RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 20. september 2013

Eesti intellektuaalid otsivad ettekäänet oma rahvuse salgamiseks.

Äärmiselt kahju on kasutada sõna "intellektuaal" kontekstis, mis on ilmselgelt hukkamõistev. Paraku on nii, et just liigne mõtlemine e. ülemõtlemine viib kõige hullemate tagajärgedeni ühiskondlik-poliitilises elus.

Kui taluperemees mõtleb vabal ajal igapäevase toidu peale ja selle peale, kuidas peret ülal pidada, talveks valmistuda. Kui töömees mõtleb aamades kategooriates oma tööpingi taga või kellut seina pidi kraapides.
Intelligent vabal ajal mõtleb maailma õigluse peale. Kuid teeb seda oma silmapilude laiuse, ajukäärude arvu ja vaimsete arusaamade kohaselt, mis mõnikord on madalad-madalad, ahtakesed-ahtakesed ja mõnikord kõvasti kiiva kistud isikliku egotsentrismi, omaksvõetud tähelepanu vajaduse ja/või võimuiha tõttu.

Seetõttu sünnivad teooriad utoopilistest maailmakordadest, vajalikest reformidest, revolutsioonide paratamatusest ja inimeste ümberkasvatamise vajadusest. Oluline ei ole neile siis asjade loomulik liikumine vaid oma teooriatele tõestuse otsimine ning vahetevahel nn "väärarengute" väljalõikamine "ebaloomulikust ja ebaõiglasest" maailmast.

Alkohol on teatavasti tarkade inimeste jook ja lollile lubamatu luksus. Intelligentsus on samuti nagu alkohol - see võimendab inimese vaimses sisemuses valitsevaid häid ja halbu omadusi. See puudutab nii tema empaatiavõimet, maailmavaadet kui muud elu. Mida madalamate kirgede käes vaevleb intelligendi vaim, seda jubedamad teooriad sünnivad ta hallolluses. Ja vastupidi. Kuid on nende arengute ja sisetunnetega kuidas on, ent enamalt jaolt sünnivad selles teooriad selliselt, et vajavad elluviimiseks ühel või teisel moel loomuliku arengu peatamist, teisele teele juhtimist ja teatud laadi vägivaldset tõuget.

Maailma kõige õelama ideoloogia - populismist punduva marksismi-leninismi mõtlesid välja samuti intellektuaalid. Mitte põllumees adra taga või kangur kedrust näppides vaid jõudeelus külitav filosoof. Nende poolt on välja mõeldud ka kõikvõimalikud revolutsioonilised ideoloogiad, maailma ümberkorralduslikud utoopiad jms.

Vasakpoolsed, sotsilaistliku ja sotsiaaldemokraatliku maailmavaatega intellektuaalid asusid Eestis võimule kuulekate venemaa sülekoertena 1940. aastal, reetes nii Eesti riigi kui rahvuse huvid.
Tõsi - üks kord kogunesid meie intellektuaalid, et loomeliitude pleenumil (1988) tõsta rahva ette küsimus ühiskonna demokratiseerimise vajadusest.
Ning nüüd kogunevad intelligendid taas, et Tallinna visioonikonverentsil arutada - kuidas saaks viisakalt eemalduda rahvuslusest kui nähtusest, sest ülemaailmse globaliseerumise, unifitseerimise ning euroopaliku sotsiaalse sulatusahju ühisvormi ei sobi RAHVUSLUS oma eripäradega ja rahvuslusele omase rahvusliku uhkusega. Pealegi Euroliit seda va rahvuslust samuti oma liivakasti ei taha.

Oma eeltoodud ütlustega ma siiski ei tahaks laskuda äärmusvasakpoolsete näidiste manu Aasia riikidest (Hiina, Kambodža), kus just sellise ülemõtlemise vastu otsustati tinakuulide ja kirgaste-kõplade-keppidega minna. Oli inimesel prill nina peal - piisas, et pea lõhki lüüa.

Ma tahan pigem üles kutsuda sellele, et hoiaksite rahvuslikke väärtusi, oma rahvuslikku kultuuri ning oma rahvusriiki. Hoidkem ja armastagem seda. Eesti riik on ainus, mis meil siin maamunal on. Siin on ainuke territoorium, mis kuulub meie rahvale. See on ainuke kant, mida me saame oma kultuuri ja -vaimuse säilitamiseks kasutada, kui me seda vaid soovime.
Ärgem häbenegem siis oma soovi, et just Maarjamaa oleks see kant, kus eesti keelele ja eesti meelele on antud EELISõigus kõikide teiste kultuuride ees.

Anar Rand
BHR
 
Allikas: SIIN

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP