MART HELME: Surnuist tõusnud mehed ja Riigikogu valimised

Saada sõbrale

Suursaadik
Briti ajakirjaniku Toby Harndeni ja tema Afganistani sõda kirjeldava raamatu ümber puhkenud skandaal on suurepärane illustratsioon Eestit juhtiva poliitilise kliki olematust moraalist. Ja veel olematumast poliitilisest sõltumatusest.
On karikatuurne, kui eitatakse surve avaldamist raamatu keelustamiseks, jättes samal ajal maha nii suure hulga jälgi ja tunnistajaid sellest, miks ja kuidas seda tegelikult ikkagi tehti. Ent sellest on Daily Telegraphis kirjutanud Tony Harnden ise ja ma ei hakka teda siin kohal refereerima.
Ja on loomulikult häbiväärne, kui ühe väidetavalt sõltumatu ja suveräänse riigi president käib ühe suurrriigi saatkonnas pidevalt kaebamas - ning ilmselt ka intstruktsioone saamas.
Ühtlasi asetab kõik see aga väga selgesse valgusesse ka äsjastel Riigikogu valimistel toimunu. Tuleb nimelt välja, et meie niinimetatud liitlasi ähvardati ei enama ega vähemaga kui sellega, et Harndeni raamatu ilmumine võib mõjutada siinseid valimistulemusi. Mis omakorda võiks viia Eesti lahkumiseni Afganistanist.
Ehk siis, USA ja Suurbritannia valitsustelt nõuti ei midagi muud, kui sekkumist meie siseasjadesse ja valimistulemuste teistpidist, väidetavalt neile soodsat mõjutamist.
Mis omakorda näitab puust ja punaselt, kui sõltuv on meie poliitiline juhtkond nn. sõpradest, kellede huviagendid nad kõige selle valguses väga kahtlaselt suurel määral näivad olevat.
Juhtunu asetab uude valgusesse ka kahtlustatavad manipulatsioonid valimistulemustega. Valitsevale klikile sisulist alternatiivi pakkuvate ja seega ohtlike üksikkandidaatide ignoreerimine ja mustamine mahub muidugi valimisvõitluse kriteeriumite alla, mis aga sinna ei mahu, on nende poolt hääle andmise takistamine kummaliste IT võtetega, üksikkandidaatide nimekirjade eemaldamine valmisjaoskondadest ning üleüldse „heaks“ traditsiooniks kujunenud valimistulemuste hangumine otsustavasse häältelugemise faasi jõudmisel.
Kui lisada siia fakt, et e-valimiste puhul on valimisvõltsingute avalikkuse poolne kontroll võimatu nii algpunktis (kus puudub igasugune garantii, et ID kaarti kasutab tõepoolest selle tegelik omanik, mitte mõni laptopiga õllemaiaid külamehi külastav ettevõtlik poliitaktivist) ja lõpetades lõpppunktiga (kus serverisse saabunud andmetele on ligipääs vaid piiratud arvul inimestel, keda peame sisuliselt pimesi usaldama), saamegi tulemuse, kus möödunud valimiste legitiimsus on selgelt kahtluse all.
Ja veel. Valimistele eelnenud protsessid Rahvaliidu kõrvaldamiseks poliitmaastikult, aga samuti Roheliste elimineerimine ühtäkki ei ta kust sündinud intriigide, sisetülide, laimu ja sedakaudu negatiivse avaliku arvamuse kujundamise abil teenisid loogiliselt arutledes ka kindlat eesmärki: neljaparteilisena on Riigikogu meil nüüd ju väljastpoolt kergemini juhitav-kontrollitav ning eelseisvaid presidendivalimisi (kuid mitte üksnes) silmas pidades on see ülimalt oluline. Enam pole vaja karta, et valimiste minekul „põllule“ kappab kusagilt peremeeste juhtnööride kohaselt teostatavaid protseduurilisi mänge segama mõni maatõugu must hobune, kes Ameerika preeriatest imporditud kuid siinmail ebapopulaarseks osutunud suksu ootamatu kabjahoobiga mängust sootuks välja lööb.
Seega siis. Eelolevatel aastatel sammume vana poliitkartelli tülgastuseni tuttavate mantrate saatel jätkuvalt Euroopa poole, makstes oma eurooplaseks olemise kinni rajude hinnatõusude, lisamaksude, inflatsiooni ja süveneva vaesusega. Toodame ennastunustavalt ja geograafiliselt aina laiahaardelisemalt julgeolekut, seades iseennast aga üha häälekamalt islamiterroristide järgmiste sihtmaade nimestikku ja ohverdades mõttetult oma noorte meeste elusid - rahast rääkimata. Oleme aretanud endale narkokoeralikult peene vaistu ning haistame juba kaugelt, missugused diktaatorid on vaja koheselt kukutada (Hosni Mubarak, Muamar Ghadaffi), missugustega tuleb aga viisakalt läbi saada (Aleksandr Lukašenka, Vladimir Putin). Võitleme printsipiaalselt Kosovo taolise ebamoodustise sõltumatuse eest, keeldume aga vastu võtmast unikaalse tsivilistatsiooniga Tiibeti usujuhti Dalai Laamat. Oleme nii ausad, põhimõttekindlad ja liitlastele lojaalsed, et võime selle nimel ohverdada eesti rahva heaolu, püsimajäämise ja lojaalsuse oma riigile.
Jääb üle küsida vaid: miks? Tegelikult on vastus sellele küsimusele kõige eelpool tooduga juba antud.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php