Ametnikud, poliitikud, ettevõtjad - kõik nad on juba aastaid tegutsenud erinevatel "sagedustel". Kui ikka ametnik või poliitik või ka ajakirjanik ei ole kunagi päevagi ettevõtjana tegutsenud, siis ta lihtsalt ei saagi aru, kuidas majandus ja ettevõtlus riigi vereringena toimima peaksid, kirjutab Kersti Kracht.
Paradigma muutus, see oli see mõte, kui me möödunud aasta kevadel valimiste järel uue meeskonnana rahandusministeeriumisse tööle läksime. Eesmärgiks sai seatud pöörata ennast näoga inimeste poole, ettevõtjate poole, sest nii tuleb riigieelarvesse rohkem raha, millega Eesti inimeste elu paremaks teha.
Aastaid on ettevõtjaid kujutatud justkui külakurnajatena, kellele tuleb kättemaksuks pidevalt pöidlakruvisid peale keerata ja siis kord aastas tunnustatakse nende kannatusi riiklikult kuskil ettevõtlusgalal. Järgmisel päeval keeratakse aga järgmine vint peale!
Nõnda ei olnudki üllatav, kui Eesti Tööandjate Keskliidu uuring teatas, et riigi majanduspoliitikaga on rahul 5 protsenti ettevõtjatest ja rahulolematuid on 49 protsenti. Vahe on kümnekordne!
On selleks põhjuseks siis ajakirjanike madalad palgad või mis, aga ka meedias kohtab igapäevaselt ettevõtjate vaenamist. Sageli on probleem selles, et kellelgi läheb võib-olla liiga hästi. Ometigi on kodanikuõpetuse ABC see, et riigi majandusel saab minna ainult nii hästi, kui läheb selle riigi ettevõtetel.
Seega on olnud täiesti arusaamatud kõik need kriitilised noodid, mis on lastud lendu valitsuse ja eriti rahandusministeeriumi suunal, sest seal üritatakse ettevõtjaid lõpuks mõista ja aidata.
Selleks, et mitte jääda üldsõnaliseks, tuleb tuua näiteid elust enesest.
Transpordisektori tapmine
Viis aastat tagasi ahvatles kütuse maailmaturuhindade madalseis Eesti poliitikuid ja ametnikke jõuliselt kütuseaktsiise tõstma. Mõeldi - miks ka mitte, kuna sisendhind on langenud, siis rahvas kannatab ära ka kõrgemad maksud. Hea võimalus ju eelarvesse rohkem raha tuua! Nii tõstetigi aktsiise, lootuses kolme aastaga sada miljonit eurot riigile täiendavat maksutulu kokku korjata.
Tulemus? Maailmaturu hinnad jõudsid paari aastaga kahekordistuda, unistus sajast miljonist jäigi unistuseks ning nüüd on kütuse hind Eestis väga kõrge ja võrreldav Euroopa rikaste riikidega.
Rahvusvaheliste vedude sektor Eestis on ettevõtlusharuna hääbumas. Needki vähesed autod, mis on Eesti registris, tangivad rohkem kui pool oma kütusest piiri taga, sest Lätis ja Leedus on see palju odavam. Lühinägeliku ahnuse tulemusena ei kaotanud Eesti mitte ainult makse kütuselt, kaotasime ka tööjõumaksud, töökohad ja omanikutulu. Kaotasime nn välisvedajatele ka meie siseriiklikud veod.
Kui eelmise aasta lõpus uuris konjunktuuriinstituut 300 transpordiettevõtjalt, et kuidas neil läheb ja mida nad arvavad diisliaktsiisi langetamise mõttest, siis küsisid ettevõtjad, et kus te siiani olite!? Nüüd olevat juba hilja sektorit taastada.
"Nüüd on valitsusel plaan diisli aktsiisi vähendada, kuidas ja millal, selgub lähiajal."
Kus me olime!? Vaatasime pealt, kuidas ettevõtjaid Eestist minema tõrjuti. Nüüd on valitsusel plaan diisli aktsiisi vähendada, kuidas ja millal, selgub lähiajal.
Milline on ametnike, opositsiooni ja ajakirjanike suhtumine sellesse plaani? Kindlasti on siin korruptsioonihõng ju! Mõelda, valitsus teeb äkki midagi, mis on ettevõtjatele kasulik.
Tuuleparkide lämmatamine
Kandideerisin riigikogusse Ida-Virumaal. Kohtusime mitmeid kordi sealsete ettevõtjatega ja on täiesti üheselt selge, et sealne ettevõtluskeskkond on väga habras.
Eesti Energia koondab inimesi ja igasugune ettevõtlusinitsiatiiv peaks seal regioonis olema "kätel kantud". Mistahes lahendused põlevkivisektoris on kallid ja riskantsed. See tähendab, et nii sotsiaalsest- kui ka julgeolekuaspektist on tarvis Ida-Virumaale hajutada riske ning tekitada uus majandusmootor. Jutt tuhandete kaevurite ja energeetikute ümberõpetamisest turismikorraldajateks kuulub huumori valdkonda.
Tuulepargid, mida on tänu soodsale tuulekoridorile võimalik sinna rajada, peaksid olema riiklik prioriteet, eriti arvestades meie taastuvenergia eesmärke. Ma ei ole kunagi näinud sellist kangekaelsust ja kunstlike takistuste tekitamist, mida on loonud kaitseministeerium, et kogu tuuleparkide areng seisata. Küsimus ei ole ainult Aidu tuulepargis, mida on kõige rohkem ajakirjanduses kajastatud, vaid mitmetes teistes samuti.
Kohalikud omavalitsused annavad load, kõik kooskõlastavad (kaasa arvatud kaitseministeerium) ja mingil hetkel hakatakse otsima põhjuseid, kuidas peatada ehitusluba, survestatakse kohalikku omavalitsust, et loobuda hoonestusõigusest jne.
Loen dokumente ja mõtlen, et kui mõni uuriv ajakirjanik võtaks asja kätte ja hakkaks probleemi süvenema, siis tekiks palju, palju küsimusi, et millega siin tegu on? Kas korruptsiooniga? Kas ametnike omavoliga? Lihtsalt lollusega?
Aga ettevõtjate vaenamine on parajasti moodne. Mitte ükski riigi otsus ei tohi mingil juhul kellelegi kasulik olla, sellest on vaja nui neljaks välja lugeda korruptsioonikahtlus. See, et ettevõtlus on riigi rahandusele ja majandusele eluks tarvilik komponent, unustatakse ära.
SaareWind, hoopis vastupidises ilmakaares kui Ida-Virumaa, sai hoopis julgeolekuriski kahtlustuse külge, mis on otsekui pastakast välja imetud. Asi kohtuski käinud. Aidu tuulepargi omanikfirma oleks Ida-Virumaal käivitanud tootmise, loonud vähemalt 300 töökohta, see on praeguseks paraku lootusetult kustunud unistus.
Pool Ida-Virumaast jääks tuulikutele lukku ka pärast täiendava radari paigaldamist (1)
Veel mitmed tuuleparkide rajajad on käinud ministeeriumis jutul ja kuulame nagu fantastilisi seiklusjutte.
Minult küsis üks ajakirjanik, et kas see ei ole korruptsioon, kui ministeerium ettevõtjate asju ajab? Milline lühinägelikkus! Riigi asi on luua ja hoida keskkonda, mis majanduselu ja ettevõtlust toetaks ning elus hoiaks, mitte alla ei suruks ja ei lämmataks.
Miks ei taipa keegi küsida, et järsku on korruptsiooni hõngu hoopis teisel pool? Kelle huvides see jant tuuleparkide pidurdamisega käib? Kas kuskil on konkurendid, kellele neid tuuleparkide kohti tahetakse hoida? Kas kellelgi on mingid teised tuulikud, mida peaks ostma ja püstitama? Ka teistes riikides on radarid ja tuulepargid, kuidas seal radarid töötavad ja Eestis ei tööta?
Kalapüügipidur Peipsil
Või üks drastiline näide kalandusest. Peipsi koha, paljude eestimaalaste lemmik, kuid ilmselt ka paljudele rahaliselt üle jõu käivalt kallis kala. Filee maksab poes ka soodsamatel aegadel üle 20 euro kilo, aga meie söögilauale see ei jõua, sest seda püütakse kaks(!) korda aastas.
Siin on teile saladus, miks see nii on. 2019. aastal jäi "koha süü tõttu" välja püüdmata üle 35 protsendi kogu Peipsi kalakvoodist. Nimelt arvavad keskkonnaametnikud, et kõige parem püügiviis on olümpiapüük, kus püütakse võidu kogu eraldatud kvoot välja korraga. Isegi kvartalite vahel ei või kvooti jaotada. Nii püütigi eelmisel aastal septembri teises pooles kahe nädalaga kogu lubatud koha kogus Peipsist välja.
Aga edasi ei jää püüdmata mitte ainult koha. Kuna koha läheb ka kõikidesse teistesse võrkudesse, moodustades seal ca 20 protsenti saagist, siis ei saa enam püüda ka ahvenat, haugi, latikat ja teisi kalu.
Nii, 4000. tonnist jäi püüdmata 1600, mis pidi üle kanduma 2020. aastasse. Hästi, püük avati uuesti jaanuaris ja - oh imet! - terve poolaasta koha kvoot on tänaseks jälle välja püütud. Ning taas – teisi kalu ei saa ka enam püüda, sest koha läheks ka võrkudesse.
Nüüd on minu küsimus, et kelle huvides see on, kes saab kasu? Kas kokkuostjate huvides, kes saavad ühe korraga suures koguses välja püütud koha kätte 1.50 eurot kilo? Kas röövpüüdjate huvides, kes saavad rahulikult toimetada, kui siblimist järvel ei ole ja keskkonnainspektsioon puhkab jalga, sest püüki ju ei toimu? Või hoopis Venemaa, millel on kvoodid jaotatud ära püüdjate peale ja püük kestab kogu aasta?
Nii, kes saab kahju?
Eestimaalased, kes ei saa osta normaalse hinnaga kala, riigieelarve, sest ilmselgelt ei laekunud makse korralikult ei 2019. aasta neljandas kvartalis ega laeku ka järgneval viiel kuul sel aastal. Inimesed, kes on tööl ettevõtetes, kes seotud kalapüügiga, on nüüd kuni 1. juulini puhkusel?
Kuidas saab selline suhtumine ettevõtlusesse olla normaalne? Ettevõtja, kes mind selle probleemiga kurssi viis, oli riigikogu valimistel EKRE rahaline toetaja ja nüüd on jälle küsimus üleval, et kas mitte pole siin korruptsiooni maiku, kui poliitikud kalaprobleemiga tegelevad.
"Äraspidiselt hakatakse aga korruptsioonihõngu tundma hoopis sellest, kui keegi probleemi lahendada proovib."
Mulle tundub, et korruptsioonihõng on Peipsi kohal lehvinud juba aastaid ja sellega peaksid tegelema õiguskaitseorganid, sest riigil jääb suur hulk makse saamata. Äraspidiselt hakatakse aga korruptsioonihõngu tundma hoopis sellest, kui keegi probleemi lahendada proovib.
Kuueaastane litsentsipeitus
Eesti parandab igal aastal oma kohta korruptsioonitajumise tabelis, seega korruptsiooni nagu ei olekski, tegelikult tuleks püüda hinnata ka varjatud korruptsiooni.
Üks ettevõtja esitas meile dokumendid ülevaatamiseks, et kuidas üks ametkond Eesti Vabariigis ettevõtjat lollitab, justnimelt lollitab. Lühidalt – ettevõte töötas teadlaste abiga välja tehnoloogia, kuidas toota nafta- ja kütusejääkidest erinevate fraktsioonidega kütuseid. Selleks, et seda Eestis teha, peab taotlema litsentsi.
Taotlemine käis kuus(!) aastat, mille peale lõpuks ütles amet, kes vaatas kuus aastat läbi dokumente ja pidas kirjavahetust, et ametil ei olegi õigust tegelikult seda litsentsi väljastada.
Kuidas tundub? Nüüd veel üks fakt, et vahepeal oli seesama amet väljastanud kaks litsentsi teistele ettevõtetele. Mis asi see on? Riiklik maffia, nagu seda ettevõtjad omakeskis kutsuvad. Ja jälle saadeti ministeeriumisse ajakirjanik uurima, et kas see ei ole korruptiivne, kui lõpuks on jõudnud riigitüüri juurde inimesed, kes sellist jama tahavad välja juurida. Kuidas selline asi saab Eesti Vabariigis võimalik olla?
Neid näiteid on veel ja veel ning ära ei tehta mitte ainult ettevõtjatele vaid ka valitsusele. Näiteks kui valitsus otsustab, et hüdroelektrijaama ei seisata ja ei lammutata, kuid seejärel saadab ametnik hüdroelektrijaama omavale ettevõttele kirja, et palun esitada jaama lammutusplaan…
Pangakontota ettevõtted
Praegu on ettevõtjate seas muidugi kõige kuumem teema pangad. Ei lähe päevagi mööda, kui ei tule ministeeriumisse kirja arvelduskontode sulgemisest pankade poolt.
Seadusandlus on kõik need aastad soosinud pankade tegevust nii, et isegi ei pea põhjendama kontode sulgemist. Pangad pesid hoolega raha, panid kasumi tasku ja nüüd karistavad Eesti ettevõtjaid, sest –nagu on kombeks pankade poolt öelda –, riskiisu on ammendunud.
Muidugi pärsib see ettevõtlus- ja majanduskeskkonda. Ja meil ongi nüüd äriühinguid, millel pangaarve puudub. Huvitav, kuidas need ettevõtted makse maksavad?
"Poliitikud ja poliitilised nõunikud tulevad ja lähevad, kuid meie jääme," on ametnike deviis. Kui me tahame rikast riiki ja rikast rahvast, siis peab toimuma tõeline paradigma muutus nii ametnike kui ka poliitikute seas ja peas. Võtke siis parim kogemus igast koostööst, tunnistagem vigu ja tehkem asjad korda!
Allikas:
https://www.err.ee/1028489/kersti-kracht-ametnikest-majandusest-korruptsioonist-ja-neljandast-voimust
Read more...
