esmaspäev, 29. veebruar 2016
pühapäev, 28. veebruar 2016
MATTI ILVES: IMMIGRANDID SAKSAMAAL - ME OLEME TULNUD SIIA, ET JÄÄDA!
Aga saksa keele lubas ta ära õppida, seda peab tegema kõigepealt.
Küsimuse peale, kellena ta soovib töötada, kõlas naeratates vastseks: "Ei, ei... Mulle meeldib jalutada linnas, aga töötada mitte eriti. Ma tahan elada lihtselt Saksamaal."
Olles olnud siin ainult 10 päeva, on tal siiski suured plaanid: "Niipea kui ma saan saksa kodakondsuse, toon kohe siia oma pere, see ei ole väga suur, ainult 10 inimest. Need on minu vanemad, õed ja vennad."
Samamoodi mõtleb enamus immigrante ja Saksa Ettevõtjate Liidu juht Mario Ohoven ütles, et vaid 10 protsenti Saksamaale jõudnud pagulastest saab kaasata tööturule. See tundub olema täiseti realistlik hinnang ja mitte selline nagu loodavad meie ettevõtjad (ootavad pikkisilmi veelgi odavamat orjatööjõudu) ja immigratsiooniametnikud, kes asjatult unistavad islamiusku inimeste kiirest integreerimisest meie ühiskonda. See aga ei ole lihtsalt võimalik, nagu näitavad teiste osariikide kogemused.
Kasutatud allikas: http://vesti.lv/news/bezhency-v-es-my-zdesy-navsegda?utm_campaign=transit&utm_source=mirtesen&utm_medium=news&from=mirtesen Read more...
Uuring: enamik eestlasi tahaks, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi
Varro Vooglaid "Vabariigi kodanikes" Foto: Madis Veltman
Sihtasutuse Perekonna ja
Traditsiooni Kaitseks tellitud ja Turu-uuringute AS-i poolt veebruari
alguses läbiviidud küsitluse kohaselt leiab ligi kolmveerand (72
protsenti) Eesti valimisealistest kodanikest, et rahval ei ole piisavalt
võimalusi osaleda poliitiliste otsuste langetamisel ja vaid veidi üle
viiendiku (22 protsendi) arvates on neid võimalusi piisavalt.
Hinnang, et kodanike võimalused osaleda poliitiliste otsuste langetamisel pole piisavad, on uuringu järgi valdav kõigis ühiskonnagruppides ning eriti suuri erinevusi ei ole täheldada ei soo, vanuse, rahvuse ega ka haridustaseme lõikes, teatas SAPTK.
Veelgi selgem oli küsitletute seisukoht vajaduses muuta põhiseadust nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi. Seda pooldas koguni neli viiendikku (82 protsenti) ning vastu oli ainult 13 protsenti vastanutest.
Kahele küsimusele antud vastused erinesid selle poolest, et seisukohad olid teise küsimuse puhul veelgi tugevamad ja ka ühtlasemad. Seega isegi need, kelle arvates on rahval piisavalt võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamisel, kaldusid pooldama põhiseaduse muutmist nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi.
Küsitluses osales tuhat inimest ja selle tellis sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) ettevalmistusena laupäeval toimuvale konverentsile "Kas Eesti on demokraatiaks valmis?".
Konverentsi korraldajate hinnangul valitseb praegu vastuoluline olukord, sest põhiseaduse kohaselt on Eesti demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, ent ometi puudub rahval ehk sellel, kes peaks olema kõrgeima riigivõimu kandja, vahetu võimalus osaleda ühiskonna jaoks oluliste küsimuste otsustamisel.
SAPTK juhatuse esimehe Varro Vooglaiu sõnul on tähelepanuväärne, et asjad ei ole alati nõnda olnud. "Paljud inimesed ei ole kunagi teadvustanud, et 1920. ja 1933. aasta põhiseadustega oli Eesti rahvale tagatud rahvaalgatuse ja rahvahääletuse õigus, ent see võeti 1934. aasta riigipöördega rahvalt ära ning seda ei ole siiani tagasi antud," sõnas ta.
Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/uuring-enamik-eestlasi-tahaks-et-rahval-oleks-oigus-algatada-rahvahaaletusi?id=73764731
Read more...
Raivo Orgussaar: Kuhu on tüürimas Meie ühiskond?
[noored "daamid" piinavad kutsikat]
Kuhu on tüürimas Meie ühiskond, mis puhaste ja üllate hingedega sündinud lastest vaid zombistatud pedesid ja nekrofiile juurde on vorpimas? Mis saab nendest noortest, kes koolipinki nühkides ei saa teadagi, mida tähendab väärikus ning mida nimetatakse suuremeelsuseks? Mida on Meil üldse veel loota sellelt liberaliseeruvalt ja kalgistuvalt tulevikuühiskonnalt, kui tänapäeva "kaasaegsed kasvatusmudelid" noortele Armastuse, hoolivuse ja kaastunde asemel jõhkrat ellujäämisegoismi sisse on juurutamas ning kas sellist sadismi nautivad neiud saavad paljude arvates tõsimeeli kunagi ka oma lapsi armastavateks emadeks??
Livia Ihemadu:
Nii mida see meile õpetab??
Noored neiuhakatised koerapojukest trampimas.....ja siit tuleb ka küsimus, mida loodame??
Olete ju nõus,et lastetuba ja kasvatus saab alguse kodunt eks ole??
See pilt mis avanes allolevas video lõigus....kui juba loomakest piinatakse kas lapsed võivad sellest pääseda....vaevalt.
Ja selline tegevus ja lootust et teise kultuuri ruumi inimesed sulanduvad see näitab inimeste piiratust.
Rõve ja jäle!!
Allikas: Facebook
Read more...
laupäev, 27. veebruar 2016
Nõmme TV: Uuskommunistid lähenevad aina oma eelkäijatele
________________
Ega sotsialistidel ja kommunistidel ei olegi muud vahet kui see, et sotsid on lubanud ühiskonda muuta evolutsioonilisel teel ja mitte revolutsiooni tehes. Seepärast neid sallitakse, ideoloogia on neil aga täpselt üks. M.I. Read more...
Ajaloo kallutamine: Artur Sirk – julge poliitiku traagiline lugu
1913 oli Artur pisike valgepäine ja punapõsine poisike, kes õppis Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi kõrgema algkooli viimases klassis Amblas. Teda hüüti, nagu tol ajal Eestis kombeks oli, talukoha järgi Sepa-Atsiks. Sel ajal oli Eestis käimas venestamine, ka koolid muudeti üha enam venemeelseks ja -keelseks. Tolleaegne kooliõpetaja, Leipzigi ülikooli üliõpilane Jaan Ruus oli tuline rahvuslane ja koolis püüti igati säilitada eesti rahvuslikku meelt. Eesti kooli naabruses, Ambla pritsumajas asus aga venekeelne „Semskoje utšilištše“. Kahe kooli suhted olid vägagi sõjakad, kunagi ei kaheldud „venkudele“ kaikaga „õpetust“ andmast. Anti ise ja saadi ka vastu, sinine silm oli vaid uhkuseks.
„Realistist“ sõjameheks
Punaste silmakirjalikud, kuid samas ka naiivsed üleskutsed rahva võimust, võrdsusest, tööliste õigustest ja maa jagamisest tundusid alguses paljudele kiiduväärsed.
Ligines 24. veebruar 1918. Samal ajal kardeti sakslaste tulekut, punased olid ärevil. Kui siis lõpuks kuulutati välja Eesti Vabariik, olid „realistid“ ühed esimesed, kes selle kaitseks relvad haarasid.
Kui alampolkovnik Kann organiseeris koolipoistest „surmapataljoni“ ehk Tallinna Kooliõpilaste pataljoni, astus selle ridadesse 16. detsembril 1918 ka Artur Sirk. Kuni 7. märtsini 1919 oli Sirk lähetuses soomusrongil nr 2. Seda soomusrongi kutsuti „koolipoiste rongiks“, suurema osa sellest moodustasid õpilased.
Sirk tegi kaasa taandumise Tapa alt Kehrani, murdelahingud Aegviidu lähistel ja pealetungi üle Tapa, Tartu ja Valga Petserini. Viimane lahing enne Tartut peeti Tähtvere mõisa väljadel. Eesti vägede vastu oli seal koondatud kaks Läti punaste küttide roodu koos suurtükkidega.
Tartlased juhatasid mehed kohe Krediitkassa keldri juurde, kus teati vange hoitavat. Samal ajal saabusid sinna ka kuperjanovlased ja soomusrongi nr 1 mehed. Kui siis Krediitkassa keldri uks avati, avanes õõvastav vaatepilt: kogu kelder oli risti-rästi tapetud inimesi täis, maas voolas veel soe veri, seinad olid kuuliauke ja ajutükke täis. Lähemal vaatamisel võis inimestel näha piinamisjälgi: mõni kehaosa ära lõigatud, silm välja torgatud või täägitorked kehal. Laipade alt leiti üks haavatud inimene, kes oligi ainus ellujäänu.
Kes aga olid need tapetud? Need olid lugupeetud linnakodanikud, hukatute hulgas oli ka esimene Eesti apostliku-õigeusu piiskop Platon (Paul Kulbusch), ülempreestrid Bežanitski ja Bleive ning luteri õpetajad Hahn ja Schwartz. Lisaks nendele veel rida teisi Eesti ja Tartu avalikkuses tuntud inimesi. Kõigi hukatute pead ja kehad olid metsikult purustatud. Võib vaid ette kujutada, millist kommunismivastast viha see vaatepilt tekitas.
Artur Sirk paistis Vabadussõjas korduvalt silma, ta ülendati alamleitnandiks ja ta sai II liigi 3. järgu Vabadusristi ühes rahalise autasu ja normaaltaluga.
Eesti Vabadussõjalaste Liidu hing
Pärast sõda õppis Sirk Tartus ühe semestri põllumajandusteaduskonnas, seejärel läks aga üle õigusteaduskonda. Ülikoolis võeti ta korp! Sakala liikmeks.
Ülikooli lõpetas Sirk 1926. aastal cum laude. Pärast seda valis ta vannutatud advokaadi elukutse. Neli aastat (1926–1930) töötas ta Tallinnas vandeadvokaadi Theodor Rõugu juures abina. Seejärel alustas ta juba iseseisva vandeadvokaadina tööd. Rõuk polnud Sirgu jaoks mitte ainult kutseoskuste õpetajaks, vaid ka poliitiliseks mentoriks, suunates ta vabadussõjalaste kaudu suurde poliitikasse. Järgmised aastad olid Artur Sirgule äärmiselt kiired. Ta oli Eesti Vabadussõjalaste Liidu (EVL) keskjuhatuse aseesimees, nõukogu aseesimees, peastaabi ja selle propagandaosakonna ülem, ülemaalise valimisaktsiooni üldjuht ja Tallinna osakonna esimees. Oma kaasahaarava, selge ja otsekohese kõneandega oli ta kõikjal oodatud. Võib julgelt öelda, et suuresti just tänu temale ainuisikuliselt kujunes EVL selliseks otsustavaks ja hästi toimivaks poliitiliseks jõuks, mille arvamust ei saanud ükski võimulolija eirata.
1930. aastast alates oli Sirk kõigi EVL-i kongresside juhataja, Tallinna EVL-i juhataja ja EVL-i tegelik juht. Ametlikult oli EVL-i juhiks kindralmajor Andres Larka, kuid seda siiski üksnes oma kõrgema auastme tõttu. Organisatoorne ja ideoloogiline töö jäi Sirgu õlule.
Põhiseaduse rahvahääletused
Nähes valitsevate erakondade saamahimulist, partokraatlikku ja korruptiivset valitsemisstiili, kasvas rahvas järjest suurem vimm võimulolijate vastu. Oodati, et lõpuks ometi tekkiks mõni aus ja omakasupüüdmatult rahva huvide eest võitlev poliitiline jõud.
Esimeseks suuremaks proovikiviks EVL-i võitluses Eesti parema tuleviku eest oli põhiseaduse muutmise seaduse rahvahääletusele panek. Juba kevadel 1933 olid erakonnad esitanud oma põhiseaduse muutmise eelnõu, kuid seda rahvas ei toetanud. Kui siis vabadussõjalased oma eelnõuga 1933. aasta oktoobris välja tulid, võeti see valdava enamuse rahva poolthäältega vastu. Vaatamata sellele, et osaluskvoorum tõsteti riigikogu poolt enne valimisi hirmuga kibekiirelt 30%-lt 50%-le. Vabadussõjalaste põhiseadusele on ette heidetud, et see oli autoritaarne. Kuid samas erines see vähe eelmiste erakondade põhiseaduse muudatuste kavast. Samuti oli see märksa demokraatlikum kui hilisem, Pätsi poolt kehtestatud 1938. aasta põhiseadus ja võimaldas eelnõude rahvaalgatust, riigipea otsevalimist, riigipeakandidaatide vaba esitamist ja rahvahääletamise võimalust – ühtki neist punktidest ei ole tänases ega üheski teises Eesti Vabariigi põhiseaduses olnud.
Vabadussõjalaste põhiseadus nägi ette ennekõike erakondade võimutsemise piiramist ja andis rohkem võimu presidendile (à la USA mudel). Ei mingit autokraatiat, fašismi jms, millega erakondlased ja kommud-sotsid rahvast hirmutasid. Isegi Johan Laidoner väitis, et uuest põhiseadusest ei tulene mingit diktatuuriohtu (Vaba Maa, 8. okt. 1933). Uue (ja rahva seas populaarse) põhiseaduse toetajaks hakkas esialgu ka kaval Konstantin Päts, ent juba veidi aega hiljem, kui konjunktuur muutus, tembeldas ta selle riigivastaseks.
Riigivanema rahvahääletused ja Pätsi riigipööre
Teiseks rahva usalduse testiks olid 1934. aasta aprillikuus toimuma pidanud riigivanema valimised, kus vabadussõjalased seadsid kandidaadina üles Andres Larka (Sirk ei saanud kandideerida, sest riigivanema kandidaadi vanusepiirang algas 40. eluaastast). Sirk pakkus kandidatuuri ka kindral Laidonerile, millega viimane nõustus.
Siiski EVL-i juhatus Laidoneri kandidatuuriga ei nõustunud, sest tulid ilmsiks paljud Laidoneri korruptiivsed finantsmahhinatsioonid. Kartes oma rahaliste afääride avalikukstulekut, asusid Laidoner ja Päts salajasele koostööle. Samas oli ju Pätsilegi selgeks saanud, et tema kandidatuur vaevalt et läbi läheb. Tema senine erakond ei tõstnud teda isegi riigivanema kandidaadiks. Toetusallkirjade kogumise kampaania käigus sai Larka 51% (52 436 allkirja), Laidoner 30% ja Päts 15% antud allkirjadest. Seega, Larka sai toetusallkirju rohkem kui ülejäänud vastaskandidaadid kokku.
Kui selgus, et riigivanema kandidaatide ülesseadmisel ja soovitusallkirjade andmisel ilmnes vabadussõjalaste kandidaadi, kindral A. Larka edaspidine kaheldamatu valimine Eesti riigipeaks (kes omakorda oleks A. Sirgu määranud vabadussõjalaste valitsuse peaministriks), jättes kõrvale Pätsi, Laidoneri ja sotsialistide kandidaadi August Rei, hakkasid vastaskandidaadid hauduma riigipöörde ehk oma võimu kindlustamise plaane. 12. märtsil 1934 teostasidki salasobingu sõlminud Konstantin Päts ja Johan Laidoner (sotside heakskiidul) sõjaväelise riigipöörde, kehtestasid „lõppematu“ kaitseseisukorra, keelustasid vabadussõjalaste (hiljem kogu opositsiooni) tegevuse ning lasid arreteerida üle 400 vabadussõjalase, teiste seas ka Artur Sirgu.
Laidoner oli nii püha viha täis, et soovis välikohtuid ja juhtivate vabadussõjalaste mahalaskmist. Päts kavala poliitikuna nii radikaalset lahendust ei pooldanud. Talle piisas vabadussõjalaste vangistamisest ja suurest võimust. Vestluses sotside juhi A. Reiga oli Päts muu hulgas Sirgu kohta öelnud nii: „Või see poisike tahab juhtida riiki, mille meie oleme loonud!?“
„Haige“ rahvas
Üheks süüdistuseks vabadussõjalaste vastu oli see, et nad teevad koostööd Saksa natsionaalsotsialistidega, mida küll pole suudetud kunagi tõestada. Ainus sarnasus nende välismaiste radikaalsete organisatsioonidega oli see, et nad olid kõik sõjaveteranid-antikommunistid. Artur Sirk on ise öelnud nii: „Meil pole tarvis ei Hitlerit ega Mussolinit. Meil on tarvis ausaid poliitilisi juhte.“ (Postimees, 6. XII 1933)
Päts kuulutas pärast riigipööret oma kõnes kogu Eesti rahva tervikuna haigeks ja asus tema oma sõnade järgi rahvast „ravima“. Paradoksaalselt ei kuulutanud ta kuni Eesti riigi kurva lõpuni „oma armast rahvast“ terveks.
Pätsi olemuse võttis toona kokku Tartu linnapea kindral Aleksander Tõnisson: „Mis see Päts seletab, et rahvas on haige! Ta ise on haige võimu järele nagu morfinist morfiumi järele.“
Kurioosselt oli alles juunikommunist Johannes Vares-Barbarus see, kes 1940. aastal eesti rahva taas avalikult „terveks“ kuulutas.
Kuid kes oma viimased elupäevad kinnises raviasutuses mööda saatma oli sunnitud, oli isehakanud riigijuht Päts ise.
Hulljulge põgenemine vanglast
Patarei vanglas pandi Sirk üksikkambrisse. Ta kurtis seal „issiase“ üle ja tal diagnoositi ka külmetus. Tänu reaalsele või ka teeseldud haigusele pääses ta rangest järelevalvetsoonist vangla haiglatsooni, kus järelevalve oli nõrgem. Just tänu sellele õnnestuski tal põgeneda.
Kuna enamus juhtivatest vabadussõjalastest istus vanglas, haaras Sirgu vabastamise plaani ettevalmistamise juures ohjad viimase klassivend ja sõjakaaslane, endine Asutava Kogu peasekretär Ilmar Raamot, kes oli Sirgu koolikaaslane reaalkoolis ja sõdis temaga koos Vabadussõjas soomusrongil nr 2. Vabadusse jäänud vabadussõjalastelt saadi parool, mille abil keskvangla asedirektor Evald Viikman lõi arreteerituga esmase kontakti. Seejärel töötasid mitmed mehed reservkapten Hans Parise ja vanemveebel Lauri juhtimisel pikemat aega põgenemisplaanide kallal. Oma kavade realiseerimiseks värvati vandenõusse keskvangla valvur Johannes Küttim, kes oli olnud Vabadussõjas Sirgu alluv. 11. novembril 1934 oli Küttim määratud keskvangla peaväravas valvele pealelõunases vahetuses. Kokkulepitud ajal kell 16 ilmus arhitekt Max Edenberg oma autoga Patarei vangla peavärava ette ja andis endast Küttimile märku. Väravad avanesid ning vanglaõuel jalutuskäiku teinud vahialune jooksis valvuri saatel auto juurde. Küttim sulges enda järel taas kõik uksed. Mõlemad mehed istusid masinasse, see võttis sedamaid paigalt ja kadus kiirelt hämarusse.
Esialgne plaan oli sõidutada Sirk Perila asundusse, kus teda oodanuks tuntud lendurid Ulrich Bracshe ja Heinz Ungern-Sternberg oma lennukiga, et ta siis edasi Soome toimetada. Aga kuna need mehed olid juba eelnevalt toimetanud Soome vabadussõjalase Paul Telgi, tekkis politseil nende suhtes kahtlus ja mõlemad mehed arreteeriti.
Pärast esialgse hulljulge plaani nurjumist varjas Sirk end mõned päevad Tallinna lähedal. Seejärel paigutas Edenberg ta laevakapten Voldemar Oidi juurde konspiratiivkorterisse Kivimäel. Samal ajal otsiti kibekiirelt uut põgenemisteed. See ka leiti. Lendur Tuiman toimetas Sirgu üüriautos Tallinnast Tartu kaudu Valka. Sealsed vabadussõjalased organiseerisid salajase piiriületuse Eestist Lätti. Lätis võttis Sirgu oma hoole alla Riia eesti soost suurärimees Nikolai Falk. Tema korteris Riias peatus Sirk kuus-seitse päeva. Selle aja sees üüris Falk Venspilsist puksiiri Elisabeth, millega seilaski Sirk 4. detsembril lõpuks vabadusse – Soome.
Lindprii elu võõrsil
Soomes palus Sirk poliitilist varjupaika ja selle ta ka sai, kuid tingimusel, et ta Soomes poliitikaga ei tegele. Kuni 8. detsembrini 1935 elas Sirk Helsingi lähistel Lohjas, kus erilist sooja külalislahkust näitas üles Vilho Helaneni perekond. Sirku külastasid vabadussõjalased nii Soomest kui ka Eestist, Eesti salapolitsei omakorda püüdis neil silma peal hoida.
Pärast vabadussõjalaste plaanitavat vägivaldset kehtiva põhiseaduse vastase riigikorra kukutamise kava (milles suurt osa mängis Eenpalu ja Eesti Poliitilise Politsei provokatsioon) avastamist pidi Sirk Soomest lahkuma, rännates läbi mitmed Euroopa riigid. Niinimetatud 8. detsembri mässu likvideerimisega suutsid valitsejad lõplikult lüüa vabadussõjalasi ja neist aktiivsemad kuni 20 aastaks sunnitööle mõista.
Juba 8. detsembri õhtul ületas Sirk Soome-Rootsi piirijõe Tornios. Kuna ta oli 5. detsembril saanud Soome võimudelt Nanseni diplomaatilise passi, võis ta teekonda jätkata legaalselt. Nii jõudiski ta Stockholmi, kust edasi viis teekond Londonisse. Londonis märkas ta taas, et teda jälitatakse: tema ära olles oli ta hotellitoas tehtud läbiotsimine. Samuti tungiti talle tänaval kallale. Seepeale lahkus Sirk Inglismaalt Rotterdami, kuhu ta jõudis 17. veebruaril. Siin jälitati teda juba avalikult. Samuti nõudis Eesti valitsus Sirgu vahistamist ja Eestile väljaandmist. Hollandi võimud arreteerisidki Sirgu ja panid ta vanglasse. Samal ajal nõudis Eesti valitsus ka Saksamaalt, et see keelduks Sirku riiki lubamast. Seda Saksamaa ka lubas.
Eesti välisesindused olid mobiliseeritud Sirgu jälitamiseks ja väljanõudmiseks. Selle teostamiseks raha kokku ei hoitud. Üheks Sirgu jälitajaks oli ka president Lennart Meri isa diplomaat Georg Meri.
Ent Hollandi kohus tegi 13. märtsil Hollandi valitsusele esildise tagasi lükata nõudmine A. Sirgu väljaandmise asjus ja 20. märtsil vabastati ta vanglast. Edasi siirdus Sirk üle Belgia 18. maiks Luksemburgi, et lõpuks leida üks rahulik paik. Selleks tundus väike ja turvaline Echternachi linn Saksamaa piiri lähedal igati sobilik olevat. Kuid see esmamulje oli petlik.
Maikuus külastas Sirk Hiiumaa kirikuõpetajat Boris Aarendit, kellel oli andmeid, et Sirgu vastu plaanitakse vägivallategusid korda saata. Hoiatust tõsiselt võttes siirdus Sirk vaiksesse ja väikesesse Johan Wengleri pansionaati, elades täiesti vaikset ja apoliitilist elu. Kuni sellele tuli järsk ja traagiline lõpp…
Vägivaldne surm
31. juuli õhtul 1937 kella 11 ajal kostis pansionaadi kivisillutisel tume mütsatus. Kohale saabunud pansionaadi omanikud leidsid maas meelemärkuseta Artur Sirgu. Ta oli kukkunud, hüpanud või alla visatud oma teise korruse aknast (9 meetri kõrguselt). Sirk viidi haiglasse, kus ta meelemärkusele tulemata 2. augustil suri.
Kummaline on, et uurimine teostati väga lohakalt ja hoolimatult, laipa isegi ei lahatud. Väga kiiresti jõuti seisukohale, et tegu on enesetapuga. Selline versioon sobis ideaalselt Eesti tollastele juhtidele, samuti ka Luksemburgi võimudele, kes ei tahtnud oma stabiilse ja rahuliku riigi mainet rikkuda mingi poliitilise mõrvaga.
Loogikat Sirgu väidetavas enesetapus pole. Ei olnud ühtki pealtnägijat, hüvastijätukirja ega teadet Sirgu eelnevast kalduvusest suitsiidsusele. Vastupidi, Sirk kirjutas oma naisele, et ta tahab 1938. aastal, kui vabadussõjalased saavad amnestia, tulla tagasi Eestisse. Mõelgem siinjuures, kellele selline plaan kõige rohkem vastukarva oli?
Samuti olevat Sirgu ruumidest kaduma läinud mahukas käsikiri Eesti poliitikutest ja nende mahhinatsioonidest, mille Sirk pagulusaastatega oli koostanud. Mis seal kirjas võis olla? Poliitilised tuuled on kiiresti muutuvad, seda teadis Sirk väga hästi. Kes täna pukis, võib homme olla vangis ja vastupidi.
Nii et enesetapuversiooni võiks kohe välistada. Samas, ajaloolane A. Kasekamp on arvanud, et Sirk hüppas kellegi reaalse või kujuteldava tagaajaja eest ise aknast välja, et põgeneda. Mõrvariteks on pakutud ka Gestapo või NKVD agente. Surma asjaolusid me kahjuks täpselt ei tea, kuid me teame, kes teda jälitada lasid – need olid Eesti toonased juhid.
Soome uurimine paljastas vale
Arturi Soomes peatuv abikaasa Hilda Sirk ega ka keegi teine Sirku tundnutest ei uskunud hetkekski enesetapu versiooni.
Siis otsustas Soome Isamaaline Rahvaliikumine (IKL) saata Luksemburgi oma esindajad. Moodustati komisjon koosseisuga Säila, Syvari ja Arnover, kes viibisid Echternachis üle nädala, septembri lõpust oktoobri alguseni 1937. Luksemburgi saabunud komisjonile asus kohalik võim kohe kõikvõimalikke takistusi tegema, kuni see saadeti lõpuks sootuks maalt välja.
Siiski jõudis komisjon küsitleda pansionaadi omanikke-töölisi ja haigla arste-õdesid. Pansionaadi personal iseloomustas Sirku kui rahuliku, vaikse ja sõbraliku olekuga meest. Ka nemad ei uskunud enesetappu. Haigla õde aga meenutas, et Sirk meelemärkusele ei tulnud, kuid sonis kaks ööpäeva tundmatus keeles. Samuti selgus, et Sirgu haiglas olles ei avatud mingit ravilehte.
Dr W. Speck, kes Sirku ravis, on aastaid hiljem (1960) kirjalikult kinnitanud, et Sirk ei tulnud kordagi meelemärkusele ega rääkinud midagi. Kuid Eesti lehtedest võib 7. oktoobril 1937 lugeda järgmist: „Arst Specki seletuses märgitakse, et Artur Sirk olnud ühe silmapilgu meelemärkusel, mil avaldanud temale ja dr Schmidtile, et ta olevat elust tüdinenud ja mõlemad arstid on veendumusel, et Sirgu vigastused on tingitud ainult aknast alla hüppamisest.“
Komisjoni korraldusel kaevati nimetusse hauda maetud Sirgu põrm välja ning toodi Soome. Soomes tehti laibale meditsiiniline ülevaatus kohtupatoloog prof. Ehrnroothi ja kohtukeemiku dr R. Hämäläineni poolt.
Luksemburgi arstide dokumentides oli kirjas, et Sirgu pealuu põhilagi ja põlveliikmed on murdunud. Ehrnrooth kinnitas aga, et mingeid luumurde ta laiba juures ei tuvastanud. Kuna laip oli lagunemas, ei saadud lahkamist toime panna.
Kas laibal oli ka mingeid pindmisi vigastusi, seda enam kindlaks teha ei õnnestunud, sest pehmed koed olid juba kadunud. Hämäläinen võttis laibast proove, et sealt leida mürgi jälgi. Arturi abikaasa Hilda on oma 28. detsembri 1954. aasta kirjas (J. Remmelgasele) kinnitanud, et: „…leiti laiba maos veidi arseenikumi…“.
9. oktoobril 1937 toimusid Sirgu rahvarohked matused. Matuse korraldasid Akadeemiline Karjala Selts, Sinimusta toimetus, Soome Naisüliõpilaste Selts ja teised organisatsioonid. Ta maeti Helsingi Hietaniemi kalmistule. Samale kalmistule, kuhu on maetud paljud Soome sõdade kangelased, ja kus leidis oma viimse puhkepaiga ka Soome vabaduse sümbol marssal Carl Gustaf Mannerheim.
Sirk vääriks rohkem mälestamist
Olgu Artur Sirgu surmaga, kuidas on, üks on siiski kindel: ta ei valinud vabatahtlikult tagaaetava lindprii rolli, kes kodutult pidi tagaajajate eest põgenema, et lõpuks paratamatult nende lõksu langeda.
Õieti kannatas tol ajal kogu rahvas, kes oli võimumeeste poolt „haigeks“ tunnistatud ja poliitika tegemisest eemale tõrjutud. Rahvale pakuti võimumeeste poolt igasuguseid muid „huvitavaid” asendustegevusi nagu kodukaunistamise kampaaniad jms.
Sirk ja vabadussõjalased on endiselt põlu all, kui mitte otseselt nagu Pätsi „vaikival ajastul“ või nõukogude ajal, siis seda enam varjatult. Seda teemat välditakse lõpuni käsitlemast. Lõpuniminek tähendaks ka lõpliku ja ausa hinnangu andmist toonastele võimumeestele. Ehk tähendaks see isegi meie põhiseaduse seaduselevastavuse küsimuse ülestõstmist (põhiseaduse vastaselt kehtestatud põhiseadus!).
Me ootame Venemaalt tehtud ülekohtu tunnistamist. Aga kas meie poliitikuil on nii palju julgust ja väärikust, et nad endi eelkäijate kunagi tehtud ülekohut tunnistaksid? Nii võiks alustuseks kasvõi süüdimõistetud vabadussõjalased ja EVL-i postuumselt rehabiliteerida.
Allikas: http://kes-kus.ee/ajaloo-kallutamine-artur-sirk-julge-poliitiku-traagiline-lugu/ Read more...
reede, 26. veebruar 2016
Nõmme TV: Sõda on ilmselt tulemas...
Link: http://speisa.com/modules/articles/index.php/item.2540/islamists-are-mobilizing-against-soldiers-of-odin.html
M.I. Read more...
Rändekriis murendab Euroopa Liitu
Ungari valitsus kavatseb korraldada referendumi Euroopa Liidu kehtestatud kohustuslike põgenikekvootide üle, Tšehhis aga võib oodata debatti ELi liikmelisuse küsimuses. Samal ajal üritab Euroopa Komisjon välja tulla n-ö solidaarsusel põhineva ühtse rändepoliitikaga.
Ungari valitsus kavatseb peaminister Viktor Orbáni sõnul korraldada ELi kohustuslike põgenikekvootide suhtes referendumi. “Valitsus vastab avalikule meeleolule, usume, et põgenike ümberasustamiskvootide kehtestamine ilma rahva toetuseta on võimu kuritarvitamine,” ütles Orbán.
Tšehhi võib aga järgida Suurbritannia eeskuju, juhul kui britid otsustavad ELile ei ütelda. Tšehhide euroskeptilisus on seotud just nimelt rändekriisiga. Tervelt kolm viiendikku tšehhidest ei ole rahul ELi liikmelisusega ja möödunud sügisel oli 62 protsenti tšehhidest valmis hääletama EList lahkumise poolt.
Tšehhi peaminister Bohuslav Sobotka ütles agentuurile CTK, et “Kui Suurbritannia lahkub EL-ist, võib mõne aasta jooksul oodata ka meie maal debatte EList lahkumise üle.”
Väljaanne Politico kirjutab, et mõnede ELi liikmesriikide (sh Austria) ühepoolsest poliitikast häiritud Brüssel üritab ELi ühtsele rändepoliitikale uuesti elu sisse puhuda, unistades endiselt “ühisest koormakandmisest”. Kui mõned ELi liikmesriigid oma piirid omaalgatuslikult sulgevad, muutub Kreeka kiiresti tohutusuureks migrantide laagriks.
Allikas: http://objektiiv.ee/randekriis-murendab-euroopa-liitu/ Read more...
neljapäev, 25. veebruar 2016
MATTI ILVES: SUURBRITANNIA VÄLJAASTUMINE EUROOPA LIIDUST MUUTUB ÜHA TÕENÄOLISEMAKS
Neid tulemusi on peetud nigelateks ka Britannias. Pealegi asus ELi vastaste leeri Londoni linnapea Boris Johnson, see aga lõhestab peaministri partei ja annab liidu vastastele hoogu juurde, mis avaliku arvamuse küsitlusete järgi oli juba niigi veidi üle 50. %.
Nüüd lõi aga Euroopa Liit brittidele noahoobi selga ja seda tõsises mõttes. Cameronile teatati juba ammu enne, et Suurbritannia peab maksma E Liidule tulumaksu 1,7 miljardit £ ja seda nädala jooksul! See maks läheks teiste hädasolivate riikide ülalpidamiseks.
Samas, kui teised riigid nagu Saksamaa (£ 614 millionit) ja Prantsusmaa (£ 790 millionit) ning veel mõned saavad tunduvat hinnaalandust.
Kuna britid on maksnud juba liiga palju tulumaksu, siis on see viimane asi mida Cameron kavatseb teha, ta lihtsalt ei maksa.
Meile muidugi räägitkse, et kuhu jääb siis solidaarsus? Pole viga, Eesti saab jälle solidaarne olla ja asuda toetama juba lähemas tulevikus lisaks ESM-ile meist palju rikkamaid hädasolevaid riike, seekord ELi tulumaksu kaudu ja + veel ülisuur ELi liikmemaks.
Seega Euroopa Liit tegelikult tõukab küllalt uhke Suurbitannia endast eemale! Uhke, mitte aga alandlik peaks olema ka Eesti, aga kust võtta väärikaid riigimehi? Õnneks väärikusest ei ole meil veel puudust, isegi Riigikogus leidub mõningaid selliseid saadikuid.
Kasutatud allikas: http://www.dailymail.co.uk/news/article-2805663/Brussels-asks-UK-cash-economy-s-doing-Cameron-fire-MPs-Brussels-de mands-surcharge-France-gets-790m-rebate.html Read more...
Usutelu Varro Vooglaiuga: Eesti riigis peab peremeheks olema rahvas
Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri usutlus Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) juhatuse esimehe Varro Vooglaiuga keskendub Eesti demokraatia praeguse olukorra analüüsimisele ja sellele, kuidas kitsaskohtadest üle saada.
Veiko Vihuri: Kas Eesti on demokraatlik riik? Põhiseaduse järgi me seda kahtlemata oleme ja meie poliitilised liidrid armastavad heldinult kõneleda liberaalsest demokraatiast ja euroopalikest väärtustest, kuid juba mõnda aega on kodanikuühiskonna erinevad segmendid ilmutanud rahulolematust sellega, kuidas meid valitsetakse, mil viisil poliitilisi otsuseid langetatakse ja kui vähe arvestatakse kõrgeima riigivõimu kandja – rahva – arvamusega. Kas meie demokraatia ei toimi?
Varro Vooglaid: Minu hinnangul on selge, et praegune Eesti Vabariik ei ole demokraatlik riik – just nagu ei ole demokraatlik ka Euroopa Liit. Selleks, et Eesti Vabariik kvalifitseeruks demokraatliku riigina, ei piisa selle nimetamisest demokraatlikuks – küsimus on pigem selles, kas poliitiline formatsioon, mille me praeguse aja Eestist leiame, vastab sisuliselt demokraatia tunnustele või mitte. Ja just sellele küsimusele vastust otsides näeme, et pilt on kõike muud kui roosiline.
Demokraatia sõna algses tähenduses tähendab rahva võimu ehk seda, mida ütleb ka meie põhiseadus kohe esimeses paragrahvis, mille kohaselt on kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Ent kui vaatleme reaalset olukorda meie riigis, siis näeme, et parteiline ladvik mitte üksi ei taha kuulata rahvast ehk seda, kes peaks põhiseaduse kohaselt olema kõrgeima riigivõimu kandja, vaid ka ei võimalda rahval osaleda isegi kõige olulisemate poliitiliste otsuste langetamisel.
Minu hinnangul on selge, et praegune Eesti Vabariik ei ole demokraatlik riik – just nagu ei ole demokraatlik ka Euroopa Liit.Paljuski on rahva võimalus teostada poliitilist võimu taandatud sellele, et mõne aasta tagant saab käia valimiskasti juures ning lasta sinna sedeli, millele on kirjutatud üks number. Ja siingi on küsimuseks üksnes see, kes võiks olla need parteid ja inimesed, kes langetavad otsuseid rahva eest. Samal ajal on nii puudulikku valimissüsteemi kui ka selgelt ebaõiglast parteide riiklikku rahastamist ära kasutavad ning ideoloogiliselt paljuski väga ühepalgelised parteid kindlustanud omale koha riigivõimu juures ning toimetavad seal viisil, mis on pannud paljud inimesed küsima, keda või mida nad üldse teenivad – kas oma rahvast või mingeid kitsaid poliitilisi, ideoloogilisi ja ärilisi huvigruppe?
Seda, kui näiline on demokraatia Eestis, näitab ilmekalt ka asjaolu, et peagi toimuvad presidendivalimised ei ole tegelikult üldse mingid valimised – sisuliselt president määratakse parteide poolt, ilma et rahval oleks üldse mingit võimalust kaasa rääkida, kes peaks olema see inimene, kes on meie riigipeaks. Nii pole ka ime, kui sinna sokutatakse järjekordselt isik, kellel on pidevalt oma rahva pärast piinlik ning kes valmistab ka rahvale alatasa piinlikkust.
Veiko Vihuri: Mida võiks pidada praegu kõige suuremaks kitsaskohaks? Sa nimetasid võimu kaaperdamist erakondade poolt (kasutan meelega nii jõulist sõnastust) ja rahva kõrvalejätmist otsustamisest paljudes olulistes küsimustes, parlamendierakondade rahastamist riigieelarvest, valimissüsteemi puudulikkust. Viimasega seoses võiks nimetada paljude kodanike ebakindlust ja kahtlusi seoses e-hääletamisega. Tõsi, viimastel valimistel pääses riigikogusse kaks uut erakonda ja vahepeal Toompeal omatahtsi toimetanud erakondade kartell peab nüüd kohanema uue olukorraga. On näha märke kodanike aktiveerumisest – eriti kui silmas pidada kooseluseaduse vastu tekkinud rahvaliikumist ning samuti üldrahvalikku mittenõustumist massilise sisserändega, milleni üleeuroopaline kvoodipoliitika paratamatult viiks. Seega oleme olukorras, kus rahva seas kasvab poliitiline aktiivsus ning erakondade poliittehnoloogidel on järjest keerulisem skeemitada.
Varro Vooglaid: Demokraatia seisukohast võib vast kõige suuremaks kitsaskohaks pidada seda, et parteid on rahvast võõrandunud. Esindusdemokraatia on asendunud millegi niisugusega, mida Henn Käärik on nimetanud tabavalt asendusdemokraatiaks – parteid mitte ei esinda rahva tahet, vaid asendavad seda. Selles olukorras tunnetavad paljud inimesed, et parteiline võimuladvik on mitte rahvast teeniva ja ühist hüve edendav jõud, vaid ühiskonna suhtes vaenulik, seda nõrgestav ja lagundav nähtus, mis lähtub oma otsustes pigem isiklikust kasust, korporatiivsetest huvidest ja välismaiste jõudude tellimusest kui oma maa ja rahva teenimise taotlusest.
Esindusdemokraatia on asendunud millegi niisugusega, mida Henn Käärik on nimetanud tabavalt asendusdemokraatiaks – parteid mitte ei esinda rahva tahet, vaid asendavad seda.Erilist vimma tekitab inimestes seejuures teadmine, et parteiline eliit tegutseb rahva tahet eirates ja sellest üle sõites rahva enda kulul, sest sisuliselt on seatud sisse süsteem, millega sunnitakse kõiki maksumaksjaid olema karistuse ähvardusel parteide rahastajaks – kui sa keeldud maksude maksmisest, sest sa ei ole nõus, et sinu rahaga subsideeritakse erakondi, mis töötavad vastu neile põhimõtetele ja väärtustele, mida sa oluliseks pead, siis sa saad selle eest karistada.
Kõige selle tulemusena on kadunud usaldus poliitilise võimu suhtes ning ka valimised on muutunud sisutühjaks. Kujunenud on kodanike suhtes alandav olukord, kus sageli antakse valimistel hääl parteidele mitte selle pärast, et neid toetataks, vaid pigem selleks, et vältida veel halvema stsenaariumi teostumist, millega valimiste eel inimesi usinasti hirmutatakse. Parteid tunnevad end aga enesekindlalt, kuna nende positsiooni on väga raske kõigutada – rahvas on oluliste otsuste tegemisest täiesti kõrvale tõrjutud ning tal puudub ka võimalus parteide otsuseid kahtluse alla seada, nende tühistamisest rääkimata. See enesekindlus toidab aga ülbust, mis omakorda annab uue tõuke põlguse süvenemiseks rahva seas.
Veiko Vihuri: Mida siis teha, et ummikust välja tulla? Juba Harta 12 koostajad deklareerisid rohkem kui kolm aastat tagasi, et erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi; et valimissüsteem peab kajastama valija tahet; et parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde ja et kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised. Seni on selles osas vähe muutunud…
Varro Vooglaid: Harta 12 liikumine seisis õigete põhimõtete eest, aga paraku külmutati kogu see protsess president Ilvese juhtimisel Jääkeldris. Miks asjad nii läksid ja mis selles protsessis n-ö kulisside taga tegelikult aset leidis, seda me täna paraku ei tea, aga loodetavasti annab aeg arutust.
Ummikust väljatulemiseks tuleb esmalt õppida Harta 12 kogemusest ning mõista, et reaalse kodanikuühiskonna edendamist ei saa loota inimestelt, kes on parteilise võimustruktuuriga lähedastes suhetes ning kes on valmis kompromisside nimel põhimõtetest taanduma. Selleks, et Eesti poliitiline kultuur võiks hakata tervenema ja arenema, on tarvis, et tunduvalt rohkem inimesi hakkaks käituma tõeliste kodanikena ning seisma kompromissitu kindlusega õigete põhimõtete eest. Tarvis on seda, et kodanikud keelduksid igasugusest koostööst parteide ja poliitikutega, kes tegelevad valetamise, vassimise, varastamise, skeemitamise ja poliittehnoloogilise manipuleerimisega ning ei lähtu aususe, väärikuse ja ühise hüve teenimise ideaalidest.
Kui rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja, siis miks ta ei saa pea mitte kunagi osaleda riigielu seisukohast oluliste otsuste langetamises ning miks teevad parteid kõik otsused rahva eest?Konkreetsetest sammudest rääkides on aga hädavajalik nõuda, et meie põhiseaduse aluspõhimõtteid võetaks tõsiselt ning et neid hakataks ka tegelikult rakendama. Alustame kohe põhiseaduse preambulast, mille kohaselt on meie riigi esmaseks ülesandeks tagada Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Sageli jääb mulje, nagu meie “progressiivne” kultuuriline, intellektuaalne ja poliitiline eliit juba tõsiselt häbeneks seesugust rahvusriigi põhimõtet ja püüaks seda meie omariikluse aluse positsioonilt kõrvale tõrjuda. Jätkata võib põhiseaduse esimese paragrahviga, mis ütleb selgesõnaliselt, et Eesti on demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas. Selle pinnalt tuleb teha elementaarsed järeldused ja küsida, et kui rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja, siis miks ta ei saa pea mitte kunagi osaleda riigielu seisukohast oluliste otsuste langetamises ning miks teevad parteid kõik otsused rahva eest.
Põhiseaduse aluspõhimõtete taustal on niisugune olukord täiesti vastuvõetamatu ja seepärast olen veendunud, et Eestis on tagumine aeg hakata nõudma resoluutselt ja kompromissitult, et rahvale antaks tagasi õigus algatada rahvahääletusi. Ja ma rõhutan, et jutt käib just nimelt selle elementaarse demokraatliku õiguse tagasiandmisest, sest rahvahääletuste algatamise õigus, mis oli tagatud juba ligi sada aastat tagasi nii 1920. kui ka 1933. aasta põhiseadusega, võeti pärast 1934. aasta Pätsi ja Laidoneri riigipööret Eesti rahvalt ära.
Veiko Vihuri: SAPTK on viimastel aastatel korraldanud mitmesuguseid demokraatlikke ja üldrahvalikke aktsioone, seistes kindlalt vastu perekonna ja abielu mõiste ümberdefineerimisele. Ka siin on ju tegemist põhiseaduse eiramise küsimusega, sest põhiseadus kaitseb perekonda selle igati traditsioonilises tähenduses. Viimaste aastate jooksul oleme näinud, kuidas riigikogus on täiesti tuimalt läbi rammitud kooseluseadust ja et võimuparteide aktivistid ei vaevugi enam asjast demokraatlikku muljet jätma. Levitatakse kontseptsiooni, et demokraatia ei tähendagi enamuse võimu. Üks n-ö arvamusliider vastandas koguni enamusdemokraatiale vaba ühiskonna ja õigusriigi – pidades silmas, et vähemuste ja üldse inimeste õigusi ei saavat ega tohtivat enamuse poolt otsustada. Kui aga enamus ei tohi demokraatlikus ja vabas ühiskonnas otsuseid langetada, siis kes on volitatud seda tegema? Nõukogude ajast mäletame, et progressiivset töörahvast asus juhtima ettenägelik ja tark Kommunistlik Partei, kes valdas marksismi-leninismi eksimatut õpetust…
Aga milliseid samme kavatseb SAPTK astuda, et rahvas saaks tagasi õiguse nõuda rahvahääletuse korraldamist, mille tulemused oleksid ka siduvad?
Varro Vooglaid: Elame postmodernismi relativistlikust vaimust domineeritud ajal, mil kõigi sõnade tähendus on aetud ähmaseks. Seeläbi on kujunenud olukord, kus on üldse väga raske millestki mõtestatud viisil rääkida. Ikka ja jälle näeme, et ka kõige elementaarsemate asjade osas puudub vähemalt avaliku arvamuse väljal ühtselt mõistetud tähendus. See võimaldab vasakliberaalidel sogaseks aetud vees oma sofistlikke skeeme punuda ja raiuda nagu rauda, et demokraatia otsekui ei tähendakski enamuse võimu vähemuse üle, vaid pigem vähemuse võimu enamuse üle.
Kui Eesti rahvas on reaalselt meie riigis peremees ja kõrgeima riigivõimu kandja, siis on kohatu otsida kõikvõimalikke põhjendusi ja ettekäändeid, väites, et rahva enamuse tahtest juhindumine oleks vastutustundetu, populistlik või koguni demagoogiline.Niisuguses olukorras on hädavajalik hakata põhimõisteid selgitama ning pöörduda tagasi kõige elementaarsemate määratluste juurde. Vaja on öelda, et jah on jah, ei on ei, perekond on perekond, abielu on abielu, riiklik iseseisvus on riiklik iseseisvus ja demokraatia on demokraatia, mitte ükskõik mis. Tegelikult ei ole siin ju midagi keerulist. On üksnes tervemõistuslik, et igas majas peaks langetama otsuseid peremees ning kui Eesti rahvas on reaalselt meie riigis peremees ja kõrgeima riigivõimu kandja, siis on kohatu otsida kõikvõimalikke põhjendusi ja ettekäändeid, väites, et rahva enamuse tahtest juhindumine oleks vastutustundetu, populistlik või koguni demagoogiline. Jutud inimõigustest, Eesti rahvusvahelistest kohustustest, vähemuste õigustest ja muust sellisest ei saa rahva iseotsustamise õigust mitte kuidagi väärata.
Tõsi on muidugi see, et rahva enamuse tahet ei saa käsitleda absoluutse argumendina, millele toetudes võib sõita üle loomuseaduse aluspõhimõtetest ehk moraalsetest põhiprintsiipidest. Demokraatia toimimine hüvelisel moel eeldab, et rahva tahe on intellektuaalselt ja moraalselt formeerunud. Paraku näeme aga, kuidas ideoloogiline avangard moonutab seda põhimõtet ja püüab sellega õigustada ideoloogilise diktatuuri kehtestamist. Tulemuseks on rahva enamuse tahte ignoreerimine ning sellele teostamise võimaluste välistamine.
Et demokraatia põhimõtet Eesti ühiskonnas teostada, tuleks muuta põhiseadust ja anda rahvale tagasi võimalus algatada rahvahääletusi. Kõige lihtsam oleks seda teha nii, et riigikogu paneks küsimuse rahvahääletusele.Oluline on teadvustada sedagi, et ilmselgelt ei ole demokraatia ainuvõimalik ega ka tingimata parim riigivalitsemise vorm. Täiesti legitiimsed riigivalitsemise vormid on ka monarhia ja aristokraatia või sümbioosid nii monarhiast, aristokraatiast kui ka demokraatiast, millest kõigil on omad head ja vead. Ent kui me peame oluliseks, et põhiseadust tuleb tõsiselt võtta, siis ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et selle kohaselt peaks Eesti olema demokraatlik riik. Demokraatia tähendab aga juba sõna etümoloogilisest taustast lähtudes ennekõike seda, et otsuseid langetatakse rahva enamuse tahte alusel. Ükskõik milline eelnimetatutest on riigivalitsemise vormina parem, kui meie ühiskonnas maad võtnud partokraatia. See on oligarhia vorm, kus riigivõimu on enda kätte võtnud väike parteiline ringkond, kes ei lähtu ühise hüve taotlusest ning välistab samal ajal rahva võimaluse ise otsuseid langetada või parteilise juhtkonna otsuseid vaidlustada. Partokraatia puhul on tõsine küsimus, kust ammutab see oma autoriteedi.
Et demokraatia põhimõtet Eesti ühiskonnas teostada, tuleks muuta põhiseadust ja anda rahvale tagasi võimalus algatada rahvahääletusi. Kõige lihtsam oleks seda teha nii, et riigikogu paneks küsimuse rahvahääletusele. Selleks on põhiseaduse paragrahvi 164 kohaselt tarvis vähemalt 61 riigikogu liikme poolthäält. Kui praegune riigikogu koosseis sellega ei nõustu, tuleb kõnealusest küsimusest teha üks 2019. aasta parlamendivalimiste põhiküsimusi ning töötada selle nimel, et riigikogusse pääseks vaid need parteid ja poliitikud, kes on nõus arvestama kõrgeima riigivõimu kandja õigusega osaleda ühiskonnaelu seisukohast kõige olulisemate otsuste langetamises.
Veiko Vihuri: Kuidas tundub, kas need küsimused lähevad üldse inimestele korda? Me kuuleme päevast päeva, kui iganenud on ettekujutus suveräänsest, iseseisvast Eestist ja et 21. sajandil ei saa ilma suveräänsust rahvusvaheliste organisatsioonidega “jagamata” eksisteerida. Vastupidine ettekujutus olevat kolkluse ilming. Samamoodi võiks (otse)demokraatia kohta väita, et see on lihtsalt üks iganenud ja kolklik nähtus, mis ei sobi globaliseeruvasse ja kiiresti arenevasse maailma.
Varro Vooglaid: Ma usun, et need küsimused lähevad inimestele vägagi korda, sest lõppastmes käib jutt ei millestki vähemast kui meie maa, rahva ja riigi saatusest. Praegusel ajal on meie rahva ees uuesti valik, kas oleme nõus käima rasket ja nõudlikku iseolemise teed või võtame omaks mugavama ja näiliselt ka turvalisema orjaliku staatuse, kus kõik olulised otsused langetatakse meie eest.
Ennekõike on tarvis uuesti avastada orjameelsuse vastandiks olev vaba kodaniku ideaal ehk hingeline hoiak, mis ei ole nõus väärikuse arvelt kompromisse tegema ning asuda seda oma elus teostama. Iga inimese isiklik hoiak saab julgustuseks teistele.Vabaduse saavutamise ja hoidmise nimel tuleb palju pingutada ning ka paljudest mugavustest loobuda. Selleks, et midagi hakkaks paremuse poole liikuma, ei piisa hädaldamisest ja virisemisest – vastupidi, peab olema valmis midagi olulist omalt poolt ohverdama ja tõsiselt pingutama. Muidugi algab kõik usust sellesse, et tõeliselt iseseisev Eesti riik on üleüldse 21. sajandil võimalik. Kui selle usu minetame ja alistume ideoloogilisele propagandale, nagu oleks meie iseseisvus ja vabadus kõige paremini tagatud siis, kui selle rahvusvahelistele võimustruktuuridele loovutame, siis oleme tõesti vajunud sellisesse mülkasse, kust välja tulemine nõuaks üleloomulikku sekkumist.
Tõtt-öelda on Eesti rahva olukord juba praegu sedavõrd vilets, et hädasti oleks tarvis üleloomulikku abi. Seda peab paluma ja sellele peab lootma, aga samas ei tohi see lootus asendada oma enda tahtekindlaid pingutusi ja pühendumist, et töötada nende ideaalide nimel, millele toetudes võiks meie rahvas, kultuur ja riik püsima jääda. Ennekõike on tarvis uuesti avastada orjameelsuse vastandiks olev vaba kodaniku ideaal ehk hingeline hoiak, mis ei ole nõus väärikuse arvelt kompromisse tegema ning asuda seda oma elus teostama. Iga inimese isiklik hoiak saab julgustuseks teistele.
Veiko Vihuri: Tänan sind vestluse eest.
Allikas: http://objektiiv.ee/usutelu-varro-vooglaiuga-eesti-riigis-peab-peremeheks-olema-rahvas/
Tõrvikurongkäik, korraldas EKRE noorteühendus "Sinine Äratus"
Tõrvikurongkäik 2016 (2. osa) Tõrvikurongkäik 24.02.2016 Read more...
kolmapäev, 24. veebruar 2016
EESTI VABARIIK 98
______________
Jaak Valge: "Lahtirakendamine"
Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918–1924
Raamatu link: http://www.hot.ee/valge/lahtirakendamine.pdf
_______________
Tsitaat raamatust "Juhan Kukk - isesesvusmõtte sõnastaja" :
"Mis välispoliitikasse puutub, siis 1920. aastatel oli Eestis selles osas nii avalikus arvamuses kui Riigikogus tegemist üsna kaugele ulatuva konsensusega. Valitsused vahetusid küll sageli, kuid nende deklaratsioonid olid välispoliitika osas üsna sarnased.
Kogu välispoliitika põhieesmärgiks peeti mõistagi Eesti Vabariigi iseseisvuse ja suveräänsuse säilitamist. J.Kuke valitsuse deklaratsioonis oli see eesmärk sõnastatud järgnevalt: "Vaatamata kõigi lahkuminevate seisukohtade ja arvamiste peale meie sisepoliitilistes ja sotsiaalsetes küsimustes, on siiski kogu maal ühtlane arvamine ja seisukoht meie riigi välispoliitikas: vabadus ja iseseisvus, mis on raskete ohvritega kätte võidetud, tuleb kindlustada ja alles hoida: see on meie ühine rahvusline siht."
Valitsusringkondades, aga ka laiemalt rahva seas domineeris arvamus, et hoolimata võidukast Vabadussõjast ning Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahulepingust on Eesti idanaabri poolt endiselt ohustatud. Arvestati, et Venemaa eesmärgiks on nii strateegilistel, majanduslikel kui poliitilistel põhjustel enda positsioonide kindlustamine Läänemere idarannikul ja seda Balti riikide arvel. Lisaohtu kujutas endast Komiterni roll, sest aktiivselt tegutsemud Eesti kommunistide eesmärgiks oli kehtiva riigikorra kukutamine ja Eesti lülitamine NSV Liidu koosseisu.
Riigi julgeoleku kindlustavate meetmete osas peeti kõigepealt silmas, et Eesti peab ise teostama tasakaalukat ja naabrite huve arvestavat välispoliitikat. Selles osas võis J.Kukk Riigikogus kinnitada, et Eesti on alati otsinud sõbralikke vahekordi kõigi oma naabritega ning need püüded on vastukõla leidnud."
Meis elavad edasi tuhanded esivanemad.
Meie keeles aimdub nende hingus,
meie geenides settib nende ramm,
meie mulda väetab nende veri.
Me kanname endas püha tuld,
kes teadlikult, kes teadmata.
Ajast aega on meie seast võrsunud äratajad,
et puhuda see tuli suureks leegiks,
mis ühendaks meie rahvast pimeduse kiuste.
Nüüd on taas see aeg käes.
See leek tõuseb Eestis ja see leek tõuseb Euroopas.
Oma vabaduse tunnil tänagem esivanemaid
ja süüdakem tõrvikuis leegid,
et need seoks meie rahva ühte
ja valgustaks teed meie järeltulijaile.
Ärkavad Euroopa rahvad on meiega.
Me kanname endas püha tuld.
Meis elavad edasi tuhanded esivanemad.
Meie keeles aimdub nende hingus,
meie geenides settib nende ramm,
meie mulda väetab nende veri.
Me kanname endas püha tuld,
kes teadlikult, kes teadmata.
Ajast aega on meie seast võrsunud äratajad,
et puhuda see tuli suureks leegiks,
mis ühendaks meie rahvast pimeduse kiuste.
Nüüd on taas see aeg käes.
See leek tõuseb Eestis
ja see leek tõuseb Euroopas.
Oma vabaduse tunnil
tänagem esivanemaid
ja süüdakem tõrvikuis leegid,
et need seoks meie rahva ühte
ja valgustaks teed meie järeltulijaile.
Ärkavad Euroopa rahvad on meiega.
Copy the BEST Traders and Make Money : http://bit.ly/fxzulu
Copy the BEST Traders and Make Money : http://bit.ly/fxzulu
Read more...
teisipäev, 23. veebruar 2016
"Revolutsioon" ei tohi peatuda
Liberaalide "suured ideed" ei sünni nende endi peas, vaid saabuvad ülevalt alla "üleilmsest" keskusest. Meie suur esiliberaal on president T.H Ilves. Jääb ainult loota, et ta ei raba oma rahvast sarnaste "euroopalike
väärtustega" tema pidupäeval.
Matti Ilvese blogile koostas Jaan Hatto
Pildil: Cecilia Johnsson
Allikad: www.friatider.se, www.nordfront.se
_______________
Sellised teemad on ELi "eesrindlikes" riikides juba ammu arutlusel, SIIN. Read more...
Jaak Valge: Kui poliitiline eliit ei järgi meie põhiseadust vaid kusagilt mujalt tulevad soovitusi, siis on see provintsistumine
Ajaloodoktor Jaak Valge ettekanne Eesti suveräänsuse arutelul Riigikogus 19.novembril 2015
Mina olen elukutselt ajaloolane ja minu erialane vaade on ehk õigustuseks sellele, et nüüd 15 minutiks teie kõrge kogu tähelepanu püüan. Nimelt näevad ajaloolased protsesse pikemas vaates ja tänases poliitikas mängib ajalugu sellist kummaliselt ambivalentset rolli. Ühelt poolt tundub, et minevik pole mitte kunagi olnud nii palju poliitiline ja kirgi kiskuv kui täna, aga teisalt peetakse meie ühiskondi just lääne tsivilisatsiooni kõige tänapäevakesksemaks, st vähem ajalookeskseks.
On üsna loogiline, et see kummaline ambivalentsus võtab aeg-ajalt ka kummalisi vorme. Me kaldume kohati üsna meelevaldselt seostama mineviku ideoloogiaid tänase poliitikaga, aga samas on meie president korduvalt hoiatanud selle eest, et me ei tohiks minevikku kinni jääda. Tõsi, nende hoiatuste sõnum on teistsugune – manitsus, et endist aega enam tagasi ei saa. Mina ajaloolase, kodaniku ja valijana oleksin selle sõnumiga nii kaua nõus, kuni see ei laiene mõtekäiguks, et meil, eestlastel ei tohikski nüüdsel globaliseerunud ajajärgul olla oma ideaale ega üleajalisi eesmärke, justkui kõik sõnastataks täna meile kusagilt mujalt eest ära.
Kõigepealt tuleks märkida, et ajaloolises perspektiivis ei pruugi tänases üleilmastumises olla üldse midagi uut. Esimese maailmasõja eelne maailm oli paljude näitajate järgi globaliseerunum kui tänane maailm ja see on lihtsalt tehnoloogia, aga võib olla ka poliittehnoloogia. Igatahes, tegelikult pealispind, mis eksitab meid mõtlema, et oleme jõudnud ajajärku, mil inimolemuse püüdlused on muutunud. Noh, rahvad on alati – või vähemalt alates rahvuslikust tärkamisest alates – püüelnud suveräänusele. Ka globaliseerumise ajal pole rahvaste suveräänsuspüüete ja suveräänsete riikide arv maailmas vähenenud, Vastupidi, see on kasvanud. Ja ka meie siin oma vanas Euroopas võime jälgida uhkeid katalaane ja šotlasi, kes on pikka aega iseseisvusele püüelnud ning kelle eesmärgid võivad just meie ajal täide minna.
Eesmärk või ideaal on aga ühiskonna ja riigi identiteediks olulisem osa, selle puudumine tähendaks pikemas perspektiivis ühiskonna lagunemist ja riigi puhul suveräänsuse kaotust. Lühemas perspektiivis tähendab ideaali puudumine aga üha uute ja uute õigusaktide vajadust, sest ühtse identiteedita ühiskonnaliikmed ei tea ilma täpsete instruktsioonideta, kuidas mingites olukordades käituda. Aga tuleb möönda, et tõsi on see, et raamid, milles oma eesmärki ellu viia, on eri aegadel erinevad. Aga raamid võivad ikkagi mõjutada meetodeid, kuidas eesmärke ellu viia, mitte eesmärki endid. Ning kui raamid on kitsad, siis tähendab eesmärgistatus neis raamides maksimumi saavutamist. Ja oma konkreetseid eesmärke peame sõnastama ikka ise – oma eeltingimustest, oma potentsiaalist ja iseloomust lähtudes. Aga kahtlemata saame oma eesmärkide sõnastamiseks leida inspiratsiooni ning ka mingi valdkonna otseseid eeskujusid nii kaasaegsest maailmast kui ka ajaloolisest vertikaalsest ruumist. Mõne eeskuju leiame ühest kohast, teise teisest kohast. Ja meie riigi aegadeülene eesmärk, nagu Martin Helme juba mitu korda märkis, on sõnastatud meie konstitutsiooni preambulis, see on Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See on olnud kõigis meie neljas põhiseaduses fikseeritud, sõnastatud peaaegu 100 aastat tagasi. Loomulikult ei arva ka mina, et kirjatähte tuleks igaveseks ajaks kivisse raiuda. Aga jälle, me elame demokraatlikus ühiskonnas, kus kõigil on õigus algatada diskussioon, ka meie konstitutsiooni üle. Ja kui ühiskonna enamus peaks leidma, et seda on vaja muuta, siis seda tuleb ka muuta. Teisalt aga, nii kaua, kuni see kehtib, tuleb seda täita, seepärast et vastasel korral oleks see osa ühiskonnaliikmete petmine. Põhjusel, et kes seda täidavad, elavad Eesti tuleviku nimel ja teevad selleks tänases olevikus ka ohverdusi. Lisaks tahame me ju olla euroopalik seadusriik ja ka seetõttu me peame oma põhiseadust täitma.
Kui poliitiline eliit ei järgi meie põhiseadust vaid kusagilt mujalt tulevad soovitusi, siis on see ka provintsistumine. Provintsistumist võikski pidada suveräänsuse kaotuse, aga võib-olla ka ühiskonna lagunemise esinemiseks faasiks. Provintsistumise ulatust ei saa kahtlemata mõõta metropoli suunduvate raudteede või lennuühenduste tihedusega. Provints on, nagu Maarja Vaino on tabavalt märkinud: “vaimne seisund, mitte geograafiline asend.” See avaldub siis, kui arvatakse, et ollakse milleski maha jäänud, ollakse maakas, tuntakse alaväärsust. Loomulikult ei saa provintsil olla omaette eesmärke, sest provintsile sõnastatakse ju eesmärgid mujalt – kas riiklikust metropolist või siis vaimse provintsistumise korral sealt, mida metropoliks peetakse. Tihti on selle vaimse metropoli nimi meie provintslase suus Euroopa. Aga sisult ei tähenda see provintslase Euroopa rikaste vaimu ja pluralistlikku demokraatlikku kultuuri, vaid tegelikult ühte rahvusluse vastast poliitilist suunda. Ja eriti halenaljakas on aga see, kui võimule tullakse loosungiga “Uhke Eesti üle”, aga võimul olles teatatakse, et oma Eesti rahva pärast on häbi.
Mu arvates võiks siis tihendada sidet võimulolijate ja ühiskonna vahel rahvaalgatusõiguse sisseseadmine rahvahääletuse korraldamiseks. Meenutan, et kahe maailmasõja vahel oli meil selleks õigus olemas, kuni Konstantin Päts teostas riigipöörde ja kehtestas ebademokraatlikul teel uue konstitutsiooni. Ja ma ei usu mitte mingil tingimusel, et meie ühiskond oleks täna vähem küps otsedemokraatiaks kui toona. Kui aga mingi poliitilise sammu ainsaks argumendiks on see, et kusagil mujal ehk on niimoodi ning meie peame sarnaselt välja nägema, jälle hoolimata oma eeltingimustest ja võimalustest, või siis jätma mingi vajaliku sammu astumata, põhjendades, et kusagil mujal nii ei ole või et see pole euroopalik või meie maine kellegi silmis langeb, siis minu arvates ongi need klassikalise provintslase argumendid. Näiteks, välispäritolu rahvastiku integratsioonikogemusi võiksime meie ise Lääne-Euroopa riikidele jagada, sest meil algas massiimmigratsioon varem ja välispäritolu rahvastiku osakaal on suurem. Loomulikult on diskussioonis vajalikud ka taustateadmised teiste riikide kohta. Aga valiku puhul ei saa argumendiks olla väide, et kusagil mujal selles kujuteldavas metropolis on palju teise nahavärviga uusimmigrante.
Eesti ajaloost on niisugune hoiak ja käitumine, kus imetletakse teisi ja tahetakse ise olla keegi teine, tuntud kadakasakslusena. Vabatahtliku vaimse provintsistumise korral püütakse tihti olla ise progressiivsem või agressiivsemalt poliitkorrektsem kui metropol ise. Tõsi, enamasti kukub see haledalt välja nii ühelt kui ka teiselt poolt vaadatuna. Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamatu järgi on kadakasakslane mitte ainult poolsakslane, vaid ka lollpea. Sama mõttetu kui tunda nostalgiat selle üle või selle vastu, mida kunagi pole olnud, st idealiseerida oma ajalugu, on tegelikult oma rahva põlguse pinnalt hakata meie juunikommunistide kombel idealiseerima teisi ühiskondi, olgu need idas või läänes, st tunda nostalgiat selle vastu, mida ei ole praegu.
Ma koostan Eesti Vabariigi eelmise iseseisvuse aja parlamendi ajalugu ja pean ütlema, et see oli väga dünaamiline aeg, meie rahvasaadikutel tuli teha iseseisvalt väga vastutusrikkaid otsuseid. Uskuge mind, tolleaegse parlamendi liikmed olid suures plaanis teiega väga sarnased. Oli imetlusväärset analüüsi- ja kõneoskust, selliseid ajaproovile vastupidavaid täpseid hinnanguid. Aga mis seal salata, oli ka sellist enesekindlat tühikargamist ja mõttetut intrigeerimist, paraku ka juhtudel, kus poliitilised eesmärgid olid samad. Praegust ja kahe maailmasõja vahelist Eesti Vabariiki eristavad vahepeal väga kiiresti muutunud poliitilised, majanduslikud ja tehnoloogilised olud. Muutunud olud teevad muidugi otsesed võrdlused paljudes ühiskonna tahkudes rasketeks, või kui need võrreldavad on, siis topeltvõrdlusena, nii et võrdleme omaaegset Eestit teiste riikidega ja tänast Eestit teise riikidega. Ja valdkondades, kus neid võrdlusi teha saab – on see siis majandus- ja rahvastiku näitajate põhjal –, selgub, et omaaegne Eesti oli siiski pigem edukam kui praegune. Ma küll ei näe, et selle teadvustamine või samasuguse edu taotlemine täna oleks kuidagi minevikku kinnijäämine või nostalgitsemine. Aga üks asi veel on küll otse võrreldav ehkki mitte arvnäitajatega, see on mentaliteet. Ja väidan, et täna on provintsistumise ulatus ehk kadakasakslus meil järsult suurem ning ühiskonna, aga eriti just poliitikute eneseusaldus järsult väiksem. Me oleme harjunud väitega, et meil puudub ühe või teise küsimuse lahendamiseks või selles valdkonnas seisukoha võtmiseks pädevus. Mina siis ajaloolasena alati tahaksin küsida, et kuhu see pädevus on kadunud vahepeal. Kui näiteks omaaegses Eestis tegi paarikümne töötajaga Eesti Pank väga keerukat rahapoliitikat, siis miks me nüüd arvame, et me sellega hakkama ei saaks.
Usun ka seda, et just provintsistumine on üks põhjus, miks praeguse iseseisvusaja saavutused on väiksemad kui maailmasõja vahelise Eesti omad. Provintslus või kadakasakslus võimendab poliitkorrektsus, toodab nähtust, mida Indrek Hargla on nimetatud oma rahva vihaks ja teeb ka teatavate küsimuste käsitlemise valulikuks, välistab alternatiivide otsimise võimaluse klaarida kõiki valikuid, välistab ka viljaka analüüsi.
Austatud rahvaesindajad! Ajaloolasena võiksin ma deklareerida, et rahvusühiskonnad oma märksa pikaealisemad kui poliitilised või majandusmudelid, millest ükski ei ole inimtsivilisatsiooni arengu kroon. Ja ma ei usu, et ma liialdan, kui väidan, et tänane maailm on ebastabiilsem, kui ta kunagi viimaste kümnendite vältel on olnud ning ebastabiilsuse ei näita mitte kahanemise, vaid kasvamise märke. Seega vajame täna sellist kainet otsustusvõimet ja provintslikkusest kammitsemata mõttevabadust rohkem kui lähiminevikus. Ühiseid eesmärke vajame me ka seepärast, et poliitikute puhul tähendab ühiseesmärgi puudumine ka võimetust diskussiooni kaudu paremate tulemusteni jõuda. Ja kui kellelgi tekib meie riigi peaeesmärgi suhtes kahtlusi, tuleb taas lugeda meie põhiseadust. Ma usun, et meie Eesti rahvus, kultuur ja keel on vajalikud ka Euroopale, sest Euroopa jõud ongi ju mitmekesisuses. Ärme muudame oma maad identiteedita provintsiks! Ma olen veendunud, et tuleviku ajaloolased kirjutavad teie tegevusest eesti keeles ja loodan, et nad saavad oma objekti hinnata vähemalt sama positiivselt kui mina kahe maailmasõja vahelist Eesti parlamenti.
Allikas: http://uueduudised.ee/jaak-valge-kui-poliitiline-liit-ei-jargi-meie-pohiseadust-vaid-kusagilt-mujalt-tulevad-soovitusi-siis-on-see-provintsistumine/ Read more...
EKRE andis taas menetlusse eelnõu kooseluseaduse tühistamiseks
"Selle sammuga anname võimaluse vabaerakondlastele tagasi tulla valguse poolele ja täita oma valimislubadust ning programmi ja hääletada seekord siiski eelnõu poolt nii komisjonis kui saalis," ütles Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni juht Martin Helme.
Esimene sellesisuline eelnõu langes 16. veebruaril riigikogus esimesel lugemisel menetlusest välja. Kaheteistkümne opositsioonisaadiku algatatud kooseluseaduse tühistamise eelnõu menetlusest välja arvamise poolt hääletas siis 41 saadikut, erapooletuid polnud, vastu oli 39 ja ei hääletanud 12 saadikut.
Allikas: Facebook Read more...
esmaspäev, 22. veebruar 2016
Britid hääletavad “meie eluaja suurima küsimuse” üle tänavu jaanilaupäeval
Euroopa Ülemkogul kokkuleppe saavutanud Briti peaminister David Cameron teatas pärast valitsuse istungit, et referendum Suurbritannia jäämise üle Euroopa Liidu liikmeks toimub tänavu 23. juunil. Cameron kutsub rahvast üles hääletama liitu jäämise poolt, kuna Suurbritannia olevat saavutanud EL-is “eristaatuse”.
Kui britid peaksid aga hääletama hoopis Suurbritannia EL-ist lahkumise poolt, võib see vallandada doominoefekti ning anda tõuke Euroopa Liidu lagunemisele. Seetõttu on EL-i meelsed poliitikud, teiste seas Eesti peaminister Taavi Rõivas kokkulepet Ühendkuningriigiga tervitanud ning avaldanud lootust, et britid ei otsusta liidust välja astuda.
Cameroni sõnul lähenevad Ühendkuningriigi elanikud referendumile, kus püstitatakse “meie eluaja suurim küsimus” – kas jääda “reformitud Euroopa Liitu” või mitte. Briti peaminister teatas, et valitsus toetab riigi jäämist “reformitud Euroopa Liitu”, kuid lisas, et ta ei armasta Brüsselit, vaid Suurbritanniat.
Samas on Cameroni juhitud konservatiivid EL-i jäämise või sealt lahkumise küsimuses lõhenenud. Näiteks justiitsminister Michael Gove, kes on Cameroni lähedane liitlane, hakkab vedama EL-ist lahkumise kampaaniat. Cameron ütles, et on Gove’i otsuse pärast pettunud, kuigi see ei üllata teda.
Kindlalt toetab Ühendkuningriigi lahkumist EL-ist ja kavatseb selleks ka kampaaniat teha Suurbritannia Iseseisvuspartei (UKIP), mida juhib Euroopa Parlamendi liige Nigel Farage. Erakonna Twitteri kontol on edastatud Euroopa Parlamendi liikme Patrick O’Flynni (UKIP) üleskutse: “23. juuni. Teeme sellest meie oma Iseseisvuspäeva.”
Kuid ka mitmed Briti meediaväljaanded on väljendanud Cameroni saavutatud kokkuleppe suhtes pettumust. Näiteks Times kasutas selle kohta sõnu “lahja lurr”.
Euroskeptikud väidavad, et Cameroni kokkulepe on sisutu ega sisalda seda, mida peaminister algselt rahvale lubas. Väljaanne The Telegraph esitab loetelu Cameroni lubadustest ning kõrvutab need punkt punktilt äsja ülemkogul kokku lepituga.
Nähtub, et Cameron saavutas küll seda, et teatud ulatuses arvestati tema nõudmistega, kuid mingisugust uut laadi, reformitud Euroopa Liitu kõnealuse kokkuleppe tulemusena ei sündinud.
Kokkuleppe kohaselt võib Suurbritannia teatud aja jooksul vähendada sisserändajate sotsiaaltoetusi, ei pea osalema Euroopa Liidu veelgi suuremas integratsioonis, võib säilitada oma raha ning Briti maksumaksja ei pea osalema eurotsooni toetamises.
Samuti saavad rahvusparlamendid teoreetilise võimaluse blokeerida EL-i õigusakte – juhul kui 12 nädala jooksul lükkab 55 protsenti EL-i liikmesriikide parlamentidest tagasi mingisuguse EL-i õigusakti.
Allikas: http://objektiiv.ee/britid-haaletavad-meie-eluaja-suurima-kusimuse-ule-tanavu-jaanilaupaeval/
Eesti Leegioni Sõprade Klubi: Olgu see fail meie sõpradele kättesaadav
Keegi on teinud meie RK-meestest tubli töö, kasutades fotomaterjalina meie poolt neist värviliseks restaureeritud fotofaile - ole lahke! Puudu oli ainult üks - Ostubaf. Harald Riipalu - mille, omalt poolt vastu tulles, lisasime.
Samuti lisasime korraliku Neuhammeri lõkmetüübi - olgu see fail siis ka siin kõigile oma rahvussangaritest lugupidavatele kaasmaalastele ja meie sõpradele kättesaadav.
Read more...
pühapäev, 21. veebruar 2016
MATTI ILVES: ROOTSI FEMINISTID ON HULLUNUD
Juba raudne leedi Margaret Thatcher on öelnud, et elu peamised tõsiasjad on konservatiivsed ja feministid on teinud naistele vaid halba. Feministidest lugege veel SIIT.
Kasutatud allikas: http://tundratabloids.com/2016/02/sweden-radical-feminists-say-they-would-rather-be-raped-by-muslim-migrants-than-helped-by-local-street-groups/ Read more...
Briti tabloidi "paljastus": Eesti on üks riikidest, kus on lastega seksimine lubatud
Suurbritannia tabloid
Daily Star on koostanud loetelu riikidest, kus on lubatud seksida
lastega ja paneb nõnda ühte patta nii Eesti ja mitmed teised Euroopa
riigid kui ka Jeemeni ja Saudi Araabia. Tabloidi sõnutsi on pedofiilidel
õigus lastega seksida šokeerivalt paljudes riikides.
Erinevad riigid defineerivad vanust, millest alates on inimene piisavalt vana, et seksiga nõustuda, erinevalt. ÜRO on õhutanud riike inimest lapseks lugema, kuni ta on 18-aastane. Daily Stari hinnangul oleks paljudel brittidel raskusi nõustumisega, et keegi on füüsiliselt, mentaalselt ja emotsionaalselt küps seksiga nõustuma 13-aastaselt, mis on seaduslik vanus selleks Argentiinas, Jaapanis, Lõuna-Koreas ja Iraanis.
Suurbritannia seaduste järgi võib seksuaalvahekorda astuda vähemalt 16-aastastega, kuid 14 Euroopa riigis, nagu Saksamaal, Itaalias, Austrias, Portugalis ja ka Eestis, on see vanusepiir 14 ehk seksuaalvahekorda võib astuda vähemalt 14-aastasega, kui noor sellega nõus on. Tabloid toob automaatselt teemasse pedofiilid, kes nende hinnangul seetõttu "vabalt lastega seksida võivad".
Leht märgib samas loos, et lapsabielud võimaldavad vägistada ja seksuaalselt ära kasutada lapsi noores vanuses. Jeemenis abiellumiseks vanusepiiri pole, vahekorda võib lapsega astuda, kui ta on jõudnud puberteeti, mis tõlgenduste järgi juhtub juba 9-aastasena. Saudi Araabias otsest vanusepiiri aga polegi.
Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/briti-tabloidi-paljastus-eesti-on-uks-riikidest-kus-on-lastega-seksimine-lubatud?id=73728561
_________________
Eestis võib näiteks 50 aastane mees või naine seksida vabalt 14 aastase lapsega ja kõik on juriidiliselt korrektne. Kas see pole siis seaduslikult lubatud pedofiilia? Tüdrukutel kestab puberteet, mil lapsest saab täiskasvanu kuni 16. eluaastani, poistel aga veelgi kauem. Eesti on ikka "eesrindlik" Euroopa Liidu osariik!
M.I.
Tüdrukutel kestab puberteet, mil lapsest saab täiskasvanu maksimaalselt kuni 16. eluaastan
Copy the BEST Traders and Make Money : http://bit.ly/fxzulu
Copy the BEST Traders and Make Money : http://bit.ly/fxzulu
Tellimine:
Postitused (Atom)
