RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 27. september 2013

Vaese Eesti trump võiks olla topelt inimsõbralik riik


Eesti poliitikas on kõige suuremaks veaks ja takistuseks olnud see, et taasiseseisvumise ajal ei viidud ellu lubatud desovetiseerimist. Sellise lubadusega „Plats puhtaks!“ võitis omal-ajal valimised „Isamaaliit“. Paraku oli tegu tavalise valimiseelse tühja lubadusega ja hiljem peteti valijaid silmi pilgutamata. Nii jäi nõukogudelik totalitaarne NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) vaim koos endiste parteilastega elutsema ka Eesti erakondades ja kogu poliitmaastikul. See ei ole kahjuks kadunud tänaseni ja just see on viinud rahva poliitikas pettumuseni.
Teame ajaloost, et pärast II maailmasõda keelati endistel natsiparteilastel poliitikaga tegelemine. Tänapäevast võime tuua näite Iraagist, kuhu ka meie teiste seas demokraatiat viisime. Saddam Husseini aegse valitseva Baath partei liikmetel on täna Iraagi poliitikas osalemine keelatud. Kas viisime sinna ehk liiga palju demokraatiat? Või peame ootama, millal iraaklased omakorda meile demokraatiat tooksid, et meilgi lõpuks ekskommunistidest ja nende kasvandikest lahti saadaks?

Oleks meil kohe peale taasiseseisvumist kehtestatud endistele kommunistidele poliitikas osalemise keeld, oleks meie poliitikasse tulnud uued tegijad ja otse rahva seast. See oleks ehk alguses olnud veidi vaevaline ja nõudnud aega, kuid kvaliteet oleks kindlasti parem. Meil võib olla suur ja uhke õunapuu, kuid kui ta on kuivanud, siis võid teda kasta palju tahad – asja temast ikkagi ei saa. Selle asemel tuleb istustada noor istik, siis on ka kindel, et ükskord saad sealt maitsvaid vilju. Meil kahjuks rahvas kastab juba viimased 20 aastat neid kuivanud ja juurteni ussitanud parteipuid, naiivselt oodates, et ehk kunagi saavad nad sealt ka mitsvaid vilju. Asjata lootust! Aga noh enne valimisi tulevad suurparteid rahva rahade ja mesimagusate lubadustega taas rahvale kosja ja...saavad taas kastetud. Ei mingit verevärskendust, ikka need endised ja nende noored kloonid.
Karta on, et desovetiseerimisega oleme me lootusetult hiljaks jäänud. Nüüd saame vaid päästa mis päästa annab. Kõige olulisem oleks säästa noorpoliitikuid ekskommunistide destruktiivsest mõjust. Vanglastes tehakse seda niimoodi, et noorvangid eraldatakse staažikatest vangidest, et viimased ei saaks noortele oma pahesid edasi pärandada. Vastasel juhul ei saagi poliitikas mingeid sisulisi kvalitatiivseid muudatusi tullagi.

Eestile oleks õnnistuseks, kui meil saadetaks kõik erakonnad laiali ja tehtaks nullist uued, kuhu vanadel olijatel enam asja ei ole. Selle õigustamiseks leiaks põhjuseid küllaga. Enamus neist on rikkunud konkurentsi poliitmaastikul, Põhiseadust ja jaganud tühje ja katteta lubadusi (Tarbijakaitse ärka!). Musti ja valgustkartvaid tegusid on suurparteidel kuhjaga, kuid teada on ka tõde, et kes on võimul, selleni millegipärast uurimisorganid ei ulatu, või pääsevad need kahtlaselt kergelt. Nii on mugav valitseda. Aga siin tekib see oht, et kui võimupositsioon riigis kaotatakse, kaotatakse ka teatav immuunsus seaduste ees. Nii tahetakse olla võimul vahendeid valimata. Mida suuemaks kuhjub mustade tegude pagas, seda suuremaks muutub ka vajadus võimule jäämiseks. Tekib teatud nõiaring.
Kui meil tehtaks normaalset poliitikat, normaalsete inimeste ja erakondade poolt, oleks Eestis elu palju lahedam, inimsõbralikum ja efektiivsem. Siis jäädaks vahest Eestisse ka madalate palkadega, kui muu atmosfäär oleks inimsõbralikum, kui on mujal rikkamates riikides. Tegelikult just peakski vaene Eesti riik toimima nii, et korvama madalamat majandustaset sellega, et on topeltinimsõbralik, et tekiks mingigi positiivne võrdlus rikaste välisriikide ees. Paraku meil laiutatakse käsi ja räägitakse vaid rahast. Raha pole ja selleks on riik selline nägu on. Meil ei ole naftat nagu Norral jne. Aga hea tahe, poliitilisele korruptsioonile (nii avalikule kui „seaduslikule“) nulltolerantsi kehtestamine, inimsõbralikud seadused ja rahvaga arvestamine ei sõltu sugugi rahast. Kahjuks ei taha meie juhid teha midagi, et Eesti oleks millegi poolest maailmas ainulaadne ja positiivne näide. Kõik taandatakse raha olemasolemisele või mitteolemisele. Riigimehelikult mõtelda ei osata, osatakse mõelda ja käituda pigem välisfirma filiaalijuhina.

See pidev parteide omakasu tagaajamine ja jagelemine on üleüldse demokraatliku korra kõige vildakam ja head ideed ennast ära nulliv moment. Sageli on demokraatia lihtsalt selleks viigileheks, millega parteid varjavad oma tegelikku korruptiivset olemust. Neil on sageli eesmärgiks partei - mitte riigi - huvid ja hea käekäik. Ja kui sa seda kõike kritiseerid, siis süüdistatakse sind antidemokraatias ja öeldakse, et kas sa tahad siis diktatuuri või? Näited on ajaloos palju, kas seda tahadki? Tegelikult võib ka ajaloost leida üht-teist vägagi positiivset ja alternatiivset sellisele vildakale demokraatiale. Kahjuks ei julgeta ajaloost sageli positiivseid eeskujusid järgida, sest see ei ole ju demokraatlik ja üleüldse on nendeks eeskujudeks poliitiliselt mittekorrektsed isikud/liikumised. Aga mis siis ikkagi on peamine – kas nui neljaks mängida ebaefektiivset demokraatiat või kombineerida vastavalt vajadusele ka riigi valitsemise ja toimimise mehhanisme? Näiteks miks mitte likvideerida erakonnad sellisel kujul, nagu nad täna on. Me võime ju näha aina enam, et tänane mudel hakkab end ammendama ja maailma arengut takistama. Eestisuguses väikeriigis võiks kõik mõttetult kisklevad erakonnad likvideerida ja moodustada asemele üks Põhiseadust põhikirjaks pidav nn erakond, kuhu kuuluks iga Eesti passiga kodanik. Valimas käimine olgu kohustuslik (nagu Šveitsis), et me teaksime tegelikku rahva tahet.  Selle rahvaerakonna sees võitku populaarsemad ideed ja isikud, kuid see kõik toimugu ühe ja ainsa erakonna sees. Siis ei kaoks erakondade tegelik mõte ja eesmärk ära. Täna muutuvad nad sageli asjaks iseeneses ja unustavad oma tegeliku ehk rahva ja riigi heaolu nimel tegutsemise ära.

Nüüd hakatakse kindlasti tooma näiteid Nõukogude Liidust või Põhja-Koreast, kus oli/on üks partei. Jah on tõesti nii, kuid me ei saa üks-ühele võrrelda võrreldamatut. Neis riikides ei ole kõik kodanikud partei liikmeid, seal ei ole vabasid valimisi ja mingist parima idee demokraatlikust võidust on raske rääkida. Ega ideaalset süsteemi ei ole, kuid me ei või ka summutada kõik alternatiivi otsingud halvimale valitsemisvormile ehk demokraatiale kuulutades need juba eos ebademokraatlikeks, fašistlikeks, inimvaenulikeks jne. Nii me ei saagi kunagi tänast valitsemissüsteemi muuta inimsõbralikumaks ja efektiivsemaks. Demokraatia ei esinda kunagi kogu rahva arvamust, sageli ei esinda ta isegi enamuse arvamust. Kui valimisprotsent on 51 ja neistki hääletab võimule saaja poolt mõniteist protsenti, siis mis demokraatia see on? Kes esindab seda enamust, keda nii valitsema pääsejad ei esinda? Pimegi saab aru, et see paljukiidetud demokraatia on tehtud kutseliste poliitikute/erakondade omakau silmas pidades, mitte rahva huvides.
 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP