RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 26. juuli 2013

MART HELME: poliitikutel peab olema empaatiavõime




TAAVI PUKK, INDREK VEISERIK
Ajaloolane, diplomaat ja poliitik Mart Helme juhib tänavu aprillikuust Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda (EKRE). Pikaajaliste poliitikukogemustega ning eraettevõtluseski tegev erakonnajuht üllatas hiljuti poliitikavaatlejaid kõrgete toetusnäitajate poolest Tallinnas.
 

Kesknädalale antud intervjuus rõhutab Mart Helme, et just empaatiavõimeta poliitikud on tekitanud rahvas pettumuse. Oodatakse, et riik tähtsustaks inimest rohkem kui raha.

s362Foto Scanpix 

Hiljutistes EMOR-i populaarsusuuringutes olite just Teie suurim üllataja Tallinnas: 9-protsendine toetus annab Teile võrdse taseme Anvelti, Randpere ja Krossiga. Kas see tuli üllatusena ka Teile endale? Olete analüüsinud, kas kogute toetust teiste erakondade arvelt või haarate rohkem eelistuseta kodanikke?
Suhteliselt kõrge reiting ei tulnud üllatusena. Eesti inimesed on senistest nägudest - eriti valitsuskoalitsiooni erakondade omadest - väsinud. Oodatakse uusi ja värskemaid tegijaid. Ilmselt nähakse minus ja EKRE-s just seesugust kvaliteeti. Samas - me oleme alles alustamas, ja ma usun, et reiting peaks veelgi tõusma. Toetust võidame arvatavasti nii võimuerakondades pettunute arvelt kui ka seni eelistuseta valijate hulgas. Roosasid prille me siiski ei kanna, ja me teame, et edu tuleb üksnes arukate otsuste ja ränga tööga.


Kohalike valimiste osas on EKRE-l kahtlemata tugev baas ja suured kogemused just maapiirkondades. Kui palju nimekirju plaanite välja panna ning millist tulemust ootate väljaspool maakonnakeskusi?
Eesti maa pole enam see, mis ta kõigest kümmekond aastat tagasi oli. Liiga palju tegusaid inimesi on lahkunud, kohalejäänud vanemaks saanud. Palju on deklasseerumist. Inimesed on erakondades pettunud ja seetõttu tuleb paljudes kohtades panustada valimisliitudele. Läheme oma erakonna nime all välja seal, kus jõudu on. Näiteks Läänemaal hetkeseisuga peaaegu kõigis omavalitsustes. On aga maakondi - näiteks Hiiumaa -, kus me ei lähe oma nime all välja mitte üheski omavalitsuses. Seega pilt varieerub.

Mis puutub linnadesse, siis panustame suurematele keskustele. Lisaks Tallinnale, kus läheme välja täisnimekirjaga, teeme sama ka Tartus ja Pärnus. Mitmes teises maakonnakeskuses osaleme valimisliitudes. Võtame asja rahulikult. Kohalikud valimised näitavad meile selgelt ära, kus on kitsaskohad, ja osundavad ka, kuidas neid ületada. See töö seisab peale valimisi kindlasti ees, et Europarlamendi ja Riigikogu valimistel juba tippvormis olla.


Kohalike valimiste eel ei saa kuidagi mööda haldusreformist. Millises suunas peaks Eesti omavalitsussüsteemi muutma, et elu maal oleks alles ka 15 aasta pärast?
Praegu välja pakutud tõmbekeskuste-Eesti mudel on sisuliselt senise kursi ehk üleriigilise ääremaastumise jätkamine. Loogika on turufundamentalistlik ja tähendab, et suured kalad söövad väikseid kalu. Tegelikult pole Eestis peale Tallinna ühtegi tõmbekeskust, ning Tallinngi asub üha enam juba Helsingi ja muu maailma külgetõmbeväljas. Küsimus sellest, kas elu maal jätkub või välja sureb, tuleb lahendada valitsuse jõulise sekkumisega riiklike investeeringute näol, investeeringute suunamise näol, maksupoliitiliste võtetega ning kättesaadavate ja kvaliteetsete avalike teenuste tagamise abil. Kahetsusväärselt näeme siin vastupidist pilti: riik lahkub igalt poolt. Kadriorus sonib keegi aga selle taustal kestlikust kahanemisest. Mida see tähendab? Isegi eutanaasiat mitte.

Muidugi ütlevad turufundamentalistid nüüd selle peale, et igal asjal on küljes hinnalipik, ja küsivad, mida see kõik maksma läheb ja kust see raha võetakse. Esiteks, raha on Eestis küllalt, tuleb vaid lõpetada raiskamine ja maksustada Eestist välja viidav kapital. Teiseks - ja see on põhimõtteliselt tähtis - on tähtsamaid asju kui raha. Ning inimesed on rahast kindlasti tähtsamad, sest raha, erinevalt inimestest, ei nälgi, kannata ja igatse. Poliitikud, kellel puudub empaatiavõime, tuleks poliitikast kategooriliselt ja igavesti eemaldada. Sama käib ärimeeste kohta. Ajaloolasena võin kinnitada, et kõik ühiskonnad, mis tõstavad pjedestaalile kuldvasika, hävivad kõige traagilisemal moel.

Aga, ahjaa, omavalitsussüsteem... Meil piisab keskvalitsusest ja kohalikust omavalitsusest. Maavalitsused tuleks kohe likvideerida. Selle pealt kokku hoitud raha eest saaks lastele pakkuda tasuta huvialaringe.


Olete majandusministrit teravalt kritiseerinud suutmatuse tõttu avatud elektrituruga hakkama saada. Kuidas peaks Teie nägemuses elektriturgu reguleerima või mittereguleerima?
Elektri vabaturg on farss. Elektrit tootva maana, kes võiks oma väiketarbijale pakkuda tasuta elektrienergiat, elame praegu absurdses pseudoturu-olukorras, kus meie elekter on kallim pidevas elektripuuduses vaevlevate Põhjamaade elektrist. Selles situatsioonis tuleks valitsusel koheselt langetada otsused, millega on juba niigi hiljaks jäädud. Rajada moodne, turvaline ja ekspordivõimeline tuumaelektrijaam. Põlevkivi põletamine tuleb lõpetada ja põlevkivist asuda tootma õli ning arendama põlevkivikeemiat. Tuleb meeles pidada, et konkurentsivõimelise majanduse aluseks on energeetika, ja võimalikult odav energeetika. Meie liigume jälle kõige absurdsemal moel vastuvoolu, hävitades oma ettevõtluse konkurentsivõimet ja inimeste heaolu.

Selle peatamiseks tuleb elektri nn vabaturult lahkuda ja kehtestada elektrile riiklikult reguleeritud ning inimeste maksevõimet mitte ruineerivad hinnad. Vähemalt ajutiselt, kuni Juhan Partsi fantaasiatest taas reaalse elu ja majandamiseni saab jõutud.


Kas 27. juulil Sinimägedes võib minna väikeseks madinaks? Miks just sel aastal enne Sinimägede kokkutulekut nõnda palju kirgi on meedias üles köetud? Näiteks - miks Margelovil oli tarvis nõnda räiget sõnakasutust Eesti aadressil enne piirileppe sõlmimist teele saata?
Kui Sinimägedes madinaks läheb, siis tähendab see, et Moskva ja tema kohalikud käsilased üritavad pingeid üles kruttida. Ma arvan, et Eesti korrakaitse ja eriteenistused peavad provokaatorid paika panema. Aga ma eriti ei usu, et läheb madinaks. Margelov ja teised on ennegi sellesarnast juttu ajanud - ja nad jäävadki seda ajama, sest neile on probleemiks mitte Sinimägede üritus, vaid Eesti riigi ja eesti rahva olemasolu. See takistab impeeriumi taastamist ja Venemaal oma Euroopa-akna lahtihoidmist. Kahetsusväärselt, olen ma veendunud, pole Venemaa 1991. aastast alates hetkekski loobunud kavadest järk-järgult oma kontroll Balti riikide üle taastada. Vormilt ei pea see muidugi ilmtingimata olema okupatsioon. Võib olla ka finlandiseerimise variant. Mis puutub räigesse sõnapruuki olukorras, kus laual on piirileping, siis siin võib näha elementaarset diplomaatilist surveavaldust jätmaks meie entusiastidele Paetile, Mihkelsonile ja teistele muljet, nagu võiks Venemaa viimasel minutil veel alt ära hüpata. Eesmärgiks on muidugi, juba saadule lisaks, veel midagi ärahirmutatud eestlastelt välja peksta.


Kui Eesti-Vene piirilepe sõlmitakse ilma Tartu rahule viitamata, siis hakkavad suure tõenäosusega paljud IRL-is pettunud valijad just EKRE poolt hääletama. Olete nõus, et Teie parteile on ju see kasulik, et IRL on praegu kahvlis ja peab sellisel kujul piirilepet sõlmides oma valijaid reetma?
Jah, ma arvan, et nii kunagised ERSP kui ka Isamaaliidu valijad on meie kui rahvuslik-konservatiivse erakonna loomulik valijaskond. Esialgu nad pisut veel kõhklevad, aga riigireetmine (karistusseadustiku paragrahv 232 ütleb üheselt, et Eesti territoriaalse terviklikkuse rikkumine võõrriigi huvides on riigireetmine), mille valitsus IRL-i liikme Marko Mihkelsoni eestvedamisel toime panna kavatseb, ületab tõenäoliselt paljude taluvuspiiri. Kui lisame siia selle häbematuse ja riigi raha raiskamise ning paljud katastroofiliste järelmitega otsused, mis pärinevad Juhan Partsi haldusalast, siis on neil piisavalt põhjust oma senisele erakonnale selg pöörata. Ja rahvuslikkus? On's ikka väga rahvuslik kaubelda elamislubasid Vene mafioosodele?

EKRE on korduvalt deklareerinud, et oleme see jõud, mis ootab oma selja taha kõiki rahvuslikult meelestatud organisatsioone ja isikuid. Meie oleme olnud ka need, kes on juba algusest peale osundanud, kui katastroofilised saavad Eesti rahvale olema üleminek eurole, euro päästepakettides osalemine, elektri börsile viimine ja nüüd siis ka piirilepingu sõlmimine Venemaaga. Me pole valeotsuste langetamist suutnud peatada, kuid praeguseks on inimestel võimalik kogeda, et õigus on olnud hoiatajatel, mitte hoiatajate naeruvääristajatel. Ja küllap üha suurem hulk inimesi teeb siit ka järeldusi.


Te räägite palju sellest, kuidas IRL ja Reformierakond on Eestit valesti juhtinud. Kuid, olgem ausad, Eesti on seadusandluse poolest ja majanduslikult suure osa oma otsustusõigusest loovutanud Brüsselile. Välismaised korporatsioonid on enamiku meie turust endale hõivanud. Palju meile üldse otsustusõigust on jäetud? Kas pole nii, et värsked jõud Eesti poliitikas peavad valituks osutudes hakkama poliitikat ajama sisuliselt sama taktikepi all nagu IRL ja Reformierakond on seda teinud?
Kahjuks on see õige, et Eesti on liiga suure osa oma suveräänsusest loovutanud. Ent kõik ei ole siiski veel kadunud. Toon näiteks Ungari. Mitte asjata ei kirista eurofiilid Victor Orbani tegemiste peale hambaid. Orban kaitseb järjekindlalt ungarlaste huve ja teeb seda väga targalt, hoidudes piinlikult eurodirektiivide rikkumisest. Samas jätavad direktiivid paljudel puhkudel küllaltki suure tõlgendamisvabaduse. Olen omal ajal ka ise Brüsselis ministrite töökohtumistel osalenud ja näinud, kui kirglikult teiste riikide esindajad oma inimeste huve kaitsevad. Mõnikord on asi peaaegu käsikähmluse piiril. Eesti esindajad nii madalale muidugi ei lange. Nad on lihtsalt alati nõus kõigega, mis nn peavool on. See poliitika peab muutuma. Ja mõnikord on riigile ka kasulikum mitte täita mõnda direktiivi ja maksta trahvi. Kahju on väiksem, kui direktiivi täitmisest. Aga seda Eesti muidugi jälle ei tee.

Me oleme seda meelt, et Euroopas saab Eesti huve kaitsta küll. Ja oleme ka seda meelt, et kui ikka enam ei saa, siis tuleb sellest liidust lahkuda. Viimast kaalutakse juba nii Inglismaal kui ka Soomes.


Reformierakonda tabanud skandaalide käigus jäi avalikkusele mulje, et kohe astub mõni oravast minister tagasi ja ega ka Ansipil pole pikka pidu. Peale Michali, kes sai Riigikokku, keegi vastutust ei võtnud. Ansip juhib endiselt Eesti valitsust ja ka ministrid tunnevad end kindlana. Ansip hakkab sarnanema üha enam Konstantin Pätsiga, kes ka „imekombel" suutis niikaua kui vaja võimul püsida. Millised suurjõud ja eriteenistused on tegelikult huvitatud sellest, et Ansip jätkuvalt veaks Eestit viletsusemülkasse kuni järgmiste Riigikogu valimisteni 2015. aastal?
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond korraldas 7. juunil Rahvusraamatukogus korruptsiooniteemalise konverentsi „Korruptsioon kui julgeolekurisk. VEB fondist Ärma taluni". Sellel tõdesin, et praeguses Eestis ei tähenda sõna korruptsioon enam õieti midagi, sest võimulolijatele on kõik lubatud ning ei kapo, kriminaalpolitsei, prokuratuur ega kohtud astu nende suhtes muid kui heal juhul vaid formaalseid samme. Aga just sellest ongi välismaised eriteenistused huvitatud, sest korruptiivsetesse skeemidesse mähitud ja riigi raha või muid hüvesid enda kasuks liigutavad inimesed on neile parim saak, kuna kujutavad endast hõlpsasti manipuleeritavaid subjekte.

Teine asi on äri ja poliitika põimumine. Paljuski on Eesti liikunud sohu just kellegi - sealjuures sugugi mitte vaid Eesti kapitali ja ettevõtete - huvides. Kartellikokkulepete talumine, mingi teenuse sundostmise pealesurumine kodanikele, seadused, mis piiravad ettevõtlusvabadust absurdselt rangete nõudmistega - kõik see ja palju muud on Eesti argipäev ja kivid meie vaesuse müüris.

Rahvusvahelised suurkorporatsioonid ja nende teenistuses olevad valitsused on muidugi huvitatud, et Eestis jääks kõik nii nagu on, ja seepärast on lahti lastud kiidulaul ka Eesti edule. Aga vaata palja silmaga või luubiga - edu ei ole. Ja see, mis 90. aastatel oligi edu, on praeguseks peaaegu viimseni sulanud, nii et nn saatusekaaslased meil juba vägisi kandadel tallavad ja mõned neist peagi meist ilmselt ka mööda lähevad. Kui ei tule muutusi poliitilises juhtimises ja majanduslikus mõtlemises, on Eesti tulevikuks vältimatu muutumine külmavõetud banaaniks.


Euroopa Liidu edasine tulevik muutub üha ebaselgemaks ning lisaks Soomele räägitakse ka Suurbritannias üha kõvemini sellest liidust lahkumisest. Kuidas Teie hindate Euroopa Liidu edasisi väljavaateid ja Eesti rolli selles liidus?
Eestil Euroopa Liidus peale mõnede propagandistlike kampaaniate (eurole üleminek puhkeva eurokriisi ajal) rolli pole. Ja ka Euroopas vaadatakse Balti riikidele kui millelegi, mis tuleb tülikaks muutumise korral (suhted Venemaaga) kondini lihast paljaks riibuda, et siis kont mingi kauba tegemiseks venelastele visata. Viimased tahavad ka paljaksnäritud konti. Iseenesest on Euroopa Liidu tulevik tume. See on majanduslikult manduv, demograafiliselt hääbuv ja moraalselt dekadentlik kontinent, mida juhivad inimesed, kes pole selleks tegelikult Euroopa rahvastelt mandaati saanud. Aga nii nagu Rooma riik (mida praegune Euroopa natuke meenutab) vindus sajandeid, nii vindub ka Euroopa Liit ilmselt veel mõnda aega, enne kui õhk lõplikult välja visiseb ja tühi kest taas tõusvate rahvusriikide poolt jalge alla tallatakse.

Üldiselt on allakäikudel ju ikka mitu faasi. Meie liitusime, kui Euroopas oli veel küllalt raha, et rahvusriikide poliitikuid kilohinnaga üles osta. Nüüd on vaesus ukse ees ja tehakse sama, mida omal ajal N. Liidus: asfalteeritakse auke propagandaga. Järgneb valik: kas resoluutne käteväänamine (N. Liidus ei riskitud) või päästku end kes suudab. Ma arvan, et ka Euroopa Liidus läheb selle stsenaariumi kohaselt. Ja juba nähtavas tulevikus.


Kui palju Teil kui ühel ansambli Fix asutajatest on aega suvel külastada muusikaüritusi? Kas Eestisse tuleb piisavalt häid artiste, keda kuulama minna? Millist välisartisti läheksite kuulama, kui ta tuleks Eestisse?
Eriti ei külasta. Olen üldse - osaliselt ilmselt tänu oma abikaasale Monikale, kes on ooperilaulja haridusega - rohkem klassikalise muusika austajaks muutunud. Aga sedagi kuulan pigem konservist, sest nii sobib puht ajabilansi seisukohast paremini. Mõni artist, keda kuulama läheksin? Noh, puhtalt nostalgiast vast eksbiitlit Paul McCartneyt.


Olete väga tegus inimene. Kui palju leiate kõigi tegemiste kõrvalt aega lõõgastumiseks ja puhkuseks ning kuidas puhkust tavaliselt veedate?
Ma lõõgastun Suure-Lähtru mõisas endale mitmesugust füüsilist tegevust pakkudes. Loen. Vaatan mõttetuid action-filme. Mürgeldan lastega. Muide, just oma laste ja lastelaste pärast ma poliitikaga tegelengi. Ma tahan, et ka nemad elaksid Eestis, mille tunnuseks on eesti keel ja eesti rahvas, mitte inglise ja vene keel ning multikulti.

Küsisid TAAVI PUKK ja INDREK VEISERIK

[esiletõsted]
Poliitikud, kellel puudub empaatiavõime, tuleks poliitikast kategooriliselt ja igavesti eemaldada. Sama käib ärimeeste kohta. Ajaloolasena võin kinnitada, et kõik ühiskonnad, mis tõstavad pjedestaalile kuldvasika, hävivad kõige traagilisemal moel.

EKRE on korduvalt deklareerinud, et oleme see jõud, mis ootab oma selja taha kõiki rahvuslikult meelestatud organisatsioone ja isikuid.

[fotoallkiri]   Mart Helme esinemas konverentsil „Opositsioon: Eesti ja Vene võrdlus" 1. novembril 2012. aastal.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP