RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 12. november 2011

Majanduslikud mõtisklused II: raha ja pangandus

Adrian Bachmann - 07.11.2011

Käesolev kirjutis on teiseks osaks De Civitates avaldatavas neljaosalises artikliteseerias „Majanduslikud mõtisklused“. Tavapärasest suurema mahu tõttu avaldame artikliteseeria teise osa kahes peatükis, millest esimene on pühendatud raha ning teine (lähemas tulevikus avaldatav) panganduse ja võlapõhise rahasüsteemi teemale. Artikliteseeria sissejuhatuse ja esimese osaga on lugejal võimalik tutvuda siin ja siin.


Raha ja pangandus I: rahasüsteemide teke ja raha olemus


Sissejuhatavad meenutused

Enne kui suundume majanduslike mõtisklustega raha ning panganduse teemade juurde, heidame esmalt pilgu läbitud teekonnale ja teeme lühikokkuvõtte eelnevalt käsitletust. Mäletatavasti said meie mõtisklused alguse soovist mõista, milles peitub majanduse sügavam olemus. Nägime, et majanduslikuks saab arvata eeskätt sellist teadvustatud ja eesmärgipärast tegevust, mille sisuks on (nii vaimsete kui füüsiliste) väärtuste loomine ehk töö.

Olles leidnud vaimsete ja materiaalsete väärtuste loomises ehk töös selle omaduse, mis ühendab kõiki majanduslikke ettevõtmisi, vaatasime järgnevalt, kuidas majandustegevusena on juba aastatuhandeid üritatud õigustada tegevust, mille iseloom ei ole tegelikkuses majanduslik, ning mis kujutab endast mitte majanduslikku, vaid majandusega parasiitlikus suhtesüsteemis olevat nähtust. See on nähtus, mida majandusfilosoofias tuntakse kui krematistikat. Selgitasime, kuidas krematistika erineb majandustegevusest selle poolest, et see on tegevus, mis ei ole orienteeritud uute füüsiliste ja vaimsete väärtuste loomisele, vaid pelgalt teiste poolt loodud ja loodava rikkuse omandamisele.

Majandusteemalise kvadroloogia esimene artikkel kulmineerus tõdemusega, mille kohaselt majandustegevuse käigus loodud rikkuste riisumine krematistika abil on tegevus, mis suretab teatud piiridest väljudes paratamatult välja reaalse (st. materiaalsete ja füüsiliste väärtuste loomisele orienteeritud) majandustegevuse. Lõpetuseks juhtisime lugeja tähelepanu mõningatele faktidele, mis illustreerivad kõige ilmekamal viisil, miks krematistiline tegevus on rahvusvahelise majanduskriisi tegelikuks juurpõhjuseks.

Kui artikliseeria esimese osa eesmärgiks oli majanduse ja krematistika põhiolemuse tabamine, siis käesoleva kirjutise eesmärk on pakkuda jätku eelnenule ning avada lugejale raha ja panganduse olemuse kaudu sügavam mõistmine majandusprotsesside toimimisest. Eeskätt üritame leida vastuseid järgmistele küsimustele:

Mis on raha? Mis on võlg? Mida kujutab endast pangandus? Mis on majanduskasv? Miks peab majandus pidevalt “kasvama”? Miks hinnad kogu aeg tõusevad? Kuidas on seotud rahandus ja energeetika? Milles seisneb globaalne majanduskriis? Kuidas teenivad pangad kasumeid? Kuidas mõjutab finantsmajanduse kasv reaalmajandust? Miks on majandusteadus reaalsusest üha enam irdunud? Kuidas mõjutab võlapõhine rahasüsteem majanduslikku mõtlemist?

Milleks raha?

Raha on mõneti kummaline nähtus. Kuigi tegemist on institutsiooniga, millest sõltub teadupärast kogu kaasaegne majandusringlus, jääb raha olemus majandussubjektide põhiosale reeglina mõistatuseks. Anekdootlikus võtmes võib väita, et raha on miski, millest kõik räägivad ja paljud omavad, ent mida üksnes vähesed mõistavad. Järgnevalt vaatame lähemalt raha, töö, panganduse, maksude, inflatsiooni, liigkasuvõtmise ja energeetika omavahelisi seoseid ning ajaloolist kujunemislugu. Ent enne nende institutsioonide lahtimõtestamist alustagem oma arutluskäiku kõige esmasest küsimusest – milleks üldse raha?

Majandust ja krematistikat käsitlevast artiklist nähtus, kuidas laiaulatusliku tööjaotusega majandussüsteemid suudavad võrdse energeetilise sisendi tingimustes tänu informatsioonilise sisendi ülekaalule toota lihtsakoelisema tööjaotusega majandussüsteemidest oluliselt rohkem lisaväärtust. Siit ka põhjus, miks praktiliselt kõik kõrge spetsialiseerumisastme ning keeruka tööjaotusega majandussüsteemid on paratamatult kõige rikkamad. Nägime ka seda, kuidas komplekssetest tootmisprotsessidest sõltuv majandus saab eksisteerida üksnes maksimaalse efektiivsusega turgude olemasolu korral. Seda tänu asjaolule, et tingimustes, kus keerukaks toomiseks vajaminevate tootmissisendite vahetus ei ole koheselt võimalik, on suure lisaväärtusega toodete ja teenuste tootmine võimatu. Mõistagi on maksimaalse efektiivsusega turud vajalikud mitte üksnes suure lisaväärtusega kaupade ja teenuste tootmiseks, vaid ka tarbimiseks.

Pidades silmas eelpooltoodut, muutub hõlpsasti mõistetavaks raha paratamatu roll keerukate majandussüsteemide vundamendina. Vastust lõigu alguses püstitatud küsimusele saab resümeerida järgnevalt:

a) kõrge lisaväärtusega kaupade ja teenuste tootmine on võimalik üksnes spetsiifilise tööjaotuse ning komplekssete tootmisprotsesside tingimustes;

b) spetsiifiline tööjaotus ning komplekssed tootmisprotsessid on võimalikud üksnes majandussüsteemis, kus eksisteerib maksimaalse efektiivsusega turg (st. nii kapitali kui tarbekaupade ja teenuste ost/müük toimub koheselt ja tõrgeteta):

c) maksimaalse efektiivsusega turg saab eksisteerida üksnes juhul, kui eksisteerib universaalselt käibiv käibevahend (raha), mis võimaldab majandussüsteemis kiiret ja tõrgeteta vahendite ringlust.
Olles sedasi tuvastanud raha vajalikkuse kõrge lisaväärtusega majanduse vältimatu eeltingimusena, vaadakem järgnevalt raha funktsiooni ning ajaloolist kujunemislugu.

Rahasüsteemi teke

Kuna raha on möödapääsmatult vajalik ennekõike keerukama struktuuriga majandustes, siis on ootuspärane, et rahasüsteemi ajalugu saab alguse selles ajas ja ruumis, kus loodi esimesed majandussüsteemid, mis olid barterkaubanduse jaoks liiga keerulised. Tegelikult ei ole majandusajaloolaste seas konsensust, kas enne loodi raha, millest siis kasvasid välja keerulised heterogeensed majandussüsteemid või sundis juba olemasolevate majandussüsteemide keerukus bartermajanduse poolt seatud piirangutele [1] lahendust leidma.

Esimene rahasüsteem, mis omas kõiki peamiseid kaasaegse rahasüsteemi tunnuseid (st. riigipoolsed garantiid maksevahendi suhtes, krediiditurg, bilansiline raamatupidamine, reguleeritud valuutasuhte süsteemid, jne) loodi juba 5000 aasta eest Mesopotaamias. Inimkonna esimene rahasüsteem võeti kasutusele pärast maaharimise levikut, mis tekitas esimest korda piisava energeetilise varu, et võimaldada keerulist tööjaotust ja rafineeritud materiaalse kultuuri teket.

Enamikes maailma regioonides kus tekkisid esimesed rahasüsteemid (Mesopotaamia, Anatoolia, Induse jõe delta, Huang-He jõe keskjooks, jne), nägi protsess välja küllaltki sarnane. Alguses ringles enamikes tsivilisatsioonides keskvõimu poolt väljastatud rahaühikutega paralleelselt mitmeid teisi käibevahendeid ja üksnes harva tuli ette juhtumeid, kus riigivõim üritas majandussubjektidele jõuga peale sundida riigi poolt emiteeritud raha. Riigivekslid saavutasid ajapikku monopoolse staatuse tänu asjaolule, et keskvõim aktsepteeris neid riigimaksude tasumisel ainukõlbuliku maksevahendina. Seega muutus riigi poolt väljastatud raha kõikide teiste rahaühikute ees eelistatuks majandusprotsesside sisemise loogika ja mitte poliitilise diktaadi tulemusena.

Ühtlasi nähtub rahanduse ajaloo esimesest peatükist selgesti, kuidas raha väärtus on puhtalt kokkuleppeline, olles tekitatud majandussubjektide poolt, kes on nõus või kohustatud enda poolt loodud väärtust vastava valuuta vastu vahetama. Siinkohal tuleb silmas pidada, et selles, kas mingisuguse valuuta väärtus on tekkinud loomulikul või kunstlikul teel – st. kas teatud valuuta kasutamine on majandussubjektide vabatahtlikuks või (avalikult või varjatult) pealesunnitud valikuks – peitub oluline vahetegu. Ometi on see teemaks, mis peab ootama detailsemat käsitlust artikliteseeria kolmandas osas, kui vaatluse alla tuleb maailmamajanduse struktuur ning maailma riikide vahel valitseva erakordse varandusliku ebavõrdsuse varjatud põhjused.

Inflatsioon

Nagu tähelepanelik lugeja ilmselt juba eeldada võis, loob asjaolu, et tema poolt emiteeritud raha (mille iseeneslik väärtus on mõistagi nullilähedane) aktsepteerivad maksevahendina paljud majandussubjektid, raha emiteerijale raskesti vastupandava kiusatuse väljastada rohkem raha kui reaalmajanduse kasv seda õigustaks. Reaalset majanduskasvu ületavale rahaemissioonile orienteeritud rahapoliitika ei ole pikemas perspektiivis mõistagi jätkusuutlik ning tekitab süsteemse inflatsiooni, mis pikaajalise poliitikana hakkab reaalmajandust häirima ja moonutama, lõppedes rahasüsteemi kokkuvarisemisega.

On oluline mõista, et inflatsiooni põhjus peitub pea-aegu alati majandussüsteemis ringleva rahamassi kiiremas kasvus võrreldes reaalmajandusliku tootlikkuse kasvuga. Kui näiteks piima reaaltootmine suureneb ajapunktide A ja B vahel 5%, ent rahapakkumine kasvab vastavate ajapunktide vahel 10%, siis on piima hinna inflatsiooniks ajavahemikus A ja B pisut alla 5%. Lõviosa inflatsioonist tekib tänapäeval alati vastava toimimismehhaanika alusel. Kuna valitsev neoklassikaline majandusteooria ignoreerib taotluslikult inflatsiooni algpõhjust, milleks on rahamassi (võlapõhises rahasüsteemis) pidevalt paisutav pangandussüsteem, rõhutades inflatsiooni algpõhjusena teoreetiliselt võimalikku, kuid praktikas märksa harvemini esinevat reaaltootmise vähenemist (toodud näites tähendaks see seda, et rahapakkumine jääks punktide A ja B vahel konstantseks, ent piimatootmine väheneks 5 %), siis eksisteerib ka majandusteadlaste hulgas palju arusaamatust raha olemuse ja inflatsiooni algupära kohta.

Ka impeeriumide kollapsi majanduslik dünaamika järgib enamasti impeeriume ülal hoidva rahasüsteemi inflatsioonilise kokkuvarisemise mudelit, kuna armeesid on poliitilistel põhjustel alati lihtsam finantseerida monetaarinflatsiooni, mitte maksude tõstmise teel. Erinevalt maksudest saab inflatsiooni alati välja mängida kui “objektiivset majanduslikku protsessi”, mitte riigi taotluslikku poliitikat, ehkki mõlemad taotlevad samasugust eesmärki – üks maksu-, teine monetaarpoliitiliste vahenditega. Lääne ajaloos on impeeriumide inflatsioonilise kokkuvarisemise protsessi näidetest kuulsaimaks Rooma Impeeriumi kollaps ning aktuaalseimaks hetkel aset leidev globaalsete panganduskartellide poolt domineeritud läänemaailma primaarsuse järjest ilmsem ja pöördumatum taandumine globaalmajanduse tervikstruktuuris.

Ent ultimatiivselt ei ole raha olemus viimase 5000 aasta jooksul muutunud. Rahal on kõikides majandussüsteemides endiselt kolm põhilist funktsiooni – maksevahend, hoiuühik ning mõõdupuu. Rahandussüsteemi kokkuvarisemine tähendab seda, et raha minetab majandussüsteemis kas koheselt või järk-järgult kõik oma majandussüsteemsed funktsioonid. Järk-järgulise kokkukukkumise puhul algab rahasüsteemi nõrgenemine reeglina hetkest, mil riigiveksel ei ole enam soositud hoiustamise vahendiks (siit ka mõistagi põhjus kulla ning väärtmetallide hinna plahvatuslikule kasvule viimasel ajal). Järgmise sammuna muutub reeglina küsitavaks materiaalse väärtuse hindamine riigivekslites. Alles lõpuks minetab rahaveksel oma primaarfunktsiooni efektiivse vahetuse võimaldajana.

Selline on siis kokkuvõtlikult rahasüsteemide tekke ning lagunemise protsessidünaamika. Ent finants- ja reaalmajanduse põimituse mõistmiseks on lisaks raha funktsionaalsetele väljunditele vaja tunda ka raamatupidamise, energeetika, krediidi, panganduse ja ökonomeetria omavahelisi seoseid.

Raha ja energeetika

Nagu eelpool sai mainitud, on rahal kolm primaarset funktsiooni – maksevahend, hoiustamisühik ning majandusliku lisaväärtuse mõõdupuu. Ajalooliselt on huvitav, et teadaolevalt vanim rahaühik – Mesopotaamia templimajanduses kasutatav seekel – ei omanud esmalt mitte maksevahendi, vaid hoopiski mõõduühiku funktsiooni. Seega oli maailma vanim raha sarnaselt mitmete kaasaegsete sünteetiliste valuutadega (näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi SDRid) esmalt pelgalt raamatupidamisühik. Täpsemalt kujutas seekel endast fikseeritud suurust, mis tähistas teatud hulgal hõbedat, millele omakorda vastas teatud kogus vilja või muud templimajanduses tarvilikku vara. Väljaspool templit võeti seekel vahetust võimaldava vekslina käibele alles hiljem – siis kui tempel hakkas väljastama ühele seeklile vastavast kogusest hõbedast vermitud münte, et osta templimajandusele vajaminevat ning koguda emiteeritud raha hiljem tagasi maksudena. Sedasi levis rahasüsteem Mesopotaamiast ajapikku Väike-Aasiasse, olles seitsmendaks sajandiks jõudnud enamikesse Vahemere-äärsetesse riikidesse.

Rahasüsteemi ajalugu aitab meil mõista seoseid energeetika ja raha vahel. Energiakandjad, mida ollakse nõus vahetama teatud valuuta vastu, annavad vastavale valuutale kõige tugevama võimaliku katteväärtuse, kuna sellisel juhul seotakse olematut vahetut kasutegurit omav rahaühik maksimaalset vahetut kasutegurit omava ressursiga, millest kogu majandusringlus sõltub. Kõik rahaühikud (olenemata sellest, kas need esinevad elektroonilise kande, paberkupüüri või väärismetallist mündina) võivad kaotada oma kokkuleppelise väärtuse ja sellest tulenevalt ka oma relevantsuse majandusringluses hetkega, ent energiakandjate absoluutne reaalmajanduslik primaarsus kogu majanduse kandetalana on kõigutamatu ning energiakandjate keskne positsioon majandusringluses ei ole mõjutatud sellest, millise rahandussüsteemiga on parajasti tegemist.

Sidudes hõbeseekli väärtuse templi viljavarudega, [2] müües varemalt emiteeritud seeklite eest vilja ning aktsepteerides maksude maksmisel nii vilja kui hõbeseeklit, loodi Mesopotaamia tsivilisatsioonis faktiliselt energiakandjal (viljastandardil) põhinev valuuta. Seega olid templi viljavarud oluliseks põhjuseks, miks riigi poolt väljastatud raha Mesopotaamias teised rahaühikud suuresti kõrvale tõrjus – teistel valuutadel lihtsalt puudus templi viljareservidega võrreldav katteväärtus.

Sarnaselt Mesopotaamiale, kus hõbeseekli väärtus oli tagatud maksimaalset vahetut väärtust omava viljaga, on ka tänapäeval maailma suurte valuutade väärtus tagatud energiakandjate poolt, millega vastavas valuutas rahvuslikel ja rahvusvahelistel turgudel kaubeldakse. Kõik valuutad milles suurtel energiakandjate börsidel aset leidev kauplemine on nomineeritud, omavad tugevat potentsiaali saada rahvusvaheliselt aktsepteeritud reservvaluutadeks. Selline asjaolu on põhjustatud lihtsast tõsiasjast, et energiakandjaid (eeskätt naftat) ning sellest tulenevalt ka energiakandjate ostmiseks vajaminevaid valuutasid vajavad eelkõige need tööstusriigid, kus toodetakse absoluutne enamus maailmamajanduse koguproduktist. Muuhulgas olgu mainitud, et dollaripõhine energiakandjatega kauplemine rahvusvahelistel energiaturgudel mängib tänapäeval olulist rolli USA dollari jätkuvas primaarsuses peamise rahvusvahelise reservvaluutana.

Kuigi antud teemaderingi detailsem käsitlus jääb ootama artikliteseeria järgmist osa, olgu geoökonoomilise kõrvalepõikena etteruttavalt öeldud, et ainsaks riigiks, mis omab hetkel globaalses mõõtmes piisavalt suuri ja mitmekesiseid energiakandjate varusid (nafta, gaas, kivisüsi, uraanivarud kombineerituna 100%lise tuumakütuse käitlemise ning reaktoritehnoloogia valdamisega), et võimaldada vaid ühe riigi energeetilistel varudel põhineva rahvusvahelise reservvaluuta loomist, on Venemaa.

Tagasihoidlikumal määral omab energiakandjatele tugineva reservvaluuta loomise võimet ka Iraan (nafta, maagaas) – riik, mis on alates 2007. aastast dollaripõhisest energeetikakauplemisest loobunud. Vahetult enne teist Lahesõda distantseerus dollaripõhisest naftakauplemisest ka Iraak, ent teatavasti oli Ameerika Ühendriikide poolt installeeritud sõjajärgse vahevalitsuse üheks esimeseks majanduspoliitiliseks sammuks dollaripõhiste naftakauplemise taastamine. Energeetilise ressursiga kaetud reservvaluuta loomine oleks saavutatav ka mingisuguse Pärsia-Lahe naftariikide rahaliidu poolt, kuid selline majanduslikult loogiline samm on lähemas tulevikus tänu USA kontrollile regiooni üle sisuliselt välistatud. Vaatamata kaalukale rollile ei ole energeetika mõistagi ainsaks rikkuseks, mis võiks muuta riikliku valuuta rahvusvaheliselt atraktiivseks reservvaluutaks. Aasia suurriikide (eeskätt Hiina) valuutade oodatav tõus rahvusvaheliselt tunnustatud reservvaluutadeks saab tulevikus põhinema mitte energeetilisel ressursil, vaid Aasia riikide esimuslikul reaaltootmise kapatsiteedil. Ent reservvaluutade, tooraine, finantsbörside, sõjanduse ja geopoliitika vastastikuseid seoseid uurime lähemalt artikliteseeria kolmandas osas. Järgnevalt aga vaatame lähemalt, mis asi on võlg ehk krediit.

Krediit ja tagastamatud võlad

Vaatamata finantssüsteemide keerukuse enneolematule kasvule, ei ole võla ja krediidi tähendus oma põhiolemuses muutunud. Krediit on endiselt tagastatav ressurss, mida väljastatakse majandussubjektile, kellel eksisteerib vajadus tarbida ressursse enne, kui nad on võimelised tarbitavate ressursside eest tasuma. Krediiti tarbivad majandussubjektid jagunevad siiski kaheks erineva riskiastmega laenuvõtjate grupiks.

Esimene grupp moodustub laenuvõtjatest, kelle juba sisse töötatud majandustegevus võimaldab senist majandustegevust jätkates oma võlg kokkulepitud tähtajaks tagastada. Ent laenuvõtjate näol võib tegemist olla ka majandussubjektidega, kelle majandustegevus ei ole laenu võtmise hetkel laenu tagastamiseks piisavalt suurt lisaväärtust tootev ning kes viibivad sellepärast märksa ebakindlamas olukorras, kus laenuraha tagasimaksmine oleks võimalik üksnes tingimusel, et laenuraha kasutatakse suurema lisaväärtuse tootmise käivitamiseks. Mõistagi on teise gruppi kuuluvate laenuvõtjate laenurisk märkimisväärselt suurem.

Mesopotaamias väljastas krediiti tempel ning enamasti ei tehtud seda hõbeseeklite, vaid viljavarude näol, mida eraldati maaharijast talunikule seemne ja söögiviljaks. Talunik pidi ise arvestama, kui suure koguse saadud viljast ta ära tarbib ning kui suure osa võla tagasimaksete garanteerimiseks seemneviljana maha külvab. Templi poolt talunikele väljastatud tarbevilja ja seemnevilja ekvivalendiks tänapäevases majandussüsteemis võiks tinglikult pidada ühelt poolt panga poolt väljastatud tarbimis- ja kinnisvaralaene, ehk siis laene, mis on suunatud lisaväärtuse tarbimisele ning teiselt poolt (ettevõtlus)laene, mis on suunatud lisaväärtuse loomisele. Juhul kui talunik eraldas krediidina saadud viljast liiga väikese osa seemnevilja otstarbeks või ei olnud ta (põllu)majanduslikult piisavalt pädev, et õige majandamisega võetud krediiti tagastada, kaotas talupoeg oma staatuse vaba mehena ning muutus paleesõltlaseks. Sarnases olukorras on tänapäeval mõistagi kõik need isikud ja ettevõtted, kelle lisaväärtuse genereerimise võime ei võimalda neil enam pangale krediiti tagastada, mis realiseerub pankrotimenetluses ning majandusliku vabaduse kaotuses, kuna praktiliselt kõik edaspidised sissetulekud on vaja eraldada pangale sundtäitmise korras. Sedasi näitab pilguheit majandusajalukku, et krediidi väljastamise, kasutamise ja väärkasutamise printsiibid ja tagajärjed ei ole 5000 aasta jooksul oma põhiolemuses muutunud ning toimivad samalaadselt nii üksikisiku, ettevõtte kui riigi tasandil. [3]

Krediidi alateema lõpetuseks peame peatuma ka ühel rahasüsteemi kesksel põhimõttel, mille olemasolu suurpangad ning finantskapitali huve teeniv poliitiline establishment sooviksid maha vaikida, ent mille ajalugu on sama vana kui rahasüsteemid ise. Selleks printsiibiks on tagastamatute võlgade tühistamise põhimõte. Tegemist on põhimõttega, mida on rahasüsteemide ajaloo vältel rakendatud kõikides ühiskondades, mille rahandus ja majandussüsteem on mõeldud teenima ühiskonna kui terviku huve. Kummatigi dikteerib võlamassi pidurdamatu paisumise jätkusuutmatu olemus, et antud printsiip kehtestub lõpuks paratamatusena isegi nendes majandussüsteemides, kus ühiskondlik ja reaalmajanduslik huvi on tõrjutud tahaplaanile suure finantskapitali huvide poolt.

Ka Mesopotaamias oli tempel sunnitud võlgade massi piiramatu kasvu puhul tagastamatud võlad anulleerima. Selle peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et vaesunud populatsioonis muutus paleesõltlase staatusesse langenute osakaal sedavõrd suureks, et majandus hakkas töötama äärmiselt ebaefektiivselt. Kuna tagastamatute laenude sisse nõudmise poliitika hakkab kõikides majandussüsteemides ajapikku üha jõulisemalt välja suretama majandusringlust ja reaalsete väärtuste tootmist, siis oleks ka tempel tagastamatute võlgade sissenõudmise poliitikat jätkates kaotanud märksa rohkem majanduslikku rikkust kui võlad anulleerides. Tänapäeval võib vastava olukorra vastet näha situatsioonis, kus kogu majandus kärbub, kuna laenukoormus pankade ees suretab järk-järgult välja majandussubjektide ostujõu.

Ent lisaks majanduslikule loogikale oli tagastamatute võlgade tühistamisel veel teinegi õigustus – antud juhul ühiskondlik ja sõjaline. Kuna riigi relvajõududes teenimiseks peeti piisavalt lojaalseteks ja riigimeelseteks üksnes neid inimesi, kes ei viibinud võlaorjuses, siis paleesõltlasi reeglina teenistusse ei lubatud. Antud asjaolu tingis olukorra, kus riik oli teatud hetkest alates sunnitud tagastamatud võlad paratamatult tühistama, kuna vastasel juhul oleks kaotatud armeed ja riiki üleval hoidvate lojaalsete kodanike kriitiline miinimum – võlaorjus tapab paratamatult ühiskondliku solidaarsuse ning inimeste usu riiki kui õigluse instrumenti.

Rahasüsteemi põhidilemmad

Põhiolemuses on raha ja pangandussüsteemi kaks kõige olulisemat küsimust püsinud aastatuhandete vältel muutumatuna. Kuigi vastuseid nendele küsimustele on ajalooliselt pakutud väga erisuguseid (mis teeb rahandus- ja majandusajaloo mitte üksnes oluliseks, vaid ka intellektuaalselt paeluvaks distsipliiniks), on kõikide rahasüsteemide kaheks põhiküsimuseks alati olnud:

  • Esiteks: kas rahana käibivate vahendite loomise õigus peaks kuuluma üksnes riigile või peaks riik raha loomise õiguse loovutama osaliselt või täielikult eraisikutele?
  • Teiseks: kas ja kui, siis millistel tingimustel on lubatud raha laenamiselt intresside teenimine ehk liigkasuvõtmine?

Suunamaks analüüsi fookust aastatuhandete taha ulatuvalt majandus- ja rahandusajaloo tervikult viimastele sajanditele, peab vahemärkusena selgitama, et kõiki uusaja majandussüsteeme eristab varasematest majandussüsteemidest kaks peamist tunnust, milledest üks kannab reaal- ning teine finantsmajanduslikku tähendust.

Reaalmajanduslikult põhineb uusaja majandussüsteemide vundament tööstusrevolutsioonil, mis hakkas alles mõne sajandi eest esmakordselt majanduse põhimootorina asendama ligi kümne aastatuhande vältel inimkonna keskseks majandustegevuseks olnud põllumajanduslikku tootmist (seda nii toodetud lisaväärtuse osakaalu kui tööhõive mõttes). [4] Finantsmajanduslikult seevastu on uusaja majandussüsteemide keskseks tunnuseks (kristlikus Euroopas varem rangelt keelatud) protsendiga laenamisele üles ehitatud pangandussüsteem koos erapankade poolt domineeritud rahapakkumisega.

Sedasi on tööstusrevolutsioon ning liigkasuvõtmisele üles ehitatud finantssüsteemi levik kaheks primaarfaktoriks, mis on õhtumaade majandusajalugu viimasel kolmel sajandil enim kujundanud. Nende primaartunnustega võrreldes võib ligilähedaselt samaväärse kaalu omistada ka 20. sajandi teisel poolel aset leidnud infotehnoloogilisele revolutsioonile, millel on olnud vahetu ja laiaulatuslik mõju nii reaal- kui finantsmajandusele. Oluline on mõista ka seda, et kui majandusliku rikkuse absoluutväärtuse kasv on viimastel sajanditel olnud tingitud tööstusliku tootmise täiustumisest, siis sellega paralleelselt kulgenud ning tänapäevaks grotesksete proportsioonideni arenenud varandusliku kihistumise kasv on nähtuseks, mis ei ole põhjustatud mitte majanduslikest, vaid krematistilistest põhjustest.

Majandussüsteemide olemuse sügavama mõistmise võti peitubki võimes mõista reaal- ja virtuaal- (st. finants-) majanduse vastastikuseid seoseid. Paraku on tegemist mõistmisega, mis on tänapäeval suuresti kaotatud, ning mille kaotus on surunud majandusteaduse üha enam reaalsusest irdunud abstraktsetesse matemaatilistesse fiktsioonidesse. Üritades taastada kaotatud sidusust, vaatlemegi käesoleva artikli teises osas lähemalt panganduse ja tänapäeval enamike riikide majandust kontrolliva võlapõhise rahasüsteemi olemust, selle ajaloolist teket ja pikaajalist mõju nii reaalmajandusele kui ka majandusteoreetilisele mõtlemisele.

Märkused:

[1] Barterkaubanduse peamised puudujäägid seisnevad teatavasti järgmistes momentides: tehingu sooritamine on kohmakas, efektiivne vahetus ei toimi, kuna kaubast huvitatud osapoole leidmine võtab palju aega ja ei pruugi üldse õnnestuda, barterkaupa ei ole erinevalt rahast sageli võimalik jagada väiksemateks osadeks ilma, et see olulisel määral väärtust kaotaks, jne.

[2] Vili oli agraarühiskonnas mõistagi mitte üksnes inimeste toidupooliseks, vaid ka primaarseks koduloomade töö ekspluateerimist (transpordivahendina, põlluharimiseks, jne) võimaldavaks energeetiliseks ressursiks – sisuliselt omas vili loomade töövõime ekspluateerimisel agraarses majandussüsteemis samasugust tähendust mida naftatooted omavad industriaalses majandussüsteemis tänapäeval.

[3] Etteruttava viitena kirjutisteseeria viimasele artiklile olgu öeldud, et krediidi väärkasutamine on ka Eesti rahva vaesumise ning majanduse kollapsi peamiseks (kuigi kaugeltki mitte ainsaks) põhjuseks.

[4] Palju on teoretiseeritud ka selle üle, et maailma kõige arenenuma majandusega riigid on industriaalsest faasist juba väljunud ning sisenenud epohhi, mida nimetatakse kas „post-industriaalseks“, „teenustepõhiseks“ või ka infoühiskonnaks. Nimetatud teooria kohaselt ei kaota postindustriaalne majandussüsteem mõistagi tööstuslikku tootmist nagu ka tööstuslik tootmine ei kaotanud ära põllumajandust, ent tööstusliku tootmise produktiivsuse taseme suur kasv võimaldab tööstusliku tootmise osakaalu majanduse tervikstruktuuris oluliselt vähendada, rakendades põhiosa rahalistest, energeetilistest ja inimressurssidest mitte-materiaalse lisaväärtuse loomisesse. Vaadates kõige jõukamate riikide kategooriasse kuuluvate rahvamajanduste majandusstruktuuri, annavad nii tööhõive kui ka teenustesektori nominaalse SKT numbrid sellele teooriale justkui õigustust. Ometi selgub globaalmajanduse struktuuri lähemal uurimisel, et „post-industriaalse“ majandussüsteemi näol on tegemist suuresti rahvusvahelise finantssüsteemi poolt tekitatud illusiooniga. See on süsteem, mis võimaldab Lääneriikidel ja Jaapanil edendada „post-industriaalset“ majandust, tarbides arengumaadesse ümber kolinud tööstuse toodangut hinnataseme juures, mis oleks siseriikliku tootmise puhul mõeldamatu. Tõde on see, et ilma kontrollita globaalse finantssüsteemi ja maailmamajanduse käivet juhtivate reservvaluutade üle kaoks Lääneriikide ja Jaapani majanduste „post-industriaalne“ iseloom hetkega, sest valida oleks kas vaesumise või industriaalsektori osakaalu taastamise vahel.

Allikas: http://www.decivitate.ee/?go=index 
____________________________
Esimest osa lugege SIIT
M.I.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP