RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 31. märts 2011

Vananurm: organid levitavad, et maksumaksmine-rikastumine on meie tulevikueesmärk

SI-137
Jüri Kuke mälestuskonverentsi ettekanne, 27. märts 2011.

Tekst: Ilmar Vananurm

Austatud koosolijad, Langenud Vabadusvõitleja Päeva tähistajad! Te olete siia tulnud, et meenutada tõde: vabaduse nimel tuleb võidelda kõigil aegadel. Iga põlvkond peab kaitsma eelkäijate poolt kättevõidetut ning leidma tänase vastutustunde rahva tuleviku ees.
Eks ikka oma kodumaa saatuse pärast muretsedes mõtleme Eestimaa inimestest. Mis on meist siiani saanud ja mis meie inimestest saab kaks korda kahekümne ja kaks korda viiekümne aasta pärast?
Mulle teeb muret see, et ei valitsejad ega meedia kutsu rahvast üles arutlema tõeliste eesmärkide üle. Mõni eesmärk, mida küll korduvalt mainitakse, sootuks eksitab. Juba aastaid kõneldakse Eestist kui rikkaks pürgivast riigist. Nüüd pääle valimisi sõnas ühe valitseva partei liige veelkord sedasi: „Kui meil on eesmärk jõukust suurendada, siis vaatame, kuidas seda teha...“ (Tsitaat on Vikerraadios,10. märtsil 2011 kuuldust)
Eesmärk pühendab abinõu – see lendlause ei tekkinud asjata. Kui on vaja sõda alustada – küll leitakse põhjus! Ja tõsi - kõike võib ära põhjendada!
Tänavused riigikogu valimised näitasid selgelt, et rikkaks saamise eesmärgi on meedia mõjul endale sisendanud isegi need inimesed, kes mitte kunagi rikkaks-jõukaks ei saa. Saavad need, kes teavad, et rikkaks saadakse kellegi arvelt. Teiste arvelt. Ja eesmärgi saavutamiseks kõlbavad ju igasugused abinõud. Üheks abinõuks on kas või rikastega ühel reel sõita.
Taolistes eesmärkides näen selget ohtu eesti rahvale. Kas rikkus aitab peatada eesti rahva vähenemist? Kas üksnes varaline jõukus hoiab ära eesti rahva tervise halvenemise? Üks hää ütlemine vähemalt siin Lõuna-Eestis on olemas: ära soovi mulle rikkust, soovi tervist!
Vaja on hoida elamisväärset elu linnas, aga ka maal – väikeasulates, külades, taludes. Rahva ühtlase jagunemisega haarame mitu head korraga: suurendame rahvuslust, hoiame rahvast tervemana ja anname oma elanikkonnale kindluse omamaise toidupoolise osas. Tähtis on seegi, et hajusalt asustatud rahvas on teiste riikide ja loodusjõudude poolt vähem haavatav.
Minu isa ja ema ei saanud küll huvireise ette võtta. Piirid Siberimaa ja Musta mere suunas olid küll valla, kuid lüpsilehmakest, seda meie toitjat, ei saanud jätta söötmata-jootmata-lüpsmata. Lehmakese najal me ju pääle suurt sõda üles kasvasimegi!
Mina olen käinud nii mõnelgi ilusal võõramaal. Aga igal kevadel, kui siia Lõuna-Eesti mäekeste ning mõnusalt kohisevate metsade vahele peitunud talude aeda saabuvad kuldnokad, näen jälle kadunud ema õitsvate õunapuude all seismas ja ühtaegu nii endale kui mulle, oma pojale vaimustunult lausumas: „Küll on see maailm ilus!“
Päike oli tõusnud, kuldnokad vilistasid uibus, laulsid justkui meile. Karjaaia taga põllu kohal liiritasid lõokesed...
Kodumaa ja kodu suurim õnn on see, kui omased hinged kodu ja kodumaad alatasa südames kannavad. Need hinged, need inimesed, kes kodu armastavad, saavad kodult vastuarmastust ja saavad lootust. See on just see tunne, kui sa hommikuti toast välja lähed ja tahad kellelegi öelda: „Küll on see elu ja see mu kodumaa ilus ja armas!“
Kodumaa muld ja kodumaa taevas, kodutunne südames – see on tõeline, hävimatu rikkus!
Kui sellise rikkuse eesmärke ei kuuluta valitsejad, siis mind see hirmutab! Kui rahva elujõu, rahva tuleviku teemat ei käsitleta isegi meedias, hirmutab see mind topelt. Näen valitsust kui bürokraatiamasinat, mis tegeleb iseendaga, oma sõpradega, oma toetajatega ja oma süsteemiga. Ent ajakirjandus, see kunagine rahva harija ja rahva hääl?
Toon ühe näitekese. Paar kuud tagasi tellisin sooduspakkumise ajel ühe üle-eestilise lehe. Nüüd tean, et ei telli seda lehte enam kunagi. Iga päev ilmuvast paksust lehest ei ole ma lugenud mitte ühtki kirjutist eestluse eesmärkidest, tulevikustrateegiast, tööpuuduse tõkestamisest, kodumaale jäämise võimaluste otsimisest. Mitte ühtegi sõnumit minu Lõuna-Eestist, justkui Tartust lõuna poole inimesi ei elaks! Ning kahe kuu jooksul ilmutati vaid kaks lugejakirja!
Rahvalt raha tahame, kuid rahvast kuulata me ei taha – sellise sõnatu sõnumi olen saanud suurelt päevalehelt. Aga kas taoline märguanne imbub välja üksnes päevalehelt!?
Riik ei ole enam rahvas. Riik – see on riigiorganid. Ja nendest niinimetatud organitest levib sõnum, et maksude maksmine ning kodanike rikastumine ongi meie tulevikueesmärk!
Päev päeva järel võib lausa igast ajalehest leida selliseid kuulutusi: „Ostame metsa ja metsamaad! Ostame põllumaad! Maksame teie metsa ja maa eest õiglast hinda!“
Õnnetu on see meie inimene, kes arvab, et euro, dollar või kuldmünt on õiglane hind isaisade maa eest! Maa eest, mis igavene ja hindamatu!
Üks väga mõjukas osa Eesti juhte on seadnud enda ette rikastumissihi. Rikastumise sihi seadjaile on tekkinud hulga ahneid järgijaid, kes hindavad maad vaid saagi ja eurotoetuste järgi. Metsa armastavad nad raieküpsuse järgi.
Ja mis te, austatud kuulajad, nüüd arvate – kuidas hinnatakse sellises ühiskonnas inimest?
„Mul pole kunagi nii hästi läinud kui nüüd, olen väga rahul!” kiidavad ühed.
„Ma ei ole kunagi nii vaene ja murelik olnud kui tänases Eestis!“ kurdavad teised.
„Kas eesti rahval üldse on tulevikku?“ küsivad kolmandad.
Mõni inimene vist loodab, et ka surisärgil on taskud. Või loodab rikkuse poole pürgija, et tema lapselaps istub ükskord varanduse otsas ega pea rügama.
Kas ei või juhtuda nii, et too lapselaps läheb ära välismaale linnulaulu kuulama? Kas tahab ta üldse oma lapsi eestlaseks kasvatada? Kas ei või juhtuda sedasi, et sajandi pärast paljudes Eestimaa korterites ja taludes eesti keelt enam ei kõneldagi?
Kui riigi juhid kuulutavad eesmärgiks vaid rikkuse ning eestlust edasi viivaid eesmärke kodumaa elu etteotsa ei sea, siis niiviisi kunagi tõepoolest juhtubki.
Allikas: Hereditas
Kontakt: rein.vanja@ut.ee

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP