RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 30. märts 2012

MART HELME: Hea ilma välispoliitika lõpp

Saada sõbrale
Suursaadik
Vabariigi aastapäeval 1939 vandusid kõik tollased Eesti riigijuhid, et meie rahvas kaitseb oma vabadust vajaduse korral ka relvaga. Nagu teame, möödus kõigest seitse kuud ja needsamad rusikaga vastu rinda tagujad kirjutasid vaguralt alla kõigile Stalini emissaride poolt neile ette lükatud paberitele, oli tegu siis valitsuse vahetamise, relvastatud vastupanu keelamise, kaitseliidu ja politsei desarmeerimise või mis tahes muuga.
Mälestus ja trauma sellest hääletust alistumisest elab iga eestlase südames tänapäevani. Ja tänapäevani küsime endalt ka, kas 24. veebruaril rahvale jagatud lubadused tulenesid tõepoolest teadmatusest tuleviku ees või loodeti küüniliselt, et bluff läheb läbi.
Ma ei tundnud Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja teisi tollaseid riigipäid, küll oli mul au tunda aga oma isa, tema sõpru ja paljusid teisi sel ajal parimas meheeas olnud inimesi. Absoluutne enamik neist kinnitas, et nad on igati valmis Eesti eest võitlema - paljud neist tegidki seda 1944. aastal, mõned hiljem ka metsades - ning et ohvrite peale vaatamata poleks nad Eestit niisama lihtsalt Venemaale andnud.
Kuidas on lugu aga nüüd? Taas kuuleme paraadidel kindlasõnalist retoorikat sellest, kuidas me ennast igal juhul vaenlase vastu, relv käes, kaitseme. Eesti polevat kunagi olnud nii hästi kaitstud kui praegu, meie täidame oma liitlaskohust Afganistanis ja NATO lepingu artikkel 5 tagab, et meie liitlased täidavad oma kohust, kui hätta peaksime sattuma meie. Mõni on koguni kinnitanud, et meie olemegi NATO.
Paraku jäävad niisugused enesekindlad kinnitused ajajärku, mis on praeguseks juba lõppenud. Need jäid hea ilma ajastusse, kus Venemaa oli nõrk, Hiina alles hoogu sisse saamas, Euroopa majandus tugeval järjel, islamifaktor marginaalne, USA enesekindel ja rahvusvaheline õigus kõigile ühtviisi respekteeritav mõõdupuu.
Praeguseks on kõik muutunud. Venemaa on üha enesekindlamalt restauratsioonikursil, maailmamajanduse raskuskese on kinnistunud Vaikse ookeani kallastele, dekadentlik Euroopa äratab kõigis üksnes haletsust, moslemid ei mõjuta poliitikat mitte enam üksnes Lähis-Idas, vaid globaalselt, hiiglasliku eelarvedefitsiidi koorma all ägav USA otsib leevendust isolatsionismist ning Teise maailmasõja järel paika pandud rahvusvahelised organisatsioonid koos rahvusvahelise õigusega on nähtused, mille vajalikkust/kasutust tõlgendab iga mõjukam mängur vastavalt hetkeolukorrale.
Loota nendes ilmastikuoludes pigem inertsist eksisteerivatele julgeolekugarantiidele, mida meile justnagu pakuvad Euroopa Liit ja NATO, tähendab sama, mis sügisel külma ilmaga särgiväel õue minna, kinnitades iseendale visalt, et on alles suvi.
Tegelikult, kui jätkata mõnevõrra tinglikku võrdlust Teise maailmasõja eelse ajaga, oleme praegu umbes aastas 1938. Suur ümberjagamine pole veel alanud, kuid kõik on selleks juba valmis. Ja nagu ikka, saavad ohvriteks need, kes enda eest seista ei suuda või ei taha.
Kahetsusväärselt kuulume praegu viimaste hulka. Ning vaadates riigi juhtkonda kuuluvate inimeste enesega rahulolevaid ja mõttelagedaid nägusid, mille suust kostab vaid hea ilma ajal pähe õpitud käibefraase, pole meil 1939. aastaga võrreldes midagi paremat ka oodata.
Ometi peaksime juba mitu aastat arendama palavikulist diplomaatilist ofensiivi, kindlustamaks oma olemasolu ja julgeolekut kõigi käepäraste vahenditega. Nende hulka kuuluks kahepoolsete kaitsealase koostöö lepingute sõlmimine meid esimese järgu puhvrina nägevate riikidega, nagu Poola, Soome, Rootsi. Loomulikult ei sõlmi keegi neist meiega sõjalist liidulepingut, kuid kõik nad on meid konflikti puhul Venemaaga valmis aitama materiaalselt, moraalselt ja diplomaatiliselt. Praegu võiksime-peaksime nende juures koolitama aga mehi, keda panna vajaduse korral lahingutehnikale, mida meil küll pole, kuid mida me sõjatingimustes kindlasti abi korras saaksime.
Peaksime juba ette lepinguliselt tagama ka, et bürokraatlikult ei takistata vabatahtlike saabumist Eestisse, olgu need siis elukutselised sõdurid, meditsiinipersonal või veel keegi kolmas. Ja muidugi peaksime tegema maksimumi, et USA võtaks endale kohustuse meie kaitseks sekkuda juhul, kui NATO masinavärk kinni kiilub. Viimane juhtub aga sajaprotsendilise kindlusega ja selle tõenäosust tuleb endale juba praegu tunnistada ning vastavalt sellele ka innovatiivselt käituda. Ei aita sellest, kui me kiitleme kaheprotsendiliste kaitsekulutustega ning NATO kaitseplaaniga Baltikumile. Kas nende loosungitega lähemegi rindele vaenlase lennukeid ja tanke rajalt maha võtma?
Kahetsusväärselt näitab praeguse valitsuse suhtumist riigi tegelikku kaitsevõimesse, mitte missioonivõimekusse, kõige selgemalt üksainus seik. Ajal, mil Iraani ründamine Iisraeli poolt ja sellest vallanduv doominoefekt rahvusvahelistes suhetes on pigem tõenäoline kui ebatõenäoline, pole meil isegi kaitseministrit, kes valdkonnaga tegeleks täisvastutusega, mitte vasaku käega ja möödaminnes!
Peale kaitsevõime on vaja aga ka kaitsetahet. Praegu on see eestlastel kindlasti veel olemas ja võib üsna veendunult väita, et vastu hakatakse isegi siis, kui valitsus otsustab - olles praktikas ära näinud, et liitlased passivad - taas hääletult alistuda.
Siinkohal ongi oluline rõhutada, et Eesti kaitsevõime suurendamise kohustuslike meetmete hulka kuulub kindlasti ka valitsuse suhtlemisstiili muutmine - ja kohe. Veel pisut ülbitsemist, oma sissetulekute kasvatamist, elu kallinemist, eurorahade kantimist ja rumalat juttu Euroopa solidaarsusest - ning enne, kui rahval tuleb rinda pista välisvaenlase ja tema viienda kolonniga, õiendavad nad arved nende silmis legitiimsuse kaotanud ja Euroopast vaid hädasid importiva nukuvalitsusega.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

1 kommentaari:

Anonüümne 31. märts 2012 00:45  

Loodame et seda sõda ikka niipea ei tule. Kelle nimel me võitleksimegi, selle nukuvalituse eest või?
Heaküll maad ja kodud tahavad säilitamist, aga sõda laastab need niikuinii. Või majanduslik surutis. Ja kõige pealt saadame rindel Paetid ja Mõisad jt härrad, siis tekib võibolla ka madalamal "klassil" tahet rohkem võidelda.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP