RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 2. november 2011

Kirsan Iljumžinov: Mul hakkas hirm inimkonna pärast

postitas mauri lumumba-mondlane-sankara-biko-cabral osak. 16:32 1. november, 2011
inimene Korrutava meedia ühetasase ümina vahele pakume lugejatele võimalust emakeeles lugeda endise Kalmõkkia presidendi ning ülemaailmse maleföderatsiooni juhi Kirsan Iljumžinovi intervjuud. Peale kõige eelneva oli tegemist ka Liibüa juhi Muammar Gaddafi lähedase tuttavaga, sellele teemale keskendub ka alljärgnev intervjuu...

- Kirsan Nikolajevitš, kuidas võtsite vastu teate Gaddafi surmast?
- Võtsin seda kui isiklikku tragöödiat. Olen väga kurb. Oli lihtsalt õudne, kuidas nad temaga arveid õiendasid. Mul hakkas hirm inimkonna pärast, kui inimeste, riigijuhtide tase lamges selleni, et terve maailm jälgis, kuidas jahitakse inimest ilma juurdluse ja kohtuta. Ning siis, kui lääne demokraatia näitas, kuidas miljonite inimeste silme ees rebiti inimene tükkideks.
Paljud rõõmustavad selle üle ja ütlevad, et need on head uudised, demokraatia algus. Mind hirmutab, kui madalale langes oma teadvuses lääne demokraatia, inimesed, moraalsed väärtused jas inimeste eetika. Kui varem kukutati igasuguseid presidente, kuningaid, siis tehti seda vaikselt, kultuurselt. Siin aga jälgis kogu maailm kuus kuud, kuidas pommidega hävitatakse Liibüa rahvast, kuidas jahitakse inimest, keda kohus pole süüdi mõistnud. Ja kuidas eriüksuslased rebisid haavatud Gaddafi tükkideks. See tekitas minus vastikust.
Kõigile on selge, et teda ajasid eriüksuslased taga nagu metssiga, peale haavatasaamist anti ta lõhkikiskumiseks kohalikele ülestõusnutele. Nad saatsid talle kallale ülestõusnud, ise aga filmisid kõrvalt. Seal ei sõdinud pasteldes või ketsides ülestõusnud, seal sõdisid Prantsusmaa, Inglismaa, Ameerika eriüksused. Nad piirasid ta ümber, haavasid ja andsid ta siis lõhki kiskuda... Räpane lugu. Oleks vähemalt kohut mõistetud, mitte niimoodi mõnitatud... Mul on väga kurb, et nii läks. Olin Muammari sõber aastast 1991.  Käisin tal külas, ta võttis mind vastu oma kodus. Sõidutas mind kõrbesse, kus praadis ise kaameliliha. Enda kohta rääkis: “Olen beduiin.” Ta suhtles inimestega ja elas väga lihtsalt, sai kõigiga jutule. Oli väga sentimentaalne, isegi haavatav nagu iga romantik. Soovitasin tal hakata memuaare kirjutama. Võib-olla ta isegi jõudis, peab tema pojalt küsima...
Inimesena oli ta väga meeldiv. Ei tea, miks lääne press kutsub teda türanniks. Olin Liibüas palju kordi ja ei näinud kunagi, et seal oleks inimesi poodud või staadionidel maha lastud nagu näiteks Hiinas. Kõik oli seal normaalne. Või vähemalt maletajad elasid normaalselt. Moskvas ma kardan tänavale minna, seal on igasugused skinheadid ja muud. Liibüas võis rahulikult tänava kündida. Sotsiaalkulutuste tase, 800 dollarit inimese kohta, oli kõrgeim. Oli väga hea meditsiiniline teenindus, meditsiiniharidus, lihtsalt hea haridus. Olid kõik tingimused...
Gaddafi oli romantik. Kirjutas palju luuletusi. Oli palju lugenud. Unistas võrdsusest. Ta näitas mulle oma luuletusi, kinkis oma raamatu, “Rohelise raamatu”.  Selles kirjutab ta sotsiaalse võrdsuse riigi loomisest (Liibua oligi selline). Kord vestlesime temaga, kui tulin Tiibetist Dalai-laama juurest. Rääkisime budismist, hinge ümbersünnist. Ta uskus reinkarnatsiooni. Oli väga palju lugenud.

- Oli ta siis usklik?
- Ta ei uskunud niivõrd islamisse või mõnda muusse religiooni. Ta uskus absoluuti, kosmosesse. Ta oli, ütleksin, innustunud inimene. Elas oma paradigmas. Et ta oleks inimesi tapnud või selleks käsu andnud... Nüüd võib ju temast paljugi kirjutada. Oleks vaid ükski tõend!
Ei välista, et mõne aja pärast kuulutatakse ta poolpühakuks. Temast saab sümbol, nagu olki omal ajal Che Guevara. Nii nende elu kui ka surm on sarnased. Ta oli ilmselt läinud XX ja algava XXI sajandi viimane romantik.

- Millest te temaga rääkisite?
- Suhtlesin temaga palju, rääkisime põhiliselt malest ja poliitikast. Ta oli kirglik maletaja, ehkki asjaarmastaja. Läks tõsiselt tujust ära, kui mulle kaotas... Kõigi nende suhlemise aastate jooksul ei märgnud ma, et ta oleks kellegi suhtes verejanuline olnud.
Ei kuulnud järske, ekstremistlikke väljaütlemisi. ei kuulnud, et ta oleks kordki häält tõstnud. Oli alati rahulik, väljapeetud.
Oskas end vaos hoida, ei andnud voli emotsioonidele. Kui algas pommitamine, oli väliselt täiesti rahulik, ei paanitsenud kunagi. Teadis alati, mida on vaja teha... Rääkis, et ei tohi tappa relvituid inimesi.
Ta mõistis hukka jahimehi – loomadest oli kahju. ja kindlasti ei tahtnud ta verevalamist. Ta uskus, et situatsioon laheneb kuidagi rahumeelselt... Ta oli uhke selle üle, et tema kodumaal ei ela inimesed vaesuses. Ja ta sai aru endale määratud erilisest osast. Ta tahtis oma rahvale parimat. ta sai aru, et Läänt huvitab ainult tema maa nafta. Ja meie jutuajamistes ta selgitas, et lääneriigid tahavad oma kätte saada nimelt nafta. Rääkis, et toimub maailma ümberjagamine, koloniseerimine...
Kohtusime temaga selle aasta 12. juunil, mängisime malet, hiljem arutasime kujunenud situatsiooni, ta oli väga rahulik, ütles: “Soovitakse, et põgeneksin, müned maad pakuvad mulle poliitilist varjupaika. Põgenema ma ei hakka. Lääneriigid mind ei kuula.” Ta ütles, eteda hirmutab NATO positsioon.
Ta tegi avalduse, et on valmis istuma läbirääkimiste laua taha koos lääneriikidega, et saada tead, palju on neile vaja naftat ja gaasi; teiseks, kuulutada välja otsevalimised parlamenti, viia läbi referendum, millist riiki, parlamentaarset või presidentaalset rahvas tahab; valida riigi president. ta ütles, et ta ei ole president ega minister, ei kirjuta alla ühelegi dokumendile, ta on lihtsalt juht. Ta andis minu kaudu edasi läkituse NATO riigijuhtidele: “Lõpetagem pommitamised. Vaippommitamise tagajärjel on surma saanud sajad inimesed.” Kui olin seal 12.-13. juunil, kukkus üks pomm haiglasse. Ta kutsus üles: “istume läbirääkimiste laua taha ja selgitame vajalikud asjad!”
Ja teiseks, oli ta väga kurb, et lääneriigid teda petsid. 2003. aastal kuulas ta lääneriike, peatas kõik sõjalised programmid,, sealhulgas aatomirelva programmi koos Põhja-Koreaga. Ta ütles, et Lääs näitab nõrkadele kallale tungides väga halba eeskuju, sellega alustatkse võidurelvastumise uut ringi.
Veendusin selles ise, külastades Aasia, Aafrika ja Euroopa riike. Gaddafi näitel saavad kõik aru, et on vaja relvastud, praegu on õigus sellel, kellel on suurem malakas. Gaddafi ütles, et lääneriigid on täielikult rikkunud ÜRO Julgeolekunõukogu 1973. aasta resolutsiooni. See resolutsioon nägi ette lehhukeelutsooni, ei andnud aga õigust pommitamiseks või relvatarneteks. Seda tunnistas ka Sarkozy, kui ta jäi vahele kergtankide, rakettide ja automaatide toimetamisel Liibüasse.
Gaddafi rääkis mulle, et tal on kahju võidurelvastumise lõpetamise pärast. Ta ütles, et olnuks tema maal tuumapomm, ei oleks talle ilmselt kallale tungitud ja soovitas Venemaal sellest õppust võtta. Ta armastas väga Venemaad. Küsis minult Gorbatšovi, vene elu kohta. Tuletas meelde aastat 1986 Nõukogude Liidus, Gorbatšovi. Kui ameeriklased pommitasid Tripolit, hukkus tema nelja-aastane kasutütar. Nõukogude Liit Saatis Tripoli sadamasse miiniristleja, meremehed tulid maale. Ameeriklased lõpetasid pommitamise...
Sõin temaga õhtust aastal 2004. Ta näitas mulle maja, mis pommitati puruks 1. juunil. Tema sõitis sealt ära 20.00, kümne minuti pärast kukkus sinna kolm pommi. Hukkus 29-aastane poeg, kolm lapselast, kokk. Naabermajas sai surma 20 inimes, seal on suur pommilehter. Tundasin ta perekonda hästi...
- Millal te viimati vestlesite?
- Rääkisime augusti lõpus. Muammar ütles, et tahab minu kaudu tänada kõiki planeedi ausaid inimesi, kes toetavad Liibüa rahva võitlust NATO maade okupantide vastu. teiseks, ta jätkab võitlust kuni lõpuni, viimse veretilgani, ei plaani riigist põgeneda. Ta jääb maale, kus hukkusid tema kasutütar, poeg, lapselapsed (noorim neist neljakuune); võitleb okupantidega lõpuni.Ehkki ta oli kolonel, kutsus ta end sõduriks ja ütles: “Sõdurid ei põgene!” Ta ei põgenenud. Ta suri kui sõdur, kui ehtne kolonel. Nii arvan mina.

- Kas ta kartis surma?
- Ei. üldsegi mitte! Ta uskus ümbersündi.

- Aga kas ta sai aru, et võib väga varsti surra – või hellitas siiski lootust?
- Algul lootis ta parimale lahendusele. Kui käisin tal külas, ütles ta, et usub parimasse tulemusse. Kuid kui rääkisime telefonitsi augusti lõpus, oli ta hääles, ehkki kindlas, juba hukulemääratust. Tundsin ta hääles lootusetuse noote. Ta mõistis, et maailm on arust ära!

- Jäid teile temast soojad mälestused?
- Loomulikult! Mulle meeldis ta inimesena. Gaddafi jättis hea mulje kõigile, kes temaga kokku puutusid. Sõna otseses mõttes kõigile! Koos minuga olid välismaalased, FIDE asepresident Georgios Makropoulos, Varense Kompamanos Filipiinidelt. Kõik, kes temaga suhtlesid, teda nägid, olid rahul.
Ega asjata suudelnud Berlusconi tema käsi ega Sarkozy teda ennast. Kui ta käis Kremlis, elas ta aias telgis. Mind üllatab, et lääneriigid kallistasid temaga, võtsid raha, kirjutasid alla lepingutele (Sarkzy vist 6 miljardi dollari ulatuses), tema sõjaväelased õppisid seal akadeemias. Ja järsku muutus ta türanniks, diktaatoriks. Aga ikka võiti teda protokolliliselt vastu, toimusid riigivisiidid. Kui ta oli türann, siis miks teda vastu võeti? Kui ma ei austa inimest, ei ütle ma talle isegi tere.

- Palju kirjutati tema Ukraina medõdedest, kes temast rasedaks jäid. Kas ta oli tõesti nii armuküllane. oli tal palju naisi?
- Vaadake Moskvas ringi – meestel on hulganisti abikaasasid, naisi, armukesi. Gaddafi juures ma midgi sellist ei märganud. Ei näinud, et tema ümber oleksid keerutanud neiukesed, et tal olnuk haarem... Nägin tema abikaasat, lapsi. Suhtlesin nendega. Naitest me temaga ei rääkinud. Kui tal oli midagi medõdedega, siis vastastikusel kokkuleppel, need on isiklikud asjad... Gaddafi oli karismaatiline mees.
... Saan aru, et nüüd tuleks mul rohkem tähelepanu pöörata tema pojale. Gaddafi tütar andis Sarkozy Šveitsi kohtusse. Mille eest hukkus pommitamises tema neljakuine tütar? Kõigest, mis Gaddafiga tehti, jäi mul äärmiselt raske mulje. Häbi on demokraatia pärast, mis võidab autoriteeti pommitamiste ja mahalaskmistega.
Allikas: http://minut.ee/
___________________
Lugege lisaks ka SIIT
M.I.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP