RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 19. detsember 2014

Henrik Visnapuu: Loov rahvuslus

Sõnad „rahvuslik“ ja „natsionaalne“ on mõnele dogmaatikule nagu punane rätik härjale. Kohe lööb pea alla, pistab puhkima ning tõstab sarvedele kogu nähtuse kompleksi, mis on nimetatud rahvuslikuks. Tõs­tab sarvedele, puistab segi ning tallab jalgade alla.

Säärase kompleksi kujunemine võib sündida mitmel teel. Esiteks alaealises ajus võrsuma hakanud võõridee kasvajast, mis võtab võima­luse reaalselt mõelda. Teiseks on aastakümnete jooksul meil ja mujal rahvusluse sildi all aetud kõige mustemat äri. Seda äri on aetud tül­gastuseni, nõnda et võtab tahtmise igaks uueks kokkupuutumiseks Firma Rahvusega.

See viimane rahvuslus-sõna kurjastitarvitamine ongi kõige suure­maks põhjuseks, miks isegi ajudega inimeste keskuses sõnaga „rahvus“ seotakse halb ja põlastatav mõiste.

Et juba mitte eeskätt anda põhjust umbusalduseks, võõritimõist- miseks ning kahtlustamiseks, selleks on otsitud sõnale „rahvuslik“ uut vastet, mis ei häiriks psüühilisi komplekse amokijooksule uue asja vastu ega annaks ka põhjust alateadlikule reserveeritusele teisest küljest. On kasustatnd sõna „omapära“ ja „oma“ natsionaalses mõttes, kuid need sõnad ei anna siiski täpset ega selget vastet. Ikkagi jääb tarvidus sõ­nade „rahvuslik” ja „natsionaalne” järele.

Rahvas on psühhofüüsiline kultuurgrupp, mis on moodustatud ühel territooriumil, ühise poliitilis-majandusliku ning kultuurajaloo taus­tal. See suurgrupp koosneb inimestest. Inimkonna suurideed teostuvad rahvusgrupi kaudu, s. o. saavad liha ja vere, võtavad vormi.

Rahvus on paratamatus igale inimesele. Sellest järgneb, et iga tõsise ja isikupärase suure talendi looming on rahvuslik ega võigi olla muud. Lisame siin kohe juurde, et see looming on rahvuslik ainult siis, kui ta on teadlik oma rassist ja jäljendatamatu. Väikeste talentide loo­mingut on aga igal hetkel ähvardamas isiksuse reetmine välisvormide kasuks.

Rahvuse mõistes eritleme kahte momenti. Need on tundmus ja tunnetus. Tundmus ja tunne on tihedasti seotud rahvuse olemusega. See on mõiste emotsionaalne külg. Kellel absoluutselt puudub rahvus­tunne, see on rahvuspime ja seda ei saa aidata kõige paremal juhulgi, nagu ei saa aidata pimedat päikese mõistmisel. On ju ka värvipimedaid, kelle jaoks pole näiteks kollast või sinist värvi. Kuid me ei räägi neist. Me kõneleme normaalsetest inimestest.

Rahvuse emotsionaalne külg on alateadlik. See võib välispidiselt üldse mitte avalduda. Ainult suurimail rahvuse katsumisaegadel ilm­neb see spontaanse nähtusena. Siis leitakse end jälle ühesuguste meele­liigutuste vallas, tuntakse end üksteisele lähedal ja kinnitatakse seega oma olemasolu julgust. Niisugustel hetkedel isiksus murrab oma üksilduse ning tõuseb osasaamisse grupist-kollektiivist. See on lüürika ja paatose algus, dünaamilise joone tõus. Me võisime kogeda seda oma vabadus­sõja päevil, mil alateadvuses varjatud rahvustunne murdis esile kange­lasmeele ja kollektiivi suunas, leidis ühise dünaamilise joone.

Emotsionaalsele rahvuselamusele järgneb rahvuse tunnetamise mo­ment. Orgkollektiiv ehk ürg meie otsib loosungit ning seletust oma elamusele. Kõik katsed, seletada meie vabadussõda klassisõjana, on jooksnud liivale. Järele on jäänud ühtekuuluvuse tunnetamine rahvuse raamides, rahvuslikus kollektiivis.

Rahvusliku elamuse ning tunnetamise peale ehitavad nüüd rahva­juhid ning valitsejad. Igaüks neist tuleb oma poliitilise ja majanduse päevaprogrammiga, mille õigustamiseks ja maksmapanekuks nad püüa­vad kasutada tekkinud rahvusdünaamikat.

Nõnda näeme, et niisugune eeskavaline rahvuslus võtab nii lõp­mata palju eri värvinguid, omab niipalju eri loosungeid, kuipalju on ma­janduspoliitilisi rühmitusi. Me näeme, et rahvuselamust ja -tunnetust kasutatakse muudeks kõrvalisteks sihtideks. Rahvuselamus ja -tunnetus ei ole neile mitte kõrgeim kategooria, millele alistuksid kõrvalnäh­tused, vaid on abinõuks võimuhoidmiseks poliitikas ja majanduses.

Rahvusmõistes võime peale elamusliku ja tunnetusliku momendi eritleda veel kahte kihti. Need on: eeskavaline ehk program­miline rahvuslus ja loov rahvuslus, rahvuslus olemuselt.

Õigusega märgib Fr. Tuglas oma „Rahvusliku kirjanduse” analüü­sis (vt. Eesti Kirjandus, 1934, nr. 5), et eeskavaline rahvuslus on noorte algavate natsioonide tunnus, millest tuleb üle jõuda, et asuda praktilisele rahvuslusele. Olles põhimõttelt nõus selle seisukohaga, ei saa aga kuidagi leppida Tuglase poolt esitatud momendi hinnanguga neis küsimustes.

Tuglas on positivist. Ta ei hinda ses küsimuses küllaldasel määral relativiteeti. Mõiste ise on aga relatiivne ning dialektiline, s. o. rah­vuse kollektiivgrupp ja iga isik selles grupis mõjutavad üksteist vas­tastikku. Isik mõjutab grupi ideoloogiat, grupp aga iga üksiku isiku karakterit.

Relatiivsuse ning dialektika seisukohalt on eeskavaline rahvuslus oluline moment ning vägev relv, mida ei või nalja ega hooletuse pärast peost maha visata. Samast relatiivsusest väljudes ei ole eesti väike­rahva rahvusideaal iialgi mitte seesama, mis näiteks prantslase, inglase, venelase või sakslase oma. Seepärast ei või valmis vormeleid ja valmis vorme rahvusküsimuses võtta ilma kriitikata ja analüüsita ning nende kriteeriumide aluselt hinnata meie seisukohta.

Rahvusliku ideaali ja rahvusliku kunstipraktika leiutamises peame teadlikult arvestama rahvusmõiste suhtelisust ning dialektikat. Me näeme oma silmadega, kuidas poliitilis-majanduslikul ja riigivalitsemise alal nende mõistete mitte silmaspidamise tagajärjel on meie valitsus­aparaat, meie kultuurpoliitika ning isegi majandusprogramm moodusta­tud suurrahvastelt valmilt üle võetud retseptide järgi. Sedasama val­milt ülevõtmist näeme ka kunstides ja kirjanduses. Ometi on ilmne alaealisuse tunnus ka enese alaväärtustamine. Meheks võrsunud isik julgeb ja tahab oma elu. Öigus elule on aga primäärne inimõigus.

Eeskavalist rahvuslust varitsevad tõepoolest suured ideede karid. Tehes aga endale selgeks rahvusluse mõiste relatiivsuse ja dialektika, julgeme tähistada rahvusliku ideaali ning rahvusliku loomisega sõidu- suunda tuleviku kaartidele.

Üks ohtlikumaid karisid, millega targad ja ettevõtlikud grupid ja kollektiivi juhid meie alaealisi hirmutavad, on see, et eeskavaline rah­vuslus võib muutuda agressiivseks rahvusluseks, maade ja varade vallu­tamiseks. See võimalus sõltub muidugi rahvuse iseloomust ja rahva suurusest. Seda peame teadma.

Küsime kohe, kas on Eestis eeldusi selleks, et meie programmiline rahvuslus võiks muutuda agressiivseks. Rahva arvult? Ei. Rahva ise­loomult? Ei. Dr. O. Loorits oma teoses „Eesti rahva usund” lk. 109 kirjutab: „Vastand sellele on soome-ugrilase, keltlase, hiinlase jt. men­taliteet: ela ise ja lase ka teistel elada. Sellise passiivsuse ja heataotluse tõttu oleme pidanud ikka ja aina taganema teiste toore egoismi ja salli­matuse eest, oleme kaotanud oma määratu suure avara ja armsa Põh­jala slaavlaste suurriigile ja ise oleme kadunud ajaloo näitelava kuhugi kulisside taha.“ Aga nüüd, kui eesti rahva arv ning iseloom ei või­malda eeskavalise rahvusluse agressiivseks rahvusluseks muutumist, miks kordame siis kui papagoid rahvusliku agressiooni löökpõhjenduse rahvusluse vastu? Miks kardame rahvuslust, mis võib ainult aidata säilitada meie psühhofüüsilist olemasolu ja kultuurvormi. Enese säili­tamine olgu ometi lubatud. Aastatuhandete jooksul oleme kaotanud liigse passiivsuse pärast territooriumi ja rahva, nüüd on meil kaotada ainult oma potentsiaalne kultuur. Selle kaotamist vist kellegi huvides tahetaksegi? Meile hädaohtlikem kari eeskavalise rahvusluse mereteel on see, millest rääkisime eelpool. Nimelt, et meie maa ja saatuse juhid, arvestamata rahvuse mõiste relatiivsust ja dialektikat, kasutavad rahvuselamusi ja rahvustunnetamist oma vähemate gruppide majanduspo­liitiliste võimutsemiste jaoks. See on tõsine hädaoht eeskavalisele rah­vuslusele. Argu puudugu julgus lüüa pihta sellistele „rahvuslastele“.

Sellisele võimutsevale ja äritsevale eeskavaliseie rahvuslusele seame meie vastu uue rahvusideaali. See ideaal on: loov rahvuslus. Suur­rahvastele võimaliku ekspansiooni vastu seame ekspansiooni töös ja loomingus, töös ja loomingus oma rahvastiku karakteri kujundamise. Loov rahvuskollektiiv — see olgu meie praktiline rahvuslik ideaal! Selli­selt mõtestatud rahvusideaal olgu uus tunde- ja tunnetusväärtus, uus ülim kategooria, milliselt seisukohalt meie hindame oma ümbrust ja nähtusi.

Loova rahvuse ideaal ei räägi vastu inimsuse aatele, sest inimsus saab end ilmutada ainult loova rahvuskollektiivi kaudu, vähemalt prae­gusel ajal. Loov rahvusideaal ei tunne toorest vallutamist, vaid tunneb võistlust rahvaste vahel töös ja loomingus.

Loov rahvusideaal ei ole seotud poliitilise ega sotsiaalse korraga, looval rahvusideaalil pole karta sotsiaalpoliitilist murrangut. Loov rah­vuslus võib teostuda isegi kommunistlikus ühiskonnas. Sest ühiskonna vorm muutub, rahvas ise jääb. Me näeme tänapäeval, et isegi kommu­nistlikul Venemaal saab natsionaalne elamus ja tunnetus tunnustatavaks jõuks riigi ülesehitamisel. Ainult meie koduskasvanud internatsionalis­tid ei arvesta rahvuselamuste ja tunnetuste väärtust ülesehitavas loovas töös. Rahvuslik võitlus on osutunud vägevaks relvaks Nõukogude Lii­dus, miks ei tohi siis meie seda jõuallikat kasustada. Gruusia ja Armee­nia, Suur- ja Väike-Vene vahel on äge võistlus loovas töös. Armeenia on sisse veetud rahvusliku kapitali poolest kõige jõukam ja tehniliselt paremini varustatud osariik. Grusiinlased ei lepi sellega ning pinguta­vad kogu jõudu armeenlastelt esikoha äravõtmiseks. Nõukogude Liidu kõige parem ja kunstipärasem teater, nende oma kinnitamise järgi, on Rustaveli nimeline gruusia rahvusteater, mida juhib Abmeteli.

Kui meie tunnustame loova rahvusluse ideaali, siis ei ole meil min­git mõtet hüljata eeskavalist rahvuslust. Eeskavaline rahvuslus on selle ideaali saavutamiseks vägagi oluline ja vajaline. See selgub kohe meie rahvuskultuurilise momendi hinnangust.

Hinnangu küsimusteks oleks eeskätt see: Kas me oleme valmis nat­sioon, täiusliku kultuuriga? Kas meil on küllaldaselt rahvuslikku kokku­kuuluvust? Kas meie rahvustunne on tugev nagu prantslastel ja teistel, kel pole vaja teoreetilist rahvuslust? Kas me lõpuks omame loova rah­vusluse ideaali, mille seisukohalt võime hinnata oma sündmusi, mille võime panna oma rahvusliku dünaamika aluseks? Kas me omame kuju­liselt kindlat rahvuslikku karakterit?

Kõigile nendele küsimustele peame vastama pooliku jaa’ga. Kui me ei või vastata jaa’ga, kuidas võime siis hinnata momenti nõnda, nagu oleksime täiesealine rahvas, kel pole vaja kavarahvuslust. Just momendi hindamises on tehtud meil viga, nii valitsuse kui ka kunstide alal. Me tunneme end täisealistena, kanname prantsuse natsiooni lõuahabet, kuid oleme natsiooniks alles kujunemas ja käärimas. Vale momendi hinnang on toonud selle lõhe ja isoleerituse, mis valitseb vaimuinimeste väikese pere ja rahvahulkade vahel.

Kõiki kardinaalseid küsimusi analüüsides peame antud momenti hindama sellest seisukohast, et meie rahvuslik ärkamisprotsess ei ole mitte lõppenud, vaid on alles käimas. Meie oleme alles alguse juures. Kitsas kontsentriline ring peab avarduma selleni, et see haaraks kogu rahva. Alles siis, kui kogu rahvas, vähemalt selle teadlik enamik, kuulub ühte ja hakkab kandma loova rahvusluse mõtet, võime pidada eeskavalise rahvusluse osa enamvähem sooritatuks. Seni peab aga eeskavaline rahvuslus, mis liidab rahva rahvuslikuks kollektiiviks, kes toimib loova rahvuse ideaali järgi, määrab rahvusliku karakteri ja mentaliteedi, jääma võitlusrelvaks sama ideaali eest. Meie areneme alles. Areng on aga rohkem kui füüsiline kasvamine. Seepärast ei tohi meie eksida momendi hinnangus ega kuulutada rahvusliku kujunemise ja ärkamise protsessi enneaegselt lõppenuks. See oleks roim, mis sarnaneks sellega, kui me kuulutaksime füüsiliselt alaealise isiku enneaegu täisealiseks. Antud moment nõuab, et ka meie saaksime teadlikuks loova rahvusluse ideaalist, korraldaksime oma kultuurprogrammi selle ideaali seisukohalt. See on esiteks. Aga teiseks on see, et meie rahvusliku kokkukuuluvuse õhutamisega, uue ideaali istutamisega val­mistatakse kandepinda uuestimõtestatud rahvuslikule ehk omapärasele kultuurile. Homne eestlane saab olema teine kui tänane.

Kolm teesi rahvusküsimuse praksises peab meil olema täiesti selge. Rahvusküsimust ja rahvuslust ei või täiesti siduda sotsiaalse olu­korraga, sest rahvus on kõrgem kategooria kui sotsiaalne kord. See on esiteks: peame lahtistama rahvuse ja klassi.

Momenti hinnates peame eritlema loova rahvusluse, s. o. väärtuste loomise dünaamilisest ehk programmilisest rahvuslusest. Kui nüüd omakultuuri loomingu eritunnus peitub käsitlusviisis, s. o. vormis ja üldinimlikus seisus, mis kõige suuremal määral vastab rahvuse psüühi­kale, siis on loova rahvuskultuuri peamine ülesanne selle rahvusliku vormi leiutamine. Seejuures ei saa sugugi alahinnata seda, kui loo­mingus käsitatakse ka rahvuslikku dünaamikat, s. o. antakse teoreetilist ja programmilist rahvuslust. Muidugi mõista, et selle juures nõu­takse vormitäiust eelpool esitatud mõttes. Siin peitubki noor- ja vanarahvuslaste vastuolu ning teineteise mõttemõistmine. Vanarahvuslased näevad rahvuslikus loomingus peamiselt programmilist rah­vuslust. Nad seovad rahvuse mõiste kaasaegse sotsiaalse struktuuriga ning ei ulatu seepärast nägema loova rahvusluse pingutusi rahvus­liku vormi otsimises. Noorrahvuslus seevastu teostab oma rahvuslikku kohustust loova rahvusluse suunas, s. o. noorrahvuslus käib põhimõtte järgi: kultuuri looming olgu sisult üldinimlik, vormilt rahvuslik.

Kuna nüüd rahvuse vormimine ja natsiooni saamise ja sündimise ajal mõningad nooremasse generatsiooni kuuluvais inimestes sagedasti eitavad ja hülgavad aineid ja tendentse, mis sisuliselt suunduvad rah­vuse olu tunnetamisele ja rahvussünni ajastu dünaamika tõstmisele ning rahvuse vormimisele, siis see tahab olla väärkäsitus ja mõist­mine. Käesoleval hetkel programmiline rahvuslus olgu lubatud. Mitte üksnes lubatud, vaid see peab käima käsikäes loova rahvuslusega. Dialektiliselt mõjutavad nad teineteist vastastikku.

Seepärast ongi rahvusluse küsimus dialektiline küsimus. Kui omal ajal võidi tõdeda, et rahvuspoliitilised raamid on kitsad sellele kultuur­ühikule, mida nimetame eestluseks, siis nüüd võime nentida, et ise­seisvaks saamisega oleme avanud avara ja laia rahvuspoliitilise vormi, mida meie ei suuda veel täita.

Selle vormi täitmine olgu noorrahvuslaste edaspidine ülesanne rahvusliku ideoloogia seisukohalt. Loov rahvuslus andku sellele vor­mile sisu.

Rahvusteadvus ning kokkukuuluvus ei ole eestlaste juures veel jõudnud selleni astmeni, et ta kannaks intensiivset kultuuri loomist. Kultuuriühtluse teel võime näidata ainult arenguprotsessi. Arenguprot­sessis ei ole aga vähese tähtsusega isikud ja ideed, mis mõjustavad seda arengut.

Rahvusliku ideoloogia aluseks tuleb panna loov rahvuslus.

Rahvusriigi juhtimine seisku võimaluste organiseerimises loovaks rahvuslikuks tööks.

Henrik Visnapuu

Albumist „Korp. Sakala 1909-1934″, 1934

Allikas: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=1759

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP