RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 9. jaanuar 2013

EINAR EILAND: Eesti elustandart on Euroopaga võrreldes endiselt stabiilselt nigel

...ja teadmistepõhisest riigist on kujundatud liturgiline õhtupalvus.
Detsembri keskel avaldas inglise juhtivaid päevalehti Mail Online Euroopa elustandardi edetabeli . Eesti edastab 2010 ja 2011 elustandardi analüüsi kohaselt vaid Bulgaariat, Rumeeniat Lätit ning jääb alla isegi Leedule. Seega on lugu Eestist kui põhjala tähest osutumas müüdiks. Mis peamine, meie positsioon on sellel kohal olnud püsiv. Hoolimata meie võimutasandi retoorikast et kohe hakkame ennast kriisist välja eksportima ja meie majanduskasv on olnud Euroopa parim. Tabel kinnitab veenvalt, et kahjuks pole sellest majanduskasvust midagi tavakodanikuni jõudnud, mis elujärge parandaks, ning rahvaloenduse andmetest teame seda et väljaränne on katastroof.
Veelgi huvitavamaks muutub aga olukord siis, kui kõrvutame antud uuringu materjale Prantsusmaa juhtiva majandusajakirja Contrepoints eelmisel kuul avaldatud Maailmapanga uuringuga , mis toob välja eesti ülisuure maksukoormuse, mis ulatub 67,3 protsendini ja jääb alla vaid Itaaliale, paigutudes ühte gruppi Prantsusmaa, Belgia, Austria ja Rootsiga.
Ometigi on just need riigid Mail Onlinis avaldatud uuringu kohaselt riigid, kelle elukvaliteet kuulub euroopa parimate sekka. Sellest võib järeldada, et maksukoormus investeeritakse nendes maades suures osas elukvaliteedi ja inimvara seisundi parandamisse.
Kahjuks ei saa seda öelda Eestis toimuva kohta, sest maksukasv on Prantslaste Contrepoints-is avaldatud Maailmapanga uuringu alusel toimunud just kahe viimase aasta jooksul 49,6 protsendilt 67,3 protsendini. Kuid inimeste elustandart pole sellest maksukoormuse tõusust kuigivõrd paranenud hoolimata teadmistepõhise riigi ideaali levikust.
Eelnev tekitab küsimuse, miks me siis ei oska või pigem ei taha olukorrale reageerida? Kui võtta kõrvale veel Riigikontrolli raportid, Inimarengu aruanded ja inimkapitali väljavoolu andmeid, siis pole meil õnnestunud juba üle kümne aasta jooksul olukorrale reageerida. Kõike seda kokkuvõttes võib väita, et oleme elama asunud illusoorsesse riiki. See tähendab, et meedia ja võimutasand ei kajasta ega teadvusta enam reaalset olukorda ja kui ei kajasta reaalset olukorda, siis see tähendab et on manipuleeritav.
Või teisalt oleme jõudnud riiki, kus võimu ja meedia ülesandeks ei olegi enam informatsiooni üleandmine ühiskonda. Meedias nimetatakse seda rituaali mudeliks. Kus kõige tähtsam on rituaalist kinnipidamine ning kus ühiskond käsitleb meedias avaldatut kui rituaali ja ei plaanigi reaalsele olukorrale reageerida. Seega kinnistub ühiskonnas mõttelaad, mille kohaselt peamine on rahulolemine ja alandlikkus, sest muidu luuakse vaenu ja pahameelt nendes, kes on pandud teie üle. Seega ei olegi enam tähtis olukorrast arusaamine, vaid kindla maailmapildi kinnistamine. Seega õpetatakse uskuda vaid neid andmeid, mis näitaksid võimurituaalide paikapidavust ja edumeelsust, sest alasti kuningaid kardab ühiskond enda juhtidena näha ja see toob välja jõuetuse parimaid valida ja juhil on hea näidata, et rahvas on rumal. Rahvas ei taha aga rumal olla ja seega on pigem vait. Seda, et rahva rumaluse allikaks on vastavate infokraanide kinnikeeramine ei taheta puudutada, sest see viitab rumalusel kui võimupositsioonist erinevale seisukohale. Ehk see mis ei ühti võimutasandiga ongi rumalus ja nii oli nõukogude ajal ja on ka praegu.
Teadustegevus triivib selles ühiskonnas evangeeluimi kirjutaja rolli. Ühiskonnas õpetatakse neid evangeeliume liigitama mustadeks ja valgeteks evangeeliumiteks. Ning kuna mustad jõud võivad rikkuda kehtiva rituaalide paikapidavust ning seega seab võimu usutavuse ohtu, siis nende avaldamine on ohu allikas. Ilmselt oleme selle protsessi tagajärjel triivinud ühiskonda, kus eesmärgiks ei olegi enam olukorrale reageerida sedavõrd, et asjad lahendatud saaksid.
Näitena on meil taasiseseisvumise ajast saadik olnud probleemiks demograafiline olukord, selle tagajärjeks on haldusreformi probleemid, madalad palga, joomarlus, narkomaania jne. Inimarengu aruanded ja riigikontrolli raportid räägivad juba vaata et 10 aastat inimkapitali probleemidest. Kuid tänaseni on need probleemid lahenduseta. Seega võib väita, et probleemidega tegelemine polegi olnud eesmärgiks, sest 10 aastat on olnud piisav aeg, et lahendeid välja töötada isegi juhul kui need lahendid puuduvad. Seega oleme elama asunud illusoorsesse riiki, kus võib erinevaid probleeme küll tuvastada, kuid reageerida nendele enam ei suudeta sest see ei kuulu liturgilise kombetalitluse hulka.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP