RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 3. juuli 2013

Mart Helme: on kurioosum, et oleme keeldunud tasuta relvastusest

Kaitse Kodu!
Kui Eesti ametnikelt ja poliitikutelt küsida, miks pole meie kaitseväel moodsaid lennukeid, allveelaevu, soomusjõude, rakette ega lennukikandjaid, on vastus iseenesest mõistetav: see kõik on meile liiga kallis.
Tõepoolest, moodsate hävitajate hind võib ulatuda saja miljoni dollarini, lisanduvad väljaõppe-, hooldus- ja lennukulud. Põhimõtteliselt sama kehtib kõigi relvaliikide uusimate mudelite puhul. Kuidas on relvastumise maksumusega olnud lood minevikus?
13. sajandi algul, kui meie, eestlased, seoses Läänemeremaade rahvaste vastu välja kuulutatud ristisõdadega ajaloo valgusesse astusime, oli kõige prestiižsem ja luksuslikum relv sõdalase varustuses mõõk. Mingi mõõga võis suvalisest rauast taguda iga külasepp, kuid isegi niisugune mõõk polnud odav — raud lihtsalt polnud sel ajal odav.
Mõõk, mille oli sepistanud oma ala meister ja mille materjaliks oli erinevate omadustega metallide sulam, maksis aga sõna otseses mõttes laostavat hinda. Niisuguse mõõga ekvivalendiks oli keskmine talu. Mitte asjata ei maksnud Kalevipoeg Soome sepale mõõga eest 42 lehma hinna.
Loomulikult polnud selline luksusese tavalisele maakaitseväelasele jõukohane. Sestap leppiski viimane oda, nuia ja talutöödeski kasutada kõlbava kirvega. Sealsamas kõrval oli aga mehi ja rahvaid, kes relvade pealt raha kokku ei hoidnud.
Eelkõige käib see Lääne-Euroopa kohta, kus sõdalaste kiht juba varakeskajal muust elanikkonnast selgelt ja jõuliselt erituma hakkas ja kus relvastuse täienedes sõdimise oma elukutseks muutnud meeste ees seisis vältimatu dilemma: kas käia ajaga kaasas, leida vahendid oma relvastuse ajakohastamiseks ja kinnistuda sel moel tekkiva rüütliseisuse (aristokraatia) ridades või langeda lihtsa sõjasulase, ent miks mitte ka tavalise talupoja tasemele.
Hiljemalt 10. sajandiks oli igatahes selge, et korraliku kiivri, soomussärgi, mõõga, piigi ja hobuseta polnud sõdalane enam eliitsõdur. Selleks ajaks oli teada ka, et soomustatud rüütliväe rünnak võrdus lahinguväljal umbes Teise maailmasõja aegse massiivse tankirünnakuga.
Nii kergelt relvastatud jalavägi kui ka ratsavägi olid selle vastu kaitsetud — ning see peegeldus selgelt ka sõdade ja lahingute tulemustes. Alles 14. sajand oma uuendatud piigi- ja hellebarditaktika ning vahepeal kasutusele võetud raudrüüstki läbi laskvate ambude ja pikkvibudega suutis rüütliväe koondrünnaku aegamööda ajalukku saata. Selle juures väärib märkimist asjaolu, et ka amb ja pikkvibu olid väga kallid ning pikaajalist väljaõpet nõudvad relvad.
Igal juhul, mis tahes olid ka need põhjused, mis takistasid näiteks muistsetel eestlastel Lääne-Euroopas sel ajal juba mitu sajandit tuntud relvi kasutusele võtmast, oli paratamatu, et kergelt relvastatud ja vaid samaväärsete naaberrahvastega lühiajalisi rüüstesõdu pidama harjunud eestlaste konkurentsivõime võrreldes Lääne-Euroopa rüütlitega oli enam kui tagasihoidlik.
Ent tulgem 20. sajandi algusesse, kui relvastuses leidsid taas aset märgilise tähtsusega murrangud. Vintpüssid, kuulipildujad, kiir- ja kaugelaskesuurtükid, raudtee ja soomusrongid, gaas, lennukid, soomusautod ning soomustatud all- ja pealveelaevad — kõik see tõi kaasa uue kvaliteedi.
Selgus ka, et selle kvaliteedi vilju saavad eelkõige maitsta industriaalselt kõrgelt arenenud ja uute relvade toomist rahastada jaksavad riigid. Venemaa näiteks niisuguste riikide hulka täieõiguslikult ei kuulunud ning see dikteeris ka tema lüüasaamise Vene-Jaapani sõjas ja katastroofiliste inimkaotustega hävingu Esimeses maailmasõjas.
Kas maailm pole sellest ajast saadik mitte oluliselt muutunud? Saanud rahuarmastavamaks? Rahvusvahelisele õigusele tuginevamaks? Mõnevõrra kindlasti. Ent sõjad pole kusagile kadunud. Ja et sõdades on endiselt edukamad need, kes suudavad tagada endale parema relvastuse ja parema väljaõppe.
Riigi suurus pole siinkohal alati määrava tähtsusega, pigem on küsimus prioriteetides. Väike Iisrael näiteks suudab rahastada oma kaitsetööstust (mis loomulikult on oluline ka tööhõive seisukohast), korraldada kogu elanikkonna sõjalist ja tsiviilkaitselist väljaõpet ning osta lisaks vajaminevat ka mujalt. Sealjuures ei saa kuidagi öelda, et iisraellased elaksid halvemini kui meie. Ka Eestile oleks seni puuduvate relvaliikide muretsemine taskukohane, kui me seda vaid ise tahaksime.
Meenutame siinkohal, et meie riik on lubanud toetada blufiks osutunud kliimasoojenemisvastast võitlust kolme miljardi krooniga. Mida kõike saaks selle eest meie kaitseväele! Lisaks tasub meeles pidada, et NATO liikmena on meil paljutki võimalik osta sõbrahinnaga või saada tasuta.
On kurioosum, et oleme keeldunud tasuta pakutud tankidest (sh Saksa Leopardidest), hävituslennukitest ja paljust muust, mille puudumise eest sõja puhkemisel maksavad verehinda mitte vastavaid otsuseid langetanud poliitikud ja bürokraadid, vaid Eesti eest sõtta minevad noored mehed.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://forte.delfi.ee/archive/article.php?id=30979673

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP