Julius Kuperjanovi Seltsi pöördumine

  Eesti, meie kodumaa, asetseb Ida ja Lääne piiril, seega erinevate arusaamade ja tõekspidamisradade ristumiskohas. Viimased paar tuhat aastat oleme ikka ja jälle pidanud tegema valiku kahe lahenduse vahel: halva ja veelgi halvema vahel. Seetõttu on meile mainitud pika perioodi vältel märksõnadeks saanud vabadusvõitlus ja veel kord vabadusvõitlus. Oleme ju ka üheks viimastest rahvastest Euroopas, kes oma isamaal orjaikke ahelad turjalt on heitnud. Euroopa rahvastest oleme viimaste hulgas, kellele alles XX sajandi esimesel veerandil avanes võimalus asutada oma riik. Ja isegi siis pidime meie soove mittearvestavatele härrasrahvastest peremeestele tõestama, et tahame ja väärime omaenda riiki. Üksnes relva jõul tegime neile Vabadussõjas selgeks, kes Läänemere sellel kaldal on peremees.    Kuid ei rahvast ega riiki saa müüridega ümbritseda, kuna need ei peaks vastu ei ida - ega läänemaailma ahnetele majandushuvidele. Tundub, et iial ei teostu meie soov: elada idee nimel, mis kindlustaks meie isamaa looduse puutumatuse ja rahvusliku heaolu, lastele aga nende rahvusliku iseolemise. Ikka ja jälle tuleb meil teha ajaloolisi valikuid halva ja veelgi halvema vahel – nagu lähiminevikus tegi seda ka tänase Langenud Vabadusvõitleja Päeva peakangelane Jüri Kukk.
   Jüri Kukk sündis eriti halbade valikute päevil, teda kasvatas eriti halva valiku ideoloogia. Haritlasena pidi ta oma tuleviku nimel maha suruma oma rahvustunde, astudes tükk aega ühte sammu selle eriti pahelise ideoloogia tõekspidamistega. Just niisamuti, nagu ka enamik tema rahvuskaaslastest. Inimese loomusel on piirid, kuid mingil hetkel tekib siiski tunne, et mõõt on täis. Aitab härrasrahvaste omavolist, aitab väikerahvuste alandamisest, ülekohtust, röövimisest, vägivallast ja genotsiidist!
   Käesolevaga nõuab Julius Kuperjanovi Selts Euroopa ajaloo halvima valiku – kommunismi – tingimusteta ja täielikku hukkamõistu. Nõuame kommunistlike kuritegude ja kurjategijate varjamise lõpetamist ning nende avalikustamist. Julius Kuperjanovi Selts nõuab XX sajandi kommunismikuritegude läbi hukkunute arvu avalikustamist, nõuab nende ametiisikute nimede avalikkusele teatavaks tegemist, kelle hingel lasuvad punase genotsiidi kümned miljonid ohvrid. Häbiposti tuleb naelutada nii XX sajandi punase katku viirusekandjad, selle rahastajad kui ka otsuste langetajad ja nende täideviijad.
   Kutsume mälestuskeskus Hereditast adresseerima 27. märtsi 2011 aulakonverentsil vastu võetud deklaratsioon kommunismiohvritest Euroopa rahvaste esindustele, et üheskoos pöörduda Euroopa Liidu juhtorganite poole ning nõuda eespoolmainitud kurjategijate avalikustamist.
„Kala hakkab mädanema peast!” Ühiskond aga terveneb üksnes kommunistlike viirusekandjatest esihaigete avalikustamisega, sest ajalugu kipub veel praegugi korduma.
   Kursi kalmul kannab aga seni Jüri Kuke hingerahu eest Julius Kuperjanovi Seltsi nimel tasaste palvesõnadega hoolt Kursi kiriku pastor Sulev Sova, saateks Kursi kiriku mahe kellahelin.
Lugupidamisega
Julius Kuperjanovi Selts    27. märts 2011, Tartu Ülikooli aula