Mart Helme on üks vähestest Eesti poliitikutest, kes tunneb muret oma maa ja rahva saatuse pärast.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme pöördus Eesti
Vabariigi taasiseseisvuspäeva puhul kõigi eestlaste poole mõtisklusega.
Uued Uudised avaldab pöördumise täismahus
“1991. aasta 20. augustil tahusin kirvega palke ja ehitasin sauna.
Kuulasin samal ajal raadiost, mis toimub Tallinnas ja Moskvas.
Ajaloolasena teadsin, et Nõukogude impeerium variseb kokku, nagu kõik
impeeriumid seda ajaloos teinud on, ja ma lootsin üksnes, et meil Eestis
läheb omariikluse taastamine veretult ja ladusalt.
Ma ei tundnud poliitika vastu mingit erilist huvi ja ma ei kavatsenud
ka poliitikas kaasa lüüa. Seda isegi veel siis, kui mind
välisministeeriumisse tööle kutsuti. Leidsin, et on muidki mooduseid
Eesti edendamisele kaasa aidata kui parteipoliitika.
Ent aastad möödusid ja ma veendusin üha suurema rahulolematusega, et
Eesti ei liigu seda teed mööda, mida mina rahvuse edukuse seisukohast
õigeks pidasin. Juba välisministeeriumis nägin, kuidas võõrad huvid meie
omad rahvuslikud huvid meie ametnike, veel enam aga üha selgemalt oma
ebakompetentsust tõestavate poliitikute juhtimisel kõrvale tõrjuvad.
Eriti selgelt ilmnes see läbirääkimistel ühinemiseks Euroopa Liiduga,
kus tollase välisministri Toomas Hendrik Ilvese poolt anti
läbirääkijatele vaid üks juhis: me ei kauple millegi üle, meil on vaja
saada liikmeks.
Saimegi. Suveräänsusest loobumise ja poolkolooniaks muutumise
hinnaga. Taustaks kogu aeg täiesti ebaadekvaatne tänitamine, et Euroopa
Liidu alternatiiviks on vaid ühinemine SRÜ-ga.
Tegelikult hakkasid Euroopa Liidu „viljastavad” mõjud ilmnema juba
tükk aega enne liitumist. Siinkohal ei räägigi ma meid 1990. aastatel
Eesti edulooks muutnud tõeliselt vaba ettevõtluse lämmatamisest Euroopa
Liidu direktiivse käsumajandusega, mida meie ametnikkond eriti perversse
agarusega ellu on viinud. Ma räägin meie kui rahvuse ja meie
rahvusriikluse järk-järgulisest tasalülitamisest.
Kas mäletate, kuidas Eesti valitsused ja tipp-poliitikud pöörasid
selja Teises maailmasõjas stalinliku hirmuvalitsemise tagasipöördumise
vastu hambad ristis Sinimägedes, Narva all ja Emajõe ääres võidelnud
meestele?
Mitte ükski meie peaminister, mitte ükski meie kaitseminister ega
riigikogu juhtiv võll ole võtnud vaevaks neid mehi nende mälestuspäeval
tervitamas käia. Ometi sai näiteks seesama Toomas Hendrik Ilveski üles
kasvada vabas maailmas üksnes tänu sellele, et kellegi Mart Helme isa
ühena viimastest Narva alt taandus, pidas maha Avinurme lahingu, mis
punaväelaste saabumise järel kirikusse viidud haavatud eestlaste
veresaunaks muutus, ja ennast seejärel aastaid puukuuris puuriida taga
varjas, kuni õnnestus äraostetud ametniku kaudu nõukogude pass osta.
See mees ja tema võitluskaaslased, kes juba 1941. aastal enne
sakslaste saabumist vabatahtlikena suvesõjas osalesid – ikka Eesti,
mitte Suur-Saksamaa eest – on nüüd keegi, keda meie nn. eliit häbeneb.
Enamgi veel – kelle mälestuse ta rüvetab okupatsiooniarmee sõduritele
pärgi pannes ja neid vabastajateks nimetades.
Ent läheme edasi. Kogu eesti rahva, meie keele ja kultuuri
järjepidevuse aluseks on olnud maaelu. Tänaseks on see suuresti
hävitatud. Ebaõnnestunud põllumajandusreformi läbi, regionaalpoliitika
puudumise läbi, avalike teenuste likvideerimise läbi ja olematu
investeerimispoliitika läbi. Propagandakisa on muidugi palju olnud,
alates (alamõõduliste) eurotoetuste kujutamisest lõpliku lunastusena
ning lõpetades projektirahadest ehitatud kiigeplatside, seltsimajade ja
kergliiklusteede kujutamisena uue maaelu tugisammastena.
Mida ei ole, on aga inimväärselt äraelamist võimaldavad kodulähedased
töökohad, arstiabi, transport, koolid, apteegid ja paljud muud avalikud
teenused, mis vaeses Nõukogude Liidus olid maainimestele igapäevaseks
iseenesestmõistetavuseks, rikkas Euroopa Liidus on muutunud aga
kättesaamatuks luksuseks. Ehk nagu ütleb Hando Runnel:
Ei mullast sul olegi enam suurt lugu
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul looduse hääl.
Just see on juhtunud meie nn. eliidiga. Kolige Tallinna või sünnitage
põllul! Eesti ei ole nii rikas, et võiks endale lubada rohkem kui kaks
korralikku sünnitushaiglat! Ja üldse: kui teile ei meeldi, toome teie
asemele ukrainlased!
Ja toovadki. Ning mitte üksnes ukrainlasi. Neljateistkümne ülikoolis
lektorina töötatud aasta jooksul nägin, kuidas puht eestikeelne haridus
nn. rahvusvahelistumise tuhinas samm-sammult taandus inglisekeelse ees.
Kuidas ülikooli auditooriumites võtsid kohad sisse üliõpilased
kolmandast maailmast kellede puhul oli arusaamatu, kuidas nad oma keele-
ja kirjaoskamatuses üldse ülikooli vastu võeti. Kes kadusid tihtipeale
juba pärast esimest loengut, kui olid ilmselt oma elamisloa ja muud
Euroopa Liidus legaliseerumise dokumendid korda saanud. Kellede
olemasolu ja rumalus mõjusid aga ülejäänutele taset alla kiskuvalt ja
demoraliseerivalt.
Ometi on just emakeelne ja tasemel haridus olnud see, mis on meie
väikesel rahval aidanud püsida ja olla konkurentsivõimeline
kultuurrahvaste hulgas. Emakeelset haridust jääb „vabas” Eestis aga üha
vähemaks. Nüüd on eurohullud tulnud välja ideega muuta isegi meie
tavakoolid kahe- või kolmekeelseteks. Mis saab sellisel juhul eesti
keelest ja eestikeelse hariduse kvaliteedist, on selge igale terve
mõistusega inimesele, kahjuks mitte aga hingetutele ametnikele ja oma
rahva juba ammu reetnud tipp-poliitikutele.
Midagi taolist ei olnud võimalik ette kujutada isegi teadlikult
venestamispoliitikat edendanud Nõukogude Liidus. Aga näe, on nime
poolest iseseisvas ja suveräänses Eesti Vabariigis! Kõige õudsem selle
juures on, et kui püüad selle vastu võidelda, saad kohe külge natsi,
rassisti, populisti ja jumal teab mis muu mõnitava sildi.
Ühesõnaga:
häbene, et oled valge! Häbene, et oled eestlane! Häbene, et soovid eesti
keelset kooli! Häbene, ole vait ja kõnni seinaääri mööda, sest rahvuse
reeturid teavad paremini, kuidas eestlased nende väikerahvaks olemise
painest vabastada ja õnnelikuks teha.
Peatan siinkohal oma murelikud mõtisklused. Ma ei taha olla poliitik.
Tegelikult ei ole mul isegi mingit erilist huvi poliitika vastu. Aga ma
tahan olla eestlane, uhke oma isa, oma ema, oma laste, oma keele, oma
kodumaa üle. Seda kõike üritatakse praegu salakavalalt ja jõhkralt
minult ära võtta. Mõnitades minu ja kõigi teiste eestlaseks olemist
oluliseks pidavate inimeste rahvustunnet, võltsides ja moonutades meie
ajalugu – isegi nii kauget nagu 13. sajandi oma -, määrides meile pähe
dekadentlikku ja moraalselt laostavat homopropagandat, radikaalfeminismi
ja massiimmigratsiooni, kinkides rahvusvahelistele korporatsioonidele
ja Euroopa Komisjonile ilma igasuguse mandaadita ära meile põhiseadusega
tagatud suveräänsust, muutes demokraatia, õigusriigi ja arvamusvabaduse
farsiks, mida kogu oma naeruväärsuse peale vaatamata tuleb kaitsta
sildistava propaganda, internetitsensuuri, inkvisiitorliku
poliitkorrektsuse ning vihakõne seadustamisega.
Ma ei ole sellega nõus. Sajad tuhanded inimesed Eestis ei ole sellega
nõus. Ma uskusin, et Eestist saab 20. augustil 1991. tõeliselt
demokraatlik õigusriik, mis toimib nagu meie rahvuse säilimist tagav
kindlus, mille müüridel seisavad valvepostidel meie oma suveräänsust ja
rahvuslikke huve kaitsvad poliitikud ja riigiametnikud.
Ma eksisin. Meie kindluse müüride vahel tegutsevad meie nimel, kuid
meilt selleks luba mitte saanud reeturid. Nad on teinud Eestist sügava
suveräänsuspuudega maa, kus sajad tuhanded inimesed elavad vaesuses või
palgavaesuses, kust enam kui sada tuhat inimest on lahkunud, kus suured
maapiirkonnad on inimestest tühjenenud ja kus inimesed ootavad
meeleheitlikult, et see liberaalseks demokraatiaks nimetatud painaja,
kus tõde on vale ja vale on tõde, kus eestlaseks olemine on kuulutatud
peaaegu et häbiväärseks, kus eesti keel tahetakse asendada vene ja
inglise keelega, kus omakeelne ja -rahvuslik keskkond tahetakse muuta
Aafrika, Araabia, Ukraina ja Venemaa prügikastiks, kaoks ja asenduks
normaalsusega, asenduks selle riigiga, mille mõte ja toimimisprintsiibid
on kirjas meie põhiseaduses ja mille sündi ootas rahvas pisarais ja
hingevärinaga öölaulupidudel ning Balti ketis.
Ma olen poliitikas selleks, et reeturitelt ja usurpaatoritel võtta
nende võim. Ma olen poliitikas selleks, et Eesti jääks eestlaste
suveräänseks rahvuskoduks, mitte Eesti nimeliseks koloniaalprovintsiks.
Ma olen poliitikas selle pärast, et süda valutab ja sunnib.
Mu süda valutab. Väga. Eesti pärast, meie, eestlaste pärast.”
Allikas:
https://uueduudised.ee/uudis/eesti/mart-helme-poordumine-taasiseseisvuspaeva-puhul-miks-mu-suda-tana-valutab/
Read more...