RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 22. märts 2011

Õhtumaa allakäik on tabanud ka kunsti


Ka Nõukogude vangidel oli suur kunstianne!
Tutvusin hiljuti Eesti Kunstimuuseumi digitaalse kunstikoguga. See on suurepärane, et on võimalik saada visuaalne kiirülevaade Eesti kunstist. Siiski tekkisid ka mõningad küsimused.
Kindlasti võib lõputult vaielda teemal "mis on kunst ja mis mitte". Kas kõik, mida teeb koolitatud või tunnustatud kunstnik, on ikka kunst?
Pole mingi saladus, et viimastel aastakümnetel on kunsti mõiste järjest hägustunud. Paljud, kes oma andega läbi ei löö, peavad tuntuks saamiseks tegema midagi skandaalset, ühiskonda šokeerivat. Selline primitiivne ja lollikindel lähenemine mõjub. Selge see, et ühiskonna eetika ja moraalinormide vastu astudes ei jäeta inimesi külmaks.
Hoopis iseasi on see, kas see on tõend andekusest või vastupidi, see näitab, et te peate andetuse tõttu tähelepanu saamiseks sellist primitiivset taktikat kasutama.
Kui me kunstile mingeid piire ei sea, siis meil peagi polegi enam kunsti. Nüüd küsitakse kindlasti, et kes on see "jumal", kes kunsti kindlatesse piiridesse surub. Raske ülesanne, kuid teeme proovi.
Mis on olnud kunsti ülesanne läbi ajaloo? Mis on selle ühine nimetaja?
See ühtne nimetaja on harmoonia, esteetika, üleva meeleolu loomine. Miks hakkasid meie esivanemad savipottidele mustreid peale tegema? Miks nad kaunistasid tarbeesemeid? Miks nad panid lõpuks oma majja harmooniliselt arenenud inimese aktiskulptuuri?
Seda tehti selleks, et luua ülevat meeleolu, luua omalt poolt midagi harmoonilist lisaks sellele, mille oli loonud Looja (ehk Jumal). Looduses valitseb harmoonia. Kui harmoonia valitseb sinu ümber, siis hakkab see paratamatult tootma harmooniat ka inimese sees ja kui inimeses valitseb harmoonia, elab ta rahus iseenda ja ülejäänud maailmaga.
Eelneva jutu mõte on see, et kunst ei saa olla midagi labast, destruktiivset, disharmoonilist. See on ebaloomulik ja valitsevat harmooniat hävitav. Kes selle vastu eksib, see ei saa oma loomingut kuidagi kunstiks nimetada. Vastupidi, siis on ta hoopis vaimne terrorist, kes Looduses loomuliku harmoonia vastu eksib.
Kui inimkehas, geenides ja rakkudes valitseb ebakõla, segadus, siis on loomulikuks reaktsiooniks haigus. Miks peaks inimühiskond erinema inimesest? Laias laastus ei erinegi: seal kus valitseb ebakõla, anarhia, seal on ka taandareng, kaos. Ometigi Loodus on suunatud arengule, Loodus ei tunne taandarengut. Evolutsioon toimub täiuslikkuse poole.
Nüüd tulles tagasi kunsti juurde, siis võib öelda, et disharmooniline, ebaesteetiline ei ole kunst. Seepärast, et see ei vii inimkonda edasi ega paranda inimkonna positsiooni evolutsiooniredelil. Milleks siis sellist kunsti vaja peaks olema? Eksprementeerida võib muidugi, piire võib kombata, kuid ärgu nimetatagu seda kunstiks!
Eelnevaid kirjaridu sundis mind kirjutama, nagu alguses kirjutasin, EKMi digitaalne kunstikogu. Konkreetselt jäi silma Ly Lestbergi foto nimega "Altar". Sellel fotol võivad kõik (ka alaealised) näha mehe erekteerunud peenist. Kunstifilosoofilist teksti võib sealt lugeda foto kõrvalt. Jutt on muidugi ilus. Kuid kui selline foto oleks ilmunud ükskõik kus mujal, oleks tegu avaliku pornograafilise teosega ja selle avaldamine oleks seadusega keelatud ja karistatav. Aga näe, kunsti pähe võib kõike teha!
Teine küsitav teos on Jaan Toomiku video, kus tema genitaalide külge on seotud nöör, millega ta midagi enda järel veab. Huvitav on lisatud tekst, millega vaatajale püütakse selgitada, mida ta selles tegevuses nägema peaks:
 

"Video jõhkrat, piinatud füüsise kujul ilmnevat seksuaalsust võib selles kontekstis käsitleda kui autori hommage´i tema loomingut 1980ndate lõpul ja 1990ndate alguses mõjutanud Viini aktsionismile. Video oli ka 2001. aasta novembris Tallinna Kunstihoones avatud isikunäituse võtmetöö ja andis meile märku periooditi Toomiku universalistlikku kõikelepitavasse natuurpoeesiasse lõikuvast sotsio-eksistentsiaalsest ängist. Peenistpidi maa külge aheldatud paljas mees, kes sügisese põllu venivhallis poris sunnismaisena oma mõttetuid ringe raadab, on kujund, millega võetakse psühhoanalüüsi lõa otsa terve rida lepitamatuseni erinevaid arhetüüpseid tegelaskujusid Vargamäe Andresest läbi Rudolf Schwartzkogleri kuni Jörg Heiderini välja. Tajudes selles töös unenäokujundeis üle kantud kaudset autoportreelisust avanevad meile kihid autori isiksuse-eelsest enesetunnetusest. Toomik näitab meile ka midagi meis endis. Seda, millega on võimatu leppida ja millest on võimatu lahti saada. Töö kuulub ka Soome Kaasaegse Kunsti Muuseumi Kiasma kogusse."
 

Ilus jutt! Aga ilma naljata, küsime kainelt - kas see on kunst? Kas seda peaks eksponeerima? Kindlasti mitte! Või kui, siis kusagil, kus see ei pretendeeri kunsti nimetusele ega häiri tõelise kunsti armastajaid ja ka lapsi.
Kuna see on nähtav ka lastele, siis pange juurde ka selline selgitav tekst, millest võiks laps aru saada. Lapsel tekib küsimus, et miks on sellel onul noku ümber nöör ja ta midagi järel veab. Mida talle siis vastata? Kas seda, et tegu on suure kunstiga? Sel juhul on kõige suuremad kunstnikud ehk hoopis hullumajas! Mis sest, et nemad seal ei oska nii keeruliselt oma tegevust kirjeldada ja põhjendada. Või peitubki selles suur kunst?
Kas siis, kui mingi teose autoriks on üks skandaalihimuline kunstik (niivõrd-kuivõrd), võib pornograafiast äkitselt, nagu võluväel, saada lubatu? Aga kas ikka on nii? Kas on nii, et kõik mida kunstnik puudutab, muutub automaatselt kunstiks?
Ükskõik kui tuntud nimi on kunstnikul, ükskõik kui kallilt ta töid müüakse, ikkagi on purki tehtud väljaheide üksnes purki tehtud väljaheide ja mitte kunst! 


Kunst tuleb vabastada anarhiast
 

Kunsti allakäik algas üleeelmise sajandi lõpul ja erilise hoo sai sisse eelmise sajandi alguses. Kes siis olid need suured kunstnikud? Nad olid narkarid, pederastid, süfiliitikud, vaimuhaiged ja (Pariisi) bordellide püsikunded. Vot sellistest "suurustest" saigi alguse kunsti allakäik.
60nendate seksrevolutsioon, feminism, liberalism ja sotsialism ainult soosisid sellist kaost. Tol ajal jooksis viktoriaanlikust puritnismist vabanenud ühiskon saavutatud vabaduse (ehk kõikelubavuse) tuhinas nagu kevadised vasikad, ise ka ei teadnud, mida kõike ära teha. Nii hakatigi üksteist skandalsuse ja šhokeerivusega üle trumpama.
Nüüd oleks aeg maha rahuneda ja kunst tema õigesse (traditsioonilisse) vormi tagasi suruda. Muidu devalveerub kunsti ja kunstiniku mõiste täiesti, ja see on kahjuks nii kunstile kui ka kunstnikele.
 

"Kunstiteadlased"
 

Kes on need suured "kunstiteadlased", kes kaasaegset kunsti rahvale vahendavad ehk lahti seletavad? Need on mingi tsunft, kes teevad tähtsat nägu nagu oleks kaasaegse kunsti näol tegu millegi kõrge ja elitaarsega. Tegelikult ei saa nad ise ka sellest kaasaegsest kunstist aru. Aga hea on olla selles elitaarses seltskonnas, tähtsat nägu teha ja rumalat rahvast õpetada, mis see kunst ikkagi on. See ongi kogu kaasaegse "kunsti" fenomen.


PS! Nii kui tellitult on meie kõrged kunstnikud aktiviseerunud. Sitta ja paljaid suguorganeid poeb kunsti maski taga uksest-aknast sisse - olgem valvsad! Isegi ülelendav lind võib sulle üllatuseks väheke kunsti pähe tsirtsutada!

Võsa tegi Hobusepea galeriis peatuse peaga peenise ees 

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP