NSBLOGI: Eesti lihaturg

Posted in nsblogi@politician.com on 9. märts 2011 by TAAVI.R.

Kell näitab kesköötundi, Kesklinna asutused on rahvast täis ning tänagi teevad siin ilma noored kergemeelsed blondikesed, kelle rõivad kõnelevad oma nappuses enda eest paremini kui tuhat sõna. Neid neide ei huvita absoluutselt kultuur vms. Nendel näib olevat sihiks vaid oma loomalike ihade rahuldamine, masohhism ja materialism. Ei nimetanud ju “Forgein Correspondent” ilmaasjata Tallinnat 2006. aastal Euroopa Väike-Bangkok-iks.
Ometi pole otseselt hoopiski mitte alamkombelised, kellest üksikuna niiväga  kirjutada soovin, vaid mitmest kõrvalfaktorist.
Siiamaani on igal aastal olnud Eestist väljaränne suurem kui tagasitulijate number. See tähendab, et on toimunud pidev nö kvaliteetinimeste – parimas elueas ning tulevikus ühiskonda edukana ja jätkusuutlikuna hoida võimaldavate inimeste – vähenemine. Mis siin aga peamine, langeb riiki ja keele- kui ka kultuuriruumi jätkusuutlikuna hoida suutvate inimeste ehk eestlaste arv.
Mis puutub eestlaste väljarändesse, siis näib, et praeguseks oleme jõudnud teatud murdepunkti, kus üha enam inimesi leiab, et neid ei rahulda kartellistunud poliitikaga, tööpuuduses vaevlev, oma maaelu hävitanud ja inimestesse ülbelt ning alandavalt suhtuv liberaalvõim , mis muuhulgas eirab põhiseaduses sätestatut. St, et Eesti on maha mängimas oma kõige napimat vara – inimvara.

Eestile tähendab see paraku, et lahkunute hulgas sageli ka keskmisest ettevõtlikum inimeste kontingent, kes kõigele lisaks on ka viljakas eas.

1924.aastal kirjutas Eesti eugeenikaselts oma  kirjas: “Pea-hädaoht, mis iga rahvast ähvardab, on heade ja väärtuslikkude rahvaosade arvuline vähenemine.”

Kui täna see veel probleeme ei valmista, siis juba mõne aasta pärast, kui saabub pensionile minejate uus laine, muutub see suureks probleemiks.
Rahvas võib võitluses olemasolu eest ainult siis püsida, kui ta koosneb võimalikult suurest hulgast kehaliselt ja vaimselt heade omadustega, iseloomuga, sarnase kultuurilise tausta, päritolu ja kõlblise tugevusega varustatud inimestest.
Eesti rändesalto näitab, et püsiväljarändajate hulgas on olnud kasvutrendis naiste arv ja tagasitulijate hulgas on olnud alati rohkem mehi, mis mõjutab ka iivet. Kuigi rahvastikus naisi meestest rohkem, tuleneb vahe  pensioniealiste juurest. Lisaks on peale ELiga liitumist kasvanud segapaaride teke, mis raskendab rahvusliku kapitali aspektist olukorda veelgi, sest protsentuaalselt(registreeritud paaride statistika, lapsevanemate statistika näitel) on segapaarid alati olnud levinumad naiste seas, kes enamasti aga lahkuvad välismaalasest kaasaga välismaale või harvemal juhul jäävad siia. Siia jäämise puhul on kaasaks tihti eksootilisest maalt pärit paariline. Välismaa kogemusest näeme, et nt negriidset päritolu vanema poolega segarassilised lapsed peavad end tihti vähemuse hulka kuulavaks, nende PISA näitajad on madalamad etniliste eurooplaste omast ning teaduslike uuringute kohaselt(LINK) on ka nende tervisenäitajad viletsamad. Väikese inimressursiga riik, mis soovib jõuda arenenud majanduste hulka ei saa sellist kvalitatiivsest populatsiooniseadusest kõrvalekallet endale pikalt lubada.
Kultuure ja rahvaid pole maakaardilt likvideerinud mitte alati niivõrd sõjad kuivõrd rahvusliku kapitali hävinemine sissetungijatega segunemise või probleemide eitamise tõttu.
Oma enese elukeskonna järk-järgulist mädandamist ei tohi enam niisama pealt vaadata ja kõigil teovõimelistel rahvuslikel jõududel tuleb tõmmata oma saba jalge vahelt ja hakata poliitilisel tasandil lõpuks ometi koostööd tegema mitte jääda koduseinte vahele känguma.
Mida tuleks teha riiklikul tasandil?
Igasugu pensionilisade asemel on palju mõistlikumad perekonda soodustavad sotsiaalsed ja majanduslikud meetmed. Näiteks maksude määramisel peaks tõsist tähelepanu pööratama Eesti perekonna suuruse peale(kergendada suurperede maksukoormust), maajagamisel peab olema eesõigus neil Eesti perekondadel, kel palju täisväärtuslikke lapsi, maale ja aedlinnadesse asumist tuleb soodustada(perekondadele soodsamalt riigimaa eraldamine nääiteks), regionaalpoliitika osana iseäranis linnade juurde aedlinnu luua, kus alati sündivus keskmisest suurem.
Praktika näitab, et liigselt urbaniseerunud ja materialiseerunud ühiskonnad pole taastootvad, mistõttu ei saa lubada töökohtade koondumist vaid suurematesse keskustesse ega ääremaastumist. Sedalaadi programme 1930-date EW ka alustas suunates ettevõtteid vajadusel ääremaastumise vältimiseks suurtest käskustest aedlinnade juurde ning toetas maamajandust.
Samuti tuleb keelata värdteenuste ost ja pesta maha senine läbikäiguhoovi maine.
Eesti vajab tervetel pereväärtustel põhinevat poliitikat, kus regionaal- ja sotsiaalpoliitika moodustavad sümbioosi loomaks sobiv, perekonna teket tingiv keskkond.
Eesti ei vaja vabameelset majandus-, rahvastiku- ega sotsiaalpoliitikat, vaid  rahvuslikku(vajadusel ka protektsionistliku) poliitikat, et tagada eestimaalaste jätk ja leib oma kodumaal.