RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 13. märts 2012

MART HELME: Eesti välispoliitika: valikud, mida tegelikult pole

Suursaadik
Mis muudab ajaloo põnevaks? Eks ikka see, et ajalugu kunagi ei peatu. Sama kehtib rahvusvaheliste suhete puhul - mis ju tegelikult ongi ajalugu, kuigi me päevasündmuste sees olles seda niimoodi ei tunneta.
Ometi - ja siin on peidus üks rahvusvahelistele suhetele nii omaseid paradokse - pole rahvusvahelised suhted ka pelgalt ajalugu. Sest rahvusvaheliste suhete kujundajateks on inimesed, tegutsegu nad siis üksikisiku, valitsuse, parlamendi, erakonna või tänavapoliitika tasandil. Ja see, missugustest tõukejõududest nad oma tegudes lähtuvad, on rahvusvaheliste suhete uurijate lõpmatuks enigmaks.
Kaasaeg kipub kõige lähteimpulsina üha enam nägema majandust: riikide ligipääsu toormele ja turgudele; rahavoogude liikumist ja selle mõju valitsuste poliitikatele ning sotsiaalsetele tasakaaludele; riikide SKP-sid ning loodud rikkuse jaotamist erinevate valdkondade vahel; heaolu (või selle puudumise) mõju rahvastiku taastootmisele, haritusele ning tervisele. Ja lõpuks - last but not least - raha olemasolu ja selle kulutamise tahet sõjalise võimekuse valdkondades.
Tunnistagem, et niisugune materialistlik, paljuski lausa marksistlik lähenemine eirab üht fundamentaalset asjaolu, mis suunab rahvusvahelisi suhteid samavõrd või rohkemgi kui kõik majanduses toimuv kokku. Nimelt fakti, et inimolend pole läbinisti ratsionaalselt tegutsev robot, vaid emotsionaalne indiviid, kelle otsuseid suunavad omakasu ja majandusliku mõttekuse arvestamise kõrval ka paljud muud tegurid, alustades inimese päritolust, haridusest ja kasvatusest ning lõpetades tema rahvusliku, usulise ja rassilise kuuluvusega. Sellest kõigest omakorda tulenevad inimese eetilised ja moraalsed tõekspidamised, millede osakaalu majanduslike ja geopoliitiliste kaalutluste kõrval ei saa mingil juhul alahinnata.
Taasiseseisvunud Eesti välispoliitikas on moraalseid printsiipe nn. väärtuspõhise välispoliitika näol pidevalt rõhutatud. Osalemine rahvusvahelistes suhetes mooraalse mõõtme valvekoertena tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonide töös ja apelleerimine rahvusvahelisele õigusele kui väikeriikide nõrkust kompenseerivale tulemüürile on olnud ja on täiesti arusaadavalt meie väispoliitika kaheks kandvaks vaalaks. Selle kolmandaks vaalaks on kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse. Mõned uljaspead (loe: naljahambad) on koguni väitnud, et Eesti ongi Euroopa Liit ja NATO.
Paraku on seesuguste lihtsate tõlgenduste ja lihtsate lahenduste aeg rahvusvahelistes suhetes läbi saanud. Me ei ela ega tegutse enam külma sõja aegses bipolaarses maailmas, kus vastamisi olid Ida ja Lääs, diktatuur ja demokraatia. Nõukogude Liidu lagunemisest alates on toonane kristallselge vesi muutunud järjest sogasemaks, tõde ning vale üha relatiivsemaks, rahvusvaheliste organisatsioonide autoriteet üha kõikuvamaks ning rahvusvahelise õiguse sätted voluntaristlikult tõlgendatavateks.
Kõik see peegeldub selgelt vastu ka Eesti välispoliitikas, kus moraalne mõõde on asendunud selgelt reaalpoliitikaga. Kuigi väärtuspõhisest poliitikast targutamine on endiselt salongikõlblik jututeema, läheb see reaalpoliitikas üldreeglina käiku siiski üksnes juhtudel, kui tõest ja õigusest rääkimine kattub nende suurriikide või organisatsioonide poolt viljeletava retoorikaga, kelledele Eesti meele järgi püüab olla.
Näitena võime siinkohal tuua meie liitumise Liibüa diktaatori Moamar Gaddafi vastase kampaaniaga, millega seoses väljendas ka Eesti (täiesti õigustatult) oma nördimust sealsete veretööde üle. Samas hoidub ametlik Eesti piinlikult võtmast seisukohta tiibetlaste isesesivuspüüdluste suhtes ning ignoreerib täielikult seda verist vägivalda, mida Peking rakendab mitte üksnes Tiibetis, vaid igasuguse teisitimõtlemise mahasurumuseks Hiinas tervikunagi.
Sama leebe ja olupoliitiliselt omakasupüüdlik on Eesti suhtumine ka vägivallarežiimidesse näiteks Kesk-Aasias, kus Kasahstanis on diktaator-president Nursultan Nazarbajevile meeldimiseks ja meie transiidiärimeeste huvide edendamiseks avatud koguni Eesti Vabariigi saatkond.
Moraalse mõõtme sisuline välistamine meie välispoliitikas tähendab pikemas perepektiivis meile muidugi hävingut. See tähendab suuriikide poolt viljeletava jõupoliitika kui rahvusvaheliste suhete ainsa toimiva telje aktsepteerimist, mis ühtaegu tähendab enda andmist suuriikide vaheliste tehingute armule.
See tähendab, et Eesti peab rahvusvaheliste organisatsioonide, konventsioonide ja lepingute võrgustikku, milledel põhineb suurte ja väikeste riikide võrdsus rahvusvaheliste suhete subjektidena, vaid rahvusvaheliste suhete teoreetiliseks vundamendiks, samas kui praktilises tegevuses nõustub ta suurriikide poolt kehtestatud jõupoliitika aina muutuvate omavoli reeglitega.
Niisuguse olupoliitika hukatuslikud tagajärjed hakkavad Eesti rahvusvahelises positsioonis praegu üha selgemalt juba ka ilmnema. Mitte asjatult ei klammerdu meie poliitiline eliit kramplikult meie Euroopa Liitu ja NATO-sse kuulumise fakti külge, ignoreerides järjekindlalt tõsiasja, et mõlema näol on praeguseks tegemist juba omamoodi zombiorganisatsioonidega. Külma sõja aegsete sünnitistena pole neil multipolaarses maailmas, kus tegelikkuses on käivitunud juba kaks aastakümmet tagasi Samuel Huntingtoni poolt ennustatud tsivilisatsioonide konflikt (islam versus liberaalne lääs, Hiina versus USA, Venemaa versus USA) lihtsalt enam selgelt eristuvat identiteeti. Ent tsivilisatsioonide kokkupõrkele lisandub külma sõja järgses maailmas veel ka süvenev geopoliitiline võõrandumine, kus Euraasia (loe: Venemaa ja Saksamaa) triivivad järjekindlalt vastasseisu USA-ga. Praeguseks on see vastasseis tegelikult juba halvanud NATO teguvõime ja viib lähiaastatel paratamatult sügava lõheni Venemaaga lähenemist otsiva vana Euroopa ja Venemaas endiselt ohtu nägeva Ida-Euroopa vahel.
Eesti välispoliitika juhid on selles olukorras ilmutanud erilist „meisterlikkust“ ning istunud kahe tooli vahele. Selmet täiesti ühemõtteliselt panustada Ameerika Ühendriikidele kui ainsale meie iseseisvuse kaitsmiseks reaalset jõudu ja ka poliitilist tahet omavale liitlasriigile, oleme valinud olematu „Euroopa solidaarsuse“ ning panustanud kõige puhtakujulisemale Saksa orientatsioonile.
See valik on hukatuslik mitmes mõttes.
Esiteks tasub meil meenutada 1930. aastate teist poolt, kui Eesti samuti lootis Saksamaa peale. Kui Saksamaa meid 23. augustil 1939 N Liiduga Molotov-Ribbentropi pakti sõlmides reetis, polnud meil muud valikut kui ummisjalu Moskvasse tormata - baaside lepingut sõlmima.
Ei pruugi olla prohvet, ennustamaks, et valiku puhul Venemaa või Balti riigid, valib Saksamaa ka praegu Venemaa. Ennast Saksamaa kiiluvette seadnutena oleme ennast asetanud seega samasugusesse positsiooni nagu 1939. aastal.
Teiseks. Just Saksamaa ja ülejäänud vana Euroopa juhtimisel aetakse Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise süvapartnerluse poliitikat, mille üheks komponendiks on viisavabaduse lepingu sõlmimine osapoolt vahel. Mida see tähendab suure vene vähemusega ning liiatigi veel põlisrahvast poolenisti tühjaks joosknud Eestile, on pikematagi selge. Taas pole meil siin Saksamaa vasallriigina aga valikuvõimalusi.
Ja kolmandaks. Kuigi põhimõtteliselt pole USA iseseisvatest Balti riikidest rohkem huvitatud kui Saksamaa, on siin üks nüanss, mis muudab Ameerika Ühendriikidele Baltikumi ohverdamise Venemaale komplitseerituks. Selleks nüansiks on USA geopoliitilised huvid Poolas ja teistes Kesk-Euroopa riikides, mida Washingtonis käsitletakse sanitaarkordonina, mis ei lase Venemaal ja Saksamaal moodustada iseenesest võttes täiesti loomulikku poliitilist ja majanduslikku liitu USA vastu.
Tasub ajaloost meenutada, et nimetatud liit teostus lühiajaliselt Napoleoni sõdade lõppjärgus, seejärel oli selle liidu eestvedajaks kantsler Otto von Bismarck, pärast Esimest maailmasõda püüdsid sakslased ja venelased uut liitu luua aga 1920. aastatel, misjärel lühiajaliselt saigi see teoks Hitleri ja Stalini sobinguna.
Alati on nimetatud liidu loomise eesmärgiks olnud nn. mereliste suurriikide (algul Inglismaa, nüüd USA) väljatõrjumine Euroopa mandrilt ja alati on see nendesamade mereliste suurjõudude osavuse ja otsustavuse tõttu nurjunud ning viinud hoopis Venemaa ja Saksamaa omavaheliste kokkupõrgeteni.
Praegu on mõlemad, nii Venemaa kui Saksamaa taas jalgadele tõusnud ning, tundes ennast üksikult võetuna USA kõrval teisejärguliste tegijatena, otsivad taas võimalust vana loomuliku geopoliitilise liitlassuhte loomiseks.
On täiesti üheselt selge, et meie iseseisvusele garantiide andmine ei kuulu niisuguse liidu sõlmijate plaanidesse. Juba Karl Marx tõdes, et geograafiliselt ja geopoliitiliselt kuulub Baltikum Venemaale. Täpselt nii nähakse seda ka Moskvas ja Berliinis. Ning tegelikult ka Washingtonis. Viimase seisukohast on põhjus, miks Balti riike Venemaale jätta ei saa aga just nimelt selles, et koos Poola ja teiste Kesk-Euroopa riikidega sobivad ka Balti riigid Saksamaad Venemaast eraldavasse sanitaarkordonisse. Balti riikide Venemaale ohverdamise korral puhkeks Poolas ja ülejäänud Kesk-Euroopa riikides aga paanika, mis võib nende riikide sise- ja välispoliitika muuta irratsionaalseks ning avantüristlikuks. Asi, mida Washingtoni strateegilised poliitplaneerijad sugugi näha ei taha.
Seega siis, lõpetuseks. Eesti välispoliitka juhid on oma pragmatismis manööverdanud riigi olukorda, kus me üha enam sõltume Berliinis langetatavatest otsustest ja üha vähem prioretiseerime oma suhteid USA-ga.
Tegelikult peaksime praegu kriitiliselt üle vaatama aga just oma suhted Ameerika Ühendriikidega. Looma erakondade tasemel vahekorrad Vabariikliku ja Demokraatliku partei institutsioonidega, tihendama kontakte parlamendikomisjonide tasemel, looma võrgustiku Balti riikide vastu huvi tundvatest ning meisse sõbralikult suhuvatest tegev- ja erupoliitikutest, mõttekodadest, analüütikutest, ajakirjanikest jne.
Euroopa Liidus peame aga võtma kokku julguse ning riskima oma salongikõlblikkusega ja väljendama selget vastumeelsust igasuguse antiamerikanismi suhtes.
Ärme hetkekski unustame, et meie iseseisvus pole siiski mitte üksnes meie laulva revolutsiooni vaid ka suurriikide vahelise geopoliitilise kokkuleppe tulemus. Praegu on geoploliitiline reaalsus muutunud, rahvusvaheliste suhete moraalsed aluspõhimõtted, milledest artiklit alustasime, deformeerunud ja meie ise oma olematule jõule tugineva pragmatismiga ennast nurka mänginud. Hetkel, mil Ameerika Ühendriigid oma kaitsva käe meie kohalt ära võtavad, on meie riikluse hukk vaid aja ja olude kokkusattumise küsimus. See on reaalsus, mida meil tuleb mõista ja mille nimel meil tuleb tegutseda. Pragmaatiliselt, nii nagu me kord juba tegutsema oleme asunud.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP