RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 15. jaanuar 2013

ÜLO VOOGLAID: Rahvakogust

Saada sõbrale
Internetis ringleb mitu aadressi, kuhu saaks kirjutada selleks, et riiki paremaks teha...Sellist kirjutamist on ette nähtud kutsuda kodanikuaktiivsuseks. Usun, et paljudel võib tõesti tekkida mulje, et rumalustele osundamise ning ohtlikele aktsioonidele vastu seismisega muutub ühiskond ja elu selles ühiskonnas paremaks. Ühiskonnas orienteerumiseks vajalikust haridusest, infost ja kogemusest ilma jäetud inimestel ei jää muud üle kui haarata kasvõi õlekõrrest... Pole ju enamikule meist sugugi ükskõik, mis Eestist edasi saab.
Oluline oleks eristada seda, mis on olemuslik ja mis on nähtumuslik.
Materiaalses maailmas on võimalik muuta seda, mida oleks vaja muuta. Kui mingi polt või post on liiga pikk, siis võib ülearuse osa maha saagida ja ongi korras. Uute asjade või tehniliste süsteemide loomine nii lihtne ei ole. Leiutusele järgneb katsetamine eri oludes ja olukordades, kauni vormi leidmine, rakendusvaldkondade otsimine, võimalik et ka patendi fikseerimine, katsetootmine jms. Hinnangu saab mingile asjale tuletada uue asja tegeliku otstarbe, hinna ja kvaliteedi seoste alusel.
Seejuures on ehk eriti oluline täpsustada, et kvaliteet on VASTAVUS mitte ainult tarbija vajadustele ja standarditele, vaid ka kultuuristereotüüpidele, ideaalidele, tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele jne. Materiaalses maailmas pole raske vahet teha, mis on korras ja katki, hea ja halb, sobiv ja sobimatu...

Mittemateriaalses maailmas ei ole otsene muutmine võimalik. Kultuuris ja ühiskonnas ja selle alasüsteemides (perekonnas, kogukonnas...) ning elementides (isiksuses) on võimalik lõhkuda päris kerge vaevaga, aga arenguna (täiustumise suunas toimuvate muutuste järjepidevaid jadadena) käsitatavaid muutusi on võimalik esile kutsud üpris suurte süsteemsete pingutuste abil.
Ühiskond, nagu ka selle alasüsteemid ja elemendid funktsioneerivad, muutuvad ja arenevad loodusseaduste, ühiskonnaseaduste ja mõtlemisseaduste kohaselt. Kõik need seadused on objektiivsed (toimivad inimese tahtest sõltumata) ja avalduvad seaduspärasustena. Inimesel on võimalik neid seadusi ning nende avaldumise seaduspärasusi tundma õppida, neist hoolida ja neid arvestada või ignoreerida.
Inimesed, kes tahaksid midagi muuta, peaksid andma endale aru, et iga muutusega võivad kaasneda nii tulemused kui ka tagajärjed. Muuta võib midagi alles siis ja ainult siis, kui me suudame küllalt täpselt ette näha ja arvesse võtta muutusega tõenäoliselt kaasnevaid tulemusi ja tagajärgi. Nii tulemused kui ka tagajärjed võivad ilmneda kohe ja hiljem, lokaalselt ja globaalselt, otse ja kaudselt, oma eripäraga eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel.

Eesti juhtkonda võib küll kurdiks nimetada, ega tegelikult kuulevad kõik seal päris hästi. Häda on selles, et nad enamasti

  1. ei saa aru sellest, mida räägitakse (osalt seetõttu, et ei tea nende sõnade tähendust, mida arutlejad kasutavad, aga osalt ka seetõttu, et neil ei ole tervikpilti, mille abil saaks hoomata juttude mõtet ja ettepanekute tähendust);
  2. ei pea oluliseks arvestada seda, mida väljaspool siseringi arvatakse või räägitakse;
  3. teenivad oma erakonna rahastajaid, kes peavad eesmärgiks raha teenimist ja käsitavad inimesi, olenemata mingist erakondlikust kuuluvusest või elukohast, oma eesmärkide saavutamise vahenditeks;
  4. ei kujuta ette, millest sõltub ühiskonna funktsioneerimine, muutumine ja areng;
  5. ei tea, mida oleks vaja juhtida ja mida ei või juhtida;
  6. ei kujuta ette, millistel eeldustel oleks üldse võimalik midagi juhtida, valitseda, hallata, sidustada...
  7. muretsevad enda (oma erakonna), mitte rahva heaolu pärast;
  8. ei taha mõeldagi sellest, et õigusega otsustada kaasneb kohustus vastutada;
  9. ei tea, mida oleks vaja juhtida ja millistel eeldustel oleks üldse võimalik midagi juhtida;
  10. loodavad, et neil õnnestub varjata seda fakti, et nad on võimule sokutatud põhjendamatult;
  11. arvavad, et valede varal on võimalik võimul püsida ka ilma diktatuurita;
  12. usuvad, et on karistamatud.
Tasapisi hakkab üha rohkem inimesi taipama, et petuühiskonda ei saa (ei või!) täiustada! Täiustada saab seda, mis on põhimõtteliselt hea, õige, õiglane ja vajalik, aga milles on veel mõningad puudused.
Nüüd oleme näinud ja ka kogenud, milleks on suutelised professionaalse ettevalmistusega ajupesijad.

Küllap oleks vaja märgata ja võtta arvesse, et Põhiseadusega on kõigil küll õigus valida ja olla valitud, aga praktikas pole valdaval enamikul võimalik neid õigusi kasutada, sest ei ole iseseisvalt orienteerumiseks ja otsustamiseks vajalikku ettevalmistust. Eesti rahvaharidus lonkab endiselt kõiki jalgu.

Praeguses rahvakogu-kampaanias oleks otstarbekas koostada loend kõigest sellest, mis on Eestis ja ka Euroopa Liidus (mille sees me, tahes-tahtmata, oleme)
  • hästi ja teha jõudumööda ettepanekuid selle hoidmiseks, tugevdamiseks, kindlustamiseks..., mida oleks vaja hoida,
  • puudu ja oleks vaja lisada;
  • ülearu ja millest oleks vaja võimalikult kiiresti vabaneda..
Seda, mis on kehvasti, muuta ei saa; võimalik oleks muuta selle põhjuseid (kausaalsete ja funktsionaalsete tegurite süsteemi), aga see oleks ju siis vaja avastada ja süsteemiks põimida ja avalikustada. Siis oleks vaja ühiskonna-alaseid uuringuid. Paraku vaagub Eestis ühiskonnateadus praegu hinge. Hädapärast saaks selles olukorras edasi liikuda ka ekspertide abil, kes on leitud delphi meetodil ja keda ka rakendatakse hindamiseks, otsinguteks ja prognooside loomiseks Delphi soovituste kohaselt.

Tänaseks on olukord selline, et Eesti ühiskond on edasisidestamata ja seega ühtlasi tagasisidestamata, so juhitamatu.
NB! Kõne all on Eesti tulevik, mitte need viis küsimust, mis on millegipärast seatud "jääkeldri protsessi" aluseks. Praegu ei ole põhjust nende hurjutamiseks, kes saavad aru nii selliste kampaaniate abil võimalikust ja ka sellest, mis kampaaniate abil võimalik ei ole. Vaja on ka asjatundlike, kohusetundlike ning vastutustundlike isikute sisulisi analüüse ning terviklikke mõttekonstruktsioone ühiskonna alternatiivide leidmiseks ning näitamiseks. Sellise ülesande täitmine on haritlaskonna kohustus.

60-ndate aastate algul koostati ÜRO abiprogramm SWOT Aasia ja Aafrika vähearenenud rahvaste aktiviseerimiseks. Nende inimeste aktiviseerimiseks, keda polnud keegi veel tõsiselt võtnud ja kellelt mitte keegi polnud kunagi midagi küsinud, selline protseduur sobis. Eestis hakati seda meetodit rakendama uurimiseks... ja rikuti hea meetod ära. Sama võib juhtuda ka nn rahvakogu jt aktiviseerimiseks mõeldud meetoditega.

Kes oleks võinud veerand sajandit tagasi arvata, et Eestis võib olukord minna selliseks, et ühiskonnas on kujunenud usalduskriis, mida valitsus ja Riigikogu siluda ei suud?
Selle asemel, et avastada, sõnastada ja avalikustada usalduskriisi põhjused, otsustas presidentuur rajada veel ühe "ettepanekute esitamise võimaluse"...
Pole kahtlust, et mida kauem üritab riigi juhtkond surrogaatvahendite abil edasi tegutseda, seda rängemaks kukkumine kujuneb. Aeg-ajalt on juba kõlanud arutlusi revolutsioonist.
Revolutsioon tekib siis, kui vastuolu varem koostöös olnud rahvakihtide vahel muutub talumatuks ja need, kelle arvel on valitsev ladvik rikastunud ning liugu lasknud, ei ole nõus kauem kannatama ja lakkab kartmast. Nii oli ka 80-date aastate lõpus. Looduse, inimeste tervise, kultuuri ja kultuuriväärtuste, sh emakeele arvel ei lase eestlased kedagi väga kaugele minna...
Ühiskonnas pühib revolutsioon minema nii saasta kui ka suure osa sellest, mida oleks olnud vaja hoida. Revolutsioon on meeleheitele aetud inimeste meeletu käitumise ilming. Euroopas võib puhkeda revolutsioon, kui privilegeeritud ringkonnad sulgevad end üha enam isoleeritud kastidesse, jätkavad "pankade päästmiseks" nimetatud aktsioone, raha kantimist oma taskutesse ja üritavad teha nägu, et nad tegelikult teenivad rahvast..., on asjatundlikud ja töökad (ei puhka ei päeval ega öösel, ei suvel ega ühelgi teisel aastaajal).

Igaüks võiks ju ise vaadata, milline osa Eesti elanikkonnast elab probleemses valikusituatsioonis ja milline osa absurdses sundsituatsioonis? Miks? Igaüks võiks ise vaadata, milline osa riiklikust regulatsioonist suurendab elanikkonna heaolu ja kindlusetunnet, millele tänu oleks perekondadel võimalik sünnitada ja kasvatada lapsi.
Olgu lisatud, et inimeste aktiivsus ja vastutustunne saab kujuneda vaid läbi otsustamise (reaalse, mitte mängulise!) ja otsustamine on võimalik vaid valikusituatsioonis. Eestis seda võimalust enam peaaegu ei esine.

Need inimesed, kes on püüdnud jälgida sündmuste käiku Eestis ja ka teistes maades, need on loodetavasti märganud, et lisaks heale tahtele on riigi muutmiseks vaja veel üht-teist.

Arutleme nüüd produktiivselt, mida oleks vaja ja võimalik ette võtta.

Vaja on:
1) aduda PROBLEEME (vastuolusid tegeliku ja vajaliku olukorra vahel (nagu ka tegelike ning vajalike olude ning vajaliku ja tegeliku situatsiooni vahel) ) ja nende põhjuseid (sageli ka põhjuste põhjuseid) nii staatikas kui ka dünaamikas,
2) leida meetmete süsteem nii kõigest sellest vabanemiseks, mis on seni takistanud Eesti ühiskonna rajamist siin elavatele inimestele elamisväärse elu keskkonnaks kui ka selle loomiseks, mis ikka veel puudub;
3) pidada meeles, et efektiivne saab olla vaid süsteemne tegevus; juhuslikult, "peldikuseina meetodil" , ei ole võimalik riiklikke arengustrateegiaid luua;
4) aru saada, et meie eesmärgiks ei ole muutused; muutused saavad olla kvalitatiivselt parema ühiskonnakorra saavutamise vahendiks (Kujutlus sellest eesmärgist oleks vaja läbi arutada ja omaks võtta enne vahendite otsimist ja arvestada, et miski saab muutuda vahendiks vaid eesmärgi suhtes);
5) tuletada meelde 3+5 reegel, mille kohaselt on inimesed juba vähemalt paar tuhat aastat keerulistes olukordades mõelnud ja tegutsenud;
6) uskuda, et veel ei ole kõik kadunud, et rahvuslikud aated ja ideaalid võimaldavad koguneda jõuks, mis suudab ja tahab asuda taas rahva ette ning juhtida vabanemist nii võõrastest vaenlastest kui nende kannupoisteks langenud jõududest.

Ootustega kooskõlas olevate tulemusteni jõudmiseks peab olema
  1. ootus;
  2. tahe, mis sunnib selja taas sirgu ajama;
  3. eesmärk (kujutlus tuleviksust, mille saavutamiseks otsustatakse rakendada tahe);
  4. koostöövõime;
  5. liidrid, keda on võimalik uskuda ja usaldada;
  6. organsatsioon kestva ja süsteemse tegevuse korraldamiseks.
Sellised ettepanekud, et viia osa asutusi Tallinnast kuhugi mujale... on lihtviisil rahva lollitamise võtted. Põhimõtteliselt tõepoolest ei pruugi kõik asutused asuda pealinnas, aga Eesti kidumise PÕHJUS on muus. Ka meie päevil ei hakka orkester paremini mängima, kui moosekandid üksteis suhtes teistmoodi istuma panna.

Jõu allikaks on alternatiivid.
Hindade kiire tõus tähendab meie tingimustes ühtlasi sama kiiret elatustaseme langust. Milliseks kujuneb olukord märtsis?

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP