Boriss Nemtsov: Kui Putin saab presidendiks, pole Venemaal mingit lootust demokraatiale

Boris Nemtsov on Venemaa opositsioonipoliitik. Ta on olnud Venemaa asepeaminister ja Paremjõudude Liidu esimees ja on opositstiooniliikumise Solidaarsus üks algatajaid.

Tänavuse Lennart Meri konverentsi üks vestlusringe keskendus Venemaal toimuvale: kõneldi Venemaa muutunud rollist maailmapoliitikas ning sellest, mis juhtub presidendivalimistel 2012. Viimasel arutelul sõna saanud Venemaa endine asepeaminister, praegune opositsiooniliider Boriss Nemtsov rõhutas, et hetkel ripub Venemaa tulevik ära president Medvedevi julgusest: Nemtsovi – kuid kindlasti mitte ainult tema – lootused olid pandud 18. mail toimunud  presidendi suurele pressikonverentsile, mis pidanuks nende arvates kaasa  tooma ei rohkem ega vähem kui peaminister Putini tagandamise. 

Paraku valmistas pressikonverents aga demokraatlikele jõududele ilmselge pettumuse, sest Dmitri Medvedev keskendus sellel  pigem välis- kui sisepoliitikale, libisedes sujuvalt üle ebamugavatest inimõigusi puudutavatest küsimustest (vastates näiteks lühidalt eitavalt arupärimisele Mihhail Hodorkovski ühiskonnaohtlikkusest) ning jättes endiselt teatamata oma kandidatuuri tulevastel valimistel.

Boriss Nemtsoviga vestles 14. mail Tallinnas Kuku raadio ajakirjanik Kristel Kossar.

Loete te Medvedevi viimastest väljaütlemistest, näiteks vihjest liiga suure võimu koondumisele üheainsa inimese kätte, välja tõsist kriitikat Vladimir Putini aadressil?

Selgelt on tunda, et Putini ja Medvedevi vahel käärib tõsine konflikt. Mõlemad soovivad 2012. aastal  presidendiks saada. Putin on juba kampaaniale andnud võimsa avalöögi ülevenemaalise rahvarinde loomisega, mida meie kutsume varaste ja pättide rindeks, nagu ka Ühtse Venemaa nimetasime ümber varaste ja pättide parteiks. Nagu näha, on Medvedev sellest kõigest tõsiselt häiritud ja eks selgi repliigil on üldjoontes tõsi taga.

Putin lähtus Medvedevit presidenditoolile aidates kahest asjast – kandidaat peab olema nõrk ja lojaalne, ning Medvedev paistis sinna skeemi sobivat kui valatult. Putin loodab, et Medvedevi loomupärane nõrkus ei luba tal kasutada täit presidendivõimu, mis tähendaks ka võimalust vabastada Putin päevapealt peaministri ametist. Kas praegune Venemaa president selleks suuteline võiks olla, selgub juba 18. mail Medvedevi suurel pressikonverentsil – parim lahendus nii Venemaale kui ka maailma üldsusele oleks, kui ta vabastaks Putini ametist.

Usute, et see võib juhtuda?

Ega Medvedevil ju erilist valikut pole – ta kas läheb täispangale ja siis on näha, kas võidab või kaotab. Kui ta seda sammu ei astu, väljub Putin presidendivalimistest võitjana ning haarab kogu võimu kuni aastani 2024. Sellisel juhul: hüvasti, moderniseerumine, Venemaa roll maailmas marginaliseerub veelgi, sellest kõneldi ka Lennart Meri konverentsi Vene-teemalises paneelis. Valik on dramaatiline, aga muid võimalusi ma demokraatia esilepääsuks ei näe.

Kui Marko Mihkelson küsis Jegor Gaidarilt, kas demokraatia on Venemaal üldse võimalik, vastanud Gaidar: muud alternatiivi pole, aga on tekkinud ohtlik illusioon valgustatud autoritaarsest turumajandusest. Kas ei kätke see endas aga ohtu, et Sorokini satiiriline ulme  “Opritšniku päev” võib reaalsuseks saada või veel hullem – ongi reaalsuseks saanud?

Sorokin on suurepärane Vene kirjanik, ta kirjeldused on üsna täpsed, ehkki küll mõnevõrra grotesksed. Venemaa on praegu demokraatiast oluliselt kaugemal kui möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel. Putin kardab vabu ja sõltumatuid valimisi, õiglast ja kallutamata kohtumõistmist, mis võiks tema ja ta kaaskonna viia trellide taha süüdistatuna korruptsioonis ja riigikassast miljardite rublade riisumises, niisiis võitleb ta võimul püsimise eest, kuis jaksab – küsimus on rahas, mida ta kaotada ei taha ega ka kavatse. Loomulikult on see Venemaa jaoks tragöödia – riik sammub, selmet olla 21. sajandi arenenud riikide tasemel, mingit Kolmanda Maailma paariariikide teed.  Opositsioon püüab aga kõigele vaatamata Venemaad demokraatlikule teele pöörata.

Kui tugev hetkel on üldse Vene opositsioon?

Opositsiooni read on küll hõredamaks jäänud, oleme teinud katset jõude konsolideerida ja asutanud Rahvusliku Vabaduse Partei (demokraatlike jõudude nagu liikumise Solidaarsus, Venemaa Rahvuslik-Demokraatliku Liidu, Vabariikliku Partei ja liikumise Demokraatlik Valik koalitsioon, kaasesimehed Boris Nemtsov, Nikolai Kasjanov, Vladimir Milov ja Vladimir Rõžkov. Varasemad katsed opositsiooni ühendada pole tulemusi andnud – K.K.) Üritame seda praegu registreerida ning see on heaks lakmuspaberiks Venemaal tegelikult toimuvast – kas lubatakse registreerida üks tõeliselt tugev demokraatlik opositsioonipartei, mis võiks samuti valimistel osaleda.

Meie eesmärgiks on, nagu öeldud, pöörata Venemaa demokraatlikumale kursile, ent ka korruptsioonivastane võitlus. Alles hiljuti andsime välja kogumiku „Putin. Korruptsioon”, millest on saanud täielik bestseller. Usun, et konsolideerumisprotsess jätkub, sest nagu vanarahvas ütleb – üks pole võitlusväljal sõdur. Killustunud ja sellevõrra nõrgem opositsioon on Putinile ja tema kaaskonnale kahtlemata kasulik.

Väljaanne „Putin. Korruptsioon” toob välja mitmeid viise korruptsiooni võimalikuks vähendamiseks – näiteks et ei president, kubernerid ega linnapead tohiks üldse olla ametis kauem kui kaks ametiaega.

Mida kauem inimene ametis on, seda suurem on tõenäosus, et ta ka ametiseisundit kuritarvitama hakkab. Maailma kogemus näitab, et võimu tuleb vahetada, võimukoridore tuulutada, see on korruptsiooni profülaktikaks hädatarvilik.

Olin ise üle kuue aasta kuberneriametis, juba viiendal aastal oli kõik absoluutselt selge ja reaalse elu tajumine kippus ähmastuma. Seetõttu ongi hädatarvilik võimuladvikus aeg-ajalt aadrit lasta, et võim vahetuks ja uued tulijad, noored inimesed, selle juurde pääseks. Nii on antud uutele inimestele võimalus, tagatud areng ja ühtlasi väheneb korruptsioonioht.

Selle teostamiseks on tarvis aga muuta põhiseadust, iseäranis paragrahvi 81. Just see klausel lubabki Putinil näiteks juhul, kui ta 2012. a presidendivalimised võitma peaks, püsida tüüril kuni aastani 2024 – rohkem kui Brežnev, kuid veidi vähem kui Stalin. Ma ei usu, et Venemaa jaoks oleks see eriti roosiline perspektiiv.

Väljaanne “Putin. Korruptsioon” nõuab ka Putini ja tema kaaskonna korruptiivse tegevuse sõltumatut uurimist ning tulemuste avalikustamist. Usute te tõesti, et see kunagi teoks saab?

Teate, ma olen kirjutanud samalaadse kokkuvõtte endise Moskva linnapea Juri Lužkovi ja tema abikaasa Jelena Baturina tegudest – paljud ei uskunud ka, et nende puhul võiks uurimine teoks saada, ometi nii see läks, mul oli õigus! Nii et loodan ära näha ka selle päeva, kui viiakse läbi uurimine Gazpromist kõrvaldatud 60 miljardi dollari suhtes, selgitatakse, kuidas Putini sõpradest said Nord Streami peatöövõtjad või kuidas Gennadi Timtšenkole, kes elab välismaal ning Vene riigile kopikatki maksuraha ei maksa, mängiti kätte tubli tükk Vene naftaärist. Mina kavatsen igatahes selle helge päevani elada, nii et pean olema heas vormis. Venemaal on üldse oluline kaua elada.

Küsimus on selles, kui kaua elada lastakse – Amnesty Internationali viimane raport ütleb, et Vene presidendi Dmitri Medvedevi reformid, mille eesmärgiks on vabastada riik politseivägivallast, juriidilisest karistamatusest ning ebaõiglastest vahistamistest, on olnud ebajärjekindlad ning neil pole olnud pea mingit mõju sagedaste inimõigusrikkumiste vähendamisel. Näiteks toodi ka Hodorkovski, kes jätkuvalt kinni istub, teidki peeti aastavahetusel miitingul kinni ja topiti viieteistkümneks päevaks aresti...

Tragöödia on selles, et Medvedev pole reaalselt midagi Venemaa demokratiseerimiseks ära teinud. Mõnede meestega läheb nii – tahaks, aga ei saa.

Samas reageeris Venemaa raportile, nimetades seda poliitiliselt kallutatuks.

Täpselt samamoodi reageerib Venemaa ka teistele režiimi kritiseerivatele raportitele. Hullunult taotakse vastupidist trummi, sest tõde on valus.

Kohati näitab Venemaa ju Lääne suhtes üles teatavat soovi olla avatum, uurida ja anda hinnang ka oma minevikule (Katõni toimikute üleandmine, presidendi toetus uurimisrühmale kommunismikuritegude uurimiseks). Võib selles peituda tõsine soov olla avatud ka teistes, näiteks inimõigusi puudutavates küsimustes?

Ei, sest praegune võim on nõrk ning seega pole juttugi mingist avatusest sisepoliitikas, või kui, siis ehk mingil määral välispoliitilises plaanis. Kui Venemaal tuleks võimule demokraatlik opositsioon, siis võiksime rääkida avatud, sõbralikust ja demokraatlikust riigist. Avatud sisepoliitikat saab ajada vaid tugev, hirmudest vaba riik – nemad aga kardavad kõike: kaotada võimu, vangi minna. Kardavad debatte ja vabu valimisi, kardavad õiglast kohtumõismist, tunnevad hirmu Hodorkovski ja Nemtsovi ees – nad kardavad meid nagu tuld! Muidugi, Katõni toimikute avalikustamise ja Molotovi-Ribbentropi pakti hukkamõistu kaarti on avatuse pähe hea välja käia, eriti kui see sisepoliitilises võitluses kasuks võib tulla.

Missuguseks võivad kujuneda lähiaastatel Venemaa ja lähinaabrite, sh Eesti suhted?

Eks nii Eestist kui ka näiteks Gruusiast tehti suurvaenlased, kellest jagu saada – ühes  on umbes poolteist miljonit elanikku ja teises samapalju inimesi, kui Nižni-Novgorodi piirkonnas, mille kuberner ma olin. Tüüpiline Venemaa – loome vaenlase, et temaga võidelda ja loomulikult võita!

Kuid Eesti pronkssõduriskandaal õpetas midagi ka Putinile ja Medvedevile – et midagi head taolisest vaenuõhutamisest ei sünni. Eesti on oma valiku teinud, eurotsooniga liitumine on teinud Eestist Euroopa täieõigusliku liikme, kellega sõdimine oleks Venemaa jaoks sõdimine kogu Euroopaga ning see pole kahtlemata Putini ja tema kaaskonna (äri)huvides.

Muidugi on Eestiski probleeme, kuid las tegeldakse teie probleemidega nüüd Brüsselis või Strasbourgis. Mina isiklikult olen väga tänulik Eesti europarlamentäärile Kristiina Ojulandile, kes inimõiguste rikkumisi Venemaal väga tõsiselt silmas peab. Koos Soome saadiku Heidi Hautalaga panid nad kokku monitooringugrupi Venemaa valimiste jälgimiseks, seda on hädasti vaja.

Päris kindlasti pole mõtet ajalooliselt välja kujunenud suhteid Eesti ja Venemaa vahel hakata vägivaldselt välja juurima. Usun, et majanduslikult mõtlev Eesti võiks Venemaad partnerina täiesti kaaluda – kui aga saaksime üle kahepoolsetest kompleksidest, milleks ühelt poolt on Putini impeeriumiihalus ning teisalt suhtumine Eestis, et kõiges on süüdi Kreml. Oleks ülim aeg neist vabaneda.

Kuidas seda teha?

Möödunud sajandi 90ndatel sündinud noored suhtuvad kõigesse sellesse palju rahulikumalt kui valulise okupatsiooniaja läbielanud. See on põlvkondade küsimus – järgmised põlvkonnad ei Tallinnas ega ka Moskvas ilmselt neile küsimustele nii valuliselt enam ei reageeri.

Muidugi võib palju kadedust ja paksu verd tekitada ka Eesti majandusedu – muide, siin on komplekse Moskvas ehk enamgi kui Eestis. Impeerium ei salli vähemat venda, eriti kui see nii tubli on. Mina isiklikult pean seda rumalaks ja täiesti põhjendamatuks hoiakuks, sest tõeliselt suur, tugev ja edukas saab olla vaid riik, kus inimesed saavad töö eest normaalset tasu, kus kedagi ei tapeta ning inimesed naeratavad, selmet nutta või üksteise peale röökida. Olen kindel, et taolise naabri üle rõõmustaks ka teised riigid, sealhulgas Eesti.

Ainus, mis Venemaad taoliseks riigiks kasvamast takistab, on impeeriumiihalus, mille eestkõnelejaks on Putin –  tema retoorika kohaselt ju kohe-kohe sünnibki see kauaigatsetud impeerium! Aga seda ei juhtu kunagi, impeerium on igaveseks lagunenud nagu jääpank, mis alul pragunes, siis kildudeks purunes. Mina ei tea küll ühtki juhtu, kus needsamad killud oleks taas jääpanga moodustanud, nii et sellest unistusest tuleb asjaomastel loobuda.

Mil määral üldse läheb Vene valitsusele korda, mida Lääs neist arvab?

Mulle näib, et nn vana Euroopa, Ida-Euroopa ja Balti riigid mõistavad Venemaa rolli maailmapoliitikas erinevalt. Arvan, et vana Euroopa arvamus huvitab Putinit ja tema kaaskonda väga, on ju tegemist piirkonnaga, kus on nende ärihuvid. Neile tuleb ainult kasuks asjaolu, et Euroopal tegelikult puudub ühtne poliitika Venemaa suunal. Mitte et see peaks olema agressiivne, kuid olemas võiks see olla ometigi – see peaks olema sõbralik, lähtuma euroopalikest väärtustest, nagu inimõiguste kaitse, demokraatia, turumajandus, ühiskondlik avatus ja sõltumatu kohus. Kui taoline ühtne poliitika eksisteeriks, võetaks Venemaa praeguselt valitsuselt võimalus seda oma suva kohaselt tõlgendada ja oma huvides kasutada, kasutades muidugi ka oma sõbralike partnerite, näiteks Berlusconi abi.

Soome on ju ka küllatki Venemaa-sõbralik?

Soomlased lõikasid ka Nõukogude Liidu olemasolust maksimaalset majanduslikku kasu, kuid ega ma neid hukka mõista  – nad saavad aru, et Venemaad muuta ei saa, tuleb tema kõrval elada ja püüda sellest võtta parim.

Ei Soome ega Eesti üksi saagi välja töötada Venemaa-suunalist poliitikat, küsimus on ikkagi kogu Euroopa ühtses arusaamises, milliseid väärtusi see poliitika kandma peaks. See tõhustaks oluliselt suhete paranemist, sest praegu on nii, et näiteks Ida-Euroopa on alati Venemaa vastu, vana Euroopa aga poolt. Putinile see meeldib, sest taolist olukorda on lihtne oma huvides ära kasutada.

Ehk peaks Lääs tegema karmimat kriitikat, kasvõi Hodorkovski vangistamise asjus  ja teistes  inimõigusi puudutavates küsimuses?

Veelkord rõhutan – küsimus on väärtustes. Kui inimõiguste kaitse ja sõltumatu kohtupidamine on Euroopa jaoks väärtused, peaks Hodorkovski küsimus osutuma selle oluliseks kaalukeeleks. Kui Venemaa demokraatlikule teele ei pöördu, on see kahjulik mitte ainult venemaalastele, vaid ka naaberriikidele, sest selline Venemaa on ettearvamatu. Mõelge ise – kas keegi tahaks omada ebastabiiliset naabrit, kes võib korda saata mida iganes, mis talle parasjagu pähe kargab?! Parem ikka naaber, kes on rikas, edukas ja stabiilne, olgu ta kuitahes tugev.

Vene keelest tõlkinud Kristel Kossar.

Allikas: http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=585