RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 26. märts 2012

Rein Raud: EL, NATO ja euro pakuvad ainult turvalisuse illusiooni

postitas mauri maksumaksja-raha-eest osak. 13:59 25. märts, 2012
NATO Professor Rein Raud leidis Klassikaraadio saates "Räägivad", et kõik kolm Eesti viimase aastakümne suurt turvalisuslahendust - Euroopa Liidu, NATO ja eurotsooni liikmelisus - pakuvad turvalisuse asemel vaid selle illusiooni, kuigi sedagi on vaja. Saate vestlusringis osales lisaks Rauale ka ajakirjanik Priit Hõbemägi ning saadet juhtis arhitekt Ignar Fjuk.


Ignar Fjuk: Pärast viimase sihi saavutamist ehk siis eurole üleminekut räägiti veel mõnda aega vajadusest leida Eestile mingi uus eesmärk. Seejärel sedalaadi arutelud vaibusid. Ilmselt veendusid ka kõige innukamad Eesti Nokia otsijad taoliste eesmärkide viljatuses ning otstarbetuses. Kollektiivne väljapoole suunatud eesmärk võib tunduda küll produktiivne, kokkuvõttes aga toodab see rahva hinge vaid tühjust ning alaväärsustunnet. Ja ometi on üha rohkem neid, kes kurdavad eesmärgitust, tüdimust ja väsimust või siis lausa stagnatsiooni, mis ohtliku nakkusena kärbib tiibu või siis loob illusiooni heast ja hädatarvilikust stabiilsusest.
Ju siis ilmselt ongi nii, et üksnes need, kes on juba lahkunud, on sõlminud endaga rahu. Või ei otsi nad vastust lihtsatele, eksistentsiaalsetele küsimustele enam siit, Maarjamaalt. Täna küsingi: kes või mis võiks anda ühiskonnale uue hingamise? Kas ühiskond üldse januneb mingi uue hingamise järele?
Rein Raud: See on keeruline küsimus. Esiteks ma ei arva, et ühiskonnal oleks mingisugune kollektiivne tahe. Laused "ühiskond vajab seda" või "ühiskond tahab teist" tulevad enamasti veel mitte võimule saanud poliitikute suust, kes väidavad, et nemad ongi need, kes ühiskonnale seda annavad, mida ühiskond tahab.
Ignar Fjuk: Või et nemad esindavad ühiskonda.
Rein Raud: Jah. Või et nemad on siis need, kes sõnastavad selle kollektiivse tahte. Kui niisugune asi juhtub, siis on see ühelt poolt ohtlik, aga teiselt poolt saab niisugune asi juhtuda ainult siis, kui valitseb üldine frustratsioon. Inimesed, kes võib-olla ise ei tahagi seda, mida neile pakutakse, võtavad selle lihtsalt seetõttu omaks, et keegi neile sellist visiooni pakub - mõeldakse, et "midagi peame me ju tahtma ja näe kui ilusti ta räägib".
Mis puutub sellesse, et Eesti on siiani toiminud kui projektriik, millel pidevalt on paistnud järjekordne aruandehorisont ja nüüd neid aruandehorisonte enam ei paista... siis see on loonud meile ju eeldused normaalsuseks. Üks normaalne riik ei saa toimida nagu projekt, kus osav mänedžer juhib meid künniselt künnisele ja seetõttu saame jätta kõrvale kõik need probleemid, millega tegelemine pole hetkel projekti raames saavutatava eesmärgi seisukohalt tingimata vajalik.
Priit Hõbemägi: See, kas eesmärk on või seda ei ole, on hästi emotsionaalne, tajumuslik. Need, millest Ignar rääkis, on sõnastamata eesmärgid, sõnastamata ühiskondlikud kokkulepped. Kui me vaatame konkreetselt Euroopa Liiduga ühinemise alla, vaatame NATOga või eurotsooniga ühinemise alla, siis võime me selle sõnastada nii, et Eesti kui riik vajas mitmesugust turvalisust: kas majanduslikku turvalisust, mida esialgses variandis pidi kehastama Euroopa Liit või sõjalist turvallisust Venemaa vastu, mida pidi kehastama NATO. Eurotsooniga ühinemise alateadvuslikke kirjeldusi ei oska ma päris täpselt öelda.
Need [sõnastamata kokkulepped] muutuvad projektideks siis, kui need on riiklikul tasemel sõnastatud.
Viimase natuke vähem kui kümne aasta probleem on see, et eesmärgid on sõnastatud küll, aga nende all puuduvad sõnastamata eesmärgid ehk puudub vaba kollektiivne soov või tahe midagi saavutada. Turvalisus on olemas, on päris soe ja rahulik olla, mõeldakse välja uusi eesmärke, aga eesmärgid on tühjad.
Rein Raud: Olles küll Euroopa Liiduga, NATOga, isegi eurotsooniga ühinemise pooldaja, tahaksin ma selle kohta pealt vastu vaielda, et need asjad ei paku iseenesest turvalisust, vaid turvalisuse illusiooni. See on ka väga vajalik asi, sest juhul kui meil selline illusioon puudub, siis me tunneme end ise halvasti.
Kuid see turvalisus on selles mõttes vägagi illusoorne, et inimesed, kes Euroopa Liiduga liitumise poolt hääletasid, ei olnud tihti praeguse Euroopa väärtustest väga teadlikud ja tihti võivad neid isegi imeks panna. Kui vaadata näiteks, milliseid sõnavõtte tuleb IRLi valijaskonna ja juhtfiguuride poolt, siis minu arust on need väga mitteeuroopalikud. Me tahtsime eurooplaseks olemise illusiooni ja sellepärast tahtsime Euroopa Liitu.
Me tahtsime turvalisuse illusiooni ja oletame, et kui miski lendab ventilaatorisse, siis viies paragrahv peab ja NATO tõesti meid kaitseb. Ma arvan, et ka see on illusioon, sest kui meid ähvardab mingi militaarne oht, siis see realiseerub kindlasti väga nutikal viisil, mis manööverdab NATO mingisse sellisesse nišši, kust tal on väga raske meile appi tulla. Tõsi, ma ei usu, et selline militaarne oht meid tegelikult ähvardab.
Mis puutub eurotsooni, siis majanduses toimuvat vaadates on suhteliselt selge, et see ei ole majandusliku turvalisuse garant. Ent nii nagu Rooma impeeriumiga, on ka kõigi nende kolme asjaga oluline mitte niivõrd seal olla, kuivõrd seal olnud olla, kui nad lõpuks kokku varisevad.
Allikas: ERR
Allikas: http://minut.ee/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP