RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 24. november 2013

Rehformierakonnal oleks aeg pingile puhkama minna


See orav on puudega (ja mitte küttepuudega!) :)
Pikaaegne võimulolek kulutab nüriks ka kõige teravamad pliiatsid. Mis siin siis veel Reformierakonnast rääkida. Võim hakkab teadupärast pikapeale pähe ja nii toimubki tasapisi irdumine reaalsusest. Hakatakse elama omas mullis ja tunnetatakse kõike väljastpoolt tulevat kui valet või ohtu, mille vastu tuleb võidelda.

Hägustuma hakkab ka piir enda, oma erakonna ja riigi ning rahva vahel. Ei suudeta taluda enam isegi adekvaatset kriitikat - seda tõlgendatakse lausa riigivastase tegevusena.

Võim on magus kui mesi ja kes sellest ikka vabatahtlikult loobuda tahaks? Vahel peaks seda siiski tegema ja võtma võimulolekust veidi puhkust. Enda tuleviku huvides, et taastuks taas avaram pilt ja mõtted selgineksid. Muidugi võib ka hambad ristis võimul olla, kuid sellel on pikemas perspektiivis kurvad tagajärjed. Nii aetakse "erakonnahobune" esiteks vahule ja lõpuks surnuks.
Võim annab teadupärast ligipääsu ka rahale ja seadusloomele, kuid võimulolek loob rahva seas ka teatud ootused - põhjendatud ootused - et näiteks valimislubadusi täidetakse ja et elu läheks ikka paremaks, nagu lubatakse. Kõik tagasilöögid, isegi need, milles võimulolijad süüdi pole, viivad kriitikanoole esmajoones ikkagi võimulolijate pihta. Selle kõigega peavad nad arvestama.
Kahjuks ei ole Reformierakonnal nii immuunset ja kindlat valijaskonda nagu Keskerakonnal. Seega kui kriitilisele massile Reformi "diktatuurist" villand saab, hakkab suur osa neist toetama teisi erakondi. Niisama lihtne see ongi. Ja nii ka läheb, kui Reformierakond samal kursil jätkab. Muutusi ei ole kusagilt tulemas näha, nii et ei jäägi muud üle, kui soovitada Reformil jalga puhata ja loobuda valitsusvastutuse kandmisest.
Muidugi võidaks ju olla ka aastakümneid võimul, kui vaid toimuks piisavalt sageli erakonnas restart ehk pidev värskete ideede ja vere pealetulek. Reformierakonnas aga midagi sellist näha ei ole. Kõige ilmekamalt tõestasid seda ka viimased valimised, kus ei leitud paremat linnapeakandidaati kui Randpere. Järelikult on pink kaunis lühike.
Suurim viga, mida Reform teha saaks, oleks Keskerakonnaga uue valitsuse moodustamine. See oleks talle pikemas perspektiivis surmahoop, täielik veel säilinud ideaalide ja moraalse palge kaotamine. Tõsi, nad on seda varemgi teinud, kuid vahepeal on nad Keskerakonda ja Savisaart nii teravalt kritiseerinud, et koostöö peaks olema täiesti välistatud.
Reformierakond ise on kahtlaste rahadega loodud ja peamiselt äriinimeste ning väliskapitali huve kaitsev liberaalne erakond. Sellisena ei taha nad lubada mingit Eesti oma kapitali ja tootmise eelistamist välismaisele - see oleks lausa pühaduseteotus. Vähemalt on see enamasti nii olnud. Nende juhtimisel on Eestis peamiseks väärtuseks kujunenud raha - raha paneb kõik paika ja on kõigi asjade mõõdupuu. Eetika, moraal ja isamaa-armastus on täiesti ära unustatud. Siis pole ka midagi imestada, et inimesed lähevad laia maailma suure raha järele, selmet kodumaad üles ehitada. Raha, palju raha - see on elu eesmärk!
Reform kaitseb paadunult seisukohta, et ärimehed peaksid saama erakondi toetada. Mõtleme veidi selle üle: mis pistmist peaks ärimeestel olema poliitikutega? Ärimehe eesmärk on äri teha ja kasumit teenida, poliitiku eesmärk peaks olema kogu riigi elanikkonna eluolu paranemine. Kui ärimehed toetavad rahaliselt erakondi, siis saab iga lapski aru, et nende eesmärk on omakasu. See on seadustatud altkäemaks ja korruptsioon.
Ühiskond aga ei seisa koos vaid rikastest ja ärimeestest, see on palju mitmekesisem. Reformierakond vaevleb ideede puuduses ja võimust on võtnud stagnatsioon. Aeg oleks seada Eestile eesmärk varandusliku abavõrdsuse vähendamiseks. See olgugi Eesti uus Nokia. Pole vaja otsida mingeid suuri ja ulmelisi ideid. Alustagem sellest.
Ehk on üldse käes aeg, kus tuleks erakondlik ja klassiühiskond ajaloo prügikasti heita ja luua enam teadmistel ja koostööl põhinev riigikorraldus. Rahvas on ammu väsinud sellest, kuidas erakonnad üksteisega kisklevad ja erinevaid elanikkonnakihte üksteise vastu välja mängivad. See kõik on tegelikult nii hirmus primitiivne ja kahjuks ka Eesti riigi arengut takistav, et võiks tõesti tõsiselt kaaluda erakondade kaotamist. Las rahvas seab referendumitel Eesti riigile peamised arengusuunad ja neid hakaku ellu viima kompetentsed ja ausad kodanikud. Need ei pea sugugi olema erakondlased.
Erakonnad üksnes takistavad edumeelsete ja vabamõtlejate esiletõusu ning rullivad kõigist üle üheainsa väitega: aga meil on mandaat! Tegelikult pole neil mingit mandaati, neid toetab tegelikult vähemus rahvast, kuid demokraatias peaks ju enamus otsustama. Demokraatia ise on tugevasti ülefetišeeritud, tegelikkuses on ta ammu totaalselt läbi kukkunud ja demokraatial-ebademokraatial suurt vahet polegi. Demokraatia on sageli hoopis hästi varjatud ebademokraatia. Vaadake vaid, mida "juhtivad demokraatiad" maailmas teevad ja te näete, et demokraatia on müüt, illusioon, fassaad.
Erakondlik süsteem on ebademokraatlik ja ebatõhus. Erakond toob võimule tohutu massi kasutuid aparatšikuid, kes ei tegele tegelikult millegi muuga kui telefonimängu mängimisega - nad vahendavad peakorteritest tulevaid suuniseid. Nad ise ei loo mingeid väärtusi, kuid palka võtavad vastu küll - ka kõik need parteistatud omavalitsused ja riigiasutused. Ehk aitab juba? Oleme väike riik. Võiksime luua oma väikses riigis riigikorralduse, mis seisneks kõrgemal kihihuvidest ja -ismidest, järgiks tervet talupoja mõistust. See võikski olla meie Nokia, mida kriisides vaevlevatele suurriikidelegi eeskujuks tuua.

delfi.rahvahaal.ee


Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2013/11/rehformierakonnal-oleks-aeg-pingile.html#more

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP