Edward Lucas: Venemaa taaskäivitamine ja Kesk-Euroopa

Poola püüd luua paremaid sidemeid Venemaaga tõi positiivseid tulemusi vaid ajutiselt.

Poola püüd luua paremaid sidemeid Venemaaga andis lühiajalist kasu ja tugevdas riigi diplomaatilist kaalu maailmas. Kuid lõpptulemus on valmistanud pettumuse.

Viimaste sajandite Poola-Venemaa suhteid vaadates ei saa Varssavi poliitikutele kuidagi soovitada olla idasuhete osas väga lootusrikas. Poola jagamine 18. sajandi lõpul, tsaarivõimu vastu suunatud 1863. aasta ülestõusu mahasurumine, Punaarmee sissetung vastsesse Teise Vabariiki (mis nurjus 1920. aastal Visla ime tõttu), maa natside ja Nõukogude impeeriumi vahel jaganud Molotovi-Ribbentropi pakt 1939. aastal, Katõni veresaun 1940. aastal, Nõukogude Liidu toel kehtestatud sõjaseisukord 1981. aastal – nimekiri on nii pikk ja nii traagiline, et patoloogiline ajalootrauma tundub olevat lausa loomulik ja vältimatu. Kõige selle taustal on suhete „taaskäivitamine” Vladimir Putini Venemaaga alates 2009. aastast märkimisväärne episood diplomaatia ajaloos, mis väärib hoolikat uurimist.

Teised riigid ei ole eeskuju järginud, ehkki Poola ajalugu pole piirkonnas sugugi erandlik. Tšehhoslovakkia vältis sõjapurustusi, kuid kannatas Nõukogude Liidu sissetungi all 1968. aastal. Ungari pidi üle elama nii sõjapurustused kui ka sissetungi. Rumeenia kaotas osa oma aladest Nõukogude Liidule (ja erinevalt Poolast ei saanud midagi juurde). Eesti ja teised Balti riigid kaotasid kõige rohkem, kadudes pärast sunnitud liidendamist Nõukogude Liiduga sootuks maakaardilt.

1987.-1989. aastal tundus siiski korraks, et kõik piirkonna rahvad suudavad minevikuvarjud selja taha jätta, kui Nõukogude juhtkond eesotsas Mihhail Gorbatšoviga (ja Venemaa Föderatsiooni juhtkond eesotsas Boriss Jeltsiniga) ei olnud ühtäkki enam hirmu, vaid lootuse allikas. Esimest korda kurjuse impeeriumi ajaloos olid Kremlis võimul pigem reformistid – sageli vägagi reformimeelsed – kui halliks tõmbunud dinosaurused, kes tõmbavad satelliitriikide ohje. Ikestatud rahvad vaatasid andunult, kuidas Andrei Sahharovist sai taas Moskvas üleriikliku tähtsusega mees, kuidas Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei kaotas oma monopoli, kuidas ajakirjandus muutus vabaks ja kuidas hakati ükshaaval tunnistama mineviku kuritegusid.

Lühikest aega ja võib-olla ebarealistlikult oli võímalik ette kujutada, et kogu ekskommunistlik maailm liigub sõpradena vabaduse ja reformide suunas. 1988. aastal korrespondendina toonases Saksa DV-s viibides vaatasin vaimustunult, kuidas Ida-Saksa teismelised seisid järjekorras, et lugeda Nõukogude propagandamaterjale, mida nad varem põlastasid – nüüd nad lausa janunesid nende järele, sest seal kõneldi ajaloo kohta tõtt, mida nende enda ajakirjandus hoidis endiselt seitsme luku taga. Mõni kuu hiljem, Tšehhoslovakkia sametrevolutsiooni ajal, külastasin üht dissidendist sõpra, kes vabandas, et ei saa mulle täit tähelepanu pöörata, sest arutab telefonitsi taktikat Andreiga. Tegemist oli Andrei Sahharoviga. Leedus nägin pärast Nõukogude verist, nurjunud rünnakut 1991. aasta jaanuaris lillehunnikute kerkimist Leedu parlamendi ette Venemaa ja Leedu trikolooride all, mille külge olid seotud mustad leinalindid. Ühel oli lihtne kiri простите нам (“andestage meile”). Loosung за вашу и нашу свободу (“meie ja teie vabaduse eest”), mis oli tähistanud poola, leedu ja vene demokraatide ühtsust 1863. aastal, hakkas saama tõelist sisu.

See ei jäänud kestma. Sain sellest esimest aimu 1990. aasta detsembris, kui kaks meeleavaldajat, kes olid 1968. aasta augustis protestinud Punasel väljakul Nõukogude sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse (sellesama sajanditaguse loosungi all), külastasid esimest korda Prahat. Nende võõrustaja, minu kunagisest dissidendist sõber, oli paar päeva pisarais kohtlemise pärast, mille osaliseks ta külalised said. Ettekandjad, hotellitöötajad ja poemüüjad, kellega nad kokku puutusid, ei hoolinud kübetki külaliste toodud ohvrist (kõik meeleavaldajad vahistati, mõned saadeti vaimuhaiglasse, mõned laagrisse). Nad kuulsid vaid vihatud vene keelt. Revolutsiooniga vabanenud, võisid nad nüüd olla nii jõhkrad, kui vaid vähegi soovisid, inimeste suhtes, keda nad pidasid soovimatuteks “Nõukogude turistideks”. Nõukoguliku pealesunnitud heanaaberlikkuse tekitatud kahju oli väga ränk.

Meeleolu jahenes ka Moskvas. Paljud venelased ei saanud aru, miks nende endised liitlased on nii tõrksad. „Baltikum hülgas meid,” sõnas üks mu liberaalselt meelestatud sõber 1992. aastal Peterburis kurvalt. Ta ei mõistnud, kuidas saavad kunagi nii lähedased riigid nüüd kehtestada Venemaa suhtes viisarežiimi. Kui Ida- ja Kesk-Euroopa riigid hakkasid kümnendi lõpul suunduma NATOsse, muutus ahastus Venemaal raevuks. See oli midagi enamat kui tänamatus – see oli juba reetmine. Läänel ei olnud mingit asja piirkonda, mis oli alati olnud Venemaa eesõu. Ja selle piirkonna riikidel ei olnud mingit vajadust karata voodisse Ameerikaga. Sellised poliitikud nagu Jevgeni Primakov, välisministriks (ja lõpuks lühiajaliselt isegi peaministriks) saanud luureülem, sõnasid, et eriti Balti riikidel on „lubamatu” liituda NATOga. Venelased ei saanud aru, et mida rohkem nad kurtsid, seda kindlamaks muutus nende endiste satelliitide pääs allianssi.

Venemaa oskas mitmel moel tugevdada arusaama, et ta vanad koloniaalsed arusaamad ja taotlused Läänemerest Musta mereni ulatuvas piirkonnas pole kuhugi kadunud. Ta mängis maagaasitarnetega. Vene mõju ajakirjanduses, poliitikas ja avalikus elus oli mõnikord kahtlase väärtusega, mõnikord salajane, aga alati ebameeldiv. Samuti paistis, et Venemaa taaselustab Nõukogude ajalookirjutuse kõige ebameeldivamad küljed. Härra Putin väitis pressikonverentsil, et Molotovi-Ribbentropi pakt oli kõigest Nõukogude Venemaale pärast Esimest maailmasõda peale surutud ebaõiglaste tingimuste hüvitamine. 20 000 Poola ohvitseri ja reservväelase mõrvamise eitamine Katõnis, mida varem olid teinud vaid üksikud äärmuslased, kujunes ajakirjanduses ja poliitikas kindlaks tõeks. Kes seisid Venemaa uusnõukoguliku ajalookäsituse vastu, olid automaatselt “fašistid”.

Kõige selle taustal on Poola taaskäivitamispoliitika üllatav. See algas 2007. aastal suhteliselt tagasihoidliku otsusega luua ühine töörühm eufemistlikult keerulisteks ajalooküsimusteks nimetatud probleemide arutamiseks. Paljud panid seda naljaks. Kuidas saaks Venemaa poolt valeks peetud asju (poolakate tänamatus nende „vabastamise” eest 1945. aastal; nördimus Nõukogude Venemaa sõjavangide surma pärast 1920. aastal) võrreldagi Stalini aja grotesksete kuritegudega? Kuid põlastajad (mina nende seas) eksisid. Ajaloolaste visa töö on teinud palju head, suutnud tuvastada arhiivimaterjale, selgitanud välja fakte, pannud paika arve, kuupäevi ja kellaaegu. Tõlgenduste osas on vastuolud püsima jäänud, aga see, mis juhtus, millal ja kellega, on varasemast palju selgem.

Taaskäivitamise järgmine etapp algas 2009. aastal härra Putini visiidiga Poola Läänemere rannikule, kus ta peaaegu vabandas Molotovi-Ribbentropi pakti eest. Taas ei läinud see paljude (kaasa arvatud minu) meelest piisavalt kaugele. Venemaa riigijuht nimetas seda suureks eksimuseks, mitte võikaks kuriteoks, ning seadis selle eksitavalt teiste riikide sobingute (näiteks Tšehhoslovakkia reetmine Prantsusmaa ja Suurbritannia poolt) konteksti.

Kuid see visiit pani aluse järgmisele sündmusele, Putini ja peaminister Tuski ühisele Katõni veresauna mälestamisele selle 70. aastapäeval. Vapustav oli näha Putinit leinates mälestusmärgi juures põlvitamas. Sama vapustav oli see, et Venemaa televisioonis näidati Poola suure filmirežissööri Andrzej Wajda filmi veresaunast. Ometi oli ka veel siis võimalik sõnadega mängida. Putin esitas äraleierdatud ja eksitava võrdluse, tõmmates paralleeli Vene sõjavangide vahele Poolas pärast 1920. aastat (kelle surm oli traagiline, aga mitte massimõrva tulemus) ning poola rahva paremiku saatuse vahele, kes tapeti Nõukogude juhtkonna otsesel korraldusel.

Tõeliselt märkimisväärne oli aga reageerimine traagilisele lennuõnnetusele 2010. aasta aprillis Venemaal, milles hukkusid president Lech Kaczyński ja veel kümned kõrgemad Poola ametiisikud. Silmanähtavalt liigutatud härra Putin lohutas avalikult härra Tuski, kinnitades, et uurimisel ei jäeta ühtegi kivi ringi pööramata, ning võttis uurimise enda isikliku kontrolli alla. Wajda filmi näidati uuesti, sedakorda mitte enam vähese vaadatavusega kultuurikanalis, vaid parimal saateajal ühes Venemaa vaadatumas telekanalis.

Tähenärijad ei pruugi mõistagi ikka veel rahule jääda. Venemaa ei ole otsesõnu ja tingimusteta vabandanud Poola ees kunagiste Nõukogude kuritegude eest (seda võib veidi võrrelda sellega, kui tänapäeva Saksamaa möönaks tõrksalt, et holokaust tõesti toimus ja Kolmas Riik vastutas selle eest, kuid hoiaks Auschwitzi arhiivid salastatuna ning keelduks maksmast kahjutasu seal mõrvatute omastele). Venemaa võitleb endiselt Strasbourg’is kohtuasja vastu, millega Katõnis tapetute sugulased taotlevad õigluse jaluleseadmist. Külluses on teisigi ajaloo lahtisi otsi.

Aga mitte selles ei ole asi. Poliitiline kliima on nii palju muutunud, et (viisakalt öeldes) erinevad ajalootõlgendused on muutunud tähtsusetuks poliitiliseks probleemiks ega võrdu enam kuidagi suhetega tervikuna. See on tohutu muutus. Eelmiste Poola valitsuste ajal seisis minevik olevikust kõrgemal. Iga Venemaa sammu käsitleti revanšistliku, neosovetliku ja ähvardava käitumise ilminguna. Poola enda tugevusi alahinnati, Venemaa tõsiseid nõrkusi eirati.

Eelkõige on muutunud arusaamad Poola poolel. Poola-keskseid kommentaatoreid võib see hämmastada, aga venelased ei ärka iga hommik üles Poola ajaloo üle mõtiskledes. Enesesse süüvimine on alati olnud vene poliitilise mõtte tunnus, nagu ka peaaegu põikpäine teadmatus „väikestest” riikidest (õieti on Poola elanikkond ju peaaegu 40 miljonit, aga riigi jaoks, kus elab 140 miljonit inimest maailma suurimal kontinendil, on seda üsna vähe). Venelased lähevad närvi selliste riikide peale nagu Gruusia või Eesti, kui need nende arvates „provotseerivad” Venemaad. Nad saavad pahaseks Ukraina peale, kui see „varastab” Venemaa gaasi. Aga kui just ei pea, siis enamik venelasi (ja Venemaa poliitikuid) isegi ei mõtle selliste maade peale nagu Poola – vähemalt mitte rohkem, kui tunnevad levinud arusaamade kohaselt ameeriklased huvi Mehhiko sise- või välispoliitika vastu. Venemaal on endalgi probleeme rohkem kui rubla eest.

Poolas on asjad vastupidi. Igal poolakal on Venemaa kohta arvamus – tavaliselt negatiivne. See loob hea pinnase nii siirastele kui ka salakavalatele poliitikutele. Tuski ja Sikorski geniaalsus Poola välispoliitikas avaldus selles, et nad loobusid mõtlemast levinud arvamuste peale ja hakkasid mõtlema Poola tegelikest rahvuslikest huvidest. Ilmselgelt ei saa olla Poola huvides halvad suhted kõigi oma vahetute naabritega (veel parem, kui need poleks halvad ühegagi). Eriti perversne oleks vibutada rusikaid oma mõlema suure naabri suunas ning toetuda nende asemel kaugetele maadele, näiteks Ühendriikidele või isegi Suurbritanniale (seda me oleme juba näinud, võiks poolakas viimase kohta kibedalt öelda). Tähelepanu kvaliteet ja kvantiteet, mida Poola võib oodata Washingtonis, ei vasta kuidagi Poola välismaise toetuse vajadustele, eriti juhul, kui suhted peaksid olema jäised nii Berliini kui ka Moskvaga. See oli selge ummik, kuhu Jarosław Kaczyński (hukkunud presidendi venna) valitsus oli suutnud maa viia.

Poola käitus – vähemalt enda silmis – kangelaslikult. Ta oli ülilojaalne liitlane Iraagis ja Afganistanis. Tema salateenistus tegi meelsasti koostööd CIAga erakorraliste üleviimiste programmi ja teiste terrorismivastaste operatsioonide raames. Ta tegi visa kihutustööd Ukraina ja Gruusia NATO-liikmesuse, Leedu ja Valgevene inimõiguste ja poliitiliste vabaduste nimel. Ja samal ajal oli ta marginaalne.

Saksamaa, Prantsusmaa ja teised suured Euroopa riigid lihtsalt ei saanud Varssavi seisukohti tõsiselt võtta. Seal oli võimul valitsus, kes avaldas diplomaatilist protesti ebasoodsa kajastuse pärast ajakirjanduses (täiesti välistatud tegevus Euroopa Liidus või üldse riikide vahel, mis peavad vaba ajakirjandust kõigist selle vigadest ja puudustest hoolimata õigus-ja põhiseadusliku korra lahutamatuks osaks). Isegi Bushi administratsiooni aegsed Washingtoni pistrikud krimpsutasid nägu nende peamise Ida-Euroopa liitlase asjatundmatuse, segaste prioriteetide ja ebarealistlike ootuste pärast. Üks ametnik võrdles toonast Poolat (see oli öeldud täiesti mitteametlikult ja ma tsiteerin mälu järgi) armastatud, aga kehvasti õpetatud koeraga: „Ma armastan teda südamest. Aga ta teeb häda vaibale, ajab naabreid närvi, haugub kogu aeg ning lakub mu nägu, kui ma püüan tööd teha, ja nurub süüa.”

Taaskäivitamisest alates on Poola pale muutunud. Enam ta ei torma võitlusesse, ei haugu ega vingu, vaid aitab probleemide loomise asemel neid hoopis lahendada. Taaskäivitamise vahest suurim tulu avaldub suhetes Saksamaaga. Need ei ole Poola ajaloos olnud kunagi paremad. Paranoilise ja okkalise hoiaku on asendanud soojad sõnad mõlemalt poolt. Kui Sikorski soovis edastada enne detsembrikuiseid valimisi Valgevene võimudele karmisõnalise sõnumi, sõitis ta sinna koos oma Saksa kolleegi Guido Westerwellega. Härra Tuskil on suurepärased suhted Saksamaa kantsleri, tuntud polonofiili Angela Merkeliga. (Venemaa puhul on „isiklik keemia”, nii palju kui seda on, Tuski ja Putini vahel; Sikorski ja tema kolleegi Sergei Lavrovi suhteid võib pidada „peaaegu südamlikeks”.)

Saksamaa seisukohalt on Poola nüüd Salonfähig ehk salongikõlblik. Saksamaa võimas Venemaa-meelne lobi ei saa seista vastu headele suhetele Poolaga, kui seda ei tee Venemaa ise. Siiski on Poolal senini mõningaid probleeme Saksamaaga: ta tahaks näha, et poola vähemusel oleks Saksamaal samasugused haridusvõimalused, nagu on sakslastel Poolas, ning ta tunneb natuke muret revanšistliku retoorika pärast, mida kostab aeg-ajalt proua Merkeli konservatiivse Kristlik-Demokraatliku Liidu üksikutelt liikmetelt.

Mitmeski mõttes on Poola olnud erandlik. Teistel riikidel ei olnud eelnevalt Saksamaaga nii halbu suhteid (härra Kaczyński tundus pidavat Saksamaad põhimõtteliselt sama suureks ohuks nagu Venemaad). Kuid ükski ei ole suutnud ka luua Venemaaga nii häid suhteid.

Karel Schwarzenbergi valvsa juhtimise all käitub Tšehhi tõelise pistrikuna inimõiguste osas ning on üpris jäik ka sellistes küsimustes, nagu energiajulgeolek ja nõndanimetatud idapartnerluse toetamine (see on ELi püüd koondada tähelepanu Armeeniale, Aserbaidžaanile, Gruusiale, Moldovale, Ukrainale ja Valgevenele). Ungaris kipub Viktor Orbáni suhtumine ajakirjandusse ja kohtusüsteemi murettekitavalt sarnanema Putini omaga, kuid tema suhted Venemaa peaministriga on jäised. Ungari suur energiaettevõte MOL püüab vabaneda soovimatust Vene osanikust, segaste omandisuhetega Surgutneftegazist. 2006. aastal astus Putin suure sammu ületamaks suhetel Ungariga lasuvaid ajaloovarje, vabandades (küll iseloomulikult mitmetähenduslikult) Nõukogude 1956. aasta sissetungi eest. Ta on ennast distantseerinud ka N Liidu juhtimisel ette võetud sissetungist Tšehhoslovakkiasse. See on aidanud suhetes pingeid vähendada, aga kaugeltki mitte nii palju kui Poola puhul.

Lõunas ja idas on pilt samuti mitmepalgeline. Venemaa on toetunud tugevasti Horvaatiale, et tagada viimase koostöö torujuhtmediplomaatias. Venemaa suhted Serbiaga ja Bosnia serblaste vabariigiga on head. Kuid need on jahenenud Bulgaaria uue valitsusega, mis tunneb, et Venemaa on neid tüssanud energiaküsimustes. Suhted Rumeenia presidendi Traian Băsescuga on alati olnud tõredad. Rumeenia arusaam endast kui ladina riigist, mis on jäänud slaavlaste ja madjarite hordide piiramisrõngasse, on õhutanud erakondlikke eraldusjooni ületavat skeptitsismi Venemaa suhtes. Venemaa edu proovikiviks Kagu-Euroopas on South Streami torujuhe, mis peaks pakkuma konkurentsi (ja kaikaid kodaraisse loopima) ELi toetatud Nabucco projektile. Nabucco toob Kesk-Aasiast, Kaukaasiast ja Iraagist gaasi Türgi kaudu Euroopasse. South Stream toob Venemaa (ja Kesk-Aasia) gaasi Euroopasse Musta mere kaudu. Kumbki projekt ei ole kuigi hästi edenenud. Ent Nabucco on teostumisele lähemal. Venemaa kümmekond aastat kestnud kiitlemine, käte väänamine ja suuga suure linna tegemine energiadiplomaatia rindel on andnud hämmastavalt vähe tulemusi.

See kajastab ka üht olulist ja sageli valesti mõistetud asja Venemaa osa kohta piirkonnas. Võrreldes mis tahes ELi uuema liikmesriigiga tundub Venemaa tõepoolest üliriigina. Võrreldes ELiga tervikuna tundub Venemaa aga tibatillukesena kõige muu kui tuumaarsenali poolest. Kreml tekitab suuri pahandusi näiteks Gruusias, Ukrainas või Lätis, Aga ta ei ole võimeline astuma ELi kui terviku vastu. See ei tähenda, et endised ikestatud rahvad võiksid tugineda ELi ühisele poliitikale Venemaa suhtes. Küll tähendab see seda, et Venemaa käsitleb oma suhteid ELiga põhimõtteliselt nõrgema seisukohalt.

Kuidas tuleks selle taustal tõlgendada Poola märkimisväärset “taaskäivitamist”? Täiesti mõistetavalt tervitavad paljud praegu Moskva ja Varssavi vahel valitsevat rahulikku ja südamlikku õhustikku. Hea uudis on seegi, kui on üks probleem vähem, mille üle muret tunda. Kuid diplomaatia mõte ei ole hoida häid ja rahulikke suhteid. Selle mõte on vajalike asjade ärategemine ja rahvuslike huvide edendamine. Teine, samuti tähtis teema on liitlaste huvide kaitsmine. Selles osas ei paista Poola valitsuse saldo enam nii kena. Nagu sisepoliitikas (mille kohta ma kasutasin kunagi The Economisti veergudel väljendit “kena nägu ja tühi tegu”), ületab ka välispoliitikas väljanäitamine tunduvalt praktilisi saavutusi.

Alustame Saksamaast. Pole kahtlust, et Saksamaa võtab Poolat tõsiselt (nende ta väliskaubandus Poolaga on suurem kui Venemaaga, isegi kui arvestada nafta ja gaasiga). Ta on Poolaga ühel meelel Valgevene osas. Ta on NATO raames soostunud eriolukorra plaaniga, mille kohaselt ka Saksamaa sõdurid sureksid Poola kaitsmisel (äärmiselt ebatõenäolise) Venemaa sõjalise rünnaku puhul. Ometi hindab Saksamaa endiselt kõrgelt oma suhteid Venemaaga. Saksamaa tõrgub vastu sellistes küsimustes nagu Gruusia ja Euroopa tavarelvastuse leping. Ta ei ilmuta vähimatki soovi kiirendada Ukraina pääsu ELi või NATOsse. Ta suhtub leigelt sellistesse atlantilistesse probleemidesse nagu Afganistani missioon. Alles sel aastal avab Saksamaa lõpuks oma tööturu „uute” liikmesriikide, näiteks Poola, kodanikele – asi, mida teiste seas Suurbritannia tegi juba 2004. aastal. Talle ei meeldi teenuste liberaliseerimise idee ELi piires. See annaks hoogu uuemate liikmesriikide ärimaailmale, mille käsutuses on energiline, paindlik, paljusid keeli oskav tööjõud. Saksamaa on endiselt tihedalt seotud Venemaa energiakavadega ja ta surus läbi Nord Streami torujuhtme rajamise Läänemere põhja Poola ägedast vastuseisust hoolimata (Sikorski võrdles Nord Streami selle väljakuulutamise ajal kaude lausa Molotovi-Ribbentropi paktiga).

Lühidalt öeldes: Saksamaa on viisakas ja sõbralik, aga ta ei ole Poola liitlane selles mõttes, et tooks oma tähtsad huvid ohvriks Poola meeleheaks.

Sama ja veel tugevamal määral võib öelda Venemaa kohta. Tõsi, raskused on leevenenud. Kaubandus õitseb. See tähendab töökohti, palku ja investeeringuid. Poola kaubavahetus Venemaaga pole kaugeltki nii suur, et see tekitaks majanduslikku sõltuvust – õieti vähendavad kavandatav vedelgaasiterminal ja tõenäoline kildagaasi kaevandamine veelgi sõltuvust Venemaa tähtsaimast ekspordiartiklist. Venemaa saab aru, et Poolaga pole võimalik tülitseda sattumata tülli terve ELiga. Ja kui võimul on mõistlik härra Tusk, on ka EL märksa altim Poolale appi tulema, kui Venemaa peaks hakkama vastikult käituma.

See on väga tore. Paraku pole Venemaa leidnud endas tahet abistada Poolat. Smolenski lennuõnnetuse uurimine kulges lohakalt ja aeglaselt. See õhutas Poolas vandenõuteooriaid, mis tekitasid härra Tuskile tarbetuid raskusi. Paljudele poolakatele meeldib haarata kinni kahtlase maiguga lahtistest otstest, mis ümbritsevad kõiki suuri sündmusi, ja punuda neist intriigide ja kurikavalate kavatsuste võrk: miks ei töötanud kõige moodsam maandumissüsteem, miks esineb õnnetuse kirjeldustes vasturääkivusi, kust tuli salapärane udu, miks on asjaga seotud Venemaa lennujuhid kui tina tuhka kadunud, miks seab Venemaa ametlik aruanne kogu süü poolakatele, mitte aga Venemaa hoolimatusele ja asjatundmatusele? Vastused on õige lihtsad. Lennuk oli tõepoolest hilinemas ja kohalejõudmisega kiirustati. Lenduritel lasus surve toimetada tähtsad isikud õigeks ajaks õigesse kohta. Nad langetasid halva otsuse maanduda kehvades tingimustes ja lähenesid lennuväljale liiga madalalt. Ning kõrge puu, mis tõesti oli valel ajal vales kohas, tabas presidendilennuki tiiba, nii et lenduritel ei jäänud isegi võimalust hädamaandumiseks. Vandenõumeelsed poolakad usuvad, et venelased on väga paljuks võimelised, aga isegi nemad ei ole neile süüks pannud toda otsustavat, saatuslikku puud.

Kuid Venemaa muutis härra Tuskile vandenõuteoreetikute tõrjumise palju raskemaks. Teade, et hukkunud kõrgetele isikutele kuulunud elektroonilisi seadmeid (mobiiltelefone, sülearvuteid jms) on enne tagastamist näpitud, viitas muidugi otsekohe Venemaa julgeolekuteenistuste kurjade kavatsustega sekkumisele. Viivitused ja vastamata küsimused tekitasid tunde, et midagi ikkagi varjatakse. Ent tegelikult kulges uurimine nii, nagu kulgeb enamik asju Venemaa bürokraatiamasinas: aeglaselt, salastatult ja sugugi mõtlemata avalikkuse huvidele.

Venemaa ei kiirusta ka eriti „keeruliste ajalooküsimuste” lahtiste otste kinnisidumisega. See võib muutuda, võib-olla parajasti nii, et aidata kaasa härra Tuski uuele võidule sellesügisestel valimistel. Seni aga tundub, nagu Venemaa mängiks Poolaga: tõmmanud ta suhetesse, milles läbikukkumine oleks poliitiliselt hävitav, mistõttu on hädavajalik saavutada kas või näilist edu, käitub ta nüüd salakavalalt ja manipuleerivalt. See võib muutuda, aga Poolas on üsna vähestel vähegi suuremaid illusioone oma uute Vene sõprade osas.

Tõepoolest. oleks raske väita, et viisakas sõbralikkus ametlikul tasandil ja pihutäis sooje isiklikke sidemeid kõrgemate ametiisikute vahel kujutabki endast tõelist muudatust sellise positiivse ja dünaamilise koostöö suunas, mis Poolal on näiteks Rootsiga. Sel „taaskäivitamisel” ei ole niisugust sügavust ega haaret, nagu on Ameerika püüetel taastada suhted Venemaaga. Poolal ei ole tihedaid sõjaväelastevahelisi sidemeid Venemaaga ja tasub meenutada, et Venemaa on nähtavasti otsustanud hoida taktikalist tuumarelva Kaliningradi enklaavis, mis piirneb otse Poolaga. Samuti pole kahe maa vahel ametlikku inimõigustealast dialoogi, kas või sellist, mida küll suurivaevu, aga siiski veab Riikliku Julgeolekunõukogu raames Michael McFaul koos oma Venemaa kolleegi Vladislav Surkoviga.

Nii Ameerika kui ka Poola „taaskäivitamisel” on ühesugused plussid. Nad on leevendanud problemaatilisi suhteid, andnud poliitikutele manööverdamisruumi ning pakkunud aega keskendumaks aktuaalsematele probleemidele. Neil on aga ka ühesugused miinused. Nad on lasknud Venemaa valla surve alt inimõiguste ja naabruspoliitika küsimustes. Nad riskivad sellega, et väikeriigid ja Venemaa opositsioonijuhid tunnevad ennast kõrvale- ja mahajäetuna. Nad on taandunud kõlbeliselt ja strateegiliselt positsioonilt, eelistades pragmaatilist, tulemustele orienteeritud lähenemist. See võib muidugi meeldida valijatele: poliitikuid ei saa kindlasti süüdistada selles, et nad keskenduvad liigselt suurtele päevakajalistele probleemidele ja püüavad kõrvale jätta kõrvalisi küsimusi. Kuid mõningaid ohte tasub siiski esile tuua eriti Poola puhul.

Poola lähenemisest puuduv element on taaskinnitus. Ameerika kohmakalt alustatud – kui raketitõrjeplaanide muutmisest teatati Nõukogude Liidu Poolasse sissetungimise aastapäeval – taaskäivitamise järel mõistis administratsioon, et ta peab paremini liitlastega suhtlema ja neid rahustama. Nad surusid NATOs läbi kõigile uutele liikmesriikidele mõeldud eriolukordade plaanid (saades jagu Saksamaa vastuväidetest, lubades aga samal ajal võtta Berliinil au muutuse eest enda peale). Nad on toetanud mainitud plaane enneolematult ulatuslike sõjaliste õppustega Baltikumis, millele tuleb veel lisa sel (Amber Hope) ja järgmisel (Steadfast Jazz) aastal. Riigisekretär Hillary Clinton on näidanud ennast piirkonna kindla toetajana (isegi kui talle alluvad diplomaadid kipuvad mõnigi kord rohkem Venemaale keskenduma). Ameerika saadab oma kõrgeid ametnikke konverentsidele (hiljutisel julgeolekukonverentsil Leedus olid kohal Riikliku Julgeolekunõukogu, riigidepartemangu ja muude valitsusasutuste esindajad, kes olid just selleks puhuks üle Atlandi lennanud). President Barack Obama leidis möödunud aastal aega vestelda Läti peaministri Valdis Dombrovskisega, et õnnitleda teda valimisvõidu puhul. Läti ja Leedu elanikkond kokku pole isegi kuut miljonit.

Poola jäetud mulje on pisut teistsugune. Üks Wikileaksi telegramm näitas, et Poola seisis vastu NATO otsusele laiendada eriolukordade plaane Balti riikidele, peljates nähtavasti, et nende laiendamine kaugemale kirdesse muudab nad vähem usaldusväärseks. Poola ei ole ilmutanud kuigi suurt huvi maantee-, raudtee- ja energialiinide ühenduse parandamiseks Balti riikidega. Ta on lasknud põhimõtteliselt triviaalsetel küsimustel, nagu koolide õppekava, omandiõiguse taastamine ja poola tähtede, näiteks ł-tähe kasutamise täpne viis dokumentides, mürgitada suhteid Leeduga. Sikorski on avalikult teatanud, et ei sõida Leedusse, kuni Poola nõudmised pole täidetud. Lätis ja Eestis peavad paljud sellist käitumist pirtsakaks ja nartsissistlikuks. Selle all kannatavad aga ka nemad.

Kui aus olla, siis on Poola andnud uut hoogu Visegrádi grupile (kuhu kuuluvad lisaks Tšehhi, Slovakkia ja Ungari). See oli vahepeal täiesti surmaunne suikunud. Nüüd peab Poola seda tulusaks keskeurooplaste huvide edendamise vahendiks ELis. Poola sidemed Tšehhiga on suurepärased ning koostöö Ungariga iga kuue kuu tagant vahetuva ELi eesistumine osas (praegu on eesistujaks Ungari, juulist alates Poola) on olnud sujuv. Samuti on Poola innukalt üritanud tõmmata kaasa Valgevenet. Kui see luhtus detsembrikuiste valimiste ajal ootamatult puhkenud vägivalla tõttu, on Poola teinud kõvasti tagatoatööd Valgevene opositsiooni heaks ja eraldanud selle abistamiseks rohkelt raha.

Ent pragmatismihõng hõljub ikka õhus. Poola ei teinud midagi demokraatiameelsete meeleavaldajate toetamiseks Kaliningradis, kui nad seal möödunud aastal kinni võeti ja läbi peksti. Enamasti vaikib ta Venemaa inimõiguste rikkumises osas (kuigi on väitnud, et toetab viisakeeldu neile, kes olid seotud Venemaa juristi Sergei Magnitski piinamise ja tapmisega). Ta ei ole kõssanudki Prantsusmaa otsuse peale müüa Venemaale Mistrali tüüpi sõjalaevu. Ta on peaaegu täielikult loobunud abistamast Gruusiat.

Lühiajalises plaanis on see kõik õigustatav. Olekski ebaõiglane oodata, et Poola juhib ratsaväerünnakut Venemaa tankide vastu, eriti oludes, kus enamik ELi riike (ja Ameerika) on näidanud, et on valmis sõlmima tehinguid Kremli kriminaalse režiimiga. Ometi jääb tõsiasjaks, et vaos hoidmata on Venemaa piirkonnas kurja tõotav jõud. Ta peab hästi rahastatud psühholoogilist sõda Balti riikide ja Soome vastu. Tema sissetung ELi otsustusõigusega struktuuridesse on juba praegu häiriv. Nõrkus, mida mõlemad organisatsioonid ilmutasid Gruusia sõjale reageerides, oleks pidanud põhjustama sügavat muret. See, et Venemaa on nõrk ja käib alla, ei tähenda veel, et ta pole ohtlik – õieti võibki tulevane režiim leida, et vastasseisu õhutamine naabritega sobib väga hästi avalikkuse toetuse hankimiseks ja tähelepanu pööramiseks sisemaiselt viletsuselt mujale.

ELi ja NATO riikidel on kõige parem suhelda Venemaaga võimalikult ühtse rindena. Kui seda ei suudeta, tuleb see ainult kasuks Kremli jõhkrale kleptokraatiale, kes hellitab kunagise impeeriumi taastamise mõtteid. See sisemine kohustus seab erilise vastutuse suurriikidele, kes peavad näitama, et nende head kahepoolsed suhted Kremliga ei käi väiksemate või nõrgemate riikide arvel. Ameerika on seda teinud. Nii on teinud ka Saksamaa pärast seda, kui võimule tuli Angela Merkel. Poolal seisab see veel ees.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Allikas: http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=578

Read more...

Wal-Marti juht: USA ostjatel rahad otsakorral

ostitas mauri piiks-ja-tühjad-taskud osak. 8:38 29. aprill, 2011

Tundmatu Sõdur kirjutab: "Ameerika suurima kaubanduskeskuste keti Wal-Mart juht Mike Duke andis läbi CNN-i teada, et tavakodaniku jaoks USA majandus ei ole majanduskriisist tegelikult taastunud. Wal-Marti kauplusi külastab iga nädal 140 miljonit inimest ning seega on Wal-Martil hea ülevaade kogu riigi elanikkonna ostujõust. Mike Duke teatas, et märke USA majanduse taastumisest ei paista, pigem vastupidi - asjad lähevad viimasel ajal hullemaks. Suur osa Wal-Marti ostjatest elab palgapäeast palgapäevani ning teeb oma suuremad ostud kuu alguses - palgapäevadel. Kuid viimasel ajal on veelgi vähenenud ostmine kuu lõpus, mis viitab sellele, et tavakodanikul on järjest vähem raha poes käimiseks. Duke peab üheks ostude vähenemise põhjuseks ka seda, et autokütuse hinnad USA-s on tõusnud, tavakodanikul ei ole enam raha mööda linna poodides ringi sõitmiseks ning seetõttu ongi Wal-Marti strateegiaks laiendada oma toote valikut, nii et ostjad saaksid kogu vajamineva kauba ühest kohast kätte. Wal-Marti käive on langenud viimased seitse kvartalit järjest. Wal-Mart: Our shoppers are 'running out of money'"
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

Otto Kisel: Juutlus ja vabamüürlus 17.aprill 1942 Tallinn

Kokkuvõte Otto Kiiseli 17. aprillil 1942. aastal Tallinnas peetud ettekandest. Ilmunud teoses Aktuaalseid küsimusi. Rahvakasvatustalituse kursuste loengute kokkuvõtteid. I. Tallinn 1942.
Elame ajajärgul, kus maailmas toimub sügav heitlus vasturääkivate ideede taustal: ühelpool on koondunud juutlus, vabamüürlus ja bolševism; teiselpool — Suur-Saksamaa juhtimisel temaga koondunud liitlased. Esimesi sümboliseerib juutide kuusnurkne "Taaveti-kilp" ning vabamüürlaste ja bolševike ühine viisnurkne täht. Suur-Saksamaad tähistab päikse sümbol — haakrist. Need märgid on vaid nähtavad tähised varjatud ideedele.
Millised on siis need ideed, mida kaitsevad Taaveti-kilp ja viisnurk meeleheitlikult ning visalt neidhävitava haakristi vastu? See küsimus on õigustatud seepärast, et rahva laiemad hulgad (ka meil) sügava tõsiduse ja täieliku arusaamisega tajuksid seda ajaloolist missiooni, mida teostab Suur-Saksamaa koos oma Juhiga. Kandvad ideed tulevad teha rahvale selgeks kõikide vahenditega, mis meie kasutada. Siis koonduvad kõik jõud ühiseks ründamiseks visa vaenlase vastu. Siis ka väiksemadki üritused (kas või metalli kogumine sõjaliseks otstarbeks) omavad ideelise aluse ja inimesed küündivad vaatama kaugemale isiklikest mõnusustest ja kannatustest.
2.
Iga inimene peab ennast kõige tähtsamaks, kõige targemaks, kõige paremaks. Sellele loomulikule ja arusaadavale enda ülehindamisele seltsib soov: olla kõige võimsam, olla käskija ja juht. Need soovunelmad enamikul juhtudest üksiku inimese elus jäävadki selleks ja nad ei häiri palju teisi inimesi.
Kuid on olemas ka rahvas, kes oma tervikus taotleb sama sihti: peab ennast kõikide teiste rahvaste seas paremaks, äravalituks, kes on loodud valitsejaks kõigi teiste maailma rahvaste üle. Vastavalt oma sihtidele on ta kujundanud endale maailmavaate, oma usu ja Jumala "oma näo järgi". See "aadlik", võimuihkav rahvas on juudi rahvas.
3.
Maailma loomise kuuendast päevast alates, nagu see kirjutatud juutide seaduseraaimatus Tooras, on maailma kõik rahvad ja riigid ühel või teisel viisil kokku puutunud juutidega. Juba vanasti olid juudid Pärsias, Babüloonias, Egiptuses jt. vana maailma riikides (nagu nüüd Euroopas ja Ameerikas) mingisuguseks haiguseks, mis nakatas, mürgistas kõigi teiste rahvaste omapärast elu ja kultuuri. Martin Luther lausub ühes oma töös: "Läbini tige, läbini mürgistatud, läbini immutatud kuradist on juut... Nii nagu nad on olnud kaela peal kõigil rahvastel, nii ka Saksamaal ligi 1400 aastat. Nad on olnud meile katkuks, nuhtluseks ja kõigeks muuks, mis veel halba on."
- Ei saa küll nimetada maailma rahvaid ja riike puutuvat ühtegi suuremat küsimust, alates ristiusu sündimisest kuni Prantsuse ning lõpuks Vene revolutsioonideni, hõlmates 1941. a. ning käesolevalt maailmasõda, kus juut ei ole esinenud kas isana, vaderina, kasvatajana või hooldajana (seejuures ikka rohkem varjatud kujul). Ikka on juudi mõju olnud lammutav ja kehtivat korda eitav. Ikka on juut midagi "ideelist" leiutanud, mis häirib püsivat rahu riigis: olgu see siis Marx, Engels, pooljuudid Uljanov-Lenin, Džugašvili-Stalin või kes tahes. Juut on esinenud vähktõvena, mis nähtamatult kasvab kui kurjaloo-muline paise ja lõpuks hävitab riigi organismi, viies selle sihikindlalt hukkumiseni. Millist osa etendasid juudid vanade kultuurrahvaste ja riikide hävitamisel, ei ole ajalooliselt küllaldaselt selgitatud laiemas ulatuses, kuid kindel on, et juudid kusagil ei ole kaasa aidanud kultuuri tõstmisele ja riigikorra kindlus tamisele. Ikka negatiivse ja destruktiivse kallakuga on olnud kõik nende üritused.

• 4.

Juudid on alati osanud oma tõelisi kavatsusi ja mõtteid varjata. Kui juutide osa esinenuks ilmseltnähtaval kujul, siis oleksid nii mitmedki sündmused nii vanas kui ka uues maailmas arenenud teisiti.
Juut Marcus Eli Ravage kirjutab 1928. a.: "Mitte-juudid ei tea pooltki seda, mis tulnuks meieteeneks panna. Meie oleme revolutsionäärid. Meie valitseme mitte-juutide varade üle, juhime nende ideaale ja oleme täiel määral vallutanud nende saatuse. Meie oleme neid jalgega sõtkunud. Meieoleme viimase (1914. a.) sõja peamiseks põhjuseks. Samuti oleme meie esile kutsunud Vene revolutsiooni. Kes teab kui kõrgeks oleks tõusnud mitte-juutide kultuur, kui meie nad oleksime rahule jätnud. Meie oleme mitte-juutidest teinud oma maailmamissiooni agendid, ilma et nad seda ise tahtnuks või taibanuks. Mitte-juudid on meie muinasjutud levitanud üle kogu maailma. Meie rassi kombed on nende moraali aluseks ja tuumaks. Meie legendid ja saagad on nende pühad ennustused ja kuulutused, millledega nad oma lapsi magama uinutavad. Meie luuletajad on nende kiidulaulud ja nende palveraamatud loonud. Meie rahvuslik ajalugu on muutunud nende õpetuse osaks, mis nende vaimulikud kuulutavad. Meie kuningad, meie soldatid, meie prohvetid on nende kangelased. Meieoleme nende jumalad tõuganud, oleme nende rassipärimused kõrvaldanud ja oleme oma Jumala, omapärimused nende asemele seadnud. Ühtki võitu ei saa võrrelda meie võiduga. Ja meie ei ole veel ammugi lõpul."
Kas võib olla avameelsemat ja küünilisemat ülestunnistust juudi enda poolt? Kuid see ülestunnistusei olnud mõeldud muidugi mitte-juutide kõrvadele. "On tõdesid, mis lamavad tänavatel ja mis just seepärast ei ole märgatavad enamiku poolt: neid ei nähta, neid ei osata hinnata. Need on aabitsatõed, millest möödutakse pimesi, ja siis ollakse äkki üllatatud, kui keegi avastab säärase tõe, mida oleksid pidanud kõik juba ammu nägema. Kolumbuse mune on tuhandeid, kuid Kolumbus on kahjuks vähe," - need Adolf Hitleri sõnad on täiel määral kohandatavad ka juudiküsimuses. Juudid on tuhandete aastate vältel liikunud teiste rahvaste seas ja kõikjal arendanud oma lammutavat tegevust, kuid siiski nad on jäänud enamikule tundmatuiks. Ja leidub praegugi küllalt neid kes ei tunne seda igavest internatsionaalset juuti kogu ta kohutavalt kahjustava tegevusega: kas traaditõmbajana valitsuste seljataga kas riigijuhtide erasekretärina või muul kujul seal, kus tehakse suurt poliitikat.

• • • 5.

Kui vaid küsida, kuidas on see võimalik et ikka juut igas riigis rühib hästi lähedale riigitüürile, mis võimud toovad ikka juudi sinna, mis teeb juut seal juhtival kohal, mis tagajärjed tulene tulenevad sellest riigile, rahvale ja kogu maailmale, kust tuleb, et juudid kontrollivad demokraatlike riikide ajakirjandust, rahandust, raadiot, filmi ja muid rahva elu suundavaid tegureid, miks on iuudid ikka revolutsionäärid, miks tahavad juudid olla maailma päästjaiks ja rõhutud rahvaste vabastajaiks, miks on kogu maailma juudid huvitatud praegusest sõjast nii suurel määral ja taotlevad Saksamaa ja saksa rahva hävitamist?
Neid kusimusi on palju rohkem, kuid neist piisab, et igaüks katsuks kordki mõnele küsimusele vastata ja analüüsida maailmas toimuvaid sündmusi — siis avanevad silmad juutide tõelisele missioonile. Need küsimused on reaalsed. Seda näidavad sündmused Nõukogude Liidus, alates 1917.a., eriti drastiliselt ja ka meil Eestis. Enne nälg, siis Viletsuse ajastu. Kõik need küsimused pälvivad rahvahulkade tähelepanu. Need küsimused tulevad viia rahva sekka ja äratada neis huvi ka küsimuste lahenduse suhtes.

• 6.

Veri, usk ja kindlasti ühine siht maailmas on selle näiliselt mõistastusliku rahva sidunud tulevaks tervikuks. Juudid on massi poolest vaesed, kuid ometi valitsevad nad kogu maailma rahandust ja kapitali. Nad on laiali pillatud, ilma maata ja riigita, nad on ilma nähtava keskvalitsuseta, kuid nende äärmine visadus tegutsemiseks on tugev ja sihikindel. Väga mitmel pool on juutide vaba tegutsemine olnud piiratud seadustega, kuid samade riikide troonide varjus on nad olnud tõelisteksriigi juhtideks ja valitsejateks.
Juutide arv kogu maailmas on täpselt teadmata, kuid neid võiks olla ligi 15 miljonit, mõned arvavad, et isegi 25 miljonit. Juutide tõelist arvu on raske kindlaks teha, kuna nad ise püüavad kõigiti endid varjata. Teatud riikides nad ei loe endid enam juutideks, kui nad on vahetanud usu või saanud muul teel riigikodaniku õigused. Tegelikult aga ei ole „juudi" nimetus seotud usuga: juut on rassinimetus. Juudid ise püüavad küll väita, et sõna "juut" on sama mis "katoliiklane", "luterlane" või muud. Kuid see ei ole nii. Mis usku ja mis riigi kodanik juut ka ongi, ikkagi jääb ta juudiks, isegi nimede venestamisele või inglistamisele vaatamata. Siinkohal võiks mainida, et juudid on alati püüdnud oma nimesid muuta: Abramist sai Abraham ja Jakobist Israel. Enamik bolševikke-juute esineb vene nimedega. Kõik see toimub juudi päritolu varjamise sihiga. Kas on juudid ka nimesideestistanud, seda ei tea. Küll on aga juudid oma firmadele andnud eestipärased nimed: "Rauaniit", "Raud-nahk", "Eesti Iva", "Eestilipp" ja paljud teised. Leidus isegi juut-nahakaupmees, kes oma väiksele ärile Tallinnas Veneturul pani aimeks "Koidola". (Kuna tolleaegne valitsus ei leidnud selles midagi solvavat eestlasele, siis lõpuks eraisikud tõrvasid sildi üle.) Säärased rahvusliku värvinguga üritused on selleks, et juut võiks olla varjus ja tegutseda nurga tagant, kuid seda mõjuvamalt. Kõik säärased maskeerimised on varjanud juutide arvu ja asutusi.
Nõukogude Liidus on juute ametliku rahvaloenduse alusel 1939. aastal 3 miljonit (1,8% 170-miljonilisest elanikkonnast). Ühendriikides on juute ligi 4 miljonit.

• 7.

Juudid on semitiseerunud segarahvas. Nad on oma verele . saanud tõulisi lisandeid teistelt rahvastelt, kellega kokku puutusid: vahemeretõult, Aafrikast ja mujalt. Nii on nad rassilt segaverelised, bastardid, kelle kohta on kehtiv bioloogiline seadus: "Bastardide juures anduvad pärilikult edasi rassihalvemad omadused." Juudid on seega aastatuhandete vältel enesesse kogunud kõikide tõugude nii füüsilised kui ka vaimsed halvad omadused. Segarasside, bastardide, juures on halvemad omadused ikka üleolevad, mille tõttu juutide kehalised ja hingelised omadused on summeerunud kulgusegahalvema poole. Juutide välimus on üldiselt eemaletõukav. Kuid veelgi halvem on nende vaimne maailm. Selle tõenduseks on need piinamised, mida juudid naudivad: kui juut tapab, siis ta naudib ohvri piinasid. Košerliha saamiseks tapab juut looma rituaalselt: uimastamata looma kaela tuiksooned torgatakse läbi, riputatakse loom jalgupidi üles (väiksemate loomade juures) ja lastakse niiviisi loom täie teadvuse juures verest tühjaks niriseda. Juut andub mõnuga piinamisele ja rituaalsele tapmisele. Juutide Talmud annab asjalikke juhiseid mõrvamiseks: "Mitte-juute võib mõrvata järgmisel viisil: suru ta kuni põlvedeni sõnniku sisse. Siis keera rätik ümber kaela ja sikuta rätikut otsapidi. Ava mõrvatu suu ja vala sinna sisse sulatina. Tina peab voolama tema kurku ja makku." Tapmise kohta lausub üldiselt Talmud: "Kirjutatud on: Sina ei pea tapma. See tähendab — sa ei pea tapma kedagi juudi rahvusest. Mitte-juudid ei ole israeliidid, neid võib seepärast ka tappa."
Juutide veresegust on tingitud samuti veel teised julmused: Põletamised, rüüstamised, küüditamised, mida ka meie rahvas külluses tundis läinud suvel. Kõik need toimingud viidi läbi bolševike poolt juutide retseptide alusel ja püüti ohvritele ikka rohkem valmistada nii füüsilist kui ka hingelist piina.Peapiinajaks Tallinna NKVD-s oli vigane juuditar: neid on vaid üksikuid elus, kes võivad selle naismetsalise julmusest tunnistada.
Kuhu juut oma jala paneb, seal on hukkumine ja surm. Mingisugune ürgviha on neil teiste rahvaste vastu, nagu see selgub ka Talmudist: "Sinaj on mägi, millel Moosesele teatas Jumal Jahve juudiseadused. Sellelt mäelt on levinud juutide viha kogu maailma rahvaste peale ...". "Jahve käsk on: Sa pead maailma rahvaid õgima... !" "Iga juudi kohuseks on selle järele valvata, et kristlikke kirikuid põletataks ja rüüstataks. Nende pühadused tulevad nimetada sõimunimedega ja vaimulikud mõrvata... Kirjutatud on: Sa ei pea tegema ülekohut oma ligemise vastu. Sellega on mõeldud juute. Mitte-juudid on sellest välja lülitatud... Mitte-juudi surm on juudile rõõmuks, mis ei maksa mitte pennigi... Juutidel on keelatud mitte-juute ravida isegi raha eest. On lubatud katsetada arstimitega mittejuutide juures selleks, et teha kindlaks, kas arstimid on tervisele kahjulikud või mitte."
Need Talmudi sõnad ja juhised näitavad ilmselt, millised kuritegelikud omadused on juudid esivanematelt pärinud, omadused, mis edasi elavad juutide veres. Pealtnäha on juut alandlik, meelitaja, kuid võimule tulles muutub ta julmaks ja verejanuliseks nagu loom. Juutide julmusest ja verejanust on küllalt näiteid Vanas Testamendis. Esteri Raamatu järgi Pärsia kuninga Ahasverose ajal laskis juut Mardukai tappa kahe päevaga ligi 75 tuhat kodanikku koos peaministri Hamanni ja tema perega, kes olid juutide vastased. Selle julmima verepulma mälestuseks on juutide juures puriimi-pühad. Lugege vaid Esterf Raamatut lahtiste silmadega ja analüüsige juudi kurikavalust ja tema meetodeid võimulepääsmiseks, siis avanevad silmad juutide tegevusele ka nüüdsel ajal.
Hilisemail aegadel on juut oma rassi puhta, hoidnud: mees-juut harva abiellub kristlasest naisega. Peab mainima, et juudid kunagi ei ole teinud misjonitööd oma usu kasuks (nagu seda teevad ristiusulised ja teised): juudid teavad, et usku võib küll muuta, kuid rassi mitte. Ja kuna juut onäravalitud rahvas, siis ei lase ta kedagi selle õnnistuse juurde. Lõpuks on ju ka juudil selge, et maailmas peab ikka olema rahvaid, keda tema saaks valitseda, keda kasutada orjadena.

• 8.

Juutide maailmavaatest ja menetlustest saame kõige õigema ülevaate nende endi' poolt kirjutatud raamatutest, ajakirjadest ja muudest dokumentidest. Tähtsamaiks neist on Toora ehk Vanaseaduse Testament (Pentateuhh). Sellele raamatule tuleb lisandada Talmud (heebrea keeles "õpetus"). Talmud on koguteos ja sisaldab rabbide (õpetajate) arutlusi Moosese seaduse tõlgendamiseks ja täiendamiseks. Talmudi kaudu on Toora kohastatud muutunud olukordadele alates 2. sajandist. Vanem Talmudi osa "Mišna" on kirjutatud heebrea keeles ja on aluseks nooremale arameakeelsele "Gemara'le". Talmudi täiendajaks olid juudi teoloogid-juristid, kes on tuntud Evangeeliumis "kirjatundjate" nimetuse all ning kes esinesid Jeesuse vastastena. Üks täielikumaid Talmudi käsikirju aastast 1343 on talletatud Müncheni Riigiraamatukogus.
Kui Talmudi seletused ja väljendused olnuks teada mitte-usklikele varem, siis oleks ka juutide tõeline iseloom ja kavatsused selgunud juba ammu. Kuid juudid on osanud oma tõelisi kavatsusi ja sihte hoida suures saladuses uskmatute eest.

• 9.

Miks ollakse juutide vastu? Aegajalt on kõigis neis maades, kus juut eluneb, tekkinud juudivastased liikumised, kuid harilikult alles siis, kui juudi riikiohustav tegevus on juba täies ulatuses käimas. Nii on olnud juba vanal ajal. Mitte ainult tsaari-Venemaal ei toimunud juutide "pogrommid". Need spontaansed vihapuhangud olid tingitud pärisrahvaste loomulikust vaistust, kui enam kuidagi ei suudetud taluda juutide ülevõimu ja ülemeelikust. Kui Joosep oli maavalitsejaks ja juudid hakkasid üha rohkem trügima juhtivatele kohtadele Egiptuses, siis lõpuks katkes vaarao kannatus: ta laskis tappa kõik juutide sündinud poeglapsed. Sama lugu kordus teatavasti ka Heroodese ajal. Muidugi, meie ei õigusta seega tapmist, kuid märgime tõsiasja juutide ajaloos. Kuid ka juudid omakorda on alati tapnud ja mõrvanud, kus aga said võimu oma kätte. Petmised, tapmised, julmus, vägivald — need on peateemadeks, mille üle kirjutab Toora. Juudid on oma moraali aluseks võtnud teesi: "Silm silma vastu, hammas hamba vastu". Samas soovitavad nad aga kristlastele teese: "Armasta oma vihameest" ning: "Kui keegi lööb sind paremale kõrvale, siis pööra temale ka vasem ette." Nii toimitaksegi Nõukogude Liidus: venelased muudkui pööravad oma kõrvu juutidele löömiseks. Selle kahesuguse moraali tulemuseks on, et komissarid ja politrukid on juudid: äravalitud rahvas teostab sellega oma kutsumust.
Juudid ise armastavad mainida kolme põhjust, miks neid ei sallita ning miks neid taga kiusatakse: 1) mitte-juutide usulised eelarvamused, 2) majanduslik kadedus ja 3) ühiskondlik erinevus. Tuleb imestada, et juudid ei maini peapõhjust: poliitilist. See poliitiline moment tõstabki juudiküsimuse välja kõigist teistest antisemitismi motiividest. Juudid tulid Euroopasse hangeldajatena, mitte produtseerijatena. Neid huvitas raha, kaubandus, kuld. Kõige vanem säilinud veksel kuulub juut Simon Rubensile. Juutide iseloomu peajooneks on parasitism, söödiklus. Nad tõid endiga kaasa teiste rahvaste orjastamise. Mingisuguseid vaimseid taotlusi juutidel ei olnud. Juutidel puudub oma rahvuslik kultuur: Isegi kuulsa Salomoni templi ehitajaks oli mittejuut. Ei ole juutidel ei rahvuslikku kirjandust ega kunsti. Kui tuuakse ette, et juutidel on palju silmapaistvaid teadlasi, filosoofe, kirjanikke, arste jne., siis on toimunud nende juutide valik ikka mõne pärisrahva kultuuri laval. Juudid on elatanud endid teiste rahvaste saavutustest, tööst ja higist. Peasihiks on olnud ja jäänud: saada valitsejateks teiste rahvaste üle. Nad nõrgestavad pärisrahva vaimu ja lammutavad tema ühiskondlikku korda põhimõttel: "Juut on väljavalitud selleks, et ta oleks kõigi rahvaste isand."
Juba 50 a. eest kirjutas Tour du Pin: "Kui juudid oma lammutavat mõju avaldavad kristlikule maailmale, siis käivad nad ajaloolise kutsumuse järele, mille kolm punkti on järgmised: 1) juudid on jäänud ühtlaseks natsiooniks, 2) juudid on selles veendunud, et maailma valitsemine kuulub neile, 3) juutidel ei ole teist vahendit sihile jõudmiseks kui võõraste vaimu laostamine, mis toob endaga kaasa rahva sotsiaalse kokkuvarisemise." Sama kirjanik toob ka juhised, kuidas hoiduda juutide hädaohust:
"1. Juutidele tuleb vaadata kui kardetavaile välismaalastele.

1. Tuleb lahti saada kõigist filosoofilisist, poliitilisist ja majanduslikest eksiõpetustest, millistega juudid meid mürgistavad.
   

Tuleb mobiliseerida kõik poliitilised ja majanduslikud jõud selleks, et meie rahvas võiks jääda isandaks oma kodus."
Esitatud mõtete tõelisust kinnitab sionismi isa dr. Th. Hertzl oma sõnadega:
"Meie oleme üks rahvas, üks natsioon ... Kui meie langeme, siis saab meist revolutsionäärne proletariaat, mõne revolutsioonilise partei allohvitserid. Kui meie võidame, siis tõuseb koos sellega meie raha kohutav võim."
Juutide ülevõimu tajuvad kõik rahvad alateadlikult ning. püüavad lahti saada juutidest ja nende võimust, kas või pogrommi abil. Juutide ülemeelikust tunnustab Talmud, loetelles juutide õilsaid omadusi: "1. Juudid on vürstilapsed. 2. Kes juudile annab vastu kõrvu, see annab vastu kõrvu Jumalale. Ta pälvib surma. 3. Kes juudi hävitab, see hävitab kogu maailma. 4. Vagad juudid on Jahvele armsamad kui tema inglid taevas. 5. Nagu maailm ei või püsida ilma nelja tuuleta (mõeldud põhja, lõuna, ida ja Miäne), nii ei saa maailm olla ka ilma juutideta. 6. Kõik miitejuudid lähevad põrgu ja nad on neetud. Ainult Israel kõnnib valguses. 7. Kes Israeli vihkab, see vihkab valgust. Juudid oh vanim aadlirahvas maailmas ja neil oli kõrgem kultuur seljataga juba siis, kui sakslased lamasid alles karunahkadel."
Tuleb märkida seda asjaolu, et juudid on eriti vihased sakslaste peale, kuna ei ole suuremat vastuolu kui on olemas puht-germaani ja puht-semiidi rasside vahel. Seepärast ei ole juudid Saksamaal kunagi saavutanud seda võimutäiust, mis nad on saavutanud Inglismaal, Ameerikas, rääkimata Nõukogude Liidust. Nõukogude Liit on nagu moderniseeritud ja motoriseeritud juutide suur sünagoog, on täiesti juutide valitsemise all.
Inglaste vastu ei ole juutidel suuremat viha, kuna nad Inglismaal juba ammust ajast on emantsipeeritud olukorras. Cromwell ja temaga võimule tulnud puritanism võimaldas inglastele pakteerimise juutlusega. On fanaatikuid, kes kogu inglise rahva tuletavad ühest kadunud Israeli rahva suguharust. Inglastel on sellega vaimne sugulus juutidega. Seda kinnitab veel asjaolu, et inglise kuningaid kroonitakse kui juuda rahva kuningaid, kroonimise trooni aluseks on kivi, millel lamas juutide patriarhi Jakobi pea, kui ta magas ta nägi unes taevaredelit. Võib märkida ka seda, et Windsori hertsog, Edward VIII, oli mõeldud pärast Inglise troonist loobumist Israeli valitsejaks. Nii esines Briti Juudi Maailmaliit 1937. a. kavaga: "Juutide kuningana võiks tulla vaatlusele Edward VIII, sest et tema üks seitsmest nimest on Taavet ja ta on täpselt sajas järglane Jeruusalemma kuningale Taavetile. Ka on ta abielus proua Simpsoniga, kes on Ameerika juuditar. Kui nüüd abielupaar Windsorid, kelle soontes voolab juudi veri, asub ''Israeli troonile (mõeldud Palestiina), siis esindavad nad sümboolselt maailma kõige suuremat, kolme võimu: juutlust, Ameerika Ühendriike ja Briti maailmariiki."
Ameerika Ühendriigid on täiesti juutide võimuses: ajakirjandus, raadio ja film on peaaegu sajaprotsendiliselt juutide kätes. Ameerika on juutide paradiisiks: presidendi isiklikud nõuandjad on juudid, juudid on linnapeadeks, kubernerideks, kohtunikeks, rääkimata rahamagnaatidest, sõjavarustuse tootjatest ning vaheltkaubitsejatest. New Yorkis, kuhu on koondunud palju juute, on üle 1000 sünagoogi. Viimastel andmetel voolavat ka president Roosevelti soontes Hollandist päritud juudi veri. Seepärast võisid ka Ameerika juudid hoobelda: "Kui Hitler viimasel silmapilgul oleks tahtnudki sõjast loobuda, oleks meie ta sundinud sõdima."

• 10.

Enne kui käsitada edasisi küsimusi, puudutame küsimust, miks ei ole senini saadud põhjalikumalt käsitada juutide probleemi üksikutes riikides. Selleks on mitu põhjust.
Esimeseks ja peamiseks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et kristlikule maailmale on juutideToora üheks Pühakirja osaks. Vana Testament, mis käsitab Moosese seadusi viies raamatus, prohvetid jm. on kristlikule maailmale usuteaduslikuks nurgakiviks. Kõik see, mis on kehtiv Toora alusel ainult juutide kohta on üle võetud ristiusulistele seaduseks ilma erandita. Seda kasutavad juudid täiel määral. Inglismaal on jõutud nii kaugele, et Vana Testamenti eelistatakse Uuele Testamendile. On raske nüüd pärast 2000 aastat kehtinud olukorda massidele selgeks teha, et Vana Testament on puhtal kujul juutide raamat ja et Jahve on Israeli jumal. Ameerikas on tänase päevani keelatud kas või väiksematki osa Piiblist arvustavalt käsitada. Kõik vist mäletavad kuulsat "ahvi-protsessi", kus süüdistati kooliõpetajat selles, et ta oli inimeste põlvnemist selgitanud teisiti kui see on toodud Piiblis. Muu maailm naeris, kuid kooliõpetaja sai karistuse.
Kui Henry Ford juutide üle kirjutas 1920. a. raamatu "Rahvusvaheline juut", siis selles väga ülevaatlikus teoses ei ole puudutatud sõnagagi Piiblit.
Juutide jumal Jahve on ka kristlaste Jumal, kuigi viimane on sisult hoobis teine. Usuteadlased selgitavad seda sellega, et pärast Kristuse lunastustööd on Jumal lepitatud maailma patustega. Kuid õigem olnuks 1. sajandil, millal Pühakirja hulka arvati Moosese raamatud ja teised, jätta tegemata see väärsamm. Nüüd on seda muidugi hilja soovitada. Sel teatud ringkondadega. Ja võiks ütelda, et isegi praegu tuleks see väga õrn küsimus esitada massidele ettevaatlikult. Usuküsimusi ei saa lahendada paari sõnaga, mis referendil kasutada lühikese aja vältel. Kui tsiteerida Piiblit juutide iseloomustamiseks, siis võib tekkida arvamine, nagu tehtaks usuvastast propagandat, nagu see toimub Nõukogude Liidus. Siinkohal võib tähendada, et Nõukogude Liidus tehti küll ristiusu vastast propagandat, kuid juudid moodustasid ka selles küsimuses erandi: nende Toorat ei puudutanud keegi. Juut Jaroslavski kirjutas raamatu "Kas Kristus elas?" Kuid kas oleks keegi julgenud kirjutada raamatut "Kas Mooses elas?"? Sisuliselt on need küsimused identsed.
Tooras (nimetame juba juudinimetusega) on selgelt juttu ainult Israeli, s. o. juutide jumalast. 5. Moosese r., 7, 6. loeme: "Sest sa oled üks püha rahvas Jehoovale, oma Jumalale. Sind on Jehoova, suJumal ära valitsenud, et sa temale pead olema üks iserahvas kõigi rahvaste seast, mis maa peal on." Samas 14.: "õnnistatud pead sa olema enam kui kõik muu rahvas..." 17.: „Kui sa ütled omas südames: Neid rahvaid on enam kui mind, kuida võin ma neid ajada? Ei sa pea neid mitte kartma. Tuleta ikka meele, mis Jehova, su Jumal teinud vaaraole ja kõige Egiptuse rahvale." Kas võib olla selgemat väljendust veel: juudid on äravalitud rahvas, kuna teised, keda isegi rohkem, on alaväärtuslik tõug, kelle saatus ja heaolu ei häirinud juutide Jahvet. Piiblis on juttu ikka Israelijumalast kui oma Jumalast. Ei ole kusagil mainitud, et see jumal oleks üldinimlik Jumal, kelle poole võiksid pöörduda ka teised rahvad või kelle juurde tuleks juhtida ka teisi inimesi.
Kui rahvussotsialism käsitab täies ulatuses juutide probleemi, siis ei tee ta seda mitte usuvastasepropaganda pärast. Rahvussotsialism ei eita usku ega Jumalat. Kui rahvussotsialismi vastu tehakse kihutustööd usulistel põhjustel, siis on see sihilik laim. Rahvussotsialismi seisukoht usuküsimustes on väljendatud 24. veebr. 1920. a. NSDAP 24. põhilauses:
"Meie nõuame kõikide usutunnistuste vabadust Riigis kuivõrd nad ei ohusta Riigi olemasolu ja ei ole vastuolus kombluse ja germaani rassi moraaliga. Partei kui säärane asub positiivse kristluse seisukohal, ilma et ta ennast seoks konfessionaalselt ühegi usutunnistusega. Tema võitleb /MMf/i*Ä:-materialistliku vaimuga meis ja väljaspool meid ja on veendunud, et meie rahva kestvat paranemist võib saavutada seestpoolt väljapoole põhimõttel: üldkasu enne isiklikku kasu." (Meil on hakatud valesti tarvitama lauset "Üldhuvi enne isiklikku huvi", see ei ole täpne ei vormilt ega ka sisult).
Muidugi, rahvussotsialistlikul Saksamaal on idanenud mitmed usulised õpetused, kuid rahvussotsialism tunnistab Jumalat, kes on väljaspool aega ja ruumi ja arutlusvõimet. Jumal on mõistusele kättesaamatu olend ja Jõud, kelle tahe on saanud inimestele teatavaks nähtava maailma kaudu. Seejuures pooldab rahvussotsialism vaadet, et ristiusk tuleb vabastada juutluse põhimõtteist. Möödaminnes võiks mainida vaadet, mille esindajaks on dr. Mathilde Ludendorff, tuntud kindrali lesk, et "juudid on, teadlikult hoolitsenud selle eest, et nende jumal Jahve saaks ka ristiusu Jumalaks. Sellega ristiusulised on juutide võimuses."
Nii ei ole rahvussotsialism sugugi usu vastu, pigemini ta loob palju kõrgema arusaamise Jumalast kui kõrgemast juhtivast võimust, kelle tahe läbib kogu maailma.
Teiseks põhjuseks, miks ei ole saadud juutide probleemi käsitada laiemas ulatuses, on see, et maailma ajakirjandus kas otseselt või kaudselt on olnud juutide juhtida. Siioni Targa Protokollidest loeme: "Kui keegi oleks ka midagi kirjutanud juutide vastu, siis ei oleks leidunud trükkijaid." Seda väljendas juba Baron Montefiore: "Meie peame kogu maailma ajakirjanduse oma kätte saama või teda mõjutama, et rahvaid pimestada ja petta."
Nn. demokraatlike riikide ajakirjandus on ikka olnud müüdav, mia ka juudid on ohtrasti kasutanud.
Kolmandaks juutide küsimus ei olnud mitmel pool akuutse tähtsusega juutide vähesuse tõttu: põhjamaadel, Soomes ja ka meil, kus juute oli ligi 4000. Arvati, et mis need vähesed juudid siis ikka saavad teha.
Neljandaks on juute kaitsnud eelarvamine, et korralikus seltskonnas oleks nagu ebaviisakas puudutada juute, kes on niigi maha surutud. Juutide küsimuses oldi ülitundlikud. Kui juute puudutati, siis ainult nende kiitmiseks: tõsteti esile nende taibukust, vihjati juutidest teadlaste nimedele ning rahandustegelastele. Üteldi lihtsalt: "Milleks neid vaeseid kuradeid üldse teha nii tähtsateks?" Juutide vastu oldi äärmiselt viisakas ja õrnatundeline ning nad võeti kaitse alla. Vastutasuks anti juutide poolt medaleid jm. Meil andsid juudid teatud isikutele stipendiume Palestiinasse sõitmiseks, ka kirjutati heatahtlikult hooldavate riigimeeste nimed juutide "Kuldraamatusse", mis aga sugugi ei takistanud juute rüvetamast 21. juunil 1940. a. meie rahvuslippu: juudid olid need, kes vahetasid Pikal Hermannil Eesti lipu Nõukogude Liidu lipu vastu, millel ilutses vabamüürlaste ja bolševike ühine sümbol — viisnurk. Samuti asetasid just juudid oma kaupluste vaateakendele purustatud riigivapi ja hiljem võtsid osa kõigest sellest, mis pidi alandama meie rahvustunnet. Juudi noored olid energilisemaid põletajaid Tartus ja mujal. Kuid kas elasid Eestis juudid halvasti? Ei, just vastupidi. Kas ei näita see ilmekalt, milline veri on juudil?
Endastmõistetav, et kõikjal peaosa etendas juutide raha. Avalik arvamine ja mõjuvad tegelased osteti lihtsalt üles ühel või teisel viisil. Osteti üles maailma raamatuturul ka kogu kirjandus, mis käsitas juute neile ebameeldivas tõevalguses. Need olid need "vaesed juudid", keda koheldi kaastundlikult: "Mis juudid võivad sinna parata, et nad on üle maailma laiali pillatud. Miks ei anta neile vaestele maad, kus nad saaksid endid elatada põllundusest ja kus nad võiksid omavahel kaubitseda?" Kui juutidele anti maa, näiteks isegi Nõukogude Liidus Biro-Bidžan, siis kes sinna elama ei asunud, oli juut. Palestiina küsimus viiks arutluse luga pikale. Kuid juutide-sionistide juht dr. Chaim Weitzmann väljendas kolme aasta eest: "Meie, juudid, peame võitlema oma rassi uuestisünni eest," ning paluti: "Lõpeta mitte-juute tulise vihaga, lõpeta neid, et neid teps ei oleks, et nemad tunneksid, et Jumal on valitseja Jakobis maailma otsani. Sest Jahvel on hea meel omarahvast."
Need äravalitud juudid palvetasid Talmudi järgi: "Ära pööra oma palet meilt ja vaata meie hädadele, kui neetud mitte-juudid meie vastu hakkavad ja otsuseid teevad meie vastu. Nad tahavad takistada meie messiast, keda nimetatakse isandate isandaks, kes on meie sõber. Lase kaduda mitte-juutide kehad, lase nende keeled kuivada, alanda nende uhkust, et neid võiks jalgadega tallata. Et nende vaim häviks, ja olgu nad maksukohuslased."
Kõigi rahvaste ja ka meie, eestlaste, huvides on, et juutide probleem saaks kord lõplikult otsustatud põhimõttel: "Uus Euroopa olgu ilma juutideta".

• 11.

Kui võtta vaatlusele küsimus, kas juutidel on üldse olemas mingisugune maailmavalitsemise idee ja kuidas nad seda püüavad teostada, siis selle küsimuse valgustamisel tuleb veidi peatuda väga tähtsa dokumendi juures, mida tuntakse "Siioni Targa Protokollide" nimetuse all.
Need protokollid annavad selge vastuse küsimusele, milline on juutide maailmavallutamise kava ja kuidas nad mõtlevad seda teostada.
Siioni Targa Protokollid on kindlasti juudi päritoluga dokument, olgugi et juudid seda maha salgavad ja kinnitavad, et need Protokollid olevat kirjutanud kas kurjategija või hullumeelne. Kes Protokollide (arvult 24) tõeliseks autoriks ka olekski, kuid maailmasündmused ja nende kulg näitavad veenvalt, et juudid nende juhiste järgi on toiminud ja talitavad ka praegu. Võiks ainult kosida, miks siis juudid selle hullumeelse kava on omaks võtnud ja kurjategija diktaati täidavad.
Siioni Targa Protokollid on käibel olnud käsikirjades väga mitmes riigis ja neid on kindlasti riigitegelased arutanud kinniste uste taga. Algustekst on talletatud Briti Muuseumis märkusega "10. augustil 1906. a." Usuta vaeti need Protokollid koosnevad märkmeist, mis on tehtud loengutel 1896. a., enne Sionistide I kongressi 1897. a. Samuti arvatakse, et neid loenguid pn pidanud sionistide juht dr. Theodor H e r t z 1 salakoosolekul Baselis. Sellega kuuluvad nad väga autoriteetse juutide juhi tööde hulka.
Protokollides käsitatakse juutide kava, kuidas majanduslikult, poliitiliselt ja vaimselt allutada mitte-juudid ehk uskmatud juutidele ja nende ülevõimule.
Et juutidel see maailmavalitsemise siht olemas on, seda kinnitab Ameerika Ühendriikides ilmuv ajaleht Chicago Tribune 1920. a. järgmiselt: "Trotski viib juudi radikaalid maailmavalitsemisele. Bolševism on tööriistaks tema käes. Bolševism ja juutlus käivad käsikäes: samal ajal kui bolševism lammutab kehtivat ühiskonda ja tahaks nagu viia tööliskonna võimule, teevad juudid ettevalmistusi oma rassi esiletõstmiseks ja maailmavalitsemiseks. Juudid on nende riikide vastased, kus ei pooldatajuutidest valitsejaid."-
Siioni Targa Protokollid käsitavad nelja peaküsimus t: 1. Kuidas vaatavad juudid mitte-juutidele (viimaseid Protokollid nimetavad järjekindlat uskmatuteks)? 2. Milliseid meetodeid tuleb kasutada tulevikus juutide kava teostamisel? 3. Mis on juba saavutatud Protokollide koostamise ajaks? 4. Mis tuleb veel teha selleks, et uskmatuid orjastada?
Sõna "juut" esineb Protokollides ainult kaks korda: kõikjal mujal tarvitatakse sõnu "meie" ja "uskmatud". Ei leidu seal ka otseseid väljendusi, nägu näiteks "meie, juudid, tahame nii või teisiti teha", vaid üldiselt on laused säärased: "uskmatud viiakse selleni, et nad nii mõtlevad ja toimivad, nagu see meile sobib." Protokollide toon on väga üleolev uskmatute suhtes. Igas lauses peegeldub juudi mentaliteet, juudi salakaval nägu. Alguses võeti neid Protokolle rumala naljana, kuid maailmasündmused on veenvalt näidanud, et nad sisaldavad "äravalitud" rahva tõsist tegevusprogrammi. Laseme Protokollidel kõnelda (väljavõtted ei ole tehtud mitte järjekorras, vaid sisu järgi Tcoondatud üksikud mõtted kokku):
"Peab teadma, et halbade instinktidega inimesi on arvuliselt rohkem kui häid. Seepärast paremad resultaadid saavutatakse mitte teaduslikkude arutluste ja tõestustega, vaid hirmutamise ja vägivallaga."
"Igaüks taotleb võimu ja tahab olla võimaluse korral diktaator. Ainult üksikud kõhklevad oma eesmärkide saavutamisel teiste vara ja elu ohverdamise juures... Kui tahetakse koostada otstarbekas tegevuskava, siis tuleb arvestada masside rumaluse ja meelte kõikuvusega."
"On vaja meenutada, et masside jõud on pime, arulage, ta on valmis kuulama nõuandeid nii paremalt kui vasemalt. Inimeste nõrkused, nagu kasusaamine, iha majanduslikkude hüvede järele ning ahnus juba üksikult võetuna halvavad ka paremaid soove ja rahva tahtejõudu: nad annavad endid nende käsutusse, kes oskavad neid jõudusid osta."
"Igal ajal on rahvad ja üksikud inimesed võtnud sõnu tegude eest. Inimesed on rahuldatud sellest, mis neile näidatakse, ja harva küsivad, kas lubadusi ka täidetakse. Sel alusel organiseerime meie näilisi üritusi ja uskmatud arvavad, et nad on saavutanud suure edu."
"Uskmatud on kui lambakari. Neil ei ole silmi ei millekski, kui meie neile lubame röövitud vabadused tagastada siis, kui rahu vaenlased on võidetud ja kui sõdivad pooled on rahu sõlminud. Kõrvalteid kaudu peame seda saavutama, mida meie laialipillatud rass otseselt kunagi ei saavutaks."
"Jumal on meile, oma äravalitud rahvale, andnud laialioleku kui õnnistuse. See, mis teistele näis meie nõrkusena, on meie tugevuseks, mis meid on viinud kuni maailmavalitsemise läveni."
Kommentaarid on nende väljenduste juurde üleliigsed, kui võtta vaatlusele see osa bolševike tegevusest, mis meie rahvale on teada. Kogu bolševismi tegevuskava on koostatud otsekuh nende Protokollide järgi. Kui mõnigi eestlane arvustas bolševike tegevust loogika järgi, siis olid temale teadmata need juhised, mis anti bolševikele juutide poolt kaudsel teel Protokollide alusel. Toome veel mõned näiteid:
"Inimesed ikka rohkem ja rohkem loobuvad iseseisvast mõtlemisest, nad hakkavad meid pooldama, kuna meie näitame neile uusi mõttekäike inimeste kaudu, kelle sidet meiega nad ei tunne." -
Kes on siis need uskmatud, juutide käsikud ja abistajad, kelle sidet .juutidega meie ei taipa? Protokollid loendavad neid:
"Inimesed igasugustest vooludest ja õpetustest on meie teenistuses: monarhhia pooldajad, demokraadid, sotsialistid, kommunistid ja teised utopistid. Igaüks neist omamoodi õõnestab autoriteeti ja püüab kukutada igasuguse kehtiva korra. Kuid meie ei anna neile enne rahu, kui nad tunnistavad meie ülemvalitsust."
"Põhimõtteid ja teooriaid, mis meie silmis lausa valed, õpetame selleks, et uskmatute noorsugu eksitada, rumalaks teha ja kõlbeliselt hävitada."
"Ja kuna meie igaühele sisendame isiksuse tähtsust, hävitame uskmatute perekonnaelu ja selle kasvatusliku mõju."
"Kuni aeg küpseb, las nad tegelevad teooriatega, mis näiliselt on teaduslikud: meenutage, milliste tulemusteni oleme jõudnud darvinismi, marksismi ja Nietzsche filosoofia kaudu! Nende õpetuste demoraliseeriv mõju uskmatutele peaks olema meilegi selge."
Klassivõitlust käsitab dokument järgmiselt:
"Uskmatute alamad klassid järgnevad meile võitluses ülemate klasside vastu."
Kui meie töötavad inimesed hõisates punaste lippude ja juutide sümbolite all sammusid tribüünide eest mööda, siis naeris internatsionaalne juut. Tööliskond püüti oma võrku bolševismi söödaga, intelligents juhiti salaseltsidesse ja vabamüürlaste loožidesse, kus tegutseti samuti juutide kavade alusel. Nii viidi ka meie intelligents, kirjanikud, kunstnikud, õpetajad jt. bolševismi sõiduvette: õpetati mõtlema valmis valemite järgi, näidati Moskvat ja muid NSVL "suursaavutisi" ja sunniti võitlema "tõe ja relvaga". Kõik see toimus Siioni Targa Protokollide järgi.
12.
Vabamüürlaste organisatsioonid on tihedalt seotud juutidega ja nad teostavad juutide poolt koostatud kava.
Juutide sidet vabamüürlastega kinnitavad Siioni Targa Protokollid järgmiselt:
"Harilikult on need vabamüürlased ettetikkujad karjäristid, üldiselt öeldud — ilma iseloomuta inimesed, kes astuvad meelsasti salaseltsidesse. Meil on kerge neid juhtida ja nende kaudu panna liikvele meie poolt kavatsetud masinavärgi mehhanismi."
"Uskmatud astuvad loožidesse huvist või lootusest ennast seltskondlikult kõrgemale upitada. Meiekindlustame neile edu. Nii kasutame nende endapettust, küna nad meie sugestioonile aimamatult alluvad."
- "Uskmatud ohverdavad oma kavad populaarse edu vastu, meie aga ei hinda populaarsust oma plaanide teostamisel. See psühholoogiline võte kergendab vabamüürlaste juhtimist."
Kuigi vabamüürlaste organisatsiooni loomist ei saa dokumentide varal panna juutide arvele, on vabamüürlaste loožid (nagu nad nimetavad oma kooskäimise kohti), rakendatud juutluse teenistus«». Vabamüürlased, need riik riigis ja kirik kirikus, kes on nii trooni kui ka altari vastu, tegutsevad salaorganisatsioonidena, kus dsikohal on salamärgid, žestid, müstilised tõotused, salasõnad jm., mis annab nende kooskäimistele veetleva kuju isikute jaoks, kel on kalduvused salapäratsemistele. Kõik nende välised märgid ja salasõnad katavad alamatel astmetel olejate liikmete eest loožide tõelisi ülesandeid ja sihte.
Vabamüürlaste küsimus on võrdlemisi sügav, et seda puudutada lühikeses kokkuvõtlikus referaadis. Tuleb mainida, et vabamüürluse juured ulatavad halli minevikku. Alguses" oli mingisugune müürseppade ametiühingu taoline organisatsioon, mille liikmed olid pühendatud müürsepankunsti. Keskajal kuulusid sellesse ehitajate ühingusse peamiselt mungad. Siis tekkisid tsunftid, kes lahku lõid munkade ühingust, mille tõttu neid hakati ka hüüdma vabamüürlasteks. Sellest arenguastmest on säilinud vabamüürlaste põll, mida kantakse loožides, ja ka välised tunnused: nurk ja sirkel. Selles esialgses arenguastmes vabamüürlaste eelkäijaid võib kohata isegi Salomoni templi ehitamise juures: kuna juudid ise ei tundnud müürsepa- ja ehituskunsti, siis toodi peaehitaja mujalt. Vähemalt vabamüürlaste endi legendid toovad esile Salomoni templi ehituse ja Adon-hirami nime.
Järgmises vabamüürluse arenguastmes loobuti tegelikust müürsepatööst ja hakati ehitama uut ja paremat ühiskonda. Püsisid vaid välised tunnused ja sümbolid. Liikmeskonda ei moodustanud enam oskustöölised, vaid kõrgemasse seltskonda kuuluvad väljavalitud isikud, keda kutsuti vastavalt looži sihtidele ja vajadustele liikmeks astuma. Vastu võeti ja võetakse liikmed väga piinlike katsetega selleks, et vaadata, kas liiget võib ka usaldada. Et saladusi hästi hoida, selleks on vabamüürlased jaotatud astmetesse: õpipoisid, sellid ja meistrid. Šoti vabamüürlaste loožides on liikmed jaotatud isegi kuni 33 astmesse. Alamas astmes olev liige ei tea, kes kuuluvad ülemaisse astmetesse; kui ta ise kord ülendatakse järgmisse astmesse, siis leiab ta eest nii mõnegi tuttava näo. Iga aste korraldab oma koosolekud eraldi, kusjuures kõrgema astme liikmed võivad võtta osa allpoolsete liikmete koosolekust, kuid mitte vastupidi. Alamad liikmed ei tunne isegi looži suurmeistrit, kuigi ta nende hulgas võib viibida. Iga liige, kes pärast katseaega võetakse vastu järgmisse astmesse, annab erivande- ja tõotuse. Vastuvõtul antakse järgmine vanne: "Mina vannun maailma suure ehitusmeistri ees, kes on Jumal, et ma ei avalda müürsepa ega müürluse saladusi ei otseselt ega kaudselt, ei suuliselt ega kirjalikult, ja et ma ei anna ennast tunda. Kui ma seda teen, siis lõigatagu minul kõri läbi, torgatagu silmad peast välja ja piste-tagu rind läbi. Võetagu süda ja sisikond välja ning põletatagu ära." Sellele vandele tulevad lisaks veel järgmistes astmetes uued tõotused, nagu: "Mina ei avalda müürseppade märke ega žeste, õpetusi, saladusi ega kombeid, mis minule on saanud teatavaks. Annan ka tõotuse kõik täide viia, mis minule peale pannakse." Et antud vandest loobumisele järgnevad karmid karistused, seda on ajalugu tõendanud mitmel juhul. Nii ka Vene tsaar Paul I oli vabamüürlaste ohver, kuna ta varem ise ka kuulus sellesse organisatsiooni, kuid hiljem lahkus sealt. Tapjateks olid vabamüürlased. Kes omab Romaanovite juubelimarke, võib leida Paul I margilt vabamüürlaste viisurga.
Vabamüürlased taotlevad kõiki neid õilsaid sihte ja ideaale,-mis peavad tegema inimsoo paremaks. Maapealne elu tahetakse mquta taevaks. Tahetakse saavutada inimeste vennastus, kättemaks despootidele, kättemaks rahvavaenlastele jm. Millise^ on tõelised otsused, mis tehakse vabamüürlaste poolt, see on kaetud saladuskattega. Kui need otsused oleksid nii ilusad ja õilsad, siis ei tuleks ju neid kuidagi hoida saladuse katte all. Milleks siis salapäratsemine?
Vabamüürlaste mõju oli üldiselt ja on ka praegu väga suur, kuna nende loožidesse kuulus ja kuulub maailma vägevamaid valitsejaid, riigitegelasi, kirjanikke jt. Nii kuulusid vabamüürlaste liikmeskonda Napoleon I, Goethe jt. Kõik Rootsi valitsevad kuningad, alates Bernadotte'ist, kuuluvad vabamüürlaste hulka. Kuna vabamüürlaste liikmeskond hoitakse suure saladuskatte all, siis ainult juhused võivad esile tuua nende isikute nimed, kes vabamüürlaste loožides esinevad.
Saksamaal on juudid oma mõju kehtima pannud juba varemail aegadel vabamüürlaste kaudu. Kuna Saksamaa tugevus oli eriti taunitav juutide poolt, siis tegutseti kõikide nende riigitegelaste vastu, kes püüdsid sakslasi kokku liita tugevaks tervikuks. Need riigitegelased olid varemail aegadel—Preisi kuninga (hiljem Saksamaa keisri) Wilhelm I ajal — Bismarck ja M o 1t k e. Bismarck taotles Saksamaa riikide killustatud võimetust asendada ühise tugeva Saksamaaga, mis kuidagi ei vastanud juutide kavadele. On säilinud vabamüürlaste otsus nimetatud riigimeeste vastu, mis kõlab järgmiselt:
"1) Wilhelm, Bismarck ja Moltke on inimsoo katk. Nad seisavad väljaspool seadust nagu hullud koerad. 2) Kõigil meie vendadel Saksamaal ja kogu maailmas on ülesandeks teostada meie otsus. 3) Kolme nimetatud kiskjakoera kohta otsuse täideviimise eest on määratud üks miljon isiklikult või pärijatele. See summa on kindlustatud seitsme keskkolleegiumi poolt."
Teatavasti Wilhelm II trooniletulekuga 1888. a. Bismarck eemaldati riigitüüri juurest ja Saksamaa läks vastu omale saatusele. Bismarck ise oli teadlik vabamüürlaste võimust. Ta kirjutab ühes kirjas oma sõbrale: "Teie vaevalt usute, millist kohutavalt suurt, kuid varjatud mõju avaldavad vabamüürlased valitsuse asjadele. Väga sageli, kui ma kuningale mõne mehe esitan valitsuse kohale, võtab kuningas esialgu minu ettepaneku vastu ja kirjutab nimetamisdekreedile alla. Vahepeal, kui see kiri on veel ministeeriumis ja ootab saatmist, kutsutakse mind uuesti mõne päeva pärast kuninga juurde ja ta lausub minule: "Bismarck, sellele mehele, keda teie minule esitasite, ei või ma seda kohta mitte anda. On selgunud ülepääsmatud raskused. Kuid võtke see vastu." Ja siis ta nimetab mehe, keda ma vaevalt tunnen. Kui ma siis teateid kogun, selgub, et on vabamüürlaste käsi mängus. Seepärast ütlen ma, et neil vabamüürlastel on mõju, mille vastu mina midagi ei saa ette võtta."
See näide on toodud illustratsiooniks vabamüürlaste meetoditele, mida kasutatakse ka mujal ja mis olid ka meil kindlasti kehtivad. Suuremal määral on kogu vabamüürlaste tegevus toimunud salajas ja vaevalt saab kunagi teatavaks täies ulatuses. Vabamüürlased on ka kristliku kiriku vastased. Üheks salatoiminguks vendade vastuvõtul kõrgemasse astmesse on ristile sülitamine ja selle jalgadega tallamine. Mõnes loožis on kombeks teha ristimärk jalatsi tallale, et sellega sümboliseerida alalist ristiusu rüvetamist. Sama taotleb ka juutlus Protokollides: "Meie hoolitseme juba ammu selle eest, et uskmatute vaimulikud oleksid halvas kuulsuses ja sellega nende missioon ebaõnnestuks. Nende mõju rahvale väheneb päevast päeva. Kõikjal on kuulutatud südametunnistuse vabadus. Seega on veel ajaküsimus, millal langeb ristiusk. Teiste uskudega saame kergemalt toime. Kuid selle küsimuse käsitamine ei ole veel otšustamisküps."
Vabamüürlased ise (samuti ka juudid) peavad endi teeneks Suure Prantsuse revolutsiooni läbiviimise. Selle revolutsiooni loosung "Vabadus, vendus, ühetaolisus" kuulub täies ulatuses vabamüürlaste lööklausete hulka. Vene Ajutise Valitsuse liikmed, kes olid süüdi Venemaa hukutamisel, olid vabamüürlased: Miljukov, juut Kerenski, vürst Lvov, Gutškov, Sasonov ja teised. Kui Trotsikit ei tahetud lasta Inglismaalt Venemaale tulla, siis vene vabamüürlased astusid vastavaid samme- vendade juures ja Trotski pääsis oma revolutsioonilise tegevuse juurde. Samuti on kindel, et Uljanov-Lenin oli ühenduses vaba-müürlastega ja et tema sõit läbi Saksamaa toimus vabamüürlaste toetusel ja kaasabil. Nii juhtisid vabamüürlased (õigem: juudid vabamüürlaste kaudu) Venemaa hukatuse lävele, et juudid võiksid tulla seal valitsejateks, nagu nad seal nüüd seda ka on.
Juutide osa peaks näitama ka järgmine dokument, mis 1920. a. leiti Poolas, kui sinna saabusid bolševikud: "Meie lõpliku võidu tund on lähedal. Meie seisame maailmavalitsemise eelõhtul. Mis meie senini oleme vaid unes näinud, on nüüd tõeks saamas. Veel hiljuti olime jõuetud ja võimetud. Ei mingisugust kaastunnet, ei mingisugust halastust! Bronstein, Apfelbaum, Rosenfeld, Steinberg on kõik ustavad Israeli pojad. Meie võim Venemaal on piiritu. Igalpool etendavad meie rassi esindajad esimest osa. Olge ettevaatlikud, sest meie ei usalda ka Punaarmeed, kes võib ühel päeval olla meie vastu."
Israeliitide rahvusvahelise liiga üleskutse, mille sõnad kõnelevad ise endi eest. Vahepeal on muidugi NSVL-s pandud kehtima olukord, et enam ei ole vaja karta ka Punaarmeed, kuna seal on juhtivatel kohtadel nüüd juudid. 1914. a. oleks võinud Saksamaa kokku leppida Venemaaga väga hästi, kui vabamüürlased ei oleks kõik selleks teinud, et viia need kaks riiki vastamisi sõjatandrile. Versailles' diktaadi koostamine toimus vabamüürlaste juhistel, nagu ka Wilsoni 14 punkti kuulusid vabamüürlaste loomingu hulka. Nn. "rahukonverentsi" Saksamaa kaks esindajat olid juudid.
Millist osa on etendanud vabamüürlus Eestis, selle kohta puuduvad täpsemad andmed. Selge on aga, et ka siin on tegutsetud suure saladuskatte all. Kord tuuakse selgust ka sellesse küsimusse. Eestis tegutses avalikkusele tuntud nime järgi "Rotary Klubi", mis on personaalselt seotud vabamüürlastega. On teada, et vabamüürlaste loožid värbasid nimetatud klubi liikmeskonnast usaldusväärsemaid ja mõjuvamaid isikuid oma "vendadeks". Harilikel liikmetel muidugi ei olnud sellest aimugi. Rotarlaste hulka astusid ka meil (Protokollide sõnastuse järgi), ettetikkujad karjäristid, kes olid sellest ülemas vaimustuses, et nad võisid maailma parandada koos lõunastades tähtsamate tegelastega ühise laua taga. Säärast eraldumist rahvast loeti eliidi tunnuseks. Kindlasti meil Rotary Klubid etendasid väiksemal määral seda osa, mis mujal vabamüürlaste loožid. Ka sobivate isikute valikus ja ebameeldivate kõrvaldamises avaldasid oma mõju nimetatud klubid. Rotary Klubid olid vabamüürlaste "eeskojaks" ehk purgatooriumiks, kust üksikud pääsid edasi vabamüürlaste õpipoisteks, siis sellideks, meistriteks jne.
Vabamüürlaste märgiks olid viisnurk (bolševike, juutide ja esperantistide ühine sümbol) ning nurk(täis-), otsad allapoole, ja selle peal lahtiste otsadega sirkel, otsad ülespoole. Kui lahtised nurga ja sirkli tipud ühendada'sirgjoonega, siis saame juutide märgi — kuusnurkse Taaveti-kilbi. Nii siis ka nende väliste sümbolite kaudu on juutlus, vabamüürlus ja bolševism koondunud ühiseks tervikuks maailma saatuse juhtimisel juutide ülevõimu alla. Vabamüürlased kasutasid ka salapäraseid tähti, näiteks "J.G.O.", niis tähendavad "Judaici gubernabunt orbem", s. o. "Juudid saavad maailma valitsema".

• • • 13.

Millega seletada seda asjaolu, et juudid võisid võrdlemisi takistamatult tegutseda, ilma et avalik arvamine oleks sellest laiemalt kirjutanud. Avaliku arvamise suhtes on ju alati olnud ajakirjanikud ise väga kõrges arvamises ja toonitanud meil kui ka mujal, et nende sulg on vaba ja seda ei saa osta. Laseme siin Protokollidel kõnelda: "Praegu oleme juba nii palju saavutanud, et ajakirjandus kõik teated ainult agentuuride kaudu saab. Need agentuurid on meie endi asutised ja ainult ilmutavad seda, mis meie lubame." ... „Uskmatud peavad taluma nn. "avalikku arvamist", mis organiseeritakseajakirjanduse gooK. Peale mõningate erandite on see juba meie kätes." ... „Meie saduldame ajakirjanduse ja hoiame teda ohjadest. Isegi kui keegi tahaks kirjutada meie vastu, siis ei trükiks keegi neid artlikleid."
Nii vaatavad juudid demokraatlike maade ajakirjandusele ja "sõnavabadusele": võib vabalt kirjutada selle üle, mis meeldib juutidele. Muidugi, ega iga toimetuseliige ei olnud teadlik sellest, kuidas mõjustati ajakirjandust. Ja kui leidus mõni juutide mõjust vaba ajaleht, siis veeretati temale ette majanduslikud raskused, keefati kuulutuste andmine ära ja tehti ülepääsmatuid takistusi, kuni ajaleht läks ostuteel mõne sobivama isiku kätte või lihtsalt jäi seisma. Selle tulemusena võisid juudid Protokollides kiidelda: "Tõeliselt, meie ees ei ole enam takistusi. Meie ülemvalitsusel on niisugune üleseaduslik seisund, mida võib nimetada tugeva sõnaga "diktatuur". Täie teadmisega võin mina ütelda, et käesoleval ajal oleme meie seaduseandjad. Meie korraldame kohut ja õiguseinõisitimist.Meie valitseme tugeva tahtega." "Ja teie märkate, et meie ei otsi nõusolekut meie tegudele, vaid meie sõnadele, mida meie teeme ühes või teises küsimuses. Kõikjal kuulutame, et meil on tähtis üldsuse huvi. Ja et eriti rahutuid päid eemaldada, siis seame üles uued probleemid: majanduslikud. Neis võivad nad sorida nii palju, kui see neile lõbu pakub. Seejuures paneme neid uskuma, et neil uutel probleemidel on ka poliitiline tähtsus."... "Et neid takistada midagi selgelt lõpuni mõtlemast, juhime nende tähelepanu lõbustustele, mängudele, ajaviitele ja avalikkudele majadele. Need huvid köidavad täiesti uskmatute vaimu." ... "Poliitiline vabadus on idee, mitte tõsiasi. Seda ideed tuleb kasutada söödana selleks, et võimulolevat parteid kukutada. Et avaliku arvamise üle valitseda, on kõigepealt vaja teda segi ajada vasturääkivate vaadete käsitamisega, nii et uskmatud selles labürindis ekslevad ja lõpuks otsusele jõuavad, et parem on ei mingisugust arvamist omada poliitilistes küsimustes ... Lisaks sellele tulevad koondunud jõud laiali pillata ja halvata isiklikku teguvõimsust, mis kuidagi on vastuolus meie sihtidega."
Kõik need sõnad on juba kirjutatud ammu enne seda, kui bolševikud Venemaal võimule tulid. Peaks olema selge kõigile, millist sihikindlat lammutustööd teevad juudid ja vabamüürlased ja miks nii ägedasti rünnatakse rahvussotsialistlikku Saksamaad: Saksamaa juhtimisel toimub Euroopa vabastamine juutide iRkest; kui juudid nüüd kaotavad, siis ei ole neil nii pea lootust oma ridasid uuesti koondada rünnakuks inimsoo vastu. Juudid tunnistavad seda ise avalikult: "Ameerika, Inglismaa ja Prantsusmaa ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika miljonid juudid (ja mitte unustada Palestiina juute) on otsustanud hävitusvõitluse Saksamaa vastu lõpule viia. Meie, juudid, oleme selles heitluse ringis palju selgemas olukorras kui 1914. a. Meie teame kindlasti, et nüüd on saabunud lõppvõitlus." (13. sept. 1939. a. Amsterdamis ilmunud juudi ajaleht). 24. augustil 1914. a. saatis Džugašvili-Stalin juutide ülemaailmalisele konverentsile järgmise telegrammi: "Tervitame kõiki, kes meie pool võitlevad kõikide rahvaste vabaduse, õigluse ja julgeoleku eest. Kogu maailm on vaimustatud Nõukogude võitlusest hirmsamate sõjamasinate vastu, mida maailm kunagi on näinud. Selle barbaarsuse vastu võitlevad juudi kogudused Suur-Britannias, kuid ka kõikide teiste vabade maade juudid võtavad osa sellest võitlusest." Kuna Ameerika Ühendriigid ei olnud sel ajal avalikultsõjas Saksamaaga, siis Ameerika juute ei ole mainitud. Hiljem andsid juudid kinnituse: "Juudid annavad kogu oma võimu selleks, et abistada Inglismaad ja Ameerikat." Puriimi-pühade puhul saatis Roosevelt juutidele järgmise telegrammi: "Mõte imelisest juudi rahva vabastamisest nii paljude aastatuhandete eest, mida ohustas Häman (v. Esteri Raamat), peab kinnitama juutide hinges usku tulevikku." Juutide suur-rabbi Hertz samuti kinnitab: "Meie peame pühasõda ja tema lõpust sõltub kogu inimkonna tulevik."
14.
Juutlus, vabamüürlus ja bolševism — kõik need moodustavad ühise kolmainsa terviku, mis kogu oma jõu on mobiliseerinud rahvussotsialistliku Saksamaa vastu. Suur-Saksamaa ei võitle mitte ainult oma rahva parema tuleviku eest. Ta võitleb juutide vastu kogu inimkonna tõelise vabaduse nimel. Mida laiemad rahvahulgad on teadlikud maailmas toimuvaist sündmustest ja neid liikuma panevaist jõududest, seda suurem on nende panus ühisele võitlusele. Haakrist ei ole mitte ainult Suur-Saksamaa sümbol. Olgu ta sümboliks kõigile neile, kes võitlevad inimsoo helgema tuleviku ja kultuuri eest.
Allikas:  http://www.koguja.info/

Read more...

MATTI ILVES: SAKSAMAA JA AUSTRIA AVAVAVAD ALATES 1. MAIST TÖÖTURU

Saksamaa ja Austria viivitasid tööturu avamisega nii kaua kui see Euroopa Liidu loal võimalik oli. Saksamaal ei laia praegu tööd vähem kui 3. miljonit inimest, mis on kõige madalam näitaja alates 1992. aastast ja 2014. aastaks lubatakse tööpuuduse vähenemist 2. miljonini. Tänaste arvestuste kohaselt on seal vaba ümmarguselt 1 miljon töökohta, nii et eestlastel on jälle kuhu minna. Sakslased muidugi eriliselt progressiivse riigina, 1,3 last naise kohta, ei suuda seda miljonit töökohta täita. EL on astunud jälle sammukese lähemale ühtse Euroopa segaverelise rahvuse kujundamisel.
Lugege ka siit:
http://rahvuslane.blogspot.com/2011/01/matti-ilves-eestlased-on-vahemusravus.html

Read more...

OLEG BUROV: TARTU RAHU ASPEKTID

Julgen  väita, et  sõlminud  Tartus  rahulepingu  Nõukogude  Venemaaga, 02.02.1920, Eesti  sünnitas  NSV  Liidu,
või  õigemini  aitas  kaasa  selle  loomisele. Heidame  korraks  pilgu  kõneall olevasse  aega. Eesti  väeasuvad  N-Venemaa  alal  Petrogradi  lähistel  ja  veel  ükspingutus  ning  linn langeb. Taoline  võimalus  oli,  sest  Eesti  poole  sõjalist  jõudu  ja  ülekaalu  tunnustas  ka  N-Vene,  kui loobus  piiriküsimuses  oma  nõudest,  et piiriliiniks  on  Kunda  jõgi  ja edasi  kuni  Rannapungerjani  ja  nõustus  Eesti  alale  kuni  Luuga  jõeni. Kuid Eesti  sõdurpoistel  puudus  vähimgi  motivatsioon  lahingutegevuse  jätkamiseks,  sest  Eesti  maa oli  juba  vaba. Eesti  kõrgem  juhtkond  sai  väga  hästi  aru,  et  meie  sõjavägi  lihtsalt hajub selles  mitmemiljonilises  linnas ja  meid  ei  piisa,  et panna patrull  kõigile  tänavanurkadele  ja  kui  linna  vallutanud riik,  peame  tagama  elanikkonna  toitlustamise,  milleks meil  puudusid  vähimadki  võimalused.  Lisaks sellele  saime  teada, et Loodearmee juhatus  ei  kavatse  tunnustada Eesti  iseseisvust  ja  näeb  meis endiselt  tsaariaegse  Venemaa  ühte  osa  või kubermangu.
Lenin  aga, nähes   et oktoobrihäll  on  ohus  ja  revolutsiooni  saavutused  kadumas,  otsis  teid  päästa,  mis  päästa  saab. Maailma  rahatuusad,  kes  ei  soovinud  ennast  diskrediteerida  seosega kommunistliku  režiimiga,  nägid  võimalust,  teha  Eesti vahelüliks, et  saada  oma  kätte  bolševike  poolt  röövitud kirikute,  keisri  perekonna, aadlike  ja  mõisnike  varandused, varjatult  lükkasid  asja  tagant.  Nad  said  hästi  aru, et punastele  on  hädasti  vaja  relvastust  ja laskemoona  ja Lenin  loovutab  kõik,  et  seda  saada  ja  purustada valgekaartlasi. 
Tõesti,  peale  Tartus  sõlmitud  rahulepingut  Nõukogude Venemaaga, kõik  röövitu  läks  läände läbi  Eesti, ning Leninile  vajalik  relvastus  tuli  samuti  läbi  Eesti. Selle tehingu  tasuks Eestile lubati  15  miljonit  rubla kullas, millise  sousti  all,  pole  tähtis.  Kui  leping  oli  allkirjastatud, Lenin  ütles,  et  see leping  omab  tohutut  ülemaailmset  ja ajaloolist tähtsust  ja  tähistab meie  diplomaatia  võitu.
Samaaegselt  see leping  võimaldas  võita  kodusõja  ja luua 1922 aasta lõpus NSVL. Kuigi  selle  rahulepinguga  hea  ports  Venemaa  territooriumist  liideti  Eestiga, ei  saa väita,  et  me  need  alad  okupeerisime, sest  see toimus  vastastikusel  kokkuleppel,  kuid
see  fakt  selgitab,  miks  nendel  aladel  prevaleerib  vene keel  ja  küsin,  kas  ikka  on  vaja  neid  alasi  tagasi  saada?
Jah, setude ajaloolis-etnilise ala kuuluvuse probleem tõesti vajab riikidevahelist poliitilist lahendust ja sellega on vaja tegelada. Jätke Jaanilinn, (Ivangorod) ja selle ümbrus Venemaale, aga Setumaa tooge tagasi Eestisse.
Lisan,  et  mina  pole  õpetatud  ajaloolane,  vaid  avaldan oma lihtinimese  arvamuse.

                                                                  
P.S. Lenin ülistas Tartu rahulepingut  2 veebruaril 1920
ÜVKTK 7 koosseisu istungil.
P.P.S. Peame aga nentima, et kõneall olev leping on nüüd ajalooline dokument, mida säilitatakse arhiivides ja mitte midagi enamat, sest oma juriidilise tähtsuse ta kaotas, kui Vene pool sõlmis MRP ja lõppunkti pani Eesti, sõlmidesliitumislepingu NATO-ga. On veel palju momente,mis, eirates rahulepingu §§ V,VI ja VII sätteid, annuleerisid lepingu, nii et igasugused ponnistused nõuda Tartu rahu sätete täitmist,on nonsenss.
_________________________
Siin ma ei saa hr.Oleg Buroviga olla nõus mitmes küsimuses. Eesti muidugi ei sünnitanud Nõukogude Liitu ja ei aidanud ka sellele oluliselt kaasa, see oleks loodud nii või teisiti ilma Eesti osavõtuta. Me olime raskes sõjas suurriigiga, küll haavatud suurriigiga, aga siiski, ja seetõttu vajasime võimalikult kiiret rahu. Pealegi oli rahulepingu sõlmimise ajaks Nõukogude Venemaa võitnud enamikke valgeid vägesid ja teiste suhtes asunud pealetungile.
Balti riikide kongressil Helsingis (ka Soome kuulus siis Balti riikide hulka) kindral Soots oma kõnes kirjeldas olukorda tabavalt: "Siin räägiti, et rahutegemisega N.Vene valitsusega tuleks oodata. ... Eesti on üle aasta pidanud N.Venega rasket kaitsesõda, mis on meilt nõudnud ülimaid jõupingutusi. Samal ajal ei ole Soomel üldse olnud sõda N.Venega. Ta ei tea mis sõda selle suurriigiga tähendab. Ometi leiab soome oma mugavat olekut nautides kohaseks anda nõu rahutegemisega oodata raskesti sõja all kannatavale Eestile. Saame aru, et Soome võib oodata rahutegemisega kasvõi viimsepäevani...
Teised head nõuandjad mitte rahu teha on meie lõunanaabrid Lätlased. ... Ei ole imeks panna, et niisuguses olukorras, kus rindel on käimas tsirkus ja sõda tegelikult ei ole, võib Läti rahutegemisega sama kaua oodata kui Soome, s.o. igavesti. ... Me täname lahkete nõuannete eest nii Soomet kui Lätit. Oskame nende väärtust hinnata koos silmakirjalikkuse vaimuga, millega need tehtud." Sootsi kõnet kuulati surmvaikuses...
Soome ja Läti alistusid lihtsalt liitlaste Prantsusmaa ja Inglismaa diktaadile, millele Eesti ei allunud. Pealegi liitlasriikide ülemnõukogu Pariisis otsustas juba 16. jaanuaril 1920 lõpetada blokaadi Venemaa vastu. Mis näitab, et Eesti käitus igati arukalt. Siis oli veel Eestis riigimehi, kes oskasid seista kindlalt riigi huvide eest.
O. Burov kirjutab veel: "Kuigi  selle  rahulepinguga  hea  ports  Venemaa  territooriumist  liideti  Eestiga ..."
Mina nimetaksin neid alasid lihtsalt Ingeri ja Seto aladeks ja ei näe ka võimalust meile seaduslikult kuuluvate aladega kauplemiseks. Pealegi praegune Venemaa ka sellega ei nõustuks. Igasugune piirileping, mis näeb ette meie territooriumi loovutamist on Eestile kahjulik.
Henn Põlluaas kirjutab: "Tartu rahuleping on võetud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse nr. 11LTS29 all ning seda ei ole kunagi ametlikult tühistatud ega kehtetuks tunnistatud." Nii, kui näeme, on Tartu rahulepig kehtiv ja meil pole mingit põhjust sellest loobuda. Kuna Venemaal on veel paljude riikidega piiriprobleeme, ei ole Eesti siin mingi erand. Tuleb vaid oodata, kuni Venemaal tõeliselt demokraatia võidab ja siis tuleb ka Tartu rahulepingu kehtivuse tunnustamine.
Matti Ilves

Read more...