RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 21. november 2011

FELIKS SAAREVET: Kellele ja milleks on euro kasulik?

Saada sõbrale
Eurole ülemineku TEGELIKEST võitjatest ja kaotajatest Eestis.
Eurole ülemineku põhjenduseks tõi Eesti valitsus välisinvestorite hirmu Eesti krooni ees. Kroon oli aga euroga seotud kindla kursiga ja mingit hirmu olla ei saa, kui investor ise on vähegi normaalne. Investorid tulid ka krooni ajastul, kui neil oli tulekusoov. Kui välisinvestorid tulevad ja meil Läänest viis korda väiksema palgaga töölisi ekspluateerivad, siis kasum läheb Eestist välja. Samal ajal läheb Eesti päritolu kapital suure kasumi lootuses Aserbaidžaani, Ukrainasse, Põhja-Aafrikasse jm., kus kohalikud sulid selle sageli omastavad.
Kui investeeringuid on vaja, siis võiks riik võtta enda käsutusse pensionisamba ja kasutada seda uute töökohtade loomiseks. Praegu on aga nii, et töölised panevad oma raha ja riik lisab omalt poolt samuti maksumaksja raha ning kõik see läheb välisriikide pankadele või ka mõnele kohalikule tippjuhi sõbrale välismaal spekuleerimiseks. Mis sellest hiljem pensioniikka jõudnud töölisele alles jääb, selgub lõplikult aastakümnete pärast. Käimasolevas masus on juba selgunud, et mõnes kohas on sambad algsest isegi väiksemaks jäänud.
Euro tulekul ei ole välistatud, et investorid ostavad kokku veel töötavad ettevõtted, demonteerivad sisseseade, vallandavad töölised ja viivad tootmise Kagu-Aasiasse, kus tööjõud on veelgi odavam. Tuletame meelde, kuidas 1990-ndate alguses Soome konkurentide rõõmuks hävitati vee hinna järsu tõusu abil kiiresti meie paberitööstus. Tulemuseks oli tõsine löök Eesti kultuurile. Trükiste hinnad tõusid „tänu“ välismaisele paberile tuhandeid kordi ja tiraažid vähenesid kümneid kordi.
Välisinvestorid ajasid hiljuti pankrotti Kreenholmi. Juba ammu on „plats puhtaks“ tehtud „Ilmarisest“, „Voltast“, „Dvigatelist“, „Eesti Kaablist“, Ekskavaatoritehasest, RET-ist, Raudbetoontoodete tehasest ja paljudest teistest ettevõtetest.
Seega on lootused uute töökohtade tulekule sama reaalsed kui kartused töökohtade likvideerimise pärast. Küll aga osutus reaalseks hinnatõusukartus.
Lubadus „euro hinda ei tõsta!” osutus blufiks
Euro tulekuga on kõikjal hinnad tõusnud. Eestis tõsteti hindu juba enne euro tulekut, sest teati, et tulemas on parlamendivalimised. Seetõttu olnuks hinnatõus euro tuleku ja valimiste vahel võimuritele kahjulik. Vaatamata valimiste lähenemisele, tõusid toiduainete hinnad ka pärast euro tulekut. Näiteks kartuli hind on enam kui kahekordistunud. Võimas hinnatõus jätkus ka pärast märtsivalimisi ja läheb ilmselt hoogu pärast 1. juulit, kui hinnasiltidelt kadusid kroonihinnad.
Võimurite väitel on senise hinnatõusu põhjustanud mitte euro, vaid muud põhjused. Need „muud põhjused” on aga samuti Brüsselist tulnud.
Meile on peale surutud elektrituru avamine, mille tõttu elektrihind meie tööstusele on tõusnud 30 % ja varsti tõuseb ka üksiktarbijatele. Elektrihinna tõus nõrgendab meie ettevõtete konkurentsivõimet eksporditurul ja rõõmustab konkurente läänes. Hinnatõus üksiktarbijatele tuleb paari lähema aasta jooksul. Seniks peame leppima hiiglasliku võrgutasuga, mis ületab oluliselt elektri maksumuse. Ometi on enamik elektrivõrgust ehitatud okupatsiooniajal.
Pidevalt tõuseb ka mootorikütuse hind, millele lisandub ka Brüsselist pealesurutud kõrge aktsiisimaks. Kõik see tõstab paratamatult kõigi siseturul müüdavate kaupade hindu.
Tõsine probleem on see, et tööpuuduse ja kordades madalamate palkade tõttu on ca 120 000 nooremat eestlast juba välismaale tööle läinud. Nende tagasipöördumine on küsitav. Kui edaspidi on Eestis tööjõudu vaja, siis tuleb seda tuua idast või Araabiamaadest, millega kaasnevad tõsised sotsiaalsed ja rahvuslikud probleemid.
Riikide asemel päästame tegelikult hoopis… panku!
Euroga ühinemisel saime „kaasavaraks”, et peame aitama kriisimülkast välja Kreeka, kus 30 aastat võimul olnud kolm perekonda on pidevalt riisunud riigi raha ja on rahva pahameele vaigistamiseks tõstnud keskmise pensioni üle 25 000 EEK-ini ning maksavad seda 14 korda aastas, s.o. iga päev saab Kreeka pensionär u. 1000 krooni. Ka on eurotoetused Kreeka põllumeestele kuus (!) korda suuremad kui meie põllumeestele antavad toetused.
Päästa tuleb ka Iirimaad, mida on meile pidevalt reklaamitud kui suurt eeskuju. Nende riikide päästmiseks tuleb igal Eesti elanikul, imikud ja pensionärid kaasaarvatud, ohverdada veidi üle 9200 krooni.
Järge ootavad juba Portugal, Itaalia ja Hispaania, kel tuli kevadel tagasi osta 400 miljardi dollari eest võlakirju. Uute kokkuvarisejate nimekirja lisandus viimasel ajal ka „meie kodumaa“ süda - Belgia.
Tegelikult peame päästma mitte Kreekat jt. riike, vaid Saksa ja Prantsuse panku, kes on kokku ostnud nende riikide tapeedistunud võlakirju vastavalt 30 ja 15 miljardi euro eest.
Pensionärid kiirustagu „kirsturaha” ärakasutamisega!
Kui üleminek rublalt kroonile oli suhteliselt odav - tuli maksta ainult raha trükkimise eest, siis eurod tuli välja osta ja Eestil tekkis täiendav riigivõlg meil ringluses olevate eurode summas. Välispankadele tuli Eesti Pangast tagastada 47 miljardit krooni tagatisraha.
Pangad asusid euro tulekuks ettevalmistusi tegema juba üle aasta tagasi. 1. jaanuarist 2010 tõsteti mitmesuguste teenuste hindu kordades. Nii näiteks konto liikumise väljatrükk maksis 5 EEK-i asemel 25 EEK. Hoiuseintressi, mis 2009. aastal oli eurohoiuselt ca 1,5 % ja kroonihoiuselt ca 3 % (BIG pangas isegi 8,2 %), langetati ja praeguseks on see 0,1 %.
Kui hoiustajal oli pangas miljon krooni, siis intressiks sai ta iga nädal ühe trammipileti maksumuse. Samal ajal on inflatsioon 4-5 % või rohkemgi. Need pensionärid, kes on pannud panka nn. kirsturaha, peavad arvestama, et see muutub nulliks 20 aastaga. Nii et kiirustage selle raha kasutamisega!
Peamised kasusaajad: Euroopa Liit ja (välis)pangad
Kellele siis tuli euro tulek kasuks? Kõigepealt oli seda vaja Euroopa Liidule, et tõsta euro prestiiži. Saksamaal nõuab juba 50 % elanikest margale tagasipöördumist. Inglise majandusteadlaste arvates on euro ellujäämise tõenäosus 20 %.
Suured võitjad on teadagi pangad, kes 2009. aastal said Eestist kaks miljardit krooni puhaskasumit. Samuti on tõenäoline, et mõni aeg pärast eurole üleminekut õnnestub pankadel peaaegu kõigile peale suruda kaardimaksed, millelt pangale laekub 2,9 % ostusummast. Sellele lisandub veel 20 eurot kuus igalt kaardimakseid vastuvõtvalt karbikeselt ja metallraha panka vastuvõtu tasu. Kaubanduskett seda oma kasumist ei maksa ja lisab selle hindadele. Seega tuleb seda 2,9 % vaadata kui maksu välispankade kasuks. Ilmselt lähevad tõstmisele pankade teenustasud, kõigepealt ülekanded pankade vahel.
2011. aasta I kvartalis said välispangad Eestis kolm miljonit eurot rohkem kasumit kui terve 2010. aasta jooksul kokku. Käesoleva aasta esimese viie kuuga said pangad 107 miljonit eurot kasumit. Tuleb märkida, et vastavalt euroeeskirjadele ei maksa välispangad Eestile oma kasumilt sentigi.
Meile lubati, et hinnad kroonides on kaubanduses nähtavad 1. juulini 2011, kuid juba 1. jaanuari hommikul olid bensiinijaamadel kroonihinnad kadunud. Paljudes kauplustes olid kroonihinnad väga väikeste numbritega, nii et vanuritel polnud võimalik neid näha. Väikesed numbrid võivad ahvatleda vanureid ülejõu ostma ja pensioni paari päevaga ära kulutama. Metallrahadega, mis pealegi kõik peaaegu ühesuurused, arveldamine on vanuritele raske ja võtab harjumiseks palju aega. Kergem on ka raha vanurile tagastamisel „eksida”.
Kummaline oli ka eurokalkulaatorite jaotamine. Osale korteritest pole neid siiani antud. Teiseks oli osale korteritele lisaks kalkulaatorile ümbrikku pandud ka kaks kaarti, mis vaatenurga muutmisel näitavad vaheldumisi eurosid ja EEK-e. „Vähem võrdsetele“ elanikele ei ole aga antud ühtegi sellist väga mugavat kaardikest. Ilmselt on tegemist Eesti Vabariigi Põhiseaduse §12 rikkumisega. Kuna aga kogu üleminek eurole on vastuolus põhiseaduse §-ga 111, siis on elanikkonna selekteerimine selle kõrval tühiasi.
Teised kasusaajad: kurjategijad, Eesti Panga ametnikud…
Kasu saavad kindlasti kurjategijad. Saab ju Eestist röövitud eurod ilma vahetamata igal pool käiku lasta. Seega sagenevad väliskurjategijate visiidid Eestisse. Senisest palju sagedamini hakkab levima valeraha. Kui kroone võltsiti harva ja ebakvaliteetselt, siis eurosid toodavad illegaalsed trükikojad päris kvaliteetselt. 2009. aastal tabati kokku 860 000 võltsitud Eurot, põhiliselt 20- ja 50-sed kupüürid. Eestis on juba iga nädal tabatud mitu valeraha, isegi võltsitud münte. 2011. aasta esimese viie kuuga tabati Eestis 150 võltsitud eurokupüüri ning 37 ühe- ja kaheeurost münti.
Kasu said ilmselt ka Eesti Panga tippametnikud, kes tegelesid/tegelevad paberkroonide hävitamisega. Kuna Eesti Pank on haaranud enda kätte terve kvartali, sealhulgas ka sünnitusmaja, siis ruumipuudust kroonide hoidmiseks ei ole. Euro põhjaminekul oleks kroonid kohe tasuta võtta. Krooni tulekul müüdi Nõukogude Liidu rublad edukalt nii, et isegi kohus ei tuvastanud mingit kuritegu. Käesoleva aasta jaanuaris toimus Lõuna-Sudaanis referendum iseseisvumise küsimuses, mille tulemusena tekkis uus riik, kes vajas kiiresti oma raha ja võinuks olla meie kroonide ostja.
Kroonide hävitamise otsus näitab selgelt teatud ametiisikute kavatsust isiklikult rikastuda, sest raha hävitamist ei ole praktiliselt võimalik kontrollida ja kokkukogutud kroonide mitmekordne eurodeks vahetamine on teatud isikutele lihtne.
FELIKS SAAREVET
Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe "Rahvuslik Teataja" 1. (juuli-august 2011) ja 2. numbris (november 2011) ilmunud kirjutise täispikk variant. 
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP