RAHVUSLANE

Rahvuslane

Laupäev, 10. jaanuar 2015

Kaupo Vipp: Senine maailmakord saab otsa!

Maaleht

Raamatu “Globaalpohmelus” autor Kaupo Vipp oma Sõrve säärel asuvas mereäärses kodus.
Foto: Hendrik Saarnak

Kas tagasi minevikku? Kui majandus enam ei kasva, kukub see kokku ning meil tuleb naasta naftaeelsesse aega, seda nii ühiskonna kui ka igapäevase olme osas
Eestlaste ellujäämise võimalused on kogukonnad, kõiki rahuldavad otsused, oskus lehmi lüpsta ja kartuleid kasvatada − nii väidab viimaste aastate ühe põnevama raamatu “Globaalpohmelus”
autor Kaupo Vipp.
Me sõitsime Tallinnast siia, Sõrve sääre otsa, nelja tunniga. Mõne tunni pärast sõidame õhtuks koju tagasi. Seda tänu erksale bensiinimootorile Maalehe auto kapoti all ja võimsale diiselmootorile Saaremaa praami masinaruumis.
Teie raamat “Globaalpohmelus” annab arvukaid teadusuuringuid refereerides aga selgelt mõista, et juba mõne aja pärast ei ole niisugune külaskäik enam võimalik. Nafta saab lihtsalt otsa.
Ajakirjandus kipub jah kogu aeg kirjutama, et nafta saab otsa. Mitte midagi ei saa otsa! Inimkond ei suuda nafta, maagaasi ja kivisöe varusid iialgi viimse tilga ja raasuni ammutada.
Asi on selles, et me ei suuda enam jätkata nende energiaallikate tootmist pidevalt kasvavas mahus. Energiasisendi kasvuta ei ole ka reaalmajanduse kasv võimalik.
Kui majanduskasvu ei ole, on meil kohe probleem, majanduslikud probleemid aga kasvavad üle ühiskondlikeks probleemideks, sest ka inimkond ise jätkab kasvamist. Selle aja jooksul, mis kulub sõnade “kaks sekundit” ütlemiseks, kasvab maailma elanikkond viie inimese võrra.
Et kõigile jätkuks hüvesid vähemalt sellises mahus, nagu meil neid praegu on, peab energiasisend kogu aeg kasvama. Kui see enam ei kasva, hakkavad kõik vaesemaks jääma.
Mis aga siis juhtub, kui kõik hakkavad vaesemaks jääma, seda juba näeme araabia kevade, Kreeka, Hispaania jt sündmuste näol. Politseinikud hakkavad põlema.
Termin peak oil ehk naftatipp tähistabki hetke ajas, mil ei suudeta enam vastuvõetava hinnaga naftatootmist kasvatada.
Kas see hetk on käes või alles ees?
Alates 2004. aastast ei ole tavanafta tootmine kasvanud ja maailmaturul pakutavad kogused on kahanenud. Seega on peak oil käes.
Rahvusvahelise energiaagentuuri (IEA) juht Fatih Birol on öelnud, et nende arvates saabus see 2006. Nad uurisid 2008. aastal enamiku maailma naftaväljade toodangut ja said tulemuseks, et toornafta toodang kahaneb kuni 8% aastas.
Hiljem on IEA-lt kõlanud poliitkorrektsed hurraa-hüüded Ameerika kildanafta osas, kuid seegi on bluff. Mida rohkem seda toota, seda vaesemaks tegelikult jääme.
Jutt käib madalast energeetilisest kasumlikkusest?
Jah. See näitab, kui palju kaloreid saame vastu energia hankimiseks kulutatud kalori eest.
Kui rebane jahib jänest, siis ei tohi ta jänese püüdmiseks kulutada rohkem energiat, kui ta jänese söömisest saab. Meie keerulises ühiskonnas tegeleb suurem osa inimesi aga mitte energia hankimisega, vaid kõikvõimalike muude asjadega: juhtimisega, õpetamisega.
Seega on meil energia hankimiseks kulutatud kalori eest tarvis vastu saada õige mitu kalorit, et omadega plussi jõuda.
Piltlikult öeldes: liikumisvõimaluse tagamiseks ei piisa üksnes kütuse hankimisest, vaid tuleb rajada teed, ülal pidada liiklusjärelevalvet, välja õpetada autojuhte ja autoinsenere.
Kõige sellega toime tulekuks peame ühe kulutatud kalori vastu saama vähemalt 8−10. Kui tase langeb sellest allapoole, ei ole tegu enam energiasisendiga, vaid energiakuluga. Kildanafta annab ühe kulutatud kalori vastu 4−5 kalorit ning sel ei ole tööstustsivilisatsiooni jaoks energeetiliselt mõtet. Tänases majandussüsteemis, mis tähtsustab vaid imaginaarseid rahanumbreid, saab niisugune tegevus börside toel mõnda aega toimida, kuid kõik suuremad firmad on tänaseks kildanafta projektidest välja tõmbumas...
2008. aastal kütusehinnad kõvasti tõusid, siis aga hinnad langesid ja ühiskond rahunes. Mis trikiga see õnnestus?
On üldiselt teada, et Eesti ega ka Euroopa majandus ei ole jõudnud kriisieelsele tasemele. Sisuliselt oleme kriisis siiani.
Aga kas seda on kuskilt kuulda? Meile räägitakse seda, et see või teine keskpank prognoosib nii- ja naasugust kasvu. Alles tagantjärele öeldakse, et upsti, tuli hoopis paar protsenti langust.
Kuid sellele järgneb kohe uus prognoos: edaspidi hakkab majandus jälle kasvama!
Praegu leevendatakse majanduskasvu puudumist raha juurdetrükkimisega ja pankade päästmisega, näiline rahu on saavutatud uue raha juurdetekitamisega. Seda teevad Jaapan, USA, Euroopa. Kuid see ei saa kesta lõputult. See tekitab vaid tammi, mille taha surve koguneb.
Igal juhul ei saa meie tööstus­tsivilisatsioon ühes pideva majanduskasvu ja heaolu tõusuga enam jätkuda.
Ta saaks jätkuda, kui leitaks mingi uus energiaallikas, uus energiasisend. Siis oleks meil veel paar sajandit aega omaenda prügi sisse uppumiseni. Kuid seni seda uut sisendit ei ole.
Vandenõuteoreetikud väidavad, et see energiasisend on küll juba leitud, kuid monopolistide survel kalevi alla pandud. Kuid miks ei kasuta seda uut allikat siis näiteks punane Hiina, kes sipleb tõelise energianappuse käes?
Ma arvan, et kui lahendus oleks olemas, siis oleks seda võimatu varjata.
On ju ometi olemas tuuleenergia, päikeseenergia, tuumaenergia jne?
Need tehnoloogiad on kõik sisuliselt nafta derivaadid. Ei saa ju elektrituulikuid toota, teiselt poolt maakera kohale tuua, merre püsti panna ja teenindada ilma naftast saadava energiata.
Nii et ees ootab kollaps?
Ühiskonnaelus peaks see tähendama seda, et praeguste parempoolsete asemel valitakse esmalt võimule vasakpoolsed. Kui selgub, et nemad ka ei suuda aidata, toimub kiire üleminek radikaalidele, kes panevad põhirõhu rahvusele, usule ja isamaale.
Isaac Asimov on sõnastanud nn vannitoaefekti. Kui sa elad kahekesi koos oma naisega majas, kus on kaks vannituba, siis on teil mõlemal täielik vabadus igal hetkel vanni kasutada ja te usute kaljukindlalt sellesse vabadusse.
Kui aga samasse majja asustatakse veel kakskümmend inimest, siis muutub vannitoa kasutamine rangelt reglementeerituks ja konfliktide allikaks. Samamoodi ei saa demokraatia ja vabadused säilida majandusliku kitsikuse tingimuses.
Natsi-Saksamaa ongi kõige koloriitsem näide, milleni viib majanduslik surve. Aga ka Kreekas nägime Kuldse Koidiku kiiret populaarsuse tõusu niipea, kui elujärg hakkas langema. Sama toimub Itaalias, Hispaanias. Ka meie pole erandid.
Teisalt: võib-olla just ainult sellised otsustavalt käituvad poliitilised jõud suudavadki ära hoida täielikku kaost, mis võib tekkida siis, kui majanduslangus osutub väga järsuks.
Teie raamatu ilmumise järel on hakanud aeg-ajalt kogunema ja ka elektrooniliselt mõtteid vahetama grupp inimesi, kes püüab leida mooduseid, kuidas eesti rahvas võiks eelseisvad sündmused üle elada.
Tuleviku pärast muretsevad bioloog ja semiootik Kalevi Kull, kultuurikriitik Mihkel Kunnus, kirjanik Valdur Mikita, endine poliitik Kaido Kama, kui nimetada vaid mõningaid.
Kas on juba ideid, mida peaksime praegu tegema, et Eestile oleks muutus valutum?
Päris valutu ta ilmselt ei tule. Nende küsimuste vastu huvi tundvate inimestena oleme püüdnud kõigepealt iseendi jaoks lahti seletada, mis võimalused on üldse olemas.
Seejuures tuleks püüda leida lahendusi, mis sobivad just Eestile, mitte ei kopeeriks mujal maailmas tehtavat. Aga me jõudsime ikka samasse kohta, milleni on jõutud ka mujal: kohalikud kogukonnad peavad uuesti moodustuma, sest inimesed ei saa enam hakkama ilma üksteise toeta.
Kogukonnad peaksid püüdlema autonoomsuse poole, et nad suudaksid iga asjaga ise hakkama saada, kaasa arvatud toidu kasvatamine sajandivanuste võtetega.
Kuidas seda kogukondlikkust saavutada?
Meil seostuvad kogukond ja ühistegevus siiani veel sotsialismiga, kolhoosikorraga. Tegelikult on asi täpselt vastupidine. Sotsialismi ajal tsentraliseeriti absoluutselt kõik eluvadkonnad, kõike juhtis keskus, kohalikel polnud mingit sõnaõigust.
Meie soovitame täpselt vastupidist: ainult kohapeal ongi sõnaõigus, ainult kohalikud inimesed otsustavadki. See otsustamine ei käi ideaalis mitte nii, et valitakse kohalik Stalin, vaid pigem nõnda, nagu käis vanas Kreekas: inimesed arutlevad niikaua, kuni leitakse konsensus. Kui kogukond tahab püsida, peab ta jõudma konsensuslike otsusteni.
Sellised seltskonnad jäävad. Teised kaovad. Teistel pole mingeid šansse.
Vaid kohaliku identiteedi alusel kujunevad kogukonnad saavad üle võtta meie põhiseaduse sissejuhatavas osas riigile pandud ülesande kaitsta eesti rahvast, keelt ja kultuuri.
Meile kõigile meeldib mõte linnatööst loobumisest, aga seda on siiski väga raske teha.
Jah, praegu ju öeldakse, et maal saavad elada vaid rikkurid. Kuid mulle tundub, et mingi kiiks on ühiskonnas käinud, midagi hakkab muutuma.
On selge, et praegu veel on ise kartulit kasvatada kallim, kui seda turult osta. Ent tulevasi sündmusi arvestades oleks tark sellest mitte loobuda.
Alates kiviajast oli iga põlvkond oma maaharimisoskused järgmisele edastanud. Nafta tulekuga see järjepidevus katkes. Kartuli mahapanemise ja lehmalüpsmise oskused on kiiresti kadunud. Meil Eestis on midagi veel alles ja see on meie võimalus.
Kui teaks, et kollaps tuleb kolme aasta pärast, tormaksid kõik tegutsema. Kui teaks, et see juhtub 30 aasta pärast, oleks veel aega mõelda.
Kui teaks, et kollapsini läheb veel sada aastat, ei oleks see enamikule üldse aktuaalne probleem. Millal varing teie meelest pihta hakkab?
Ma kipun usaldama biofüüsikalise majandusteooria arendajaid, kes nägid väga täpselt ette 2009. aasta kriisi. Sattusin neid 2004 lugema ja nad kirjutasid siis, et 2008. aasta lõpuks tõuseb naftabarreli hind ca 150 dollarini, mis kutsub paratamatult esile finantskriisi.
Ma lugesin ja otsisin vastuargumente, kuid neid ei olnud. Võtsin kätte ja müüsin oma Pärnu ettevõtte maha, ostsin krundi siia Sõrve säärele.
Hiljem küsisid ettevõtte ostjad: kas sa teadsid, et niisugune jama tuleb? “Ma ju rääkisin teile ka,” vastasin mina. “Te ei pööranud sellele tähelepanu.”
Mida praeguseks ennustatakse?
Juba 2009. aasta kriisi eel ennustati, et uus tõusulaine kestab 2011–2013 ja järgneb uus kukkumine 2015. aasta paiku. Küsimus on selles, kas see kukkumine suudetakse stabili­seerida.
On teoreetikuid, kes pakuvad, et ei pruugita suuta, sest riigid on oma võimalused ammendanud 2009. aasta kriisi leevendamise käigus.
Meile paneb põõna 1971. aastal üllitatud finantssüsteem, mis ei suuda eksisteerida kasvuta. Lisaks käib valuutaturgudel tõsine draakonite heitlus, mille üheks väljenduseks on BRICSi riikide (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, L-Aafrika) algatusel kiirelt kasvav surve USA dollari kukutamiseks ülemaailmse reservvaluuta rollist.
Seda kõike, mis me siin räägime, tuleks ju ka poliitiliselt teadvustada!
Poliitilised ringkonnad teavad seda, vähemalt kõik need, kes midagi teada tahavad.
Aga mida peaksid poliitikud tegema? Tulema valijate ette ja ütlema: valige mind, sest ma ennustan, et elu läheb senisest halvemaks. Nii ei saa ju. Niimoodi rääkijaid ei valita.
Need, kes omal käel püüavad seda ühiskondlikus korras teadvustada, külmutatakse jääkeldritesse või muudetakse poliitilise süsteemi hammasratasteks.
Minu meelest pole vaja uusi ja “paremaid” poliitikud ning külvivolinikke, vaid seda, et inimesed tuleksid ise kokku ja hakkaksid silmast silma rääkima. Mitte interneti teel, vaid tuleksid päriselt kokku.
Kogu poliitilisest establish­ment’ist tuleb mööda minna ja hakata tegutsema paralleelselt. Just seepärast, et poliitikud võivad isegi kõigest aru saada, aga nad lihtsalt ei saa tegutseda vastupidiselt poliitilise süsteemi loogikale.
Kompetents on olemas vaid kohapeal. Liigse tsentraliseeritusega tekitatud hädasid ei saa lahendada veel suurema tsentraliseerimisega. Kordan, vaid kohaliku identiteedi alusel kujunevad kogukonnad suudaks täita meie põhiseaduse preambulis riigile pandud ülesande – kaitsta eesti rahvast, keelt ja kultuuri.
Kogukond ei tähenda vaid külakogukonda, vaid ka näiteks kortermaja?
Miks mitte. Miks ei võiks kortermaja inimesed arutada, mida teha rasketeks aegadeks valmistumiseks.
Võib-olla kontaktid ja tagala maale, leppida mõne külakogukonnaga kokku vastastikuses abistamises, et häda korral oleks, kuhu minna.
Tegelikult peaksid kõik inimesed teadma, mida sellises olukorras teha. Kriisi korral muutuvad praegused tõmbekeskused mõne päevaga tõukekeskusteks, olgu tegu majanduskrahhi, sõjalise rünnaku või nt nädalase elektriavariiga. Linnadele tagala kindlustamine peaks olema iga kohaliku omavalitsuse ja kogu riigi probleem.
Maaelanikel tekib kohe küsimus, miks nad peaksid vastu võtma võõraid kortermajade elanikke.
Maainimestel on kaks võimalust. Üks võimalus on see, et nad võtavad sisse ringkaitse, hakkavad Lasnamäelt ja Mustamäelt valguva meeleheitel massiga võitlema. Võidab see, kes on tugevam.
Teine võimalus on see, et mingit võitlust ei ole, linnadest tulevad inimesed maale organiseeritult ja on maaelanikele abiks. Põllutöödel, julgeoleku tagamisel.
Kui maa- ja linnainimestel on ühised eesmärgid, siis pole ju tähtis ka see, et ühe nimi on Ants, teise nimi aga Ivan Ivanovitš.
Idamaised võitluskunstid õpetavad: ära võitle suure jõu vastu, vaid lase see endast läbi, lase mööda. Kuidas suudaks Eesti maaelanikkond vastu panna 700 000 linnaelanikule?
Ma saan aru, et seda on psüühiliselt raske vastu võtta. Kuid inimene, kes näeb oma lapsi nälgimas, hakkab neile toitu hankima kõigi vahenditega.
Kuid muidugi, võib-olla tuleb homme keegi ja ütleb, et kõik on korras, energiaprobleemid on lahendatud. Loodame, et kogu meie jutt on liigne muretsemine.
Talupojamõistus aga ütleb, et parem oleks valmistuda ka halbadeks olukordadeks.

Allikas: http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/kaupo-vipp-senine-maailmakord-saab-otsa?id=69281189

0 kommentaari:



Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP