RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 7. märts 2012

Eesti Meel: Juudi kooli venestamisest

Kui vene keeles edasi õpetada soovivaid koole võib mõista, siis Tallinna Juudi Kooli vastav taotlus on iseäralikult imelik.

Karu tänavale jõudis 6. veebruaril teade EV valitsuselt, et sealsel õppeasutusel ei lubata kaksikkeelse õppega enam väga kaua jätkata. Kuu hiljem jõudis sinna ka vastusõnum Tallinna linnavalitsuselt. Viimase järgi on linnavõimud halduskohtus vaidlustanud vabariigi valitsuse keeldumisteate. Kuna Tallinna linnavalitsuse halduskohtule esitatud kaebust ei ole avalikustatud, siis pole sel mõtet ka siin peatuda. Märkigem vaid võimalust, et seega tehakse mh katset algatada põhiseaduslikku vaidlust.

Eesti Vabariigi Põhiseadus, mis preambuli kohaselt…
peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade
… sisaldab põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi käsitlevas osas ka õigust haridusele sätestavat paragrahvi, mille kohaselt Eestis on igaühel õigus eestikeelsele õpetusele. See on koolide keeleküsimuse vaidluses palju väänatud, sakutatud ja katkutud §37, mis täies sõnastuses on siin:
Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta.

Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sh erakoole.

Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.

Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.

Hariduse andmine on riigi järelevalve all.

Kevadel 2011 esitas kuusteist Eestis tegutsevat avaõiguslikku kooli omavalitsuste kui kooli pidajate kaudu taotluse jääda kaksikkeelseks, mis sisuliselt tähendab venekeelsuse ning — juudikooli juhtumi valguses — ka vene keelt internatsionaalse keelena käsitleva (sovetiaegse) doktriini järgimist.

Juudikooli erijuhtum. Tallinna Juudi Kool (TJK) taastati institustioonina juudi seltsi eestvõttel oma ajaloolises hoones Karu tn 16 aastal 1990. Selle kooli algusest on pikemalt juttu lisas nr 1. Vahepeal olid samal aadressil asunud XIX algkool, XIII keskkool, I tööstuskool/tööstuskeskkool, I kutsekeskkool, Merehariduskeskus jmt. Juudi kool sai pärast taastamist riigikooli staatuse ja sinna võeti õpilasi kuni IX klassini, kuid hiljem on TJK saanud linnakooliks ja lisandunud on ka gümnaasiumiaste X-XII klassiga. Kooli tegevust rahastatakse EV eelarvest. Kooli seni peamiselt venekeelese veebikülje kinnitusel on TJK-l leping ka Iisraeli Haridusministeeriumiga…
… tänu millele töötavad koolis heebrea keele õpetajad Iisraelist.
Kooli direktor on mulluses intervjuus Õpetajate Lehele aga öelnud, et Iisraelist Eestisse käiv heebrea õpetaja tegelikult õpetab lapsi vene keeles.

Kui TJK tahab muukeelset õpetust endises mahus edaspidigi jätkata, siis võiks TJK kasutada Põhiseaduse §37-s sätestatud võimalust määratleda end vähemusrahvuse õppeasutusena ning jätkata tegevust Erakooliseaduse alusel.

Keeleküsimus asetub TJK puhul seega teisiti kui vene koolidel ja seisneb eeskätt selles, kas TJK on vene, rahvusvaheline või siiski juudi kool. Eestimeelne soovitus oleks iseendastki mõistetav — teha lõpp juudi jt seal õppivate noorte venestamise üritusele, mis on kestnud sovetiajast peale — juba üle kahe aastakümne!

Rahvusvaheline taust. Koolide venekeelsuse küsimus on Venemaa välis- ja nn kaasmaalaste-poliitika oluline instrument. Ja mitte ainult Eestis (kus muukeelseid koole on 94), vaid ka Lätis (238 venek kooli), Ukrainas (2800 venek kooli, mille osakaal ületab koguni venelaste osakaalu Ukraina elanikkonnas) jm. Moskva ülemvõimu säilitamisele aitab seejuures kaasa eri riikidele sobilikke tegevuskavu välja töötav Russkij Miri rahastu (Русский мир — ek Vene Kogukond), kuhu Kreml ainuüksi riigi-eelarvest on eri aastatel jaganud 500… 750 miljonit rubla. Vastava mõjutegevuse tulemusel moodustati Tallinnas septembris 2010 Russkij Miri toetusel MTÜ Vene Kooli Nõukogu, mis järgnevalt sai venekeelse üldhariduse kindlustamise peamootoriks Eestis. Korraldajad ja venekeelne meedia tutvustasid seda nõukogu foorumina, kus lapsevanemad ja asjatundjad arutavad venekeelse hariduse aktuaalseid probleeme. Nõukokku sattus aga mõnigi tuntud marumuulane, nagu Nočnoi Dozori liige "lapsevanem" Maksim Reva või "lasteekspert" Dmitri Klenski…

Märksa ägedam lahinguväli on olnud Lätis, kes hilisajaloolistel põhjustel on Eestist sammuke tagapool. Seal 2004 käivitunud koolireform viis muulaste (sh eestlaste) koolid üle kaksikkeelsele õppele. Puhtalt lätikeelseist koolidest muulaste, sh venelaste joaks pole seega juttugi. Aastal 2010 püüdis seda viga parandada Isamaale ja Vabadusele — LNNK (TB/LNNK) ja asus koguma allkirju rahvaküsitluse nimel, mis oleks sundinud kõiki riigi poolt rahastatud koole rakendama läti keelt ainsa õppekeelena. Nende argument oli, et see kindlustaks riigikeele asendit ja riiki. Kriitikute sõnul oli see aga provokatiivne katse lõigata läbi Läti venelastest kodanike juurdepääsu ühiskondlike hüvede juurde. Referendumi-üritus ebaõnnestus, kokku saadi 120 tuhat allkirja, mida oli vähe algatuse käivitamiseks. Mõnegi arust provotseeris see, teiste meelest ärgitas aga Kreml Läti venemeelseid vähem kui aasta hiljem taotlema vene keele riigikeeleks kuulutamist: nemad saavutasid 187 tuhat allkirja ja õiguse referendumi korraldamiseks, ent õnneks luhtus see 18. II 2012 referendum.

Eesti kooli arengusuunast. Eelolevatel aastatel on oodata venekeelset aineõpet pakkuvate õppesuundade, põhikoolide ja gümnaasiumiastmete jätkuvat vähenemist. Siiski, kuigi vene koolide ja neis õppivate laste arv on aja jooksul vähenenud kiiremini kui eesti koolide ja laste arv (venekeelset õpet pakkuvate koolide õpilaste arv on kahanenud Eesti iseseisvumise taastamise järgseil aastail 1992… 2011 pea kaks korda —› 36… 19%), samas oli ühe 5 aasta taguse uurimuse andmeil Eesti elanikkonnas vabalt vene keelt valdavaid, k. a rahuldava kirjaoskusega isikuid 39%. Vene keele tase peaks toetuma aga kohalikule vene rahvusrühmale, kes moodustab Eesti elanikkonnast veerandi.
… ettenähtavas tulevikus ei ole oodata vene õppekeelega kooli kui sellise hääbumist või nõudluse kadumist omakeelse kooli järele Eesti venekeelse elanikkonna hulgas.
Vt Katrin Kello, Anu Masso, Valeria Jakobson, Uurimisprojekti “Vene laps venekeelse üldhariduskooli eestikeelses õppes” koondaruanne. Trt, 2011, lk 5 (PDF)
Tallinna Juudi Kooli taotlus venekeelse õppe jätkamiseks oli esitatud selle kooli pidaja Tallinna Linnavolikogu otsusena, millele oli lisatud täiesti sisutu seletuskiri, vähimagi argumendita vene keele vajalikkuse kasuks juudi haridusele, kultuurile või tavanditele. Vastuseks osutas ka vabariigi valitsus oma 3. II 2012 otsuses, et kooli pidaja ei peaks oma tegevusega TJK arengut takistama. Muuseas oli Tallinna Linnavolikogu oma otsusele lisatud seletuskirjas leidnud, et Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artikli 5 lg1 järgi kohustuvad pooled looma eeldusi, mis on vajalikud vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele oma kultuuri alalhoidmiseks ja arendamiseks ning oma identiteedi olemuslike elementide, täpsemalt religiooni, keele, traditsioonide ja kultuuripärandi säilitamiseks. Ja edasi samast seletuskirjast:
Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artiklis 14 sätestatakse, et piirkondades, kus vähemusrahvustesse kuuluvad isikud on traditsiooniliselt asunud või kus nende arv on suur, püüavad pooled võimaluste piires ja oma haridussüsteemi raames piisava vajaduse korral tagada vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed võimalused vähemuse keele õppimiseks või õpetuse saamiseks selles [loe: ivriidi v jidiši, aga mitte vene!] keeles.

Selline kool peletab pärisjuute. Eesti ainsas n-ö juutide päevakoolis saab 30 õpetaja käe all haridust Vikipeedia andmeil ainult paarsada õpilast, aastatel 2006-2008 langes õpilaskond isegi alla 200. Kooli ebapopulaarsuse taga nähakse samas just venekeelset õppetööd ja venelikku keskkonda, aga mitte Eesti juudi-kogukonna kokkukuivamist.

Jättes kõrvale TJK ja selle eelkäija Tallinna Juudi Gümnaasiumi (1924-1940) ajaloo ühiskondlik-poliitilised aspektid, on praegu enam kui sobiv meenutada, kui sujuva loomulikkusega olid juudi (kultuuriautonoomia) koolid eesti haridusellu lõimitud eesti ajal. Siis, sõja eel võis Karu tänava jt juudi koolides õppida vabalt ka ilma vene keelt oskamata. Nüüdisajal aga tuleb Eesti riigieelarvest TJK-le veel pealegi maksta, et seal ikka riigikeeles kah õpetataks. Karu tänavale on ainult 4 viimase aastaga pumbatud eesti keelele ülemineku heaks 630 tuhat krooni. Lisaraha andmise mõtteks on mh soov motiveerida õpetajaid ja kooli soetama eestikeelset õppevara ning viima klassivälist tegevust eesti keele-keskkonda. Kuid sellestki on olnud vist vähe, kui TJK taotleb õigust venekeelset õpet jätkata?

Valituse otsusest võib välja lugeda vihje, et TJK on enamuse eesti õppekeelele siirdumiseks antud lisarahast — kui mitte vasakule pannud, siis paremal juhul — tühja-tähja peale raisanud:
Eestikeelse aineõppena, mille tarbeks eraldatakse toetust, käsitatakse õpet, kus õpetaja viib tunni läbi eesti keeles ning õpilased kasutavad eestikeelseid õppematerjale. Eestikeelse terminoloogia edastamist vene keeles läbiviidava tunni raames [mida TJK seni on teinud] ei määratleta eestikeelse õppena.
Juba septembris 1993 kohustas Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (§9 lg2) koole, kus õpe ei toimu eesti keeles, õpetama eesti keelt III klassist peale. Kuus aastat hiljem muudeti eestikeelne õpe seadusega kohustuslikuks I klassis. Nii on mis tahes Eesti kooli praegune õpilane ja iga gümnaasiumi astuja eesti keelt õppinud koolitee algusest saati. Eesti õppekeelele üleminek on olnud seaduse kohaselt nõutav juba üle 18 aasta: 15. IX 1993 vastuvõetud Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on sätestatud üldreegel, et kooli õppekeel Eestis on eesti keel. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse esimese redaktsiooni §52 lg2 sätestab:
Käesoleva seaduse §9 lg1 jõustumiseks minnakse aastatel 1993-2000 riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides üle eestikeelsele õppele.
Seadusemuudatusega 10. IX 1997 pikendati ülemineku-tähtaega ja sätestati, et riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides alustatakse üleminekut eestikeelsele õppele hiljemalt 2007-2008. Praegu kehtiva Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega täpsustati eesti õppekeelele üleminekut veelgi. Nimetatud seaduse §89 lg4 sätestab:
Koolides, kus käesoleva seaduse jõustumisel on gümnaasiumi astmel eesti keelest erinev õppekeel, rakendatakse käesoleva seaduse §21 lg3 õppeaastast 2011-2012 gümnaasiumiõpinguid alustanud õpilaste suhtes ja kogu gümnaasiumi ulatuses viiakse õpe käesoleva seaduse §21 lg3 kooskõlla hiljemalt 1. IX 2013.
Teiseks ei tähenda ka kõigis vene õppekeelega koolides gümnaasiumiastmes vähemalt 60% ulatuses eesti keeles õpetamine seda, et vene keeles õpetamine kaob nende koolide gümnaasiumiosas ära, see jätkub kuni 40% ulatuses. Pealegi ei võta ei käsitletav otsus ega teiste õigusaktidega kelleltki ära õigust moodustada erakoole ja võimalust õpetada seal lapsi vene või muus keeles. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes rõhutatakse §37 kohta üheselt –
Lapsevanematel ei ole õigust nõuda, et riik vanemate soovide kohase hariduse andmise ise tagaks.
Vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tln, 2008, 2. tr, lk 345–346.
Lisaks märgitakse, et põhiseadus ei kohusta riiki harima lapsi muus keeles peale eesti keele või ülal pidama vähemusrahvuse õppeasutusi. Kuna ka munitsipaalkoolid on väga suures osas riigi ülalpidamisel — riigi eraldatud toetustel on seal kandev roll — siis ei saa vähemusrahvuse esindajad rajada oma eeldusi sellele, et riigil tuleks ülal pidada selliseid vabatahtlikku haridust pakkuvaid haridusasutusi.

Sarnased otsused tegi vabariigi valitsus veel 14 kooli kohta, kõigi juurde pääseb siit: Riigi Teataja III, 3. II 2012, aktid 2-16.

Eestikeelne ringmäng Tallinna Juudi Koolis

Lisa:
  1. Moisei Scheer «Endise Noorsotsialisti mälestusi» Käsikiri, 1964, 20lk, PDF-fail.
  2. Liisa Pakosta ajaveeb 16. X 2011 «Kool. Neegritele keelatud?»

Allikas: http://eestimeel.blogspot.com/



0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP