RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 9. juuli 2013

Kas eestlased veel tahavad oma riiki?

Kas eestlased veel tahavad oma riiki?
Foto: Rene Suurkaev
Lennart Meri olevat oodanud päeva, mil praegune iseseisvuse aeg saab sama vanaks, kui oli too esimene, kahe maailmasõja vaheline. Ehk tundis ta, et meis endis võib olla midagi seda ohustavat?
Olen pidanud viimasel ajal palju tegelema Eesti 1930-ndate ajalooga ja sarnasused praegusega on jahmatavad. Muidugi on ka suuri erinevusi. Olulisim on võib-olla see, et Vene tsaaririigist pärit eestlane oli kodanikuühiskonna mängureeglitega rohkem harjunud, kui Nõukogude Liidust tulnu. Inimesed olid aktiivsed ühistutes ja seltsides, aga aktiivselt seotud ka erakondadega. Kuigi riigkogu liikmed olid 1930. aastate alguseks harjunud põhiseadusega garanteeritud võimutäiusega ja valitsuse oma pilli järgi tantsitamisega, siis nii kaugel nad tavalise inimese elust siiski ei seisnud, kui praegused poliitprofessionaalid.
Esimesel iseseisvuse ajal tekkis rahval soov ametisse panna tugevam valitsus ja otse valitud president siis, kui maailma tabanud majandukriis Eestisse jõudis. Nüüd on kriis just üle elatud, ent koos kogu maailmaga pole me julged tuleviku ees.
Teiste kogemusest ei õpi
Nõukogude ajast tuli kaasa suur soov materiaalset elujärge parandada, samal ajal ka teadmatus, kuidas elas ja arenes läänemaailm raudse eesriide teisel pool. Soovimatust sealset kogemust siinsega sünteesida on märgata tänaseni. Paradigma muutust pole kummalisel kombel kaasa toonud ka läänes hariduse saanud ja töötanud kaasmaalased. Oleme nõus uskuma viie rikkama riigi hulka jõudmist, aga ei mõtle nii kaugele, et mõista, et globaliseerumine – see oleme me ise.
Hea globaliseerumise-eelne aeg, mida Euroopa lääneosa salaja taga nutab, on aeg enne Berliini müüri langemist 1989. aastal.
Oletan, et Silver Meikar läheb ajalukku. Läheb sellepärast, et Silvergate tähistab teatud mõttes Eesti demokraatia täiskasvanuks saamist. Enne seda püsis lootus, et demokraatia viirukisuitsu varjus, vanade oskajate ja teadjate juhtimisel – ma mõtlen Reformierakonda ja Keskerakonda, mille juhid õppisid oma ametit Nõukogude Liidus – läheb meie elu kapitalistlikult rikkamaks.
Läkski, aga inimene harjub heaga kiiresti. Siis tuli masu. Hing kinni elati see üle ja hakati aru saama, et palju paremaks enam ei lähegi. Saame küll näha aega, kus Soome palgad võrdsustuvad Eesti omadega, aga mitte seetõttu, et palgad Eestis nii palju tõuseks. Me ei saa enam kunagi nii rikkaks, kui olid Esimese Maailma riigid enne idabloki lõppu. Seda seetõttu, et kuna rikkus on tajutav eelkõige võrdluses vaesusega, siis ei ole enam kedagi, kes oleks nõus vaese vennana meie fotole tulema.
Rahulolematu rahvas
Oleme otsustanud, et need erakonnad, kes meie riiki senini juhtinud on, ei kõlba selleks enam. Aga kas me arvame, et nad on läinud oluliselt valelikumaks, kui nad olid näiteks kümme aastat tagasi? Võib-olla on rahvas muutunud rohkem kui erakonnad. Mõned erakonnad on tõesti palju muutunud. IRL-i juhivad uued inimesed, kes on võtnud kasutusele poliittehnoloogide õpetused, samal ajal kui igapäevane rõõm sellest, et Pika Hermanni tipus lehvib sinimustvalge lipp, on ajaga õhemaks kulunud.
President püüab juhtida rahva rahulolematust jääkeldrisse. Savisaar, kes pole ikka veel poliitikas saavutanud kõike, mida ta tahaks, meelitab rahvast tasuta ühistranspordi abil sealt välja.
On ka uusi poliitilisi jõude, ehkki mitte kõik neist pole päriselt uued, näiteks Piraadipartei ja Konservatiivne Rahvaerakond. Küllap tuleb neid peatselt juurde, sest vanad vanguvad.
Erakonnad pole teisel iseseisvuse perioodil kunagi rahva hulgas eriti usaldatud olnud. Oleme ju kõik teadnud, kust nende ellukutsujad pärit olid. Jah, ka seda teame, et ERSP omad olid enamasti naiivsed ullikesed, aga nad ei olnud kinnimakstud punased. Neil viimastel lasti erastada ja varastada kuni säilis lootus, et midagi ka rahva ja riigi kukrusse jõuab.
Vesine demokraatia
Tänases Eestis on aktiivsed muidugi ka noored ja keskealised inimesed. Nad tegutsevad vabakondades, seltsides, liitudes, korraldavd naabruskondade ja sõpruskondade tegevust. Seni juhtisid halli turjaga alfaisased riiki ja majandust, teised mängisid pilli ja sõitisid rattaga, lühidalt ja piltlikult kokku võttes. Nüüd on see tasakaal paigast nihkunud. Riigi juhtimiseks ei piisa rahvakogu töös osalemisest.
Poliitika tegemine ja riigi juhtimine saab olla ainult kellegi põhitegevus. Kui nendega, kes seda praegu teevad, enam üldse rahul ei olda, siis ei aita oma viha lauluviisiks suunamisest. Tuleb hoopis pintsak selga panna ja poliitikasse minna.
1933. aastal, kui Eestis käis heitlus rahvaalgatuse – Vabadussõjalaste Liit – ja establishment'i vahel, luges baltisakslasest Eesti ajakirjanik Axel de Vries üles need eestlaste omadused, mis tema arvates ei lasknud siin tekkida füürerikultuse ümber koonduvat liikumist: „...põikpäisus, kadedus naabri vastu, kellel on natuke rohkem kui endal, ja sügavalt juurdunud umbusk oma rahvusest juhtide vastu. ”
Juhin tähelepanu viimasele. Ajalugu pidi korduma, teisel korral aga farsina.
Tõepoolest, kui valitsejad on võõrad ja pealegi vägisi, on kerge nende lolli valitsemist naerda.
Aga mida nüüd teha? Tänavatele kaklemine tulemine ei tooks muutust isegi siis, kui see eestlasele loomuomasem oleks. Jääb seesama vesine demokraatia ja ka kapitalismist järgmist pole veel leitud. Veelgi vähem kui Nõukogude aja lõpul on meil võtta kõikide oluliste ametite jaoks puhta vestiesisega uusi inimesi.
Minu arvates oleks parim lahendus, kui me valiks need, kes oleks siiski natuke paremad, kui need, kes on oma halva hakkamasaamise tõestanud ja valetamisega mitmel korral vahele jäänud.

See leht on trükitud EESTI PÄEVALEHE internetiväravast
Aadress http://www.epl.ee/archive/article.php?id=66329084

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP