RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 29. jaanuar 2013

MARTIN HELME: Eurofödede viimane sild

Saada sõbrale
Õhtulehe kolumn
Konservatiivne Rahvaerakond
Elame tõepoolest hirmutavas videvikutsoonis, kui vana-aasta õhtu satiirisketš president Ilvesest leiab juba mõned nädalad hiljem presidendi enda poolt õndsas süüdimatuses järele tegemist päris elus. Reaalsus on jaburam kui fantaasia. „Thabagu meid kasuõi uäljasuruemine, aga khuni see on lääneliku aruenemise thunnuseks, me ei peathu. Eesti arueneb lõpuni.“ „Khui mõnele see ei meeldi, kas thahauad nad siis taandaruengudt?“
Postimehele antud intervjuus paljastab Ilves end taas kord võõrvõimu häbenematu teenrina, kinnitades, et Eestile on kasulik, kui me pooldame Euroopa Ühendriikide loomist. Samas on president mures, et keskmine eestlane on liiga juhm ja manipuleeritav mõistmaks, mida kujutab endast föderaalne Euroopa ja kui hea see ikkagi on. Ilvese jutust jääb kõlama ehe kosmopoliitse vasakpoolse hoiak, mille kohaselt tuleb kirglikult võidelda kõigi riikide huvide eest välja arvatud sinu enda oma. Võib-olla on tema probleem selles, et ta küll teab, kellelt ta saab raha oma Ärma skeemile ja Evelini kleitidele, aga ta ei tea jätkuvalt, mis riik on talle oma?
Põhjus, miks laiem avalikkus ei saa täpselt aru, mida kujutab endast föderaalne Euroopa, peitub loomulikult eurofödede enda tegevuses. Olles aastakümneid üritanud euroopa rahvastelt jupi kaupa iseseisvust kätte saada oma tegelikke eesmärke eitades ning varga kombel vassides ja udutades, on nad loonud olukorra, kus ühelgi sõnal pole enam kindlat, selget, üheselt mõistetavat tähendust. Eriti käib see sõnade nagu suveräänsus, föderalism, unitarism ja teiste riiklust defineerivate terminite kohta. Et varjata oma tõelist eesmärki, oli vaja euroopa rahvastele aastakümneid pakkuda retoorikat, mis kardinaalselt erines tegelikkusest. Ilves on terve oma poliitilise karjääri jooksul olnud euroudu peapasun Eestis, kui talle ei meeldi, et juhmid matsid ei suuda ühitada end föderalistideks nimetavate unitaristide propagandat ja euroliidu tegelikku olemust, siis vaadaku peeglisse.
Aga nüüd ei ole eurofödedel enam vaja eesmärki varjata, sest ollakse veendunud, et pöördumatuse punkt on läbitud. Võib-olla juhtus see Lissaboni lepinguga, võib-olla ESM-iga, võib-olla siis, kui referendumi EI-d ei tähendanud enam üheski riigis midagi. Võimalik, et oleme jõudnud praegusesse seisu kõigi nende otsuste kumulatiivse tulemusena. Jäänud on ületada veel viimane sild, et jõuda välja sinna, kuhu algusest peale on soovitud jõuda: tsentraliseeritud, unifitseeritud, harmoniseeritud, rahvusteta ja rahvavõimuta euroimpeeriumisse. Nimetage seda kuidas tahate. Euroopa Ühendriigid, föderaalne Euroopa, või eriti kahepalgeliselt, nagu Barroso - rahvusriikide Euroopa. Terminitel pole nagunii enam mingit sisu ega tähendust, loeb see, mis päriselt on.
See sild on eelarve ja maksu sild.
Pole võimalik ehitada impeeriumit, kui sa ei kontrolli provintse. Provintside kontrollimise võti on selle käes, kes hoiab enda käes rahakotti. Lääne tsivilisatsiooni olulisimad revolutsioonid on toimunud tüli tõttu selle üle, kes määrab maksude suuruse ja kes kogutud raha kulutamise. Euroopa Liit on vaikselt aga kindlalt liikunud ühisturu jutu varjus järjest sügavamale liikmesriikide eelarvetesse. Kõige otsesemalt toimub see mõistagi eurotoetuste kaudu, mida meilgi rumala entusiasmiga pidevalt millegi positiivsena välja tuuakse, mõistmata, et euroraha soodustab sinu sõltuvust, kahjustab konkurentsivõimet ning suunab vahendid valdkondadesse, mis ei ole olulised mitte eestlastele, vaid euroliidu tuumikule, pannes samas tohutud summad kaasfinantseerimise ja ülalpidamise alla kinni. Riikide eelarvetesse on end sisse pressitud ka järk-järgult maksude kaudu. Aktsiiside alampiirid, rohelised maksud, käibemaksu reeglid - kõik see võis ju alguses tunduda tühise osana eelarve mahust, kuid on tänaseks kasvanud väga suureks ning piirab kõigi liikmesriikide parlamentidel eelarvete kujundamist märkimisväärselt. Liikmesriikide eelarved teenivad Brüsselit ka selle kaudu, et absoluutne enamus kogu 150 000 leheküljelisest seadusandlusest, mida Euroopa Liit on meile kohustuslikuks teinud ja mille administreerimine hinnanguliselt neelab umbes 5-6 protsenti SKP-st (seda on kolm korda enam, kui meil läheb kultuurile või riigikaitsele!), käib liikmesriikide ametkonna kaudu, mis mõistagi on kohaliku riigi eelarvel. Niisiis on juba praegu kogu eelarve ja maksusüsteem rangelt raamistatud euroliidu poolt. Ent sellest ei piisa. Nii nagu ei piisa sellestki, et EFSF ja ESM kuritegelike skeemide kaudu saduldatakse liikmesriikide eelarved ja maksumaksjad aastakümneteks andamimaksetega, mis moodustavad õhku ahmima panevad summad. Kõik see on Ilvese taolistele impeeriumi ehitajatele ja rahvavõimu põlguritele ikkagi liiga kohmakas ja vaevaline. Vaja on võtta lõplik ja täielik kontroll ning tehakse seda euroliidu fiskaaluniooni, kahekohalise europarlamendi, europresidendi otsevalimise ja komisjoni ametissenimetamisega europarlamendis.
See võib olla hea plaan sakslastele, võib-olla isegi prantslastele. See võib olla meelepärane areng komisjoni aparatšikutele ja teistele paadunud eurokatele. Aga see ei ole hea Eestile. Eesti jaoks tähendab see rahvuse hävingut käegakatsutavas tulevikus. Lisaks majanduslikku viletsust ja teiste almustest elamist järgnevateks kaheks-kolmeks põlveks.
Ükski eestlane pole sellisele plaanile mitte kunagi mandaati andnud. Seda pole ka muide küsitud. Ükski teine rahvas euroliidus pole samuti millekski selliseks mandaati andnud. Euroliiduga on alati liitutud kinnituste saatel, et suveräänsus säilib teisel kujul, et riikide liit ei muutu liitriigiks, et kohalikud otsused jäävad alati koha peale. Nagu öeldud on see alati küüniline vale olnud, aga selle vale najal on saadud rahvastelt mandaat liitumiseks. Kui euroliit tahab selle lubatud retoorika asemel hakata kehtestama sügavamalt lõimunud riiklust, vajab nii liit kui kõikide riikide valitsused uut mandaati referendumi näol. Meil peavad olema selged tingimused laual ja läbi arutatud ning siis tuleb rahvalt küsida: kas olla sellises koosluses edasi või astume välja? Mina olen kindel, mis vastuse eesti rahvas annab. Kui euroühendriiklased usuvad, et ma eksin, siis nõustuks nemadki uue referendumiga. Kui nad aga usuvad, et mul on õigus, ei tohiks nad euroühendriike üldse edendada.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=5121&lang=est

2 kommentaari:

Anonüümne 29. jaanuar 2013 08:49  

ilvese intervijuu CNN'i ajakirjanik Zakariale näitab ju ilmselgelt demagoogia kõrgtaset.ilves räägib pm 4 minutid pinnapealset soga ja saatejuhi ilme peegeldab nägu:"what is your point mr.President!", sel juhul on tõsiselt raske loota mingi poliitilise- suuna või käitumismalli muutust tulevikus.
Ja pane edasi Martin! Sa võiks Eesti poliitikutele mingeid tasuta kursusi korraldada - aga huvitav, kas see rööv mentaliteeti muudaks neis:D ???

Anonüümne 29. jaanuar 2013 10:29  

President Ilves ei mõista,et aidates oma "suuri" sõpru,tõmbab ta endale vee peale. Mitte nii otseselt aga poliitikas pole sõbrad tihti need,kellena nad end esitlevad.
Paljudel on omad plaanid,mis realiseeritakse alles siis,kui demoraliseerimis protsess on oma lõppfaasis, kus vana kord laguneb ja asemele tuuakse uus kord.Kus kõik alluvad Suure Venna tahtele ja endised kaasajooksikud kõrvaldatakse. Me oleme seda juba ajaloos näinud ja ikka elame eitamise faasis. Õnneks üha enam inimesi hakkab aru saama ja ärkama ning mõistma,et midagi on väga valesti.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP