VARRO VOOGLAID: See ei ole demokraatia

Riigikogu valimised on möödas ning elu läheb edasi. Parteid jagasid veidi kohti ümber, lisandusid mõned uued näod ja parlamendist taandus paar hääbuvat jõudu, mis on poliitilise spektri üha kitsamaks muutumise tingimustes igati ootuspärane. Ent nagu võis ette aimata, ei muutunud põhimõttelises plaanis mitte midagi. Siiski kinnitasid valimised teatud tõsiasju ja ennekõike seda, millele on paljude teiste seas korduvalt tähelepanu juhtinud ka Allar Jõks, kes nentis nt 2006. aastal Riigikogu ees kõneledes, et avatuse ja rikastava erinevuse retoorikast hoolimata – või ehk vähemalt osaliselt just selle tõttu? – muutub meie ühiskond aina suletumaks (vt lähemalt siit):

"Viimase aja diskussioonid ühiskonnas on näidanud, et poliitilise eliidi poolt sotsiaalsete sanktsioonidega ähvardamine, halvustamine, naeruvääristamine, hirmuõhkkonna loomine on kujunemas avaliku debati lahutamatuks osaks. Ühiskond muutub järjest suletumaks. Ühiskond, kus parteistumine on võtmas hirmuäratavaid mõõtmeid, erahuvi eelistamine avalikule huvile on saamas reegliks, vajab ent vastupidi, enam avatust ja läbipaistvust. Eelnevate arengute valguses polegi ehk üllatav, et ühiskonna seisukohalt olulised diskussioonid kas suretatakse välja või need lihtsalt hääbuvad.”

Samale trendile selle ühes väljenduses juhib mõne päeva eest Õhtulehes avaldatud artiklis tähelepanu üksikkandidaadina Riigikokku kandideerinud Martin Helme, kes nendib:

"Kui valija arvamus Eestis ausalt maksaks, siis oleks mina ja veel viis või kuus üksikkandidaati parlamendis. Oma 11-mandaadilises ringkonnas sain seitsmenda tulemuse. Ometi jäävad Toompea saali uksed kõigi üksikmeeste eest suletuks, sest meie suurepärane valimissüsteem on selline, et riigikogus istub tervelt 33 inimest, kellel valimistelt minust vähem hääli ette näidata. See number kasvab veelgi, kui peibutuspartidest häälemagnetid jätavad oma koha saalis sisse võtmata, sest jäävad kas Euroopa Parlamenti, valitsuse liikmeks või linnapeaks. Oletan, et see jätab pisut hapu maigu suhu ilmselt mitte ainult hästi hääli saanud kandidaatidele, vaid ka neid toetanud inimestele."

Lisaks Helmele jäi parlamendi uks suletuks (ja siin avaldub ühiskonna üha suletumaks muutumine mitte figuratiivselt, vaid väga otseselt) mitmetele temast oluliselt rohkemgi hääli kogunud üksikkandidaatidele, teiste hulgas tema isale Mart Helmele. Leo Kunnas jäi parlamendi ukse taha, olgugi et kogus rohkem hääli (3267) kui 2/3 Riigikokku pääsenud inimestest (!), kellest mõnede häältesaak piirdus mõnesajaga (veelgi vähem hääli kogunud Riigikogu asendusliikmetest rääkimata).

See asjaolu paistab veel tumedamas valguses mõeldes sellele, millise hinnaga on parteid omale Riigikogusse esindatuse soetanud. Jagades parteide poolt valimiskampaaniaks kulutatud (suures osas riigieelarvest saadud) raha parlamendis saadud kohtade arvuga, nähtub kui palju maksis üks koht parlamendis just nagu ka see, et võrreldavat summat ei ole üksikkandidaatidel – kui nad just multi-miljonärid ei ole – vähimatki lootust oma hääle infomüras kuuldavaks tegemiseks kampaaniasse panna. Nt Reformierakond deklareeris valimistel kulutatud summaks ca miljon eurot (tegelikult kulutati ekspertide hinnangul oluliselt rohkem), mis tähendab, et kõik saadud 33 kohta Riigikogus maksid ca 30 tuhat eurot (tegelikkuses, nagu öeldud, tõenäoliselt oluliselt rohkem).

Mida sellest järeldada?

Confucius ütles ca 2500 aastat tagasi, et tarkuse alguseks on asjade nimetamine õigete nimedega. Nii peab Martin Helme poolt väljatoodut kogumis muude seonduvate asjaoludega –

• parteide riigieelarvelise rahastamise skeem,
• parteide riigieelarve välise rahastamise läbipaistmatus ja põhiseadusevastasus ning parteide keeldumine seda hoolimata õiguskantsleri korduvatest protestidest muuta,
• häälte ülekandmist võimaldav valimissüsteem,
• valimiskampaaniates enneolematult tõhusate massimeediavahendite kasutamine ning valimiskampaaniate sisutühjus ja manipulatiivsus,
• parteide fundamentaalne ideoloogiline ühetaolisus,
• põhiseaduses mainimata ja avalikkuse silmale suletud koalitsiooninõukogu faktiline staatus kõrgeima riigivõimu organina,
• tõsiasi, et väga suur osa inimestest ei toeta kandidaati, kelle poolt hääletatakse (ega tema parteid), vaid kasutab oma häält vaid veel hullemate stsenaariumite realiseerumise ärahoidmiseks
• jne

– hinnates nentima, et Eesti ei ole demokraatlik riik. Küsimus ei ole siin selles, kas Eesti poliitilises süsteemis on demokraatia osas vajakajääke – küsimus on selles, kas meie poliitiline reaalsus kätkeb endas seda minimaalset, ilma milleta ei saa sõnade tähendust minetamata demokraatlikust riigist rääkida. (Nt ilma ratasteta autot näib olevat mõistlik nimetada siiski autoks, ent kui võtta ära ka istmed, rool, mootor, tuuleklaasid jne, siis ühel hetkel tekib põhjendatud küsimus, kas enam on tegemist autoga.)

Kui ma ütlen, et Eesti ei ole demokraatlik riik, siis ma ei pea silmas seda, et meil valitsev poliitiline süsteem ei vasta demokraatia algsele ideele, mis seisneb teatavasti inimeste vahetus osalemises võimu teostamises (võimu teostamises rahva poolt ja rahva hüvanguks) ja mida nimetatakse seetõttu ka osalusdemokraatiaks. See, et Eestis elavatel inimestel ei ole vahetult võimalik võimu teostamises osaleda, on mitte arvamus, vaid elementaarne fakt.

Põhiseadus ei anna rahvale ei rahvahääletuse algatamise õigust, seaduseelnõu algatamise õigust ega põhiseaduse muutmise seaduse algatamise õigust; otsus panna mõni poliitiline küsimus rahvahääletusele langetatakse Riigikogus aruharva ja siiski vaid juhul, kui poliitilistele tehnoloogiatele tuginedes võib praktiliselt kindel olla, et peenekoelise ja mastaapse avaliku arvamuse mõjutamise kampaania abil (mh vale vastuse korral saabuvate hukatuslike tagajärgede suhtes hirmujutte levitades) saadakse rahvalt väga suure tõenäosusega nö "õige vastus". Nagu näitab Iirimaa ja Portugali kogemus Euroopa Liiduga liitumise (või neist teisena mainitu puhul ka sündimata inimeste tapmise seadustamise) küsimuses, pannakse rahvalt "vale vastuse" saamise korral küsimus nii mitu korda uuesti rahvahääletusele, kuni aina jõulisemate avaliku arvamuse kujudamise kampaaniate tulemusel saadakse lõpuks "õige vastus".

Öeldes, et Eesti ei ole demokraatlik riik, pean silmas, et see ei vasta ka esindusdemokraatia ideele. Seejuures ei ole alusetu küsida, kuivõrd on esindusdemokraatia all silmas peetavat poliitilist süsteemi üleüldse mõistlik tähistada sõnaga "demokraatia", sest selle ühisosa demokraatia algse ideega näib olevat pehmelt öeldes tagasihoidlik. Esindusdemokraatia enda idee eeldab, et sellel põhineva poliitilise süsteemiga riigis peab rahvas olema esiteks väga hästi informeeritud, et olla kursis, mis ühiskonnas üleüldse toimub. Tegelikkuses on see ebareaalne, sest lootus, et kogu elanikkond pühendab end mitte oma igapäevaste isiklike, perekondlike ja professionaalsete kohustuste täitmisele, vaid nii kohalikus kui maailmamastaabis ühiskonnas toimuvate protsesside jälgimisele, on sügavalt ebarealistlik. Teiseks eeldab esindusdemokraatia, et rahvas on piisavalt kõrgelt haritud olemaks suuteline ühiskonnas toimuvat mõtestama ning poliitilises protsessis astutud samme kriitliliselt hindama – mitte üksnes lühikeses, vaid ka pikemas perspektiivis; mitte üksi oma kitsa erialase ettevalmistuse pinnalt, vaid ka generalisti pilguga; mitte ainult omahuvidest lähtudes, vaid ka ühise hüve seisukohast. Siin pean silmas võimet eristada olulist ebaolulisest, põhimõttelist triviaalsest, tõelist illusoorsest, olemuslikku nähtumuslikust, argumenti muljest, õnnelikkust naudingutest, õiglust õigusest, vabadust suvast jne. See eeldab haritust hoopis muus tähenduses kui selles, millest lähtub meie haridussüsteem, mis on pigem suunatud tublide ja kuulekate tööliste tootmisele kui eelduste loomisele iseseisva filosoofilis-kriitilise mõtlemisega ja seega raskemini manipuleeritava elanikkonna kujunemiseks. Kolmandaks eeldab esindusdemokraatia, et võimu teostajad ehk need, kes rahvast esindavad, vastutavad oma tegude eest. Nagu teada, ei vastuta meie süsteemis parlamendiliikmed sisuliselt mitte millegi eest. Rahval puudub võimalus neid tagasi kutsuda (ehk mandaat ära võtta) ning ainus, millele poliitikud oma vastutusest rääkides tavatsevad viidata, on nn poliitiline vastutus, mis näib olevat üks täiesti sisutühjadest poliitikas kasutusel olevatest mõistetest ning mida võiks pidada sünonüümiks igasuguse vastutuse puudumisele. Faktoreid, mis seavad kahtluse alla meie poliitilise süsteemi vastavuse esidusdemokraatia ideele, võiks nimetada veel palju, aga piisaku siin kohal lisaks eelnevalt loetletule osundamisest tõsiasjale, et suur (kui mitte suurem) osa meie riigis kehtestatavast õigusest tuleb mitte Riigikogust, vaid Euroopa Liidu struktuuridest, mida on eesti rahva esindajaks võimalik nimetada vaid äärmiselt lennuka fantaasia korral.

Kõige selle valguses on raske mitte nõustuda Tartu Ülikooli dotsendi Henn Kääriku seisukohaga, et Eesti demokraatiaga on lood sandid või et "õieti polegi teist". Käärik nendib, et Eestis näib valitsevat varaskisofreeniline olukord, kus rahvas arvab, et temast sõltub midagi, ja rahvaesindajad teevad näo, et jagavad seda arvamust. "Mis edasi," küsib ta ja pakub ühtlasi välja ühe võimaluse:

"Poliitikud kurdavad aeg-ajalt, et võim olevat võõrandunud ega paistvat veel korralikult läbi. Kas asja ei võiks parandada avameelne vestlus rahvaga, umbes selline:  'Ega te järsku arva, et me trügime võimule selleks, et hakata teid õnnelikuks tegema? Muidugi ei arva. Meie jaoks on mängu võlu selles, et me lollitame teid teie oma kulu ja kirjadega. Te maksate kinni kõik meie sigadused ja sada korda rohkem, Keila-Joast Kanaarideni. Teie ainus õigus on meie vahel valida. Teil pole pääsu. Me panime käima oma Nokia, juriidiliselt korrektse korruptsiooni... Muide, mingit demokraatiat pole olnud, ei ole ega saa kunagi olema.'"

Niisiis näib meie poliitilse süsteemi kirjeldamine demokraatlikuna teenivat ennekõike selle tegeliku olemuse ja tegelike võimukandjate varjamise eesmärki. Ent kuidas siis meil valitsevat poliitilist süsteemi nimetada? See on omaette käsitlust vääriv küsimus, ent ilma pikemalt süvenemata julgen arvata, et demokraatiast oluliselt täpsem oleks kasutada sõna partokraatia, mis viitab teatud formaalselt piiritletud ja liikmelisusel põhinevate era- ja grupihuve teenivate rühmade kätte koondunud võimule ning millel on nii oligarhia ehk väheste omakasupüüdliku võimu kui ka ohlokraatia ehk enamusega manipuleerimisel põhineva võimu tunnuseid. Seejuures tasub meeles pidada Ero Liiviku valimiseelsesse infomürra sumbunud sõnu:

"Demokraatia juures tuleb arvestada, et teatud tingimuste esinemisel võib muutuda ka demokraatlik poliitiline süsteem täiesti suletuks ja omandada hoopis totalitarismile omaseid jooni. See võib toimuda hiilivalt, väikeste sammudega, ilma, et mass tabaks muutuste mustrit ja pöördumatut iseloomu. Tegelikult toimub aga riigipööre… ilma tääkide, tankide ja manifestatsioonideta. Vaikne riigipööre, mis toimub näiliselt legaalselt ja rahva poolt antud mandaadi alusel. Poliitilisel retoorikal ja õigusaktidel on sellisel juhul tegelikkusest õiget arusaamist uinutav iseloom – teatavasti oli Nõukogude põhiseadus maailma üks demokraatlikumaid, tegelikkus aga otse loomulikult vastupidine."

Jah, väide, et Eesti ei ole demokraatlik riik, ei kõla just ilusasti ja kindlasti ei kõla see poliitiliselt korrektselt, ent see ei olegi oluline – oluline on, kas see on tõsi või mitte. Ja kui see on tõsi, siis milleks hoiduda tõe väljaütlemisest või koguni veelgi enam, endale ja teistele valetada? Milleks aastast aastasse ja valimistsüklist valimistsüklisse ülistada "kuninga uusi rõivaid", kui tegelikkuses näevad kõik, kes pole päris pimedad, ignorantsed või täis soovimatust reaalsust adekvatselt näha, et "kuningas on kui mitte päris alasti, siis kindlasti riietatud mitte uhkemalt kui viletsaisse nartsudesse"? Ei ole ebamõistlik arvata, et Eesti kui demokraatliku riigi müüdi toetamisest loobumine tuleks ühiskonna poliitilise tervisele üksnes kasuks. Lõppude lõpuks on ju mõistlik ehitada poliitiline süsteem üles tõele, mitte valele.

Kuigi demokraatiast on lääne kultuuriruumis tehtud justkui ebajumal, mida pea rituaalselt kummardatakse ja mille nimel saadetakse isegi meie sõdureid võitlema sõdades, millega meil pole mingit pistmist, ei ole tegelikult kusagil kivisse raiutud, et peaksime ilmtingimata elama demokraatlikus poliitilises süsteemis. Vahest on meie jaoks sise- ja välispoliitiline stabiilsus, jätkusuutlikkus (mida iganes see ka kiirelt vananeva väikerahva kontekstis ei tähenda), majanduskasv (loe: SKP numbri suurenemine), filosoofiline, poliitiline ja majanduslik liberalism, vene taustaga valijaskonna poliitiline marginaliseerimine jms olulisemad väärtused kui demokraatia? Vahest tahamegi, et võim oleks alaliselt käputäie parteide käes, kes tagavad eelnimetatud väärtuste "jätkusuutlikkuse" ja "stabiilsuse"? Lõpuks ei saa ju välistada sedagi, et äkki oli tõesti Platonil õigus, et demokraatia on täiesti kõlvatu riigivalitsemise vorm, sest viib võimu õigulse idee hoomamiseks küündimatu massi kätte, kelles domineerivad mitte korrastav mõistus ja tahe, vaid madalad tungid, ja kes tuleks seetõttu hüvelist ühiskonda rajades (mh nende endi huvides) võimust nii kaugel hoida kui vähegi võimalik.

Keegi ei keela neile küsimustele vastata jaatavalt. Ent kui see tõesti nii on ja kui võimu enda kätte saanud inimesed ja grupid tõesti nii arvavad, siis tuleks nii ka öelda, mitte varjata nende vaadete realiseerimist kõikvõimalike retooriliste vahenditega loodud, toestatud ja paigatud illusiooniga, nagu elaksime demokraatlikus riigis ja nagu seega olekski kõik võimulolijate otsustatu ja tehtu tegelikult ei midagi muud kui rahva tahte väljendus rahva enda hüvanguks.

Ent kui tahame elada demokraatlikus riigis, siis ei piisa üksnes meie poliitilise süsteemi nimetamisest demokraatlikuks – siis tuleb astuda samme, mh võimul olijate jaoks väga ebamugavaid loobumisi kätkevaid ja kogu ühiskonna jaoks ettearvamatute tagajärgedega samme, et tagada poliitilise süsteemi tegelik ehk sisuline demokraatlikkus ehk põhinemine kõigi inimeste võrdsusele seaduse ees, rahva tahtele ning orienteeritus ühisele hüvele.

Martin Helme sõnadele (ja Kunnase näitele) tagasi vaadates nähtub, et end võimupositsioonil mugavalt sisse seadnud jõude kehtiva poliitilise süsteemi raames oma kohalt nihutada ei ole võimalik. Pole raske prognoosida, mida see äratundmine inimestes esile kutsub: see külvab kas täieliku poliitilise apaatia (sh isamaa-armastuse hääbumise) või revolutsiooni (ehk valitsuse või riigikorra vägivaldse muutmise) seemneid. Tegelikult külvab see pigem mõlemaid ning aeg näitab, mis ja millal neist seemnetest tärkab. Kõige enam kardan, et arvestades pinnast, kuhu need seemned langevad, võrsub neist peamiselt ükskõiksust, mis omakorda on vesi demokraatia müüdi põlistamisest huvitatute veskile.

Siiski usun, et parteide põhiline strateegia "hääletage meie poolt, isegi kui me ei käitu hüveliselt, sest muidu tulevad võimule veel vähem hüveliselt käituvad inimesed – ja siis te alles saate..." ei saa enam kaua kesta. Samas on ütlematagi selge, et oleks kurb, kui sellele võimu põlistamiseks rakendatavale taktikale tooks lõpu ühiskonna täielik lootuse kaotus ja sellega kaasnev ükskõiksus ning jõudmine punktini, kust üle minnes ei ole enam võimalik ühiskondlikku allakäiku ja riigi lõplikku lagunemist peatada. Palju selle punktini jõudmiseni aega on jäänud, seda ei tea täpselt keegi, ent üha enam ajamärke lugevaid inimesi arvab, et kui see juba käes ei ole, siis väga kaugel see olla ei saa.
Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=213