RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 10. märts 2012

MATTI ILVES: TIIBETIST

10. märts 1959 märgib ühe tiibetlaste meeleheitliku ülestõusu kõrgpunkti Hiina okupatsioonivõimude vastu, mis suruti halastamatult maha. Seepärast on täna kohane meenutada seda riiki.
Tiibet on nüüd juba aastast 1950 kommunistide võimu all ja selle aja jooksul on toimunud muretsema panevad arengud. Tiibeti rahvaarvu hinnatakse umbes 13,7 miljonile, sellest 44,5% ehk 6,1 miljonit on tiibetlased ja 7,5 miljonit hiinlased. See aga tähendab, et tiibetlased on juba väemusrahvus oma kodumaal ja see kurb protsess järjest kiireneb, eriti nüüd, kus sinna on Hiinast ehitatud raudtee, see avati 2006. aastal. Samuti aitab raudtee ekspluateerida sealseid maavarasid; Tiibetis on suured boksiidi, kroomi, vase, kulla, raua, hõbeda ja liitiumi varud.
Kõige hullem on aga see, et hävitatakse täiesti teadlikult maailmatähtsusega tiibetlaste unikaalset kultuuri, suletakse kloostreid ja suurriigid ei võta midagi ette. See kultuur ei sobi ilmselt kokku Uue Maailmakorraga. Ka tiibetlaste vastuhakud kommunistide võimule surutakse julmalt maha. Aga nad protestivad siiski edasi, viimastel aastatel on Tiibetis aset leidnud 20 enesepõletamist, aga harva, kui need meeleheiteteod meie ajakirjanduse tähelepanu leiavad.

Samuti jääti Tiibet täiesti üksi vastasseisus Hiinaga. Toon nüüd väljavõtted Rodney Casteleden´i raamatust "Konfliktid, mis muutsid maailma":
"Kui kommunistid Hiinas Mao Zedongi juhtimisel 1. oktoobril 1949. aastal võimule tulid asusid nad kohe Tiibetit Hiinale nõudma.Seda peeti Tiibetis õigustatult selgeks ohu märgiks. Et olukorad selgitada ning lahendada mõned pikaajalised piiritülid Hiinaga, kirjutas Tiibeti välisminister 2. novembil Hiina liidrile Mao Zedondile ning pani ette korraldada läbiräkimised territoriaalvaidluste lahendamiseks.
Et anda märku Tiibeti ärevusest Hiina plaanide suhtes, saadeti selle kirja koopia India, Suurbitannia ja Ameerika Ühendriikide valitsustele. ...
Lääs teadis väga hästi ammu enne 1949. aasta lõppu, juba aasta enne kui see teoks sai, et vallutatavate riikide nimekirjas esimesel kohal oleva Tiibeti võtab Hiina kahtlemata endale. Lääneriigid ei kavatsenud selle vastu midagi ette võtta. Tiibet oli iseenda hooleks jäätud.
Tiibeti valitsus otsustas, kõige parem oleks läbirääkimisi pidada neutraalsel territooriumil. Tiibeti kaks saadikut läksid Delhisse, et nõuda Hong Kongi reisimiseks tarvilikud viisad. Neile öeldi, et uus Hiina suursaadik Indias jõuab varsti Delhisse ja neil tuleks läbirääkimisi pidada tema kaudu. ...
Hiina suursaadikuks oli Yuan Zhong-xian. Ta nõudis, et kaks Tiibeti esindajat peavad vastu võtma tema kaheosalise ettepaneku, nimelt et Tiibeti kaitsmine peab edaspidi olema Hiina ülesanne ning et Tiibetist saab Hiina osa. Kui ettepanek on vastu võetud, peavad nad minema Pekingisse ja lepingu kinnitama.
Saadikud saatsid need häirivad ettepanekud edasi Lahasesse. Tiibeti valitsus käskis neil need tagasi lükata ning läbirääkimised soikusid. ...
Sissetung Tiibetisse oli massiline, otsusekindel, järeleandmatu ning kiire. 7. oktoobril 1950. aastal ründas 40 000 hiina sõjaväelast Wang Qiemi juhtimisel Chamdo linna, mis oli Ida-Tiibeti provintsipealinn. Rünnati kaheksast suunast ning väikesel tiibeti armeel, kuhu kuulus 8000 sõdurit, ei olnud mingit võimalust. Ligikaudu pooled neist tapeti esimeses rünnakus."
Tiibetlased kirjutasid ÜRO-le kaks kirja ja palusid sissetungi peatada, aga abi neist ei olnud.
                                       

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP