RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 24. märts 2012

SAHINAD: Eesti rahvus, Sarkozy must raha ja välisministeeriumi rehepaplus

G-8 kohtumine 2009 aastal. Sel ajal oli hilisem kukutatud diktaator koosviibimistele veel kutsutud.  
G-8 kohtumine 2009 aastal. 
Sel ajal oli hilisem kukutatud diktaator koosviibimistele veel kutsutud. Foto: wikipedia commons

Eestlaste jonn, viha ja paksunahalisus on legendi väärt, meie idealiseeritud sirgeseljalisus on seetõttu sageli tunnustust leidnud. Meenutagem või kadunud president Meri arrogantset, kuid siiski posiitiivselt meelde jäänud väljaütlemisi ja käitumismaneere. President Meri oma rahva sirgeseljalise esindajana ja maailmanägemusega leiab kindlasti idealiseeritud tegelaskujuna koha tuleviku ajalooraamatutes. Kirjutatud ajalugu räägib tänagi meie uhkusest ja mälust legende. Olgu see siis Rootsi iidsetel ruunikivedel või  Saaremaa pukktuuliku puuseina uuristatud ajaloolised sümbolid  meie esiisade poolt korraldatud Sigtuna vallutamisretkest või muinasajast tänaseni kestev võitlus Euroopa feodaalide vastu. Kuigi keskaegne kroonikakirjutaja Liivimaa Hendrik väitis meid olevat salakavalad, tunnustas ta siiski meie visa tahet enesemääramiseks. See ajalooline mälu ehk ongi meie rahva ja keele säilimise võti ajal, kus järjest enam rahvusi kaob ajaloo unarustesse. Selles ellujäämisvõitluses meie rahvas ei saa oma pisikese olemusmudeliga olla liialt enesekeskne või domineeriv, küll aga rahva iseteadlikkuse säilitajana peame jääma tammsaarelikeks tõeotsijateks. Tõde võib olla tänases ostetavas-jagatavas maailmas meie vahe relv, mis ehk pakub keelel ja rahvusel üle elada eelolevad ülekohtused ajad. Nii nagu iidsel ajal ja ka uudsel ärkamisajal olime selle jonni ja õigluse saavutamisetahte üle uhked, samuti ei hoidnud sõnu kokku selle väärtustamisel, siis täna on põhjust tõsiselt muretseda, kas selle  rahvusliku jonni esindamiseks oleme endale valinud piisavalt sirgeseljalised poliitikud. Kas on võimalik, et meile viimaste sajandite jooksul omaseks saanud koogutamine härrade meeleheaks on taas saanud harjumuseks meie ellujäämise eest vastutavatel poliitikutel? Kohati näib, et poliitilisele, riiki esindavale lipitsejale teeb kummarduse eriti mõnusaks see, kui ta saab seda teha salaja, vaid kummardatavele nähtavana, enda rahva eest varjatuna.  Ei olegi oluline, kas see poliitik kummardas vaid sündsuse piires või suudles ka tema jaoks võimuka suurriigi esindaja jalgu. See jääb ju igavesti kummardaja ja kummardatava vahele. Kummardamise detailideni see artikkel laskuda ei saa ja ei soovigi. Kurb on see, et seda teeb see poliitik omapäid, kasutades ära talle parimatest ootustest antud mandaati rahva esindamiseks. Eesti rahvas ei ole kunagi andnud õigust oma valitul poliitikul otsustada omapäid teiste tunnustatud riikide suveräänsuse üle. Paraku meie välispoliitikat kujundav poliitik just sellise vastutuse võttis. Missuguseid huve ta sellega teenis ja kas õiglust silmas pidas, seda vaatame artikli lõpus
Pikka illustreeritud sissejuhatust vabandades keskendume nüüd, siis täpsemalt jutu ivale. Algatuseks läheme tagasi umbes aasta tagasi alanud sündmustele. Liibüas lahvatasid rahutused, mida kajastasin tol ajal korduvalt ka sahinad.ee portaalis. Tollal oli aktuaalne just toimunud nn „araabia kevad”, kus meeleavaldajate kivirahe all taandus Egiptuse valitsus. Täna käib Egiptuse riigi endine valitseja raugana kanderaamil naeruväärse kohtuprotsessi uksi kulutamas samas, kui uue meiegi toetusel ametisseasunud „kevadise” valitsuse vastased kokkupõrked tekitavad riigis kaost ja inimohvreid. Piinlik!Vaadakem edasi!
Sarnaselt keskaegsele katkule ei piirdunud ka  „araabia kevad” oma laastamistööga vaid Egiptuses. Nagu kardetud ja ohvreid mittevalivale  katkule kombeks laienes „kevadise” revolutsiooni tuulest kantuna see „kivirahe” Liibüasse. Stop! Nüüd peame vaatama, et vaesele keskaegsele katkule, kes meile kaugel ajaloos hügieenikombeid õpetas liiga ei teeks! Katk ei olnud tol kaugel ajal inimese juhitav, seega kas rahutused Liibüasse laienesid tõesti vaid demokraatia tuulte juhitamatute iilidena? Paraku ei lennanud „rahumeelsel ”Liibüa kevadisel revolutsioonil” sel korral enam kivid. Lendasid kuulid automaatrelvadest, õlalt lastavad reaktiivmürsud, revolutsionäärid süütasid parlamendinhoone ja lisaks terve Liibüa pealinna Tripoli kesklinna. Tapeti valitsushooneid kaitsvaid politseinike. Selliselt on relvastatud ja dolereeritud väärtushinnangutega tänapäevased revolutsionäärid. See ei ole nali, need ei olnud marodööridest riigipõõrajad vaid demokraatliku maailma poolt toetatud vabadusvõitlejad, keda ka meie välisminister eesti nimel toetas. Nagu hilisem ajalugu näitas tegi Liibüa liider Gaddafi vea, et relvastatud marodööride (vabandust, revolutsionääride) pealetungile piisavalt leebelt, ennastsalgavalt vaid kumminuiasid ja pisagaasi kasutades vastu ei hakanud. Gaddafi oli selleks ajaks, kui ta oma riikliku suveräänsust kaitstes marodöörid (revolutsionäärid) otsustavalt maha surus, juba paar kuud tagasi ühe Euroopa esidemokraadiga finantsilistel põhjustel tülli läinud, ning ei osanud võlausaldajana tagajärgi isegi oma halvimas unenäos ette näha. Täna teame, et see ettenägematus oli saatuslik viga ja liigne usaldus ühe võimuka demokraadi, euroopalike väärtusi kandva poliitikust sõbra suhtes, mis maksis Liibüa diktaatorile elu. Gaddafi ei uskunud, et tema kümnete aastate pikkune läbisaamine maailma esidemokraatidega nii järsku võib lõppeda. Oli käsi ju veel soe Obama, Berluskoni ja Sarkozy kätlemisest. Diplomaatilised suhted olid enamike suuremate riikidega, naftatarned kustutasid lääneriikide energiajanu ja suurenasid Liibüa kullareservi.
Riiki ja kodanikke riigipõõrajate bande eest kaitstes hukkus Liibüas väidetavalt ca 500 inimest. Need 500 võimalikku ohvrit saidki hiljem väidetavaks ajendiks kurikuulsale ÜRO resolutsioonile. Prantsusmaa eestvedamisel alustati Liibüa vabastamist diktaatorist. Kas Liibüa kauane diktaator oskas oma tagalat kindlustada? Kas ta aimas, et see revolutsioonikatse tema riigis oli vaid algus millegile suuremale ja üks kompleksidega ambitsioonidekütkes nurka aetud Euroopa poliitik plaanib tema hukku, mida ilma aruteluta toetavad mitmed kannuseid teenivad pisiriigid? Gaddafi võis elada omas mullis, kuid sarnast stenaariumi ette näha oleks olnud lausa paranoiline. Kole lugu seal kauges Liibüas, eks ole? Täna lokkab vabastatud Liibüas anarhia ja rünnakut läbi viinud kaitseotstarbeline organisatsioon NATO püüab vältida arutelu pommitamises hukkunud tsiviilisikute teemal.
Korraks kodumaale tagasi. Meil läks õnneks kenasti, 2007 pealinnas toimunud pronksiööl lendasid siiski vaid kivid, ei külvatud surma automaatrelvadest ja reaktiivmürskudest. Peame õnne tänama, et meie tänavate revolutsionäärid ei olnud relvastatud sarnaselt Araabiamaade „kevadistega”. See ei olnud see juhus, et „revolutsionäärid” kaugel lõunas või siin olid erinevalt relvastatud. Kui pronksiöö kangelased ehk olekski unistanud relvade täristamisest, siis nende mahitaja Venemaa ei julgenud sellist läbinähtavat riski võtta, et relvi tarnida. Oleks ju sellise loo väljatulekul tegu olnud tõsise rahvusvahelise skandaaliga. Lihtsam oli korraldada eksperimentaalne küberrünnak. Tänaseks on teada, et Prantsusmaa saatis Liibüa mässulistele humanitaarabi sildi all relvi. Rahvusvaheline kriitika ja uurimine ebaseadusliku relvatarne üle on olematu! Pretsedent on loodud. Kindlasti märkas seda ka Venemaa ja tegi omad järeldused tulevasi sündmusi silmas pidades.
Tulgem tagasi eestimaiste arvamusliidrite ja rahvaaesindajate juurde. Eelmisel suvel välisminister Urmas Paet teatas et eesti toetab vabaduspüüdlejaid Liibüas? See juhtus loomulikult ilma diskussioonita, kuna institutsiooniliselt on välisministeeriumil võim selliseid avaldusi teha. Lisaks juhtus see taas vahetult peale seda, kui üle ookani liitlane USA president oli seda teinud. See oli loomulikult juhus. Muudki välisministeeriumi avaldused, mis on sarnased Atlanditagusele arvamusele on erinevaid mõtete keerkäike arvestades ebanormaalselt sarnased ja samaaegsed. Kui keegi soovibki tõsimeeli väita, et meie välisminister on paravõimetega ja suudab toota samaaegselt samu avaldusi nagu USA välisministeeriumi analüütikute rühm, siis edu talle. Reaalsus tundub pigem see, et meie rippumatu riigi minister saab hommikul ülemere tulnud maili, mille peab Eesti nimel teatavaks tegema.  Kui peaks selguma, et selle avalusega toetati liitlase huve mõne kolmanda riigiga seoses liialt kiirustades ja olukorda valesti hindavatel alustel, kas siis vastutab ka vaid minister ja välisministeerium, või peaks süütune lasuma tervel rahval?

Nädal tagasi avaldas üks prantsuse uuriv väljaanne tõsiseltvõetava süüdistuse, et president Sarkozy sai mõni aasta tagasi oma tollaselt sõbalt Gaddafilt üle 40 miljoni euro toetust oma poliitilise kampaania läbiviimiseks. Täna teame, et see prantslase poliitiline kampaania oli edukas. President Sarkozy ametiaeg on olnud värvikas. Lisaks tühisele NATO-t ja mitmeid liitlasi vihastavale Mistralite müügile Venema relvajõududele ei ole prantslane risti ette lõõnud, kui vaja sõjalist jõudu kasutada huvide kaitsmiseks väljaspool Prantsusmaa ja Euroopa piire. ÜRO, kui eeldatav rahvaste ühendaja ja rahutagav organisatsioon on saanud endale kustutamatu pleki. Naiivsete maailmakodanike jaoks (ka eestlaste) esitletud nn lennukeelutsoon Liibüa kohal kujunes kuudepikkuseks öisteks pommitamisteks, mille tahtmatuteks või tahtlikeks sihtmärkideks sattusid, haiglad, elamud, koolid jne... Kuidas sai selline asi juhtuda?  Nendes „täpispommitamistes” olid aktiivsed eelkõige prantsuse õhusangarid. Irooniline, et need kangelasteod, mis prantsaltel jäid tegemata teises maailmasõjas said nüüd kuhjaga tagasi tehtud Liibüa öistes rünnakutes. Mis motiveeris Prantsusmaa presidenti, kes veel vaid natuke aega varem jagas Gaddafiga rahvusvahelise meedia silme all intiimseid kallistusi just nii käituma? Kuidas juhtus nii, et praktiliselt üleöö avanesid silmad ja tõdeti et, 40 aastat Liibüat valitsenud ja viimased paarkümmend aastat Prantsusmaa sõber olnud Gadaffi on julm ja halastamtu ebademokraatlik diktaator? On selline valitsusvorm ju Aafrika rohkem, kui neljakümnest riigist tavapärane vähemalt pooltes. Miks just ikkagi Liibüa vajas välist sekkumist? Mida sai Sarkozy üleöö teada oma riigi sõbra kohta enne, kui tuli hakata kuidagi kompenseerima väidetavat rahalist toetust, mis kinkis talle presidenditooli? Kas Liibüa toornaftast sõltuv Prantsusmaa krakkimistehased oleksid tööta jäänud, kui Sarkozy poleks täitnud oma kunagi antud lubadusi Gaddafi ees? Seiskuva tööstuse kahjud oleksid olnund hoomamatud ja Sarkozy poliitilise karjääri lõpp. Miks USA distantseerus Liibüa otsesest pommitamiseks ja jättis selle oma Euroopa partneritele? Loomulikult kodanik prantsalne lükkas lahvatnud skandaalis kuuldused ümber. Teisiti käitumist olekski ju keeruline ette kujutada. Usutavasti on siiski sütik improviseeritud granaadilt tõmmatud ja mõne aja pärast see plahvatus saab toimuma, kuigi peegel võib peale seda paljudele maailmapoliitikas kaasarääkivatele valitutele vastikuks muutuda.
Liibüa sõja ajal Eesti välisministeerium hoidus päevakohastest kommentaaridest. Kas see ongi meie vihmavarju hind? Kompromissitu ilma aruteluta kaasakiitmine isegi siis, kui tuleb mõni aeg hiljem kellegi peenrahast tingitud ambitsioonide vilju nutuse näoga  koos süüa?
Kas välisministeerium võtab seisukoha Prantsusmaa presidendi ümber lahvatanud skandaali suhtes? On selge, et süüdistus on tõsine. On väheusutav, et see Prantsusmaal toimetav väljanne ilma kontrollitud faktideta sellise looga oma presidendi vastu lagedale ei tuleks. Usun, et punane tuli peaks põlema iga Liibüa missiooni toetanud riigi välisministeeriumis. Kas Eesti usaldab vaid Prantsusmaa kohalikke uurimisinstitsioone või nõuab vähemalt välisministeeriumi avalduse tasemel rahvusvaheliselt Sarkozy valimiskampaania rahastamise uurimist? Antud süüdistus peaks olema ju piisav ajend selleks? Või valitseb kirjutamata kokkulepe, et omasid ei kotita?
Selline Vargamäe Andrese tõekspidamisi eirav poliitika on märgatav ka teistes välisministeeriumi toimetamistes. Ehedaks näiteks on Palestiina, kui riigi tunnustamisest mõõdahiilimine. Väidetav mittetunnustamise põhjus on antud juhtumi puhul Palestiina mitteedukad läbirääkimised Iisraeliga. Meenutagem, et meie riiki 1991 aastal tunnustanud riigid ei eeldanud Eesti ja Venemaa vahelisi tulemuslikke läbirääkimisi Nõukogude Liidust eraldumiseks. Eriti silmakirjalikuks teeb juhtumi see, et Kosovot sai Eesti küll tunnustada, kuigi läbirääkimised Serbiaga olid tupikus. Meenutab meie kultuurist hästi tuntud rehepaplust. Sellest johtuvalt hakkab vägisi jääma mulje, et meie riigi otsustajad on eiranud vanad tõe väärtusele tuginevad teguviisid ja asunud taas piinlikult kummardama välismaa härrasid.
Heiki Liivat
Allikas: http://www.sahinad.ee/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP