RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 28. november 2013

28. novembril 95 aastat tagasi algas VABADUSSÕDA!

Mis eristab tänapäeva nelja parlamendipartei poliitikuid eestiaegsetest sirgeseljalistest poliitikutest?
Tänapäeva poliitikutel on "suurepärane" oskus reeta oma maa, oma rahvas ja Vabadussõja ideaalid.

Täna 35 aastat tagasi, kui Vabadussõja algusest oli möödunud täpselt 60 aastat, tegi Eesti Wabariigi valitsus eksiilis tunnustustvääriva kummarduse meestele, kes olid andnud endast parima, et kaitsta eesti rahva riigi territooriumi ja sõltumatust. Valitsus tänas mehi/naisi, kes olid astunud sõtta endast sada korda suurema vastase vastu ning väljusid võitlusest võitjana. Tõnis Kint, kes asus toona (neljanda) Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeis, ülendas KÕIKI elusolevaid Vabadussõja veterane selliselt, et kõik sõdurid ja allohvitserid austati lipnikeks ja kõik ohvitserid tõsteti üks aste kõrgemale viimasest ülendamisest, kuni koloneli auastmeni.
Rohkemat ei saanudki toona Eesti Wabariik teha oma vaprate meeste/naiste tänamiseks.

Tänased neli parlamendiparteid - REF, IRL, KESK, SOTS, on samuti tänamas meie esiisade aukartmatust ja ennastsalgavust. Kuid nemad teevad seda äraspidisel ning häbiväärival moel - aukartuse ja pugemise kaudu, olles omavahel kokku leppinud Vabadussõja tulemuste reetmises. Nende nelja meie riiki juhtiva ja ühtlasi äraandva partei otsusel soovitakse venemaale tasuta, kompensatsioonita ning kingitusena ära anda Vabadussõjas kätte võidetud territooriumi osa Eesti Ingerimaa ja Petserimaa näol. Paremini ei käitu need neli parteid ka Euroopa suunas, kus võrdsete ning teineteist väärtustavate liitlassuhete asemel on valitud poliitiline ummiktee, mis avaldub ainult ühes tegevuses - Eesti Vabariigi provintsistamise, iseseisvusaadete eiramises ja kiirendatud sammumises Euroopa föderaliseerumise suunas.

Hoolimata eeltoodu kurjast ja kurvast pitserist eestlaste turjal, ometigi on täna meil õigus ja kohustus mälestada Eesti Wabariigi eest võidelnuid kui kangelasi, kelle sarnaseid enne Liivimaa pinnal pole nähtud ja kelle sarnaseid hiljem vaid ühes ajaloolises episoodis on välgatanud, mõeldes ehk Sinimägedele.

On seega õige see, et täna on päev - 28. november, ehk päev kui Vabadussõja algusest on möödunud 95 aastat.

Vabadussõja ajend.


Vabadussõja puhkemisele aitas oluliselt kaasa venemaale tavapärane poliitiline sõnamurdlikkus. Nagu ikka - see riik ei pea ega ole kunagi eriti pidanud kinni kokkulepetest või lepingutest.

Ka 1918. aastal, kui Saksamaa oli Esimeses maailmasõjas Antandile alistunud, käitus venemaa "poliitilise laibamõnitajana" ja tühistas ühepoolselt kõik Saksamaaga sõlmitud ning Brest-Litovski rahuga seotud kokkulepped.

Järgnevalt taotles venemaa avalikult kõigi endiste Vene impeeriumi alade enda kätte taashaaramist. Mõte oli venemaa juhtidel peas plahvatanud aga hoopis laiahaardelisemalt - Sotsialistliku Internatsionaali kattevarjus aretatud üleilmse sotsiaaldemokraatliku revolutsiooni elluviimine. Kuna maailmasõja mõjutustel internatsionaali tegevus rauges, siis edaspidi hakkas maailmavallutuse plaane juhtima KOMINTERN, mis oli täielikult venemaa kontrolli all. Tänapäeval juhib sellelaadset vaimu paljusid maailma sotsiaaldemokraatlikke ja sotsialistlikke liikumisi ühendav Sotsialistlik Internatsionaal.

Ühesõnaga - bolševistlik venemaa oli otsustanud alustuseks endised Vene impeeriumi alad taasliita uue proletaarse kodumaa külge jõuga. Selle esmase eesmärgi nimel asus venemaa koondama vägesid ka Eesti piirile.

28. novembril 1918 alustas Punaarmee rünnakut Narva vastu. Seda ongi loetud Vabadussõja alguseks.

Eesti Rahvavägi oli toona alles loodud (16. novembril) ning väikesearvuline: esialgu vaid 2200 meest. Seetõttu langes 1918. aasta lõpuks Punaarmee kätte ligi pool Eestit. Aastavahetuseks suudeti pealetung siiski peatada ning 7. jaanuaril 1919 alustasid Eesti väed vastupealetungi.

Veebruari lõpuks oli Eesti territoorium Punaarmeest vabastatud, kuid ägedad lahingud jätkusid ka edaspidi.

Tugevat moraalset toetust pakkusid Eestile Vabadussõja ajal Suurbritannia laevastiku eskaadri kohalolek ning teistest riikidest, eriti Soomest, saabunud vabatahtlikud.

Vabadussõja lõpuks kontrollis Eesti armee juba territooriumi, mis ületas tänase Eesti suuruse pea kahekordselt. Eesti väed seisid Pihkva taga ning Peterburi all. Paljud ajaloolased on veendunud, et oli hetk, kui Eesti väed oeksid olnud suutelised võtma Peterburi ja päästma venemaa valgekaartliku kontrarevolutsiooni. Ajalugu võinuks seega teisiti minna. Paraku vene valged olid kogu aeg sellistel poliitilistel positsioonidel, milles ei olnud kohta iseseisval Eestil See ol üheks olulisemaks põhjuseks, miks Eesti väed ei panustanud enamaks ega asunud ründama Peterburi, hoolimata vene valgete armeede survest ja soovist.

Vabadussõja lõpuks oli Eesti vägede kontrolli alla langenud territoorium, mille terviklikuks haldamiseks ei olnud eestlastel jätkusuutlikkust ainuüksi rahvusliku ressursi näol. Kuid iidne Liivimaa oli lõplikult vabastatud ja venelastega läbirääkimisteks oli kätte võidetud ülimalt soodsad positsioonid. Sellest võitlusest sündis Tartu rahu ja ka Läti riik, mis poolitas Liivimaa kaheks osaks - Eesti Wabariigiks ja Läti Wabariigiks.

Need olid kuulsusrikkad päevad.

Kummardus kangelastele! Au langenutele! Elagu EESTI!

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP