RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 28. september 2013

Toomas Alatalu: Putin pani Iisraeli pommi lauale


Toomas Alatalu on rahvusvaheliste suhete lektor Tallinna ülikoolis
26.09.2013 07:42
Eelmise nädala suursündmus (ja ühtaegu ka näide sellest, kuidas meedias võib kokkulepitult midagi kajastada või kajastamata jätta) oli Venemaa presidendi Vladimir Putini 19. septembri avaldus "Valdai klubis": "Tuletan üksnes meelde, et keemiarelv ilmus Süürias kui vastukaal Iisraeli tuumarelvale."
Väite alguse iroonia tuleneb sellest, et Iisraeli tuumarelv (nagu mõned muudki Iisraeliga seotud asjad) on aastakümneid olnud omapärane tabu, mida (peaaegu) kõik teavad, aga millest ei räägita ega kirjutata, mida peetakse silmas, aga paberile ei panda, sest... puudub Iisraeli ametlik kinnitus. Nüüd paistab sellestki kujunevat miinus, sest pärast poodiumilt mahaastumist ümbritsesid Putinit kohe Iisraeli delegatsioon ja USA ajakirjanikud ning üks neist küsis, miks nõuab Putin Iisraelilt tuumarelvast loobumist ja miks ei pea seda tegema Venemaa. Vastuseks kõlas: "Iisrael pole erinevalt Venemaast tuumaklubi liige."

Enamus lääne infokanaleist jätkab traditsiooniliselt ehk kajastab-kommenteerib kõiki muid Putini poolt Valdais käsitletud teemasid, kuid mitte seda. Tegelikult pani Putin kõigest "i"le täpid peale, sest ainuüksi Süüria keemiarelva päevakorrale võtt eeldas, et varem või hiljem tuleb juttu ka selle ilmumise põhjusest.

Sündmuste arenemise tipphetkel käis kõik kähku, kuid koordineeritult: Iisraeli tuumarelvale vihjas Putini artikkel New York Times'is, täpsemalt oli asi kirjas riigiduuma sama päeva avalduses ning Sergei Lavrovi ja John Kerry Genfi kõneluste avapäeval (12.09) ütles Süüria president Assad otse välja, et "massihävitusrelvadest peavad loobuma kõik piirkonna riigid, kaasa arvatud Iisrael".

Iisraeli tuumarelva sünniajast on mitu versiooni. Kuna Prantsusmaa oli nende tuumaprogrammi esimene arendaja, on väiteid, et tänu kahe riigi spetsialistide tihedale koostööle andis Prantsusmaa esimene tuumaplahvatus 1960. aastal tuumarelva kahele riigile. Kõvad kahtlused on seotud ka 1979. aastal Lõuna-Aafrika lähedal toimunud kummalise plahvatusega.

Kõik sai paika, kui 1986. aastal edastas Iisraeli enda tuumafüüsik Mordechai Vanunu Briti ajalehtedele tuumarelva tegemist puudutavad materjalid. Iisraeli vastuluure röövis mehe Londonis ja kodumaal mõisteti talle eluaegne vangistus, millest ta istus 18 aastat, sealjuures 11 üksikkambris. Vabanenult on tal keelatud riigist lahkuda ja iga kokkusaamine välismaalastega on lõppenud sellega, et tuleb jälle mõni aeg vanglas istuda.

Vanunut ja tema käitumismotiive lahkas oma esinemises ka Putin, viies juttu sellele, et Iisrael on tehnoloogilises ja sõjalises mõttes mitu korda naabritest üle, mistõttu polnud mingit vajadust tuumarelva teha, sest see muutis vaid Iisraeli enda sihtmärgiks ja tekitab talle rahvusvahelisi probleeme. Nii nagu on ka läinud. Teema lahendust nägi Putin – nagu kümned teisedki riigimehed enne teda viimasel paarikümnel aastal – tuumarelvavabade piirkondade loomises eeskätt plahvatusohtlikus Lähis-Idas. Eks näis, kuidas selle teemaga edasi minnakse ja seda juba praeguse ÜRO Peaassamblee töö käigus.

Pole ju raske näha, et lääne suhtumine nii Iraani kui tema tuumaprogrammi on järsku muutunud. Isegi president Obama, kes veel 2009. aastal keelas Iisraelil Iraani ründamise, alustas nüüd kohe kirjavahetust Iraani uue presidendi Ruhaniga ja kinnitas isegi ÜRO kõnepuldis, et on volitanud välisminister Kerryt pidama kõnelusi oma Iraani kolleegiga.

Esmaspäeval aga toimus mitu korda edasi lükatud Bushehri tuumakeskuse esimese reaktori pidulik üleandmine ehitajatelt (Venemaa aastast 1998, kuid ehituse algaastail 1974-79 teostas töid Saksa firma Siemens) Iraanile. Rosin on selles, et sellele tseremooniale oodati ka Putinit pärast seda, kui too oli loobunud osalemast naaberiigi uue presidendi ametisseastumise tseremoonial (4. augustil) osalemast. Siis aga vallandus (21. augustil) Süüria keemiarelva epopöa, Bushehri avamine lükati edasi ja toimus nüüd nii, et kellelgi polnud ärritumiseks põhjust. Teisisõnu – Putini-Obama Peterburi öise kohtumise vaim toimib ja see on vaid tervitatav.

Iraani kasvanud enesekindluse taga on aga see, et läbirääkimiste laual läänega – nagu ka kõikidel teistel Lähis-Ida konfliktide lahkamise laudadel – on läinud nädalast alates kindla materiaalse tegurina, kaasarääkijana ka Iisraeli tuumapomm. Reaalse ja mitte enam mõttelise, salajase asjana nagu siiani. Sest pärast Venemaa presidendi väljaütlemist ei saa selles osas enam piirduda suurte silmade tegemisega.
Toimetas Rain Kooli

Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?06287930

1 kommentaari:

Anonüümne 28. september 2013 13:39  

http://www.km.ru/v-rossii/2013/09/27/721628-rossiiskaya-armiya-gotovitsya-zashchishchat-trubu
huvitav aspekt

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP