RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 3. märts 2011

VARRO VOOGLAID: Toetan Martin Helmet

Nagu vist enamikust eestlastest, ei ole ka minust läinud mööda sõpradevahelised arutelud selle kohta, kuidas eelseisvaisse Riigikogu valimistesse suhtuda.
Mõned lähedased on üritanud mind veenda, et tingimata tuleks hääl anda IRL-le, et vähendada Reformierakonna ja Keskerakonna edulootusi.
Teised on jällegi selgitanud, et valimistel osalemine kui selline on põhimõtteliselt väär, sest selle kaudu legitimeerime oma käitumisega süsteemi, mis on olemuslikult parasiitlik ja ühise hüvega vastuolus.
Mulle ei näi kumbki neist vaadetest päris põhjendatud olevat. Sel teemal võiks kirjutada pikalt, ent ajahädas piirdun vaid mõne tähelepanekuga.
Kõigepealt väide, et peaksime osalema valimistel ja hääletama mõne erakonna poolt selleks, et vältida veelgi suurema võimu koondumist veelgi vähem hüveliste erakondade kätte. Selline vaade on mulle äärmiselt ebasümpaatne. Leian, et vähegi toimiv demokraatia (ehk süsteem, kus rahva hääl midagigi maksab) eeldab, et inimesed mitte üksi ei peaks, vaid ka ei tohiks hääletada isiku või partei poolt, kelle või mille vaateid ja tegevust nad heaks ei kiida.
Paljuski just sellest põhimõttest taganemise tõttu leiamegi end täna selliselt poliitiliselt maastikult, kus paljud inimesed ei pea südametunnistuse häält kuulates võimalikuks hääletada mitte ühegi partei poolt. Sellest põhimõttest taganemine aitab parteidel hästi sisse seada parasiitliku positsiooni ja seda põlistada: ükskõik kui ebarahuldavalt sa ka ei talita, alati saad valimiste eel saata rahvale ühe ja sama sõnumi, apelleerides sellele, et me võime küll olla vääritud, ent kui te meie poolt ei hääleta, siis hakkavad teid valitsema veel vääritumad tegelased. Mõttemall on umbes selline: tõsi, toetame võimul püsimiseks vajaliku populaarsuse nimel rahaliselt süütute inimeste massilist tapmist, müüme maha rahvuslikud rikkused ja kogu riikliku iseseisvuse tagatiseks oleva infrastruktuuri, laseme hääbuda rahvuslikul reaalmajandusel, toetame rahva müümist liigkasuvõtjate võlaorjusse, taotleme võimu populistlike vahenditega, hoidume sisuliselt oluliste küsimuste arutelust ja selgete seisukohtade väljendamisest jne jne jne –, aga kui te meie poolt ei hääleta, siis müüakse riik maha eriti pahadele inimestele või hävitatakse veelgi kiiremini. Sel skeemil on teatud sarnasusi kuritegelike organisatsioonide tegevuspõhimõttega “maksa või paneme põlema”. Selline rahva teatud mõttes pantvangis hoidmine ei ole aktsepteeritav. Ainuüksi sellise argumendi levik ja elujõulisus on selgeks kinnituseks kesisest poliitilisest kultuurist.
Samas ei saa ma pidada õigeks ka väidet, et igal juhul tuleks valimistel osalemisest loobuda, et mitte legitimeerida olemuslikult ebaõiglast süsteemi. Tõsi, meie poliitiline süsteem on ebaõiglane. Ei näi liialdusena rääkida teatud poliitilise kartelli kujunemisest, mis on aastate jooksul oma positsioonid nii tugevalt kindlustanud (seda soosib nii valimissüsteem, parteide riigieelarvelise rahastamise kord, valimisliitude keelustamine, õiguskantsleri protesti eirates parteide rahastamise läbipaistmatuks muutmine, uute erakondade moodustamise ilma end ärimeestele mahamüümata pea võimatuks muutmine jne), et toimida lootuses seda kuidagi kõigutada võib näida lihtsalt illusioonina, mis on mitte üksnes naiivne, vaid otseselt ühist hüve kahjustav. See võib olla tõsi ja ka mina ei tahaks oma käitumisega seda süsteemi legitimeerida.
Ent teiselt poolt julgen arvata, et kui avalikult ja selgelt välja öelda, et a) süsteem on ebaõiglane ning vajab muutmist ning seejuures b) leida valik, mis ei ole südametunnistusele vastuvõetamatu, siis ei näi põhjendatud põhimõtteliselt keelduda valimistel osalemast. Lõppude-lõpuks peame ju alati püüdma teha oma võimuses oleva selleks, et olemasolevat ebaõiglust mingilgi määral vähendada — eeldusel et seda on võimalik teha vahenditega, mis ise ei ole selgelt ebaõiglased. Keegi meist ei pääse vastutuses ühiskondlikusse ellu suhtestumisel. Ma mõistan, kui inimesed on kaotanud usu sellesse poliitilisse süsteemi, ent ei mõista, kui lodoetakse oma käed puhtaks pesta täieliku tegevusetuse kaudu.
Siin tulevad mängu üksikkandidaadid. Esieks on oluline, et nende poolt hääletades võib olla täiesti kindel, et sinu häält ei kandita kellelegi, kelle kandidatuuri sa mingil juhul ei toetaks (väide, et valimiskünnist mitte ületanud isikule antud häältega toetatakse suurerakondi, ei ole tõene, sest need hääled jagatakse laiali proportsionaalsuse põhimõtte alusel ehk see ei muuda midagi kujunenud jõuvahekorras). Teiseks võib osutuda võimalikuks leida kandidaat, kes ei pruugi küll olla hüvelisuse kehastus, ent kelle poolt hääletamist võib südametunnistus pidada vastuvõetavaks.
Eelöeldule tuginedes oleks minu soovitus neile, kes ei pea vastuvõetavaks parteide poolt hääletades kujunenud ebaõiglust põlistada, uurida, kas vastavas valimisringkonnas leidub mõni üksikkandidaat, kelle pürgimusi toetada. Jah, võib olla, et paljud neist (või isegi mitte ükski) ei pääse Riigikokku. Samuti võib olla, et Riigikokku valituks osutumise korral minetavad need inimesed julguse seista varem väljaöeldud põhimõtete eest. Ent me ei saa kunagi teada, kas see tõesti nii on, kui lähtume vaid parteide järjepidevast kinnitusest, et just täpselt nii saab see kindlasti olema.
Ühes võib vist küll kindel: parteide poolt hääletades ei muutu Eesti poliitilises elus põhimõttelisel tasandil mitte midagi. Andes hääle toetusväärseks peetavale üksik-kandidaadile ei ole meil mingit muutust garanteeritud ja ehk on ka naiivne lotoa nii väikestest sammudest suuri muutusi, ent vähemalt oleme loonud mingeidki eeldusi võimalusele, et asjad võiksid natukenegi muutuda — et Riigikogus oleks mõnigi inimene, kes toimib mitte parteikontori käepikendusena, vaid iseseisvalt mõtleva subjektina, kes ka ütleks välja selle, mida ta õigeks peab.
Eelnev mõttekäik ei ole originaalne ning et just sellest juhindudes käituvad neil valimistel paljud meie parteidemokraatias sügavalt pettunud inimesed. Kas nende lootus muutustele saab olema õigustatud, seda näitab aeg. Isemasti probleem on muidugi see, kas konkreetse piirkonna valimisnimekirjas leidub sobiv kandidaat. Minul läheb sellega Harju- ja Raplamaal igal juhul keeruliseks. Väga paljud võimekad inimesed on poliitilises süsteemis nii pettunud, et nad ei näe enam lootust midagi muuta ja seetõttu ei proovi ka parteiväliselt parlamenti pürgida.
Suurt osa üksik-kandidaatidest ma ei tunne, ei isiklikult ega ka läbi nende vaadete lähema tundmise. Küll aga olen puutunud kokku Martin Helmega, kes on meie poliitilisel maastikul üks väheseid Eesti pärast südant valutavaid inimesi, kes julgeb avalikult tähelepanu juhtida probleemidele, mida ka mina oluliseks pean. Jah, kahtlemata on nii mõnigi küsimus, mille osas jään temaga eriarvamusele (ennekõike välispoliitika osas, peaasjalikult suhtumises USA-sse ja Venemaasse), ent samas ei ole ma teadlik ühestki faktist, millele tuginedes võiksin öelda, et tegu ei ole väärika ja põhimõttekindla inimesega, kes on valmis ka vaenulikus õhkkonnas seisma selle eest, mida ta õigeks peab.
Seega, kel selline võimalus on — st kes on valijaks valimispiirkonnas nr 2 ehk Tallinna kesklinnas, Pirital või Lasnamäel –, sel soovitan hääletada neil valimistel Martin Helme poolt ja anda ka oma sõpradele-tuttavatele nõu talitada sel moel. Kuivõrd üldjuhul ei kuku käbi kännust kaugele, siis kehtib eelöeldu ka Martini isa Mart Helme kohta, kes kandideerib valimispiirkonnas nr 1 ehk Haaberstis, Kristiines ja Põhja-Tallinnas.
Allikas: http://vooglaid.wordpress.com/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP