RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 7. jaanuar 2013

Indrek Neivelt: lubatud maailmalõpp jäi ära, aga vana asemele võiks uus maailm tulla küll

Indrek Neivelt
Indrek Neivelt
Foto: Ilmar Saabas
Ühiskonna mudel, mida praegu Eestis ja mujal Euroopas viljeldakse, ei ole elujõuline – see peaks küll juba selge olema.
Mõeldes alanud aastale, on selge, et meid mõjutavad suuresti sündmused Euroopas. Kuidas saavad kriisiga hakkama Itaalia ja Hispaania? Kuidas käitub Euroopa Keskpank? Kas Kreeka majandus stabiliseerub või langeb edasi? Kuidas saab hakkama Prantsusmaa? Mida tähendavad valimised Saksamaal kogu Euroopale? Kuidas ja kui kiiresti käib võimu tsentraliseerimine Euroopas?
Eestis pakuvad kõige enam arutlust kaks teemat: kuidas lähevad kohalikud valimised ja kas praegune poliitiline koalitsioon peab vastu või on oodata selle lagunemist. Need on küsimused, mis meie elu uuel aastal lühiajaliselt enim mõjutavad.
Stagnatsioon Euroopas jätkub ja analüütikute konsensuse järgi pole majanduskasvu 2013. aastal mõtet oodata. Minu arvates ei maksa majanduskasvu puudumist üle dramatiseerida.
Ei saa vaid paremaks minna
Euroopal on praeguse taseme hoidmine tänapäeva globaalses konkurentsis juba suur saavutus. Ei saa ju kaugushüppajalt, kes kaheksa ja pool meetrit hüppab, nõuda, et ta igal aastal kaks-kolmkümmend sentimeetrit juurde paneb. Vahel on ka samal tasemel püsimine suur saavutus, milleks tuleb palju asju teistmoodi teha ja kõvasti töötada.
Selline pealtnäha paigalseis Euroopas aga ei tähenda, et Eesti majandus ei või kasvada. Küll aga tähendab see kõikidele tootjatele hinnasurvet – kui turg ei kasva, kasvab konkurents ja sellega seoses ka hinnasurve.
Meie elektrihinna tõus on siin justkui teiselt planeedilt ja konkurentsivõimele kaasa ei aita.
Pigem näitab see segadust Euroopa Liidus. Elektri hind peab olema sama kõrge, kui on mujal Euroopas. Et ei oleks ebatervet konkurentsi riikide vahel.
Samal ajal − tulenevalt Eesti kaugusest Euroopa keskusest on meie transport sinna kõige kallim. Siin ei ole võrdsus printsiibiks. Oma lennufirmale aastas kümmekond miljonit eurot peale maksta ei tohi, küll aga on Euroopas miljardeid raudtee ehitamiseks. Või miks on meie viletsatel maadel põllumajandustoetused väiksemad kui viljakama maaga Lääne-Euroopa riikides?
Seda nimekirja ebaloogilisustest võiks jätkata. Ajalugu on tõestanud, et mida rohkem on näiteid sellisest ebaloogilisest majandamisest, seda vähem see süsteem vastu peab. Euroopa nn võlakriis ei ole tegelikult mitte põhjus, vaid tagajärg. Kuni ei tegelda põhjustega, vaid “võidetakse aega”, probleemid ainult süvenevad.
Aga Euroopas on rikkust palju ja selline venitamine kestab kindlasti ka 2013. aastal, miks mitte veel kolm või viis aastat.
Kuhu me selleks ajaks välja jõuame, pole mõtet ennustada, sest suunda ega eesmärki ju ei ole.
Iga riik kisub vaid tekki enda poole ja nn Euroopa asja aetakse vaid nii palju, kui palju on hädavajalik süsteemi elushoidmiseks. Ideedest ei räägita enam kuigipalju. Jäänud on üksnes pragmatism.
Toimub trendide murdumine
Kui ennustame tulevikku, siis eeldame seniste trendide jätkumist. Kui me aga vaatame viimasel neljal-viiel aastal toimunut, võime pigem öelda, et toimub trendide murdumine.
Majanduskasvul baseeruv süsteem tõrgub töötamast. Vaatamata riikide võetud suurtele võlgadele, ei taha Euroopa majandus kasvada. Sest nõudlus ei kasva. Nõudluse kasvu ei ole peamiselt seetõttu, et elanike arv ei kasva ja olemasolev heaolu on muu maailma omaga võrreldes väga kõrge.
Vaatamata pidevale kärpimise ja püksirihma pingutamise juttudele, kasvavad paradoksaalselt riikide võlad ja ka ... inimeste vööümbermõõt.
Arenenud maade üheks olulisemaks probleemiks on saanud ülekaalulisus, mis omakorda tekitab terviseprobleeme ning koormab tervishoiusüsteemi ja selle kaudu meid kõiki.
Tuleme majanduskasvu juurest tähtsama teema ehk inimese juurde. Inimeste eluiga kasvab ja see on ka üks põhjus, miks iive on Euroopas positiivne.
Kahjuks ei näita iive lõplikku tõde, sest eluea pikenemine parandab iivet.
Parim näitaja sündimuse kohta on ikkagi see, mitu last on ühe sünnitusealise naise kohta. Ka Eurostat ütleb: minimaalseks näitajaks, et toimuks rahva “taastootmine”, peetakse kordajat 2.1.
Kui vaadata Eurostati tabelit, siis selgub, et viimase kümne aasta jooksul on see koefitsient olnud 2.0st suurem mõned aastad Prantsusmaal, Iirimaal ja Islandil.
Seejuures üle minimaalse vajaliku ehk siis rohkem kui 2.1 on Euroopa riikidest olnud vaid Islandil kolm aastat. Eestil on see näitaja viimastel aastatel olnud 1.5–1.6 ehk veerandi võrra vähem, kui oleks vajalik.
Euroopa riikide hulgas on ainult ühel väikeriigil olnud tegelik sündimus suurem kui minimaalselt vajalik. Teised riigid elavad kõik immigrantide arvelt. See süsteem, mida me Euroopas praegu viljeleme, ei ole ju jätkusuutlik.
Kas täidame põhiseadust?
Osalesin novembrikuus presidendi kärajatel ja imelikud mõtted tulid pähe. Me valmistume selleks, et tulevikus on Eestis vähem inimesi kui praegu, ja saame aru, et peame oma kulusid veel kärpima. Kärpima koolivõrku. Liitma valdasid. Kärpima haiglavõrku. Kärpima ja kärpima. Sest mis sa ikka saad teha, kui meie sündimus on madal ja lisaks lähevad inimesed Eestist ära.
Soome tööturg on meile lahti olnud ainult veidi rohkem kui kuus aastat, Saksamaa oma poolteist aastat. Suure tõenäosusega võib väita, et samade trendide jätkumisel läheb lähima kümne aasta jooksul Soome ja mujale Euroopasse tööle u 100 000 inimest.
Mis saab siis meie sotsiaalsüsteemist? Kes hoiab lahti teed ja hoiab soojas muuseumid? Ja kas sellise rahvastiku liikumise tõttu kümne aasta pärast meile kahekümneks aastaks kinnisvaralaenu veel antakse? Sest ka kinnisvaraturg töötab kasvule.
Rahvastikuteadlased kasutavad viimase kahekümne aasta rahvastiku muutustest rääkides üha rohkem võrdlust Põhjasõjaga, katkuga või Teise maailmasõjaga koos küüditamistega. Koledad võrdlused.
Aga tundub, et meile, eestlastele, see süsteem, mis on kombinatsioon demokraatiast, liberaal-
sest vabaturumajandusest koos “tööjõu vaba liikumisega rikkamatesse riikidesse”, ei sobi.
Jüri Raidla tuletas meile samas kärajatel meelde põhiseadust ja selle mõtet. Põhiseaduse esimene paragrahv ütleb, et Eesti on iseseisev ja demokraatlik vabariik. Preambulis on öeldud, et Eesti riik “peab tagama eesti rahva ja kultuuri säilimise läbi aegade”.
Kakskümmend aastat on näidanud, et kui ei juhtu ime, siis praeguse süsteemi ja praeguste trendide juures me püsima ei jää. Me ei suuda täita põhiseaduse preambulis pandud eesmärki.
Kui eesmärki ei ole võimalik täita, siis on kaks lahendust − kas muuta eesmärki või teha midagi teistmoodi.
Kolmas võimalus on jaanalinnu kombel pea liiva alla peita ja jätkata vanaviisi ning olla kümne aasta pärast veelgi hullemas olukorras.
See ühiskonna mudel, mida Eestis ja mujal Euroopas praegu viljeldakse, ei ole jätkusuutlik. Eriti keeruline on see väikestele ja vaestele Euroopa Liidu riikidele nagu Eesti, Läti ja ka Leedu.
Uus maailm alaku igaühest
Meie põhiseadusest tulenevad ülesanded on oma vastandlikkuses võrreldavad Estonian Airile pandud ülesannetega. Tuletan meelde, et Estonian Airilt nõudsime lendamist igasse Euroopa suurlinna ja kasumi teenimist. Veidi aja pärast selgus, et mõlemat ei saa.
Kas poleks aus enda käest küsida, kumb on meile tähtsam − kas praegune mudel koos tööjõu vaba liikumisega või rahva ja kultuuri säilimine? Ja kas ei peaks ka Euroopa oma väärtusi ümber hindama?
Esmapilgul tundub, et väga pessimistlik lugu sai aasta alguse puhuks. Kui aga mõelda positiivselt, siis – me ei taha ju, et siin maal elu ära kaob. Muutus peab algama meist igaühest, ja mida varem, seda parem.
Lubatud maailmalõpp jäi ära, aga vana maailma asemele võiks uus maailm tulla küll. Ja uus maailm algab meist endist, mitte Kreekast või Prantsusmaast.

Allikas: SIIN

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP