MATTI ILVES: KIRI PEAMINISTRILE

Lp. hr. Andrus Ansip!

Kuulasin täna Vikerraadis Teie esimemist ja tegin järelduse, et Te ei muretse eestlaste kui rahvuse säilimise ja eesti mitmekülgse kultuuri kestmise pärast. Hindasite meie rahvastiku iivet võrreldes teiste Euroopa riikidega heaks. Aga meil ei tuleks end võrrelda näiteks Saksamaaga, kus iive on vaid 1,3 ja teiste "progressiivsete" riikidega, mis on nonsenss. Teatavasti rahva arvu säilitamiseks peab iive olema üle 2,1, meil on see praegu vaid 1,7 - selline on tegelikus!
2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 1 370 052 inimest, neist eestlasi oli 930 219. Seega eestlaste hulk võrreldes kogu elanikkonnaga oli 68%.
Rahvastikuregistri  avaldatud andmetel on Eestis elanikke 1 365 463, eestlaste arv on aga langenud päris tunduvalt ja on praegu 836 335, mis moodustab kogu elanikkonnast vaid 61%.
Siit selgub, et kümnendi jooksul on eestlaste osatätsus vähenenud Eestis 7%, kui sama tendents jätkub on eestlased vähemusrahvus enda ajaloolisel kodumaal umbes 30. aasta pärast. Võib aga täiesti kindlalt arvata, et impeeriumis (mitte küll klassikaline, valitsevat rahvust asendab bürokraatia) Euroopa Liit selline olukord süveneb veelgi. Meid valmistatakse juba ette neegrite ja araablaste lahkeks vastuvõtuks hiljutise kampaaniaga "erinevus rikastab", samuti kasvab arvatavasti eestlaste väljaränne ja väheneb ka sündivus tänu naisõiguslaste aktiivsele tegutsemisele ja moraalitu liberaaldemokraatia mõjuga perekonnale, järjest rohkem on nn vabaabielusid, kasvab ka üksikemade arv. Rahva moraal tuleb tõsta ausse, kehtestage koolides kohustuslik usundite õpetus! Hiljuti toodud optimistlikud teated rahva arvu vähenemise pidurdumisest möödunud aastal seda suundumust ei muuda.
Kogu eenavat arvesse võttes võib prognoosida, et eestlased muutuvad vähemusrahvuseks enda põlisel kodumaal juba 20. aasta pärast.
Mida siis teha? Emapalk üksinda ei aita, tõsta on vaja lastetoetust, mis pole tõusnud juba 6 aastat ja selleks peate Te raha leidma (vähendage valitsemiskulusid ja meeletult vohavat bürokraatiat), kui veidigi muretsete eestlaste saatuse pärast. Lõpetada tuleks ka riiklike toetusrahade raiskamine, nende maksmine miljonäridele ja muidu rikastele. Riiklike toetusi peavad saama vaid neid vajavad inimesed, kaotada tuleks selline poliitika, kus kõik on võrsed, nii oma rikkuses kui ka vaesuses.
Ootaksin vastuses ka teie arvamust siin toodud probleemidele.

Lugupidamisega,
Matti Ilves

VASTUS:

Lugupeetud härra Matti Ilves


Tänan Teid peaminister Andrus Ansipi nimel talle saadetud mureliku kirja eest. Olen kohe hakatuseks sunnitud ütlema, et Teie mulje peaministri esinemisest Vikerraadios on äärmiselt ekslik. Tõepoolest summaarne sündimuskordaja Eestis on oma väärtusega (viimastel aastatel on see olnud 1,62…1,65) kaugel taasteväärtusest 2,1, kuid sellest ei saa küll mingil juhul teha järeldust, et peaminister Andrus Ansip „ei muretse eestlaste kui rahvuse säilimise ja eesti mitmekülgse kultuuri kestmise pärast“. Vastasel korral tuleks tunnistada, et Euroopas on vaid üks riik – nimelt Island –, kus peaminister hoolib oma rahvuse säilimise ja kultuuri pärast, sest Island on Euroopas ainuke riik, kus summaarne sündimuskordaja on üle 2,1 (täpsemalt 2,23 2009. aastal). See, et Eesti on viljakusnäitaja poolest Euroopa umbes 40 riigi seas tõusnud 13. kohale (eestpoolt) ja kõigil eelmistel valitsustel pole ligilähedaseltki nii kõrgeid numbreid ette näidata, pole loomulikult mingi õigustus.
    Küll tahaksin ma natukegi leevendada Teie musta masendust, mis toetub Teie arvamusele, et umbes 20 aasta pärast on eestlased Eestis vähemusrahvus. Nimelt on Teie arvutused ja järeldused vägagi küsitava väärtusega. Te võrdlete nimelt võrreldamatut. 2000. aasta rahvaloenduse ja rahvastikuregistri andmeid ei saa nimelt panna n.ö ühte statistilisse ritta. Rahvaloenduse numbreid saame me parimal juhul võrrelda Statistikaameti rahvaarvu ja rahvusliku koosseisu hinnangute-arvestustega ja rahvastikuregistri numbrid on nii nagu nad on, iseäranis selles osas, mis puudutab ühe või teise inimese rahvuskuuluvust. Ma ei tea, kas suudate meenutada, millise dokumendi alusel võiks olla määratletud Teie rahvus rahvastikuregistris. Õigupoolest ainus statistika, mida me saame Eesti rahvastiku rahvusliku koosseisu kohta, on rahvaloendustel kogutav statistika, mistõttu isegi Statistikaameti hilisemad arvestused on küsitava väärtusega. Pealegi puudub meil eestlaste n.ö legaaldefinitsioon. Oma rahvuse määrab igaüks ise ja see ei pruugi sugugi olla tema jaoks igavene, rahvuslikku kuuluvust on võimalik kas või iga päev vahetada. Aga olgu pealegi. Statistikaameti arvestuste kohaselt pole pärast eelmist rahvaloendusust eestlase osatähtsus Eesti rahvastikus mitte vähenenud 67,9 protsendilt 61 protsendile, vaid suurenenud 2009. aastaks 68,8 protsendile. Täpsema numbri saamiseks tuleb meil ära oodata selle aasta lõpu seisuga läbiviidav rahvaloendus.
Palju kõnekamad on aga need numbrid, mis iseloomustavad sündide jaotumist erinevatest rahvusest vanematel. 2009. aastal sündis end eestlasena määratlenud emadel 11 442 last, s.o 72,6 protsenti kõigist sündinud lastest, võrdluseks siinkohal 2005. aasta numbrid, kui need olid vastavalt 10 236 ja 71,3 protsenti. Muide, viimase sajakonna aasta kõige suurema sündide arvuga aastal, s.o 1987. aastal sündis eestlastest emadel 59 protsenti kõigist sündinud lastest. Iseäranis positiivne on aga eestlasest emadel teise ja kolmanda lapsena sündinud laste arvu kasv viimastel aastatel: kui 2003. aastal sündis eestlasest emadel teise lapsena 2938 last, siis 2009. aastal 4028 last, kui 2003. aastal sündis eestlasest emadel kolmanda lapsena 1183 last, siis 2009. aastal 1643 last.
Igal juhul on viimastel aastatel tegemist väga selgelt ilmnevate positiivsete tendentsidega eestlaste sündimuses. Riskeerides saada süüdistusi ka enda aadressil, tahaksin ma siinkohal osundada Eesti ühe tuntuma rahvastikuteadlase professor Ene-Margit Tiidu alles 28. veebruaril ühel rahvastiku-teemalisel arutelul öeldud sõnu: „Rääkida praegu rahva väljasuremisest demograafilistel põhjustel on kohatu ja asjatundmatu. Iseseisva riigina on Eesti rahva püsivus tagatud paremini kui varem.“ Loomulikult ei tähenda see seda, et muret pole vaja tunda, enamgi, see mure on jätkuv ja selle nimel on tegutsenud ka praegune valitsus.
    Lõpetuseks söandaksin ma kõiki väiteid Eesti rahva peatse väljasuremise kohta kommenteerida 1937. aastal ilmunud toonase Eesti parima majandusanalüütiku Juhan Janussoni juhtimisel koostatud raamatus „Eesti majandus ja selle areng Eesti iseseisvuse aastail“ toodud Eesti rahvaarvu prognoosi näitel: Eesti rahvaarv pidanuks toonaste ennustuste kohaselt 1935. aasta 1 127 000-lt vähenema 1980. aastaks 994 000-le ja 2000. aastaks 862 000-le.


Lugupidamisega


Kalev Kukk
peaministri nõunik


P.s. Praeguse valitsuse tegutsemine sotsiaaltoetuste alal on olnud kogu aeg suunatud sellele, et saada lahti sotsiaaldemokraatlikust arusaamast, mille kohaselt peavad kõik inimesed saama võrdselt sotsiaaltoetusi, nii miljonärid kui ka tõeliselt vaesed. Seda ei saa teha üleöö, kuid selles suunas liigutakse. On ju ka peaminister Andrus Ansip kogu aeg rõhutanud vajadustepõhiste sotsiaaltoetuste süsteemile üleminekut, mille eest on teda pidevalt rünnatud.
________________________
Vägev vastus! Tunnen ennast nüüd täieliku tühisusena, peaegu olematuna. Eriti naljakas on väide, et mina (ka kõik teised eestlased) ei tea oma rahvust määratlevat dokumenti, või seda ei tea - ehk ei taha teada - riik: "Ma ei tea, kas suudate meenutada, millise dokumendi alusel võiks olla määratletud Teie rahvus rahvastikuregistris."
M.I.