RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 11. juuli 2013

EESTI MEEL: 5x veel idapiirileppest

Ilmar Vananurm:

Tartu rahulepingu reetmine on palju-palju hullem kui Herman Simmi teod. Siinkohal tuletan uesti meelde oma luuletust, mille lugesin ette Toompeal 18. mail 2005.

Ärgu olgu reeturitel kohta!
Itk & anateem

Meie valitsus, kes oled kõrgel,
häbistatud saagu sinu nimi
nii maa peal kui maa all!
Ärgu Kõigekõrgem andku sulle leiba
ega lootust näha ülehomset!
Ärgu olgu äraandjal kohta
oma kodus ega kodupinnal
ega südames, kes Eestit armastab!
Ärgu jätkugu sul võimu ega voli
alandada hingi, keda sa ei vääri!
Ärgu iial tulgu rahvapõlgurite riiki!
Ärgu uni andku sulle puhkust!
Sinu öödes kostku äratõugatute itk!
Saatku põlgus alati su nime –
vendi—õdesid kes sa maha salgasid!

Holger Kaljulaid:
Eesti Vabariigi põhiseadus välistab igasugused loovutuslikud piirimuutused välisriikide kasuks ja Eesti kahjuks. See on kirjas põhiseaduse kahes avasättes:
«§1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.
§2. Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus.»
Nende sätete koosmõjust järeldub Eesti omariikluse mõju kogu Eesti riigi ühtsesse tervikusse hõlmatud maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi ulatuses. Seega igasugused territoriaalsed ja akvatoriaalsed loovutused välisriikidele on põhiseadusega keelatud.
«§122. Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel. Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahe-kolmandikuline häälteenamus.
§123. Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.»
Tartu rahu on põhiseaduse tekstis esikohal, mis märgib Tartu rahu prioriteetsust teiste piirilepingute üle. Teiste piirilepingute all on mõeldud Lätiga sõlmitud piirilepinguid. Põhiseadus sätestab ühemõtteliselt, et Eesti maismaapiir Venemaaga (kogu maismaapiir ja veepiir Peipsi järvel)  o n   m ä ä r a t u d  (täismineviku vorm, minevikus toimunud, aga lõpetatud tegevus, mille mõju kestab ka olevikus) Tartu rahulepingu alusel. Kuna §1 ja §2 koosmõju keelab Eestil mis tahes territoriaalsed ja akvatoriaalsed järeleandmised, siis järelikult käsitleb §122 teine pool uute alade võimalikku lisandumist Eesti Vabariigi koosseisu. Paragrahv 123 keelab Eesti Vabariigi ametiisikutel teadlikult ja sihilikult sõlmida oma riigi nimelpõhiseadusega vastuolus olevaid välislepinguid. Paragrahvi teine pool on ette nähtud juhuks, kui hiljem (nt rahvusvahelises kohtus või oma põhiseaduskohtus) peaks selguma, et meie ametiisikud on teadmatult ja heauskselt kirjutanud alla välislepingule, mis osutub Eesti põhiseadusega vastuolus olevaks ja mis on juba ratifitseeritud ning ratifitseerimiskirjad on vahetatud — seega juhuks, kui vastuolu põhiseadusega peaks selguma alles kõige viimasel hetkel.

Kuna niihästi vägivaldne kui ka vägivallatu tegevus Eesti Vabariigi terviklikkuse vastu on Karistusseadustiku järgi riigivastane roim, meenutan hoiatuseks kõigile riigivastases kuritegevuses koostööle asunud Eesti kodanikele:
  1. Andrus Ansip,
  2. Urmas Paet,
  3. Marko Mihkelson,
  4. Jüri Luik ja…
  5. Kõik teised Eesti põhiseaduse vastase piirireformi nimel tegutsevad isikud!
Teid ähvardab süüdistus Karistusseadustiku §232 tunnuste alusel.

Karistusseadustiku §232 (riigireetmine)
«Eesti Vabariigi kodaniku poolt välisriigi, välisriigi organisatsiooni, välismaalase või välisriigi ülesandel tegutseva isiku abistamise eest EV iseseisvuse ja sõltumatuse või  t e r r i t o r i a a l s e   t e r v i k l i k k u s e  vastu suunatud vägivallata tegevuses (…) — karistatakse 3- kuni 15-aastase vangistusega.»
Palun jätke oma pookstavid riigireetmise vastasele pöördumisele, kui pole veel jätnud — vt 10 mehe päevakohast avaldust!

Harri Kivilo:
Põhiseaduse alusel on rahvas kõrgeima võimu kandja Eestis. Sellest tulenevalt peab rahva tahtega arvestamine olema riigi nimel toimijate esmane kohutus. Ent ometi on riigivõim asunud Tartu rahulepingusse ja aastal 1992 vastuvõetud põhiseadusse — §122 — sissekirjutatud Eesti ja Venemaa vahelise piiri paiknemist muutma ilma pädevalt tuvastamata, kas rahva enamus seda soovib või mitte. Venemaa nõuete kohaselt piiri paiknemise muutmine on selle mõtte eestvedajate — Urmas Paeti, Marko Mihkelsoni, Lauri Mälksoo — arvates Eestile niivõrd kasulik, et sellega seondava Eesti riigi maa-ala 1/20 võib midagi vastu saamata Venemaale kinkida – ja seda samuti ka ilma küsimata, kas rahvas seda suuremeelsust õigustatuks peab.

Okupatsiooni eest andestuse palumine pole küll minu meelest väärt pretsedenti loovat maa-ala-loovutust. See on siiski põhimõtteliselt midagi rohkemat kui kinkimine, mida riigivõim lausa ihaleb teha. Põhiseadus ei võimalda Eesti maa-ala vähendamist, kui selleks pole rahvahääletusel luba saadud.

Riigivõim näib uskuvat, et "Põhiseaduse kommenteeritud väljaande" autoritel on õigus väita, et põhiseadust saavad ainult eriteadlased mõista — pelgalt teksti lugemisega seda teha aga ei saa.

Põhiseaduse §2 sätestab:
«Eesti riigi maa-ala… on lahutamatu ja jagamatu tervik.»
Kui riigivõim tahab muuta riigipiire nii, et riigi maa-alast antakse osa Venemaale, siis saab ju seda teha ainult §2 muutmise kaudu. Põhiseadus lubab okupatsioonieelset maa-ala vähendada ehk §2 tähendust muuta ainult rahvahääletusega —§162. Mõlemad — §2 ja §162 — on nii lihtsad laused, et nende puhul on absoluutselt võimatu arvata, et neis määratut võib ka kuidagi teisiti tõlgendada. Oma riigielu korraldamisel peab toimima mitte õigusteadlaste hinnangute, vaid põhiseaduse kohaselt.

Eesti okupeerimise ja riikliku järjepidevuse üle võivad õigusteadlased küll väidelda, kuid kes väitluse võidab, pole oluline. Eesti suveräänsust on tunnustanud paljud riigid ja ka riikide liidud ÜRO, EL, NATO, WTO. Kuna riikide tunnustamist rahvusvahelised konventsioonid ei nõua, siis ei muutu Eesti olukord maailmas tulenevalt sellest, kas Vene Föderatsioon tunnustab või ei tunnusta Eesti iseseisvuse järjepidevust. Pealegi teame, et Venemaa on räigelt eiranud kohustusi, mis ta on endale võtnud Eestiga sõlmitud lepingutes. Viimane kokkulepete-vastane tegu on Eesti—Venemaa piiri ühepoolne demarkeerimine joonel, mis eraldas ENSV-d ülejäänud NSVL-ist.

Kõik, kes soovivad, et riigivõim ei hakkaks Tartu rahulepingut osade kaupa tühistama – uue lepinguga tekkiva pretsedendi alusel — peaksid kohe võimalikult paljude kaasamõtlejate poolt allkirjastatud avaldusega pöörduma kõigi riigivõimu esindajate poole nõudega peatada uue idapiiri sobing kuni piiri paiknemise muutmiseks ja maa-ala vähendamiseks on rahvahääletusel luba saadud. Oluline on meeles pidada, et siseriikliku elu ei korraldata rahvusvahelise riigiõiguse, vaid riigi enda põhiseaduse kohaselt — ning ilma uskumata ülimalt nurimeelseid selgitustusi, nagu suudaks ainult õigusteadlased tõlgendada põhiseaduses sätestatut.

Kalev Rebane:
Mida avatum on piir Venemaaga, seda võimsam on kohalike venelaste nabanöör emamaaga. Seda enam läheb väike Eesti suure Venemaa mõjuvõimu alla. Seda rohkem hakkab meil olema tiblasid ja tiblameelt.

Tartu Rahu prügikasti viskamine aga on sülitamine Eesti Vabadussõjas antud eludele — so põhimõtteliselt eestlusest lahti ütlemine.

Argument, et Eesti peaks okupeeritud alad loovutama, kuna seal elab venemeelne rahvas, on põhjendamatu, kuna sama hästi võiksime siis loovutada Ida-Virumaa, Maardu ja enamuse Tallinna.

Hirm Petseri- ja Setomaaga kaasa tuleva venemeelse rahvamassi ees on aga põhjendamatu, kuna see eeldaks, et Venemaa oleks valmis meile seda territooriumi vabatahtlikult loovutama. Aga Venemaa ei loovuta seda maad, et mitte luua pretsedenti, mille valguses tuleksid talle kallale Jaapan ja kõik endised liiduvabariigid. Ja kui tal selline soov oleks, siis ei räägiks me praegu uuest piirilepingust.

Venelaste huvi uue piirilepingu vastu on huvi avatud piiri ja suurema mõjuvõimu vastu Eestis.

Praegune olukord, kus piiril on päevadepikkused järjekorrad, on Eesti rahvusriigile palju otstarbekam. Mida suurem on pinge piiril, mida raskem on seda ületada, seda suurem on Eesti eraldatus Venemaast. Seda vähem oleks oma emamaaga seotud Eesti venelased, seda lojaalsemad oleksid nad Eesti Vabariigile.

Isiklikult leian, et kõige paremini teeniks Eesti rahva huve ilma piiripunktideta täiesti kinnine piir ja ÜRO rahuvalvajad, et vältida tulevahetust.

Kalju Mätik:
On ekslik arvata, justkui aitaks piirilepe parandada suhteid Venemaa valitseva ladvikuga. Mistahes järeleandmised Moskva põhjendamatutele nõudmistele toovad kaasa järjest uusi nõudmisi. Nii oli see aastatel 1939 ja 1940, nii on see ka nüüd.

Väiteid, nagu poleks meile Narva-tagust ja Petserimaad tarvis, ei saa võtta tõsiselt. Siinjuures tuleks ka küsida, milleks Venemaal on tarvis seda maad. Venemaa ei ole ülerahvastatud, rahvaarv väheneb madala sündivuse, suure suremuse ja emigreerimise tõttu. Putini üleskutse teistes riikides elavatele venelastele tagasi tulla pole leidnud mingit märkimisväärset vastukaja. Eespool öeldut arvesse võttes võib kindel olla, et Narva-tagust ega Petserimaad ei vaja vene rahvas ega ka tema võimuladvik. Küll vajab Kremli ladvik aga kogu seda sebimist piirilepingu umber. Seal võimutsev endine punanomenklatuur tunneb, et ta aeg hakkab läbi saama ja teda ootab koht ajaloo prügikastis. Rahva tähelepanu oma viletsalt olukorralt kõrvale juhtimiseks tekitab võimuladvik kunstlikult pingeid riikide vahel.

Kreml vajab ka, et Eesti ütleks lahti oma põhiseadusest ja õiguslikust järjepidevusest. On küllalt alust arvata, et peale piirilepingu allkirjastamist tuleb Venemaa välja väitega, et siin on uus, aastal 1991 loodud riik ja järelikult peavad kõik, kes elasid siis sel territooriumil, saama Eesti kodakondsuse. Sel juhul saab valimistel Toompeale veel rohkem Kremli lakeisid kui praegu ning need, andes vaikiva nõusoleku igale Moskvast tulevale valele, aitavad kindlustada neostalinismi Venemaal.

Võib kindel olla, et kuni Venemaa presidendiks on endine KGB-lane, me oma territooriumi "jagamatut tervikut" tagasi ei saa. Tagasi saame selle, kui Venemaast on saanud õigusriik, kes ausalt täidab enda allkirjastatud rahvusvahelisi lepinguid. Saame juurde ka umbes 20 tuhat venelast, kellest paljud on Eesti kodanikud, aga kuna elatustase Venemaal võib siis tunduvalt kõrgem olla kui Eestis, saame lahti suurest osast Tallinnas ja Ida-Virumaal elavatest impeeriumi-meelsetest. Demokraatlik Venemaa ei hakka esitama Eestile põhjendamatuid süüdistusi ja meie rahva aral ja orjameelsel osal pole enam vajadust Kremli ees lömitajaid Toompeale valida…
Fotodel: Eesti Wabariigi ja E(NS)V piir Vene Föderatsiooni 1939. a ametlikel kaartidel 4. III 1946 parandusega
Lisaks sama Punaarmee Peastaabi 1939. aastal trükitud ja kevadeks 1946 lisatud parandustega maakaardi põhjaosa ja lõunaosa Eesti Riigiarhiivi veebiküljel

Allikas: http://eestimeel.blogspot.com/2013/06/5x-veel-idapiirileppest.html

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP