RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 28. juuni 2011

MARTIN HELME: Presidentaalne armastuskolmnurk

Saada sõbrale
Õhtulehe kolumnist
Tuntud kalambuuri kohaselt tegeleb diplomaatia sellega, et kindlustada ellujäämine järgmisel sajandil, poliitika aga sellega, et püsida elus kuni reede õhtuni. Indrek Tarandi liitumine presidendivalimistega ilmestab suurepäraselt seda, kui ootamatud ja äkilised võivad olla kannapöörded poliitikas ja kui põhjalikult löövad nad sassi pealtnäha täiesti kindlad arengud.
Skeem iseenesest pole ju teab mis keeruline: Keskerakond, mõistes, et nad on isolatsioonis ja muutumas ebaoluliseks, käis välja jokkeri. Nad said aru, et tavakäikude puhul on kõik nende sammud juba ette nurjumisele määratud. Selleks, et Eesti vaieldamatu võimupartei ja Kadrioru vaheline plaan tõepoolest nurjata, oli tarvis mitte lihtsalt parteivälist tegelast, vaid kedagi, kes lööks kõik pahviks. Tarandi näol tabati kümnesse.
See kokutamine ja õhu ahmimine, mis järgnes teatele, et Indrek Tarand on Savisaarega käed löönud oli lausa nauditav. Veelgi nauditavam oli vaadata, kuidas eesti meedia end seejärel sõlme keeras, üritades kuidagi võtta seisukohta kogu skeemi kohta. Tekkinud on kolmnurk, kus kõik on valesti. Ühes nurgas on Indrek Tarand, keda meie meedia ennastunustavalt haipis ja kelle ta sõna otseses mõttes kätel Euroopa Parlamenti kandis. Tarandi puhul sai teha linnukese kõikidesse õigetesse kastikestesse: ta on parteidevastane, euromeelne, nalja ja napsumees, rohelise maailmavaatega, kergelt vasakpoolne, karismaatiline, tunneb pooli eesti ajakirjanikke isiklikult.
Teises nurgas on president Ilves, keda meie meedia veel viis aastat tagasi sugugi vähem ei haipinud, kandes ta Euroopa Parlamendist kätel Kadriorgu. Enne seda oli aga ajakirjandus Ilvese õnnest värisedes europarlamenti kiitnud. Ja kuigi viis aastat presidendiametis olekut ning meediavaenlase tiitliga pärjamised on varasemat vaimustust pisut tuhmistanud, pole kahtlust, et Ilvesel on meie ajakirjanike ja arvamusliidrite hulgas jätkuvalt väga tugev fänniklubi, kes annab endast kõik, et ta saaks tagasi valitud.
Ning kolmandas nurgas on peavaenlane, kurjuse kehastus, mees, keda kõik ajakirjanikud armastavad vihata. Ning nüüd ühtäkki on kaks palavalt armastatud lemmikut omavahel vastakuti ning üks lemmikutest teinud tehingu Savisaarega. Kuidas sa sellises olukorras käitud? Mida ütled? Kõik vanad ja käepärased hinnangud või seisukohad on kehtetud. Paradigma on lakanud toimimast. Ei enam sellist lihtsustatud ja tõhusat propagandajoont nagu eelmiste presidendivalimiste ajal, kui sai maalida pildi vastasseisust idahõngulise vana provintsliku tagurlase ja maailmamehest eesrindliku lääneliku elitisti vahel. Nüüd on hoopis vastamisi kaks meest, keda meie meedia on alati kiitnud kui eesrindlikke maailmamehi ja kelle poolt sa nüüd oled? Seda enam, et ühe selja tagant paistavad Edgari kõrvad ja teise selja tagant Evelini omad ning mõlemal puhul on tegemist ärritajatega.
Siin ilmnebki muidugi kogu skeemi geniaalsus. Ta lõhub mitte ainult reformierakondliku tagatoa skeemi, mis üldlevinud arusaama kohaselt seisnes selles, et seekord hoitakse veel Ilves Kadriorus, et viie aasta pärast panna sotside meedialiitlaste kaasabil tema asemele Kallas. Ta lõhub ka Eesti poliitikat viisteist aastat vedanud suure vastasseisu, kus ühel pool olid alati head ja teisel pool halvad ning see ei omanud mitte mingit tähtsust, kui halvasti head valitsesid, maha neid hääletada ei saanud, sest muidu oleks võimule tulnud halvad. Aga Indrek Tarandit pole kunagi liigitatud "valel" poolel olnuks. Vastupidi, ta on tõhusalt andnud oma osa võitluses halbade vastu. Viha ja sisin, mis mõningatest ringkondadest tema suunas kostab, on tingitud eelkõige sellest, et ta on usutaganeja, mitte seepärast, et ta on küüniliselt oma karjäärile mõeldes teinud suure gambiidi.
Seda viha suurendab veelgi asjaolu, et ilmselt on Tarand ainus inimene Eesti poliitikas, kes ei muutu silmapilkselt poliitiliseks laibaks pärast käelöömist Savisaarega. Oma saja tuhande häälega on ta poliitiline suverään, kes ei muutu ühe tehingu järel partei pantvangiks. Ja tänu sellele, et meedia teda vaid mõne aasta eest täiesti kriitikavabalt ning ennastunustavalt taevani kiitis, on ta sisuliselt immuunne meediarünnakute suhtes. Õigemini, meedia on end ise nurka värvinud tema kritiseerimisel. Nii, nagu meedia värvis end ise nurka Ilvese kritiseerimisel, kui ta 2006. aastal võttis enda kanda Ilvese presidendikampaania staabi rolli.
See kõik ei tähenda, et meedias ei tule järgnevatel kuudel kriitikat ühe või teise vastu. Kindlasti tuleb ja seegi on tegelikult hea. Esimest korda üle pikkade aastate on eesti väljaannete toimetustes totaalse üheülbalise tõemonopoli asemel reaalne arvamuste erinevus, võistlevad seisukohad ja konkureerivad ideed. On tekkinud olukord, kus ajakirjanikud ise üksteisel silma peal hoiavad, et kolleeg ei muutuks kellegi õuelaulikuks, tehes sel moel teise lemmikule liiga.
On vist üpris selge, mida Keskerakond kogu tehingust saab. Ta on end murdnud välja poliitilisest isolatsioonist, kuhu jäi pärast idarahaskandaali. Ta on muutnud end poliitikaelus taas oluliseks teguriks. Ta on lõhkunud tema kahjuks toiminud vastasseisu valgete ja mustade jõudude vahel, vähemalt ajutiselt. Reformikad kindlasti püüavad, nagu nad veel parlamendivalimistel edukalt tegid, näidata, et kõik, kes pole nendega, on kaudselt venelaste käsilased. Aga peale Tarandi käiku on seda päris raske tõsise näoga rääkida.
Ent ärgem unustagem, et ka Tarand ei tee seda kõike demokraatia päästmiseks ega diskussiooni tekitamiseks, nagu kampaania jutupunktid kinnitavad. Ta saab aru, et muutunud valimissüsteemi ning olude tõttu on tal väga vähe lootust saada järgmisel korral tagasi valitud Euroopa Parlamenti. Ta saab ka sellest aru, et tema poliitiline kapital ehk 100 000 häält kahaneb iga kuuga, kui tast midagi kuulda pole. Tal on vaja head maandumist Eestis. Ja Tarandi puhul on ju selge, et tema väikeste panustega ei vaevu mängima. Isegi kui tal kogu plaan läbi kukub - keegi ei saa ju garanteerida, et Ilvesel koos olnud hääled parlamendis koos ei püsi, ega sedagi, et valijameeste kogu lõppkokkuvõttes istuvat presidenti tagasi ei vali -, on ta loonud endale uut poliitilist kapitali Eestis. Kas ta kasutab seda järgmistel parlamendivalimistel või järgmistel presidendivalimistel, vahet pole.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP