttelagedusest võimelised valima. Õigemini, sellised ei suudagi mingile positsioonile, kus nad võivad valituks saada, tõusta. Valitsusele alluv meedia teeb võimudele ebameeldivad persoonid varakult rahva  naerualuseks ja valab neile kaela laimu- ja pasajõed. Loomulikult on nii pessimistlik järeldus pisut lihtsustatud ja seetõttu vajaks eeltoodud väide siiski põhjalikumat selgitamist.

Peamine eestlaste praeguse riigi viletsuse ja õigusetuse põhjus seisneb ilmselt meie õnnetus ajaloos, mis massiliselt külvanud alalhoidlikkust, rahvuslikku mahasurutust ja orjameelsust, oleme ju olnud iga võimuga lojaalsed. Suurimaks takistuseks end vaba rahvana ja omariikluse kandjana tundmisel ongi massiliselt lokkav orjamantaliteet, kus kodanikkond ei tunne end riigi eest vastutajana. Mistõttu sinisilmselt loodetakse valitsejate peale, et küll need kõik korda ajavad. Seetõttu lastakse end haugimäluliselt petta iga riigikogu valimiste eel, et jälle ja jälle poliitikuil end kõiksugu ilusatest lubadustest petta lasta.  Eestis aastaid elanud välismaalased ei jõua ära imestada eestlastele omast leplikkust õigusetu olukorraga, vähimagi protestivaimu puudumist. Igal vaba kodanikkonnaga riigis oleks taoliselt käituvad valitsejad, nagu on end sisse sättinud Stenbocki majja, ammu kaigastega Toompealt minema pekstud. Meil juletakse paremal juhul vaid anonüümselt internetis arvamust avaldada, kui sedagi. Tundub, et suurel osal eestlastel puuduvad igasugused arvamused, individuaalne mõtlemisvõime üldse, mistõttu käitutakse kui loomakari, kellele vajalik vaid igapäevane ninaesine ja ulualune.

Paraku on eestlaste orjameelsusele oma konkreetne ajalooline seletus ehk põhjus. Kui üks rahvas on 750 aastat elanud teistest rahvastest pärit valitsejate käsu ja keelu all, siis on ajapikku harjutud hinges püsimise nimel maha salgama paljud omadused, mis inimest loomast eraldavad: väärikus, õiglustunne, ausus, ligimesearmastus, solidaarsus. Kui aastasadu on vastuhakkajaid mõisatallis vitsutatud (kui teised parastavad talli uksel: „Kes tal käskis?“) või halvemal korral ka rattale tõmmatud, siis paratamatult õigusetus olukorras viibiv rahvas on sunnitud kohanema ellujäämise nimel oma orjaeluga. Meie kirjandusklassik August Kitzberg on kujukalt tabanud 19. sajandi alguse pärisorjusliku külaühiskonna mentaliteedi oma romaanis „Libahunt“, Tiinat kui toonast „dissidenti“ kujutades külaühiskonna („meie kõik“) piiratuse, rumaluse ja komplekside taustal. Irooniana mõjub, kuid pole mingi saladus, et tollased „edasipüüdlikumad“ eestlased said mõisas kubjaste, kiltrite ja aidameeste ametikohad, keda teised kadestasid ja salamahti vihkasid.

Eestlased kaotasid iseseisvuse 13. sajandi alguses. Samal sajandil toimus paar katset iseseisvus taastada, 1343. aasta Jüriöö ülestõus oli võimsaim vastuhakk võõrastele. Liivi sõja alguses teame Russowi kroonika järgi üht talurahva vastuhakku 1560. aastast Läänemaal, mille juhid rattal hukati. Millal toimusid meie järgmised ülestõusud? Neid polnudki... Maarahvas oli üllatavalt kiiresti aru saanud, kuidas tuleb käituda ja itkes oma kurva saatuse üle regilauludes ning sigitas uusi mõisaorje akendeta suitsustes rehetaredes. Mõnikümmend Pühajärve ja Mahtra mõisa talupoega hakkas oma parunile 19. aastasajal kaigastega vastu ja nende „sõdadega“ eestlasteks pürgiva maarahva vabaduspüüdlused piirdusid. Kui võtta lugemiseks suvalise Euroopa rahva ajalugu, siis saamegi aru, milles peituvad meie „alalhoidlikkuse“ juured: leplikkuses valitsevate oludega, rahvusele omases tuimuses, rumaluses ja perspektiivituses, mistõttu ei suudeta hinnata tõelist vabadust – olla peremeesrahvas omal maal, vaid kiputakse end ja oma maad esimesel võimalusel maha müüma. Grotesk, kuid 19. sajandi teisel poolel alanud „rahvuslik ärkamisaeg“ tugines vaid üksteisega pidavalt konflikteeruva suurtaluniku Carl Robert Jakobsoni ja kirikuõpetaja Jakob Hurda ponnistustel, keda järgisid vaid mõnisada erksamat talumeest. Ajalugudes tahaksime me end suuremana näidata, kuid andkem endale aru, et üle oma varju ehk masendava ajaloo, ei ole me võimelised hüppama.

Meile meeldib oma Vabadussõda kujutada heroilise võitlusena iseseisva riigi eest, kuid tuletagem meelde, et vabatahtlikena läks sõja algul riigi eest lahingusse vaid mõnisada põhilisest koolipoisist koosnevat õppursõdurit oma idealistidest õpetajatega eesotsas. Meid päästis vaid hõimurahva soomlaste võitlusüksuse õigeaegne kohalejõudmine ja raudse käega läbiviidud sundmobilisatsioon. Esimese maailmasõja võrdlustes on Eesti Vabadussõda vaid pisike lokaalne konfliktikene kuskil Vene tsaaririigi äärealal, ei enamat. 1934. aastal kuulutasid riigipöörde teinud Konstantin Päts ja kindral Johan Laidoner Vabadussõja veteranidest koosneva Eesti Vabadussõjalaste Liidu  riigikorrale vaenulikuks organisatsiooniks, mille juhid vangimajja heideti. Ometi on Eesti iseseisvusest ja vabadusest ilma ühegi püssipauguta loobujad Päts-Laidoner igati au sees veel tänapäevalgi. Ajal, kui hea tooni hulka ei kuulu meenutada Eesti Vabadussõjalaste Liidu juhte ja eesti mehi, kes võõras mundris võitlesid Eesti vabaduse eest 1944. aastal Sinimägedes või Emajõe ääres, on austuse all endisest KGB agendist president Lennart „Nikolajev“ Meri; veel 1988. aastal Vabariigi aastapäeval ENSV-d kui eesti rahva valikut kiitnud NLKP kõrge funktsionäär Arnold Rüütel või 10 miljonit dollarit riigi raha meeltesegaduses „kaotanud“ (loe:varastanud) ekskommunistist Euroopa  Komisjoni volinik Siim Kallas. Kas sellised „kangelased“ kui ühiskonna eeskujud ei iseloomusta meie praeguse riigi suundumusi ja ideoloogiat? Kas ei peitu meie praeguse riikluse paradoks ka selles, et meile meeldib meenutada ohvreid, kuid mitte kangelasi, kes omariikluse ja vabaduse eest verd valanud või 1960.-80. aastail vangipõlves viibinud? Kangelaste staatuses on endised okupatsioonivõimu truud käsilased, aatelised ja väärikad inimesed aga põlu all.

Umbes kakskümmend aastat kestnud esimene omariikluse periood suutis üles kasvatada küll noorte, oma riigist hoolivate meeste-naiste põlvkonna, kuid lootused saada tõeliseks riigirahvaks põrmustas kommunistlik okupatsioon. Vähem kui ühe inimpõlve kestnud vabaduse tingimustes üles kasvanud põlvkond hävis, põgenes Eestist või muserdus stalinistliku terrorirezhiimi aastatel. Iseseisvusajal väljakujunenud rahvuslik eliit tapeti NKVD hukkamaispaikades ja nõukogude koonduslaagreis, paljud ellujäänud põgenesid Eestist, relvaga vastuhakkajad langesid Teise maailmasõja rinnetel ja pärastsõjajärgsel ajal metsades. Järgi jäid alalhoidlikud, kes enese mahasalgamise hinnaga suutsid säilitada küll elu, kuid minetasid vabale rahvusele omased iseloomujooned. Sellised „nõukogude inimesed“ sigitasid ilmale omasuguseid „tasakaalukaid“, valitsevate oludega vaikselt ja tuimalt leppivaid homo soveticusi. Vähesed vastuhakkajad saadeti repressiivorgani KGB poolt Gulagi, kust tagasitulnuina ootas neid ees paremal juhul rahvuskaaslaste osavõtmatus, halvemal korral avalik vaen ja parastamine („kes tal käskis?“).

Ajalugu andis meile võimaluse teistkordseks katseks, mida rahvuslik aktiiv kasutamata ei jätnud. Vaid mõnekümnest inimesest koosnev rühmitus MRP-AEG, eesotsas endiste nõukogude poliitvangidega, suutis endaga kaasa tõmmata mitmeid tuhandeid rahvusmeelseid eestlasi, kes osalesid 1987.-1988. aastate massimeeleavaldustel, kus nõuti omariikluse taastamist. Paraku jäi enamus „tasakaalukaist“ eestlastest rahvuslaste üleskutseile tummaks, kuna kommunistide valduses olev ajakirjandus sõimas omariikluse nõudjaid „ekstremistideks“, kes eesti rahvale tankid kallale toovad. Eestlane on juba aastasadu olnud umbusklik igasuguste muudatuste ja ideede suhtes. Mistõttu usaldati taasiseseisvuse „laulva revolutsiooni“ ajal pigem juba võimutsemisega harjunud kommuniste, kui rahvusriikluse pooldajaid, kes ootavad igalt rahvuskaaslaselt panust rahvusühiskonna ülesehitamisel. Päris võigas oli vaadata, kuidas rahvuslippude all saadeti Moskvasse NSVL Ülemnõukogu saadikuid „Eesti asja“ ajama. Parema mäluga lugeja teab, et omariikluse taastamisest juleti tollases meedias rääkida alles peale Eesti Kongressi kokkukutsumist 1990. aasta märtsis.

Polegi imestada, et rahva alalhoidliku põhimassi suutsid endaga kaasa tuua nn reformikommunistid Rahvarindest Perestroika Toetuseks ja Vaino Väljase juhitud EKP-st. Siis oli lipukirjaks IME, mille järgi saavat ühes impeeriumi nurgas teha pisut autonoomiat majandusvallas – kõik näisid sellega rahule jäävat. Kui uhke oli koguneda 1988. aastal ühislaulmistele lauluväljakule rahvuslippude alla, kui esireas istusid EKP ladvikusse kuulunud Vaino Väljas, Arnold Rüütel, Indrek Toome, Mikk Titma või Rahvarinde ladvik eesotsas Edgar Savisaare ja Marju Lauristiniga! Eestlane oli olla uhke ja hää, kui kolhoosi esimehed ja partorgid kolhoosi kontori ette bussid kamandasid, millega pealinna end „vabaks laulma“ sõideti! Kui uhke oli kõrvu kommunistidega Balti ketis seista, kui keti organisaatorid Nõukogude Armee kopteril õhus lendasid. Küll olid eestlased ikka uhked, et vastupidiselt (nendele lollidele) lätlastele-leedukatele saime me vabaduse kätte selle eest tilkagi verd valamata. (Siinkohas ei saa hoiduda ütlusest, et mis kergelt tulnud, see kergelt läinud.)

Rahvarindelaste ja ekskommunistide nullkodakondsusest päästis meid kodanike komiteede liikumisest sündinud Eesti Kongress. Kuid ilmselt olid tollased kongressi juhid saanud vastavad soovitused Maailma Uue Korra loojatelt, missugune peab välja nägema tõeline demokraatia, kust tuleb igasugune rahvuslus kui ideoloogia välja juurida. Sest kahtlaselt kiiresti unustati kongressi poolt vastuvõetud põhjapanevad dokumendid. Selle asemel, et Eesti Kongressi otsuseid jõudumööda ellu viia, eelistas Eesti Komitee juht Tunne Kelam luksuskajutites ja äriklassis välismaa vahet reisida. Eesti Kongressi ninameeste reetlikkusele pani punkti 1992. aasta esimeste vabade valimiste tulemusel võimule saanud Mart Laari valitsus, kes võttis kursi neoliberaalse majanduskorraldusega riigile, mille aluseks sai juudimiljardär Milton Friedmani majandusteooria ja IMF-i ning Maailmapanga „soovitused“.

1990-ndate esimesel poolel pandi alus praegusele „demokraatiale“, kus Eesti kuulub maailma viie kõige enam globaliseerunud riigi hulka, kus sisuliselt hävitatud rahvuslik väikeettevõtlus kui rahvusliku majanduse alustala; kus terve elanikkond on antud rootsi pankurite paljakröövimise alla, kus pankur-röövleid pole riigi poolt isegi maksustatud; kus suur osa elanikkonnast elab puruvaesuses ja tegelik tööpuudus hõlmab 120 tuhandet töötut, kellest 52% on olnud tööta juba enam kui kaks aastat; kus on suurimad Gini koefitsiendiga võrreldavad vahed rikaste ja vaeste elanikkonna gruppide vahel; kus ilma igasuguse südametunnistuse piinata tõstetakse toidukaupade hindasid, seades nii löögi alla paljude eksistentsi jne, jne. Samas püüab valitsusele allutatud kartellimeedia maalida Eestist mingit klantspilti, kus masu on tänaseks edukalt ületatud ja suundutakse taas viie jõukama Euroopa riigi hulka. Püütakse kramplikult maha vaikida, kui suur on tegelik tööpuudus; kui palju on pangavõlglasi oma korteritest ja elamutest kuuse alla välja tõstetud; kui palju rahvast toitub supiköökides; kui suurt hulka elanikkonnast on tabanud vääramatu vaesus, kui palju lapsi elab vaesetes peredes; kui palju eestlasi on väärikama elu otsingul siirdunud välismaale jne. See ei näi kedagi huvitavat, vähemalt valitsejaid mitte.

Kõige kurvem on asja juures see, et ühiskonnas puudub sõltumatu poliitiline jõud, kes suudaks või oleks vähemalt huvitatud praeguse masendava olukorra muutmisest. Kartelliparteid võitlevad vaid koha pärast riigipiruka ümber ja neilt midagi oodata olukorra parandamise suunas on ülimalt naiivne. On ju meie parteid tõestanud, et nende puhul on vaid tegu omavahel kisklevate rühmitustega, kes huvitatud vaid omadest huvidest, millel riigiga midagi pistmist ei ole. Valitsusele allutatud kaitsepolitsei, mis peaks kaitsma põhiseaduslikku korda, teeb oma miilitsa politrukist peadirektori juhtimisel kõik, et igasugune sõltumatu poliitiline opositsioon juba eos hävitada oma agentide tegevuse läbi. Miks me siis imestame, et peaaegu kõiki rahvuslikke rühmitusi on tabanud ebaedu küll igasuguste konfliktide puhkemise, küll arusaamatuste ja intriigide tõttu?

Siinkirjutaja arvates on Eesti olukord täiesti lootusetu ja ootamas on paratamatu eesti rahvuse hääbumine, kui midagi ettenägematut ei juhtu. Tulebki välja, et suutsime 50 aastat kestnud okupatsiooniaja rahvusena üle elada, kuid komistuskiviks on meile saanud omariiklus. Sest orirahvas on end valitsema valinud kiltri-kupja-aidamehe mentaliteediga juhid, kes ei taha ega suudagi rahvuse huvide eest seista. Kurb, kuid nii see on.

Lõpetuseks üks lugu minevikust. 1920-30-ndail aastail liikus Eestimaal paljajalu ringi üks kummalisevõitu mungakuues pika habemega mees, kes kutsus eestlasi meelemuutusele. Tegu oli Karl Tõnissoniga ehk Vend Vahindraga, budistliku mungaga, kes hoiatas eestlasi idast tuleva juudibolševistliku hädaohu eest. Eestlased ei tahtnud paljasjalgse ennustust kuulata, teda mõnitati ja pilgati. Eesti riik ei andnud talle isegi kodakondsust, mistõttu Karl Tõnisson oli Läti kodakondne. Paljasjalgne tõekuulutaja loobus oma missioonist ja läks sõja jalust Birmasse, kus teda püha mehena rahva poolt austati. Kui Vend Vahindra 89-aastasena 1962. aastal suri, kuulutas XIII Dalai-laama ta pühakuks. Materialistlikest väärtustest lugupidav eesti rahvas aga sattuski, nagu Vend Vahindra ennustas, 1940. aastal idast tulnud bolševistlik-juutliku vägivallarezhiimi võimu alla (diktaator Stalin oli 1936.-1938. aastail juutidest koosnevat „partei kaardiväge“ tublisti harvendanud, kuid bolševistliku rezhiimi olemus oli samaks jäänud), kandis suuri ohvreid ja pidi taluma alandusi.

Ma ei pürgi Vend Vahindraks, kuid hoiatan: kui Eesti ei suuda seniseid valitsevaid liberaalseid, vaid rahal põhinevaid väärtusi ümber hinnata ja valida oma etteotsa rahvuslikust väärikusest lugupidavaid valitsejaid – ootab eestlasi ees rahvuslik hääbumine, oma kodumaalt massilise põgenemise tulemusel rahvuslik suitsiid.

Võimude poolt alatult ja ülekohtuselt jälitatuna, kapo ponnistustel ja rahva seas valitsevate hirmude tõttu suhtumises sildistatud „äärmuslasse“, viimasesse vaesusse surutuna, lahkusin sünnimaalt puhta südamega, sest olen andnud Eesti rahvuslike huvide eest võitlusele oma elust 30 aastat ja jõudnud mõnegi jälje maha jätta. Olgu selleks 1980-1986 poliitvangistuses viibimine Gulagi laagreis, mis näitas, et vastupanu kommunistlikule rezhiimile oli olemas; või 1987. aasta 23. augusti Hirvepargi meeleavalduse organiseerimine; Eestist KGB poolt väljasaadetuna 1987-1989 Eesti iseseisvuse poolne selgitustöö paljude riikide meedias ja USA Kongressi Helsingi komisjoni ees esinemine; Kaitseliidu maleva organiseerimine Pärnus ja Eesti Komitee liikmeks olek 1990-1991; Lihula mälestusmärgi püstitamise organiseerimine 2004. aastal, mille tagajärjel kukkus hiljem Juhan Partsi juudihuvide eest võitlev valitsus; Tõnismäe rahvarikka meeleavalduse organiseerimine 2006. aasta mais (mis andis hiljem põhjuse selle äraviimiseks) ja millega Andrus Ansip end ajalukku kirjutas. Olen eesti keeles avaldanud eri sündmusi kirjeldavat kuus publitsistlikku raamatut („Vastasseis“, „Riigipööraja märkmik“, „Maailma Uus Kord“, „Lihula õppetund“, „Holokaust“, „Aprillimässu lugu“) ja ühe romaani („Riiki tappev kuumalaine“); teinud 1988-1989 hulga raadiosaateid raadiojaamas Vaba Euroopa ja hiljem Nõmme Raadios, avaldanud sadu artikleid paljudes lehtedes. Alati ja kõikjal propageerinud Eesti omariikluse ideed, võidelnud ebaõigluse ja põhimõttelageduse vastu.

Minu elutöö on tehtud ja võin ühegi südametunnistuse piinata võõrsil rahumeeli surra. See, et eestlased eelistavad enda valitsejaina põhimõttelagedaid saamamehi, on eestlaste, mitte minu ja mu võitluskaaslaste probleem. Iga rahvas väärib oma valitsejaid... ja oma saatust!

P.S. Eestlased on varemgi oma ajaloo vältel võõrsil elujõulisi kolooniaid moodustanud, nt 1860.-80. aastail Krimmis, Kaukaasias, Siberis või 1944. aasta põgenike lainena Rootsis, USA-s, Kanadas, Austraalias, Inglismaal jm. Taasiseseisvuse ajal on Eestist lahkunud 130 tuhat eestlast, kes lootnud leida inimväärsemat elu võõrsil. Võimalik, et kunagi tekib eestlaste ühiskond päikesepaistelises Hispaanias, selle lõunaosas Andaluusias?