RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 26. mai 2011

TERRA88.COM: Mõni mõte Bäckmani kohtuotsusest



Kirjutan lühidalt teemal, mis on kommentaariumites osalejaid kõvasti ärritanud. Ja kirjutan, nii võin oletada, üsna ebapopulaarses toonis.

Dotsent Johan Bäckmani arvamused ei meeldi eestlastele, see on arusaadav. Ta on russofiil, mis on soomlaste hulgas haruldane nähtus. Üldiselt on venelaste vihkamine, „ryssänviha“ soomlastel justkui geenides. Aga Bäckman on nn. antifašist. See peaks Toompea juudimeelsele valitsusele justkui meeldima, eestlaste valdavale enamusele aga mitte, meist natsionaalsotsialistidest rääkimata. Kuid Bäckmanilgi on õigus oma arvamusele ja tema arvamused ei peagi meile meeldima. Kindlasti on Eesti võimudel oma osa selles, kuidas Bäckman Eestisse suhtub, vähemalt ei ole Eesti võimude käitumine lisanud Bäckmanile sümpaatiat meie riigi vastu.

Endine kommunist ja endine Kapo juht Jüri Pihl, mees, kes riigireetur Simmile riigisaladuse loa andis, oli 2009. aasta aprillis siseminister. Iseenesest masendav näide sellest, millises olukorras on Eesti riik. Jüri Pihli kohta tasub lugeda SIIT ja SIIT. Siseminister Pihl kehtestas Johan Bäckmani suhtes sissesõidukeelu ajavahemikuks 25. aprill – 10. mai 2009 (suvel määrati Bäckmanile ka teine sissesõidukeeld). Väidetavalt oli Pihli eesmärk takistada Bäckmani osalemist aprillirahutuste aastapäeval ja venelaste “võidupühal”. Uudistes on mainitud, et sissesõidukeelu kehtestamist taotles Kapo peadirektor Raivo Aeg ja et ka otsuse põhjendus olla olnud peaaegu sõnasõnaline tsitaat Aegi taotlusest. Bäckmanile heideti ette, et ta laimab Eesti riiki ja õhutab poliitilist vihkamist.

Kui Bäckman mainis mulle 2009. aasta suvel, et kaalub Eesti riigi kohtusse kaebamist, vastasin, et “sa võidad selle protsessi”, see oli algusest peale selge. Õnneks Bäckman ei palunud enda esindajaks mind, teda esindas Irja Tähismaa.

2007. aastal kehtestas Pihli eelkäija siseministrina Kalle Laanet sissesõidukeelu kolmele soome härrasmehele, kes varem olid osalenud Adolf Hitleri sünnipäeva tähistamisel Tallinnas. Härrad selle keeluga ei leppinud. Üks nendest ajas oma asja advokaadibüroo abiga, kaks nendest volitasid asjaajajaks mind. Kohtusse minna polnud vaja, ametivõimud andsid järele ilma selletagi. Nad tahtsid asjast väljuda terve nahaga ja lühendasid keeldusid selle asemel, et oleksid need tühistanud. Kuna lühendamine tähendas sisuliselt keelu kohest lõppu ja kuna asjaosalised sellega leppisid, ei olnudki vaja minna kohtusse. Hiljem olen sama moodi ajanud ühe rootslase ning ühe ameeriklase sissesõidukeelu tühistamist. Põhjendatud kiri ministeeriumile ning ametivõimudele võimalus taganemiseks, siis on hundid söönud ja lambad terved. Nad taganesid meeleldi, sest kohtus oleks ees oodanud lüüasaamine. Et Bäckman kohtus võidab, oli, nagu öeldud, algusest peale selge.

Eespool mainitud teiste härrade sissesõidukeeld oleks kestnud 10 aastat. Bäckmani sissesõidukeeld oli lühike, ainult 16 päevane ja määratud teatud üritusel osalemise takistamiseks. Talle tekitati kahju ja mis veel hullem, ta võis lähtuda oletusest, et nii käitub Toompea võim temaga ka tulevikus. Kohtutee oli tema olukorras ainuõige. Bäckman esitas oma kohtuteed 2009. a. oktoobris nõudes sissesõidukeelu ebaseaduslikuks tunnistamist. Tallinna Halduskohus tegi oma otsuse 2010. a. jaanuaris jättes Bäckmani kaebuse rahuldamata ja määrates kohtukulud tema kanda.

Esimese kohtuaste otsused on justkui loterii, kuid tegemist võis olla ka sellega, et loodeti Bäckmani väsimisele ja edaspidisele loobumisele. Kuid Bäckman ei loobunud vaid kaebas ringkonnakohtusse edasi. Ringkonnakohus langetas oma otsuse mullu detsembris. Kohus tõdes, et võimudel polnud alust arvata, et Bäckman õhutaks vaenu, pealegi olid üritused, millele ta oli kutsutud, seaduslikud. Seega tunnistati sissesõidukeelud ebaseaduslikeks ja need tühistati, jättes Bäckmani kohtukulud Eesti riigi kanda. Kui selle peale mõni kodanik vihastab, et “kurat, maksumaksja peab selle tegelase kulud kandma”, siis pean ütlema vastu, et jah, kuid selles ei ole süüdi mitte Bäckman, vaid Toompea valitsuse ja tema ametnike rumalus.

Lugu sellega ei lõppenud, siseministeeriumil jätkus rumalust ka kassatsioonikaebuse esitamiseks. Tänavu märtsis otsustas Riigikohus, et siseministeeriumi kaebust menetlusse ei võeta ja nii jäi võitjaks Bäckman. Tarmo Vaher kirjutas Eesti Ekspressis 13. mail, et “kokkuvõttes lõppes Bäckmani ja Eesti riigi vaidlus omapärase viigiga. Soomlane sai moraalse võidu. Kapo sai oma tahtmise juba kaks aastat tagasi, kui Bäckman ei pääsenud soovitud päevil Eestisse.“ Tarmo Vaher eksib. Viigist on asi kaugel. Nüüdsest käib Bäckman vabalt kõikidel üritustel. Riik sai kohtus lüüa. Riik sai korralikult negatiivset tähelepanu, sest nn vabas maailmas riik selliselt käituda ei tohi. Kui Eesti riiki suudaks ohustada üks Bäckman, siis mis riigist me üldse rääkida saaksime?

Kogu loost võiks õppida palju, kuid vaevalt et nõukaajast võimuritel vastavat õppimisvõimet on. Inimeste õiguste piiramine nende veendumuste pärast on Eestis puhas nõukogude pärand. Selle sama suhtumise ilming on ka jälitustegevuse ulatuslikkus Eestis ning „uurijatele“ selleks aina laiemate õiguste andmine. Õigusriigis seevastu on kodanikel oma veendumustele ja arvamuste avaldamisele puutumatu õigus. Kommunismist lahti saamisest on kakskümmend aastat, kuid kommunistidest ja nende mõtteviisist pole me ikka lahti saanud. See on Eesti probleem, mitte Bäckman.

Lisan siia lõppu veel ka sellise ebapopulaarse arvamuse, et väited nagu saaks Bäckman Venemaalt oma tegevuse eest raha, on äärmiselt väheusutav. Bäckman on pärit sedavõrd jõukast perest, et temal Venemaa raha vaja pole. Mõnikord tundub, et pigem vastupidi...

RT
_____________________
Lugege lisaks: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/05/veelkord-meie-seadusandluse-hambutusest.html
M.I.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP