Venemaa poliitika tõeline objekt ei ole mitte Ukraina, vaid Euroopa, kellel on aga seda väga raske tunnistada, ütles intervjuus Leedu Delfile USA ajaloolane, Yale'i ülikooli professor Timothy Snyder.
„Kõige tähtsam on tunnistada, et Venemaa poliitika peamine objekt
suhetes Ukrainaga ei ole mitte Ukraina ise, vaid Euroopa. Venemaa
jõupingutused Ukraina destabiliseerimiseks on osa suurest Euroopa
destabiliseerimise plaanist,“ ütles Snyder Leedu Delfile.
Snyderi
sõnul ei maksa loota, et vaherahu või valimised Ukrainas muudavad
Venemaa poliitikat. Seda ei muuda mingid sündmused, kuigi sellesse
usutakse. Kuni Venemaa ei muuda sisuliselt oma poliitikat Euroopa Liidu suhtes negatiivsest positiivseks, on sündmuste käik Snyderi hinnangul endine.
Vene
propagandat tuleb Snyderi arvates käsitleda poliitilise marketingina,
selle autoreid ei huvita ei tõde, ei tagajärjed ega valijate arvamus
levitatava vale kohta.
Esimene efektiivne vale oli Snyderi sõnul
see, et Ukraina revolutsionäärid on fašistid. Snyder märgib, et see on
loomulikult täielik lollus ja sellel pole midagi ühist tegelikkusega,
kuid mõni kuu viis see eksiteele ka lääne meedia, eriti Saksa oma.
Teine
toimiv vale oli see, et tegemist on geopoliitilise võitlusega, ütleb
Snyder. Kui see on geopoliitiline võitlus, on sellesse tõmmatud vaid
Venemaa ja USA, ukrainlased võib unustada. See oli mugav ka sellepärast,
et suur osa eurooplasi ei taha võtta omale vastutust Ukraina eest ning
nende arvates peab seda tegema USA.
Neid kahte asja korratakse
Snyderi arvates veel kaua. Sündmused Ukrainas ei mõjuta Vene
propagandat, sest selle aluseks ei ole mitte sündmused, vaid nende
soovitavad versioonid, mis võivad Euroopas reaktsiooni esile kutsuda.
Kui rääkida propagandast, ei olnud Kremli
jaoks tähtis mitte teiste veenmine oma tões, vaid kiire tegutsemise
vahendite hankimine, ütleb Snyder. Kuni ta selgelt valetas, et Krimmis
on sisekonflikt, et seal ei ole Vene sõjaväelasi, oli annektsioon
lõpule viidud. Siis said eurooplased Snyderi sõnul aru, et neid on
lolliks tehtud, ega tahtnud selle küsimuse juurde enam naasta.
Lisaks
sellele on Vene propaganda suunatud valusatesse kohtadesse, märgib
Snyder. Venelased mõistavad ameeriklasi palju paremini, kui ameeriklased
neid ja teavad ameeriklaste kõige tundlikumaid kohti. Üks neist on
Snyderi sõnul see, et kõik on ameeriklaste süü. Snyder ennustab, et
venelased kordavad veel palju kordi, et USA vastutab Ukrainas toimuva
eest. Ameeriklaste jaoks on see liiga keeruline, eurooplased on aga
sellest küsimusest eemaldunud – nad võivad tegudest hoiduda ja samuti
kõiges ameeriklasi süüdistada.
Veel üks põhjus, miks Vene
propaganda toimib, on lääne meedia standardid, ütleb Snyder: lääne
ajakirjanikud usuvad, et on kaks poolt ja kui Ukraina versioon on nõrk
(nagu kahjuks on ka juhtunud) ja Vene oma palju tugevam, siis võidab
tugevam, kuigi see on tegelikkusest kaugel. Lääne ajakirjanikud ei saa
mõnikord aru, kuidas neid ära kasutatakse, et neile ei esitleta mitte
ühe poole seisukohti, vaid poliitilist versiooni ja propagandat.
Viimane
põhjus, kuigi see pole enam aktuaalne, on Snyderi sõnul see, et
Kiievisse on sõitnud liiga vähe lääne ajakirjanikke, kes oleksid
reaalseid sündmusi oma silmadega näinud.
Küsimusele, kas Euroopa
on Venemaalt saadud õppetunnist õppust võtnud, kas ta muutub
ettevaatlikumaks ja kiiremaks, vastab Snyder jaatavalt, kuigi Vene
propagandat on endiselt kõik kohad täis. Kreml ei ole Snyderi sõnul
seotud mingisuguste eetiliste normide, arvamuste erisuse põhimõtete ja
seadustega, mistõttu võib suunata kogu energia taktikasse ja tehnikasse,
jõudes suurepäraste tulemusteni. Krimmi propaganda juhtumit siiski
Snyderi hinnangul korrata ei õnnestu, sest inimesed juba teavad, et Vene
propaganda on olemas.
Kogu Euroopa poliitiline klass on aru
saanud, et Vene propaganda ja Venemaa käitumine on kaks eri asja, märgib
Snyder. See on kahjuks Venemaale: kuigi ta mõjutab endiselt
ühiskondlikku arvamust, Euroopa poliitikud teda enam ei usalda. Peamine
on Snyderi sõnul aga see, et Euroopal on väga raske tunnistada, et see
konflikt ei ole Ukraina pärast, vaid Euroopa pärast: Venemaa tahab
tegelikult Euroopat nõrgestada.
Kas Venemaa presidendil Vladimir Putinil
on õnnestunud oma eesmärgile jõuda ja Euroopa lõhki ajada, panna teda
oma jõus ja väärtustes kahtlema, on Snyderi sõnul veel vara öelda.
Euroopat on aga alandatud ja näidatud kätte tema puudused. Venemaa on
järjekindlalt toetanud euroskeptilisi poliitilisi jõude Euroopas,
separatistlikke liikumisi, ta on toetanud separatiste Ukrainas ja
tõmmanud Kesk-Euroopa
riigid oma energiaprojektidesse. Snyder loodab, et Euroopa liidrid
võtavad seda väljakutsena ning mõtestavad ümber Euroopa
energiasõltumatuse ja tuleviku. Üldsegi pole aga Snyderi sõnul selge,
millega see kõik lõpeb, sest hävitada on kergem kui luua.
Küsimusele,
kas me näeme veelgi rahulolematuid riike, kes püüavad jõudude tasakaalu
ja blokke muuta, vastab Snyder, et jõudude tasakaal muutub pidevalt,
kuid muret tekitab veendumus, et maailmakorraldus, rahvusvaheline õigus
ja USA võimsus on üks ja seesama. Sellest tehakse järeldus, et enam ei
tule järgida rahvusvahelist õigust, sest see pole õigus, vaid midagi
ameeriklaste leiutatut.
„Putin on rahvusvahelise õiguse ja riikide
suveräänsuse jalge alla tallanud, see viib maailma anarhiani, mis pole
kellelegi kasulik, isegi mitte Venemaale endale. Tema idapiir Hiinaga
ei ole mitte ainult piir, ta kaupleb selle riigiga rahvusvahelise
õiguse raames,“ ütleb Snyder. „Mulle tundub, et sellised avaldused on
esmajärjekorras kahjulikud Venemaale endale, mitte Hiinale. Huvitav on
see, et mitte venelased, vaid hiinlased proovivad, kui palju võivad
reegleid rikkuda, kuid ei hoople sellega ja kasutavad ära venelasi, kes
armastavad sellest kõva häälega rääkida. Venelased ei saa ise arugi,
kuidas Hiina neid ära kasutab, et mitte nemad pole liidrid, et nad
mängivad mängu, mille on peale surunud teine riik.“
See leht on trükitud DELFI internetiväravast Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=70055619
Read more...
Helsingi politsei valmistub äärmuslaste kokkupõrgeteks
Äärmuslaste
aktiviseerumine on seotud sügisel hoogustunud noortejõukude
tänavavägivallaga. Paremäärmuslaste arvates ründavad immigrandid
kohalikke, mistõttu on nad loonud soome noorte kaitseks "patrullid".
Vasakpoolsed peavad aga patrulle "natslikeks lintšipatrullideks", mille
vastu vägivalla kasutamine on nende meelest õigustatud, edastas
RahvusRinghääling.
Nüüd siis Helsingi politsei valmistub
võimalikeks paremäärmuslaste ja vasakpoolsete kokkupõrgeteks eeloleval
nädalavahetusel kesklinnas.
Eelmisel nädalavahetusel leidis
Kiasma juures aset vasakanarhistliku võrgustiku Varis ja paremäärmusliku
Rahvusrinde liikmete vastasseis. Politseikomissar Jere Roimu sõnul
osales selles kümneid inimesi, vahendas Helsingin Sanomat.
Vastasest jagu saamiseks oli kaasa oli võetud ka pudeleid ja
raudtorusid. Roimu peab võimalikuks, et midagi sellist võib juhtuda ka
eeloleval nädalavahetusel.
Politseile oli eelmise kokkupõrke eel
selle võimalus teada, sest nii vasakpoolsed kui ka parempoolsed olid oma
kavatsustest internetis teada andnud. Kokkupõrge vältas kõigest pool
minutit, sest korravalvurid sekkusid ja halvim jäi ära.
Eestis saigi siis teoks esimene ja ammuoodatud (õppuste korraldamine) koolitulistamine, seekod oli õnneks vaid üks ohver - õpetaja. "Postimees": "Täna veidi enne kella 14 avas 15-aastane poiss Viljandi Paalalinna koolis tunni ajal relvast tule, mille tagajärjel sai surma sama kooli saksa keele naisõpetaja, kinnitas Postimehele politsei pressiesindaja."..."Eesti Koolijuhtide Ühenduse aseesimees Martin Kaasik ütles, et koolid on elanud teadmisega, et koolitulistamine võib ka Eestis reaalsuseks saada. Seetõttu on korraldatud ka mitmesuguseid õppuseid."
Koolitulistamistest maailmas vaadake kaartilt, SIIT. Seega oleme siis ka selles vallas jõudnud "arenenud maailmale" järele, narkosurmade poolest - oleme pikalt esikohal ELis - aga edesteme neid.
Nüüd muidugi vahutatakse selle sündmuse üle veel kaua ja arutatakse, kuidas oleks seda tulistamist võimalik ära hoida ning ennetada. Näiteks tõstatas "Vikerraadio" juba "täie terevusega" üles küsimuse meie relvaseaduse veelgi suuremast karmistamisest. Relvaseadus on juba praegu päris karm, aga sellisetes ponnistustes kumab läbi meie valitsejate ja nende kannupoiste mitteturvalisus Eestis. Valitsejad on ettnägelikud, praegu küll ei ole neil midagi karta, aga diktaaorliku valitsemisviisi süvenedes võivad ka muidu tuimad eestlased ärgata ja siis pole enam nalja. Näiteks Kaitseliit ei luba enda liikmetel enam hoida relvi kodus, vaid need on koondatud kesksetesse relvahoidlatesse. Niipalju siis on jäänud järgi meile kunagi lubatud eesmärgist ja põhimõttest - eestlased, relvastatud rahvas.
Aga muidugi ei puudutata tegelikke probleeme, mis selliste tulistamisteni viivad.
Tegelikud probleemid peituvad aga liberaalses moraalitus poliitikas ja meeletult propageeritavas vägivallakultuses isegi laste ja noorte seas.
Koolitulistamised suhteliselt uus nähtus maailma vägivallapraktikas, aga ei tule muidugi meile sugugi ootamatult. Juba aastaid, või õigemini aastakümneid, on harjutatud lapsi elama vägivaldses maailmas ja seda juba väikelaste east peale. Eriti toredaid vägivaldseid multikaid serveerib neile kurikuulus Hollywood. Teame ka, kelle omanduses on enamik Hollywoodi kinostuudioid.
Noorukieas sarnane kasvatus muidugi jätkub juba lustakate-huvitavate vägivallast kubisevate arvutimängudega, vägivaldsete netilehekülgedega ja märulifilmidega. Mõni aeg tagasi Venemaal tappis üks nooruk sõbra ja idee selliseks tapatööks oli ta saanud just arvutimängust. Tapnine on ju nii lihtne!
Nüüd aga vanemad ja õpetajad imestavad, et kust on küll pärit laste selline agressiivsuse tõus ning miks on märgatavalt levinud koolivägivald.
Meil läheb ikka nii, et asutakse võitlema tagajärgedega, mitte aga põhjustega. Lapsi tuleb kasvatada tegelikult armastuse vaimus kodumaa (rahvuslik kasvatus), kaasinimeste ja loomade ning looduse vastu; alles hiljem, gümnaasiumi klassides peaks õppekavadesse sisse viima kodumaakaitse, meile rohkem tuntud kui sõjaline õpetus.
Miks propageeritakse aga vägivalda? Vastus on väga lihtne. Vägivalla levik ühiskonnas annab valitsejatele, justkui rahva soovil, võimaluse karmistada seadusi ja minna üle neomarksistliku diktatuuri kehtestamisele. Märke sellest on juba näha ka meie seadusandluses.
Read more...
Laupäeval, 18. oktoobril ilmus Soome ajalehes Satakunnan Kansa
skandaalne artikkel pealkirjaga — „Entinen Nokia-pomo: Kännykkä vei
terveyteni“ ehk „Nokia endine boss: mobiil viis tervise“.
Nokia endise tehnikadirektori Matti Niemelä (praegu 44-aastane) elu
oli nagu üks ilus Hollywoodi film. Erakordselt taibuka ja andeka
inimesena kutsuti ta Nokiasse tööle 1997. aastal. Matti oli otseselt
seotud mobiiltelefonide, mälukaartide ja WiFi (traadita internet)
lahenduste ning tehnoloogiate väljatöötamisega. Ei läinud kaua aega, kui
talle pakuti Nokia tehnikadirektori ametikohta. Sellel positsioonil
töötas ta 10 aastat.
Aga aastal 2007 ütles tema tervis üles. Täna saab ta liikuda üksnes
tugiraami abil, ratastooli kasutamisest keeldub kategooriliselt. „On
kohutavalt irooniline, et täna ei saa ma kasutada neid seadmeid, mida
ise arendada aitasin,“ räägib Matti teeseldud naeratusega.
Ta lisab: „Ma reisisin mööda maailma koos oma Nokia Communicator
telefoniga, mille kiirgus oli väga tugev. Kasutasin seda telefoni päevad
läbi, enamasti ka öösel.“
Esimesed sümptomid ilmnesid juba aasta pärast Nokiasse tööle asumist.
„Mängisin sulgpalli ja äkitselt ei saanud enam reketiga servida, kuigi
olin seda spordiala harrastanud juba aastaid. Arsti juurde ei julgenud
pöörduda, sest kartsin ajuvähki.“
„Aastatega läksid sümptomid hullemaks. Mobiiltelefoniga sain rääkida
ainult istudes, sest püsti olles tekkisid koordinatsioonihäired. Varsti
muutus ka keel pehmeks nagu oleks alkoholi tarvitanud.“
„Avastasin ka, et mu kõrv on imelikult kuum, kui pikemaid kõnesid
tegin. Ei teinud sellest eriti välja, kuid ühel päeval ei tundnud ma
enam oma nahka. Siis oli sunnitud arsti poole pöörduma.“
2001. aastal tehtud kompuuteruuringu ja seljavedeliku analüüsi
tulemus oli brutaalne: multiple sclerosis. Mäletan, et olin isegi
natuke rõõmus, sest MS ei ole nii hull kui ajuvähk.
Matti ütleb, et meditsiinitöötajad ei taha kinnitada, et just
mobiilikiirgus põhjustas mu MS’i, kuid on ju teada, et kiirgus suurendab
MS’i riski. See võis olla ka mu geenides, kuid fakt on, et kiirgus
võimendas mu sümptome. Kuid asja võib vaadelda ka teisest otsast.
Mobiilikiirgus võis ja võib tekitada MS’ile sarnaseid sümptome.
Matti trepikojas on silt, mis palub mobiiltelefoni välja lülitada, sest isegi väike kiirgus mõjub talle halvasti.
„Ma ei saa käia kinos ega kuskil mujal avalikus kohas, kus on palju
kiirgust. Ma pole ammu kuskil käinud, kuigi olen alles mees oma
40ndates. Need neli seina on praegu minu vangla,“ räägib Matti, kes on
harjunud mööda maailma ringi reisima.
Kuigi Matti kaotas oma tervise, karjääri ja hiljuti ka oma abielu, ei
süüdista ta kedagi. „Ma ei ole kibestunud. Töötada Nokias oli mu enda
valik.“ Ka ei soovi ta inimesi liigselt hirmutada. „Telefoni mõistlik
kasutamine ei ole eriti ohtlik.“
Ajakirjaniku küsimusele, miks Matti varem endast rääkinud pole,
vastab mees: „Ma ei julgenud varem midagi öelda, sest kartsin, et mind
peetakse hulluks. Nokias oli meil kirjutamata reegel, et
mobiilikiirgusest lihtsalt ei räägita. Juhtkond küll spekuleeris sel
teemal omavahel, kuid keegi teine ei julgenud sõna võtta, sest siis võis
ees oodata vallandamine.“
Esimest korda arutas Matti arstiga oma tervise ja mobiilikiirguse
võimalikku seost alles 2006. aastal. Arst ütles, et selliste hädadega
inimesi nagu mina on veelgi.
Hetkel muretseb Matti kõige rohkem laste pärast, kes kasutavad telefoni päevad läbi.
“Mobiilikiirguse sümptomitest ja tagajärgedest on liiga kaua
vaikitud. Loodan, et varsti hakatakse sellest rohkem ja hirmuta
rääkima,” ütleb Matti.
Et targemana näida, armastab meie intelligents kasutada välismaiseid sõnu, andes neile tähenduse, mis kuidagi ei haaku selle sõna algse tähendusega selles keeles, kust see sõna pärineb. Ja sõnaga „kultuur“ ongi toimunud selline metamorfoos. Kultuuri – seostatuna inimesega, mõistetakse meil selle all suurepärast inimest, kes enamuses lahutab kaasinimeste meelt nende puhkehetkil meeldiva meelelahutusega. Kohaldatakse kirjanikele, poeetidele, artistidele, kunstnikele, jne. Kultuurseks inimeseks loetakse seda, kes lahutab meelt nende abil ja ühtteist nendest ka teab. Isegi aferiste ja küündimatuid bürokraate täis ministeeriumi nimetatakse meil kultuuriministeeriumiks.
Maades, kus ladina keel on nende keele esivanemaks, mõistetakse sõna kultuur all ainult selle sõna algset tähendust – inimese vaimset arengut, st. mitte ainult inimese võimet aru saada sõnadest ja tööl tehtavate operatsioonide järjekorrast, vaid aru saada ümbritseva elukeskkonna olemusest, asjade sisust. Et lugeda end kultuurseks inimeseks peab mõistma väga palju. On vaja aru saada, miks lendavad lennukid, mis on elekter ja kuidas ta toimib, mida on vaja sinu kodulinnal, et talvel oleks korterites soe, mida on vaja riigil, et igaüks toituks piisavalt ja tervislikult ja mis on selle kohustused, kellele sa andsid valimistel hääle, jne. Kui sinu vaimne areng on piisav, et kõike seda mõista, siis euroopa mõistes oled sa kultuurne inimene. Kui sa sellest, mis su ümber toimub, paljut ei mõista, siis oled sa väga madalal kultuuri tasemel, siis oled sa poolahvi tasemel. Ja pole vaja lohutada end sellega, et sa saad endaga suurepäraselt hakkama ja tööl sind hinnatakse. Maailmas kehtiva tööjaotusega on võimalik ka ahvi õpetada tegema vajalikke tööoperatsioone, kuid kultuurseks inimeseks ei saa ta sellest iialgi.
Vistla kalmistu valgetele mälestusplaatidele oli langenud
justkui verine vihm. Foto: Väino
Lumi
Tekst: Kadri Tera,
Jaanika Kressa
Käisime
21. septembril Porkuni tapatalgute 70. aastapäeval. Raske
mälestus võttis meid vastu ootamatult kurjakuulutavalt:
valgetele mälestusplaatidele oli langenud justkui verine
vihm, nagu oleks vaenlaste võõrad käed neid
nüüdki veel häbipunaga rüvetanud. Esimeses
reas oli ka paar ilusat valget plaati, nende kõrval üks,
millelt võis lugeda kellegi hoolsa, kuid laisa töö
jälgi. Väsis ära, jättis pooleli, ei pidanud
oluliseks ja läks koju puhkama.
Vastuseks
meie päringule, miks heledad hauaplaadid olid puhastamata,
vastas Tamsalu vallavanem Toomas Uudeberg: „Olen Vistla kalmistu
olukorraga kursis ja plaatide pesu on plaanis järgmiseks
suveks. Miks ei ole plaatide puhastamisega kiirustatud –
osa inimestega konsulteerides jäime arvamusele, et punakas
toon (mitte erkpunane värv) mingil määral sümboliseerib
Porkuni lahingus valatud eestlaste verd. Kuid olen teiega nõus,
et mõistlikum on plaadid puhastada.” Au talle, et
vastas.
Aga öeldakse, et esmamuljest ei tasu ennast petta lasta.
Tuli oodata. Oodata nende järel, kes tulid Loksalt. Nemad
olid käinud esmalt korpusemehi mälestamas. Olla kõik
eesti poisid. Ju siis peetakse nüüd vennatapulahingut
meeles selles järjekorras, mis kellelgi südames.
Kui kõik olid eesti poisid, siis miks see vend, kellest
sõltus teise venna elu, neid edasi tappis?
Sihtisid
ju püssidega kodu poole
Me ei räägi
enam lahingust, punased tapsid ka vange ja haavatuid, relvituid
mehi. Miks? Lihtsalt sellepärast, et korpusemehed olid
haiged inimesed: terve mõistus ütleb, et kodu kaitstakse
nii, et kodu jääb seljataha, nemad aga sihtisid ju püssidega
kodu poole. Üks pealtnägija on rääkinud, oli
hetk, kus rivis lasti iga kümnes maha – ei, mitte sellepärast,
et need kümnendad suuremaid sõjakuritegusid teinud
või kuidagi enam halvad oleksid olnud – vaid lihtsalt
ja ainult sellepärast, et nad olid kümnendad. Mis inimene,
mis sõdur on see, kes tapab oma raskelt haavatuid vendi,
sest neid on lihtsam tappa? Lihtsalt sellepärast, et nemad
ei hakka nii hästi vastu kui need, kellel täiseluvaim
sees ja relv käes on.
Häbi oli seal niiviisi oodata, justkui narts, millele pööratakse
tähelepanu siis, kui olulisemad asjad aetud. Mõned
üksikud pingid, mis olid ritta pandud, täitusid kiiresti.
Paljud ei saanud istuma. Seisime ja ootasime. Ja siis nad tulid!
Tulid kodutütred, kaitseliitlased, Memento ja tööpataljon.
Kõik nad olid just seisnud Loksal viisnurgaga samba juures
auvalves.
Kas kodutütred
mõrtsukaid valvama?
Virumaa kodutütarde
organisatsiooni poolt lubati eestimeelsed lapsed viisnurga alla
mõrtsukaid valvama? Mille poolest erinevad nüüd
Virumaa kodutütred Öisest Vahtkonnast?
Sõna sai kaplan Ott Aru, kes teadis täpselt, et surnud
enam ei sõdi, et tapetud ei taple, et nemad on vait. Probleemiks
olla veel vaid mõned elavad, kes takistavad vaenupoolte
leppimist. Kes teda küll selliseks lepitamiseks volitas?
Kes on tema, et rüvetada 70 aastat tagasi toimunu mälestust,
minna üle neist, kes seal samas siis, 70 aastat tagasi, seisid
ja hiljem vihkasid teineteist? Kas ei jää nende õiguseks
vihata ja tapelda ka peale uinumist? Kas pole meie kohustus hoida
meeles neid meeleolusid, mis saatsid meie isasid ja vanaisasid?
Kes oleme meie, et tohime ümber kirjutada ajalugu, tasandada
fakte ja unustada? Ja õigupoolest millega me leppima peaksimegi?
Porkuni lahingu aastapäev Loksal. Virumaa kodutütred
ja kaitseliitlased viisnurgaga samba juures auvalves. Foto: Meelis Meilbaum (Virumaa
Teataja)
Mälestuskivi
Vistlas
Sellest pole kaua aega
möödas, kui Vistlas pandi Eesti vabaduse eest saksa
mundris võidelnud meeste mälestuseks üles vasest
rist ja kivisse raiuti sõnad „Püha on elutee
mullast ase. Porkuni lahingus langenuile”. Seekord oli kauni
kirjaga vana kivi Vistlas hooleta jäetud. Seda kaunistasid
kulunud punased plastlilled ja põlenud küünla
korpus. See oli ju ikkagi mõrva juubel. Hiljem täienes
memoriaal mälestusplaatidega ja siis valmis ka uus mälestusmonument.
Viimasest räägiti esialgu kui Teises maailmasõjas
sakslaste poolel võidelnud eestlaste mälestusmonumendist.
Mingil põhjusel kas monumendi tähendus muutus või
ei räägitud sellest alguses, aga nüüdseks
on samal monumendil juba uus lugu: üks rist olla justkui
saksa poolel võidelnud mehele ja teine vene poolel võidelnule
ja keskmine rist olla lepitaja.
Miks on vaja eestlastel leppida tapmisega? Sest need, kes tapsid,
neil on nagunii kõik hästi, aga nad tahavad ikka veel
erilised olla? Terve nõukogude okupatsiooniaja said nad
ordenitega kolistada ja eripoest vorstijuppi osta. Korraks, 1990.
aastatel, tõmbusid nad pisut tagasi, kui asutati sõjameeste
ühinguid ja palju vabadusvõitlejaid, nende hulgas
1941. aasta vabatahtlikke, oli veel elus.
Nüüdseks on alles jäänud vaid vähesed
võitlejad, kes kõik astumas üle 90. eluaasta
künnise. Kas see annab nõukanostalgikutele mingi moraalse
õiguse tulla lagedale uue ajalooga? Kas varsti hakatakse
rääkima, et reaalselt toimuski mingi leppimine? Kui
mõrtsukas tuleb sinu koju, tapab sinu naised ja lapsed,
peksab su vaeseomaks ja siis sa paneksid oma õuele püsti
tema kasvuhoone ja kasvatad talle aedvilju, sest sina tahad leppida?
Missugune aju on jõudnud sellisele järeldusele?
Väikse rahva poliitika
Kuid tuleme uuesti tagasi kaitseväe
kaplani sõnade juurde. Ta ütles, et traagiline ja
raske on olla väikerahvas. Suured lähevad kaklema, väikesed
jäävad vahele, ühele ja teisele poole. Kaplan palus,
et meie väikest rahvast isa poja ja pühavaimu nimel
hoitaks poliitika ja poliitikute eest.
Aga kui eesti mehi vaid sunniti minema mõlemale poolele,
siis mis oleks saanud, kui neid poleks sunnitud, oleks hoitud
poliitikute eest. Kas siis oleks kaplan Ott Aru sugused ja muud
täna leppida soovijad nautinud meeleldi õitsvat nõukogude
Eestit?
Tollel ajal ei olnud Euroopas kellelgi mingit rahulikku elu. Eesti
oludes ei saa ju ometi unustada 1941. aasta küüditamist!
Küüditajatele, mõrtsukatele ja vägistajatele
vastu hakata, selleks andis ainsana võimaluse Saksamaa.
Eesti mehed said relvad ja maailma kõige ilusama mundri
ning neid ei olnud vaja üldse sundida, et sõtta minna,
sest selles oli lootust, see oli võimalus. Ja isegi kui
ühel päeval pole neist meestest siin enam kedagi, siis
jätkub ikka neid, kes nende sõnu mäletavad. Kelle
teenistuses on aga meie praegune kaitsevägi kõigi
oma kodutütarde ja kaplanitega? Mis õigusega nad viivad
pärgi viisnurkade juurde, nagu nõukogude ajal?
Tollest õnnetust päevast jäi siiski ka üks
ilus mälestus. Kontsert kaitseväe orkestrilt, dirigendiks
Peeter Saan ja solistiks Atlan Karp. Suur tänu, eriti laulu
„Eestimaa, mu isamaa” eest!
Porkuni lahing
Punaarmee oli 17. septembril 1944 alustanud
suurpealetungi Emajõel ja liikus kiiresti
põhja suunas ning püüdis ära lõigata
Narva rindelt taanduvate Saksa väeosade taganemisteed.
Üks ohvriterohkemaid lahingud Eesti pinnal toimus 21.
septembril 1944 Loksa-Porkuni-Sauevälja kolmnurgas. Lahingu
käigus ründas 8. Eesti Laskurkorpuse ning
249. Eesti Laskurdiviis jõududega (umbes 9000
meest) 7 tanki toetusel Narva rindelt taganenud
umbes 1500-mehelist kolonni, mis koosnes 20. Eesti Relvagrenaderide
diviisi ja Eesti piirikaitserügementide osadest,
nende hulgas ka Avinurme lahingu haavatutega punaseristi
tähistega voori. Lahing kujunes julmaks vennatapusõjaks,
kus eesti mees sõdis eesti mehe vastu. Punaväelased
olid relvastatud kuulipildujate ja miiniheitjatega ning neid
toetasid kahurvägi ja tankid. Taanduvate eestlaste relvadeks
olid vaid käsirelvad ja „tankirusikad”. Saksa
vormis sõdinud eestlased kaotasid lahingus 350 meest
surnutena, koos mahalastutega oli see arv suurem ja 600 langes
(andis) vangi. Punaarmee poolel hukkus üle 1000 sõduri,
neist 195 Eesti laskurkorpusest. Punaarmeele vangi langenuid
mehi tabas julm arveteklaarimine, kruusaaugu kohal põllul,
lasti maha iga kümnes mees rivis.
Saatejuht Marian Võsumets jättis äärmiselt ebaprofessionaalse mulje, kuna ei suutnud jääda erapooletuks ning võttis väitluses/arutelus väga tugevalt prostitutsiooni legaliseerimist pooldava hoiaku, andes seega oma leerile 3/2 jõudude ülekaalu. Lisaks häiris tugevalt probleemi ilustamine ning vastaste sildistamine nii saatejuhi kui ka legaliseerimise pooldaja Toomas Viksi poolt: seks=teenus, konservatiiv=väiklane (Võsumets - „Kas Eesti inimene on hinges konservatiivsem, väiklasem kui Hollandi inimene.“), kupeldaja=tööandja (mitte kriminaal), prostitueerimine=töö (mitte patt ega orjus), ühiskond ei ole selleks veel valmis, peab arenema, nüüd kus kooseluseadus vastu võeti, siis järgmisena areneb ühiskond ka prostitutsiooni täieliku legaliseerimise ja reguleerimiseni (Viks), enamus tahab moraali sildi all taaskord vähemuste vabadusi piirata (Võsumets), mõelge ikka maksutulule (Viks) jne.
Marian Võsumetsal tundub prostitutsioonist olevat äärmiselt üleromantiseeritud arusaam, mis oleks tekkinud justkui filmide Pretty Woman ja Moulin Rouge vaatamise põhjal. Ei tea kas ta kujutab tõesti ette laulvat, rõõmsameelset ning meeste poolt jumaldatud kurtisaani, mitte aga sügavate probleemide (tn ka alkoholi ja narkootikumide) küüsis vaevlevat õnnetut naisterahvast, kes on sunnitud äraelamiseks oma ihu, hinge ja väärikust müüma... keskmiselt neljale mehele päevas.
Toomas Viksilt pärines veel selline mõttetera, et prostitutsioon edendab sisuliselt pereväärtusi ehk siis aitab peresid koos hoida... kuna mees olevat oma loomult mittemonogaamne truudusetu instinktide ori, siis olevat parem, kui ta aeg-ajalt lihtsalt prostituuti külastab, kui et ta oma pere noore armukese pärast hülgab ning ennast veel ka temakese poolt rahast lagedaks laseb teha. Ime, et ta veel prostituute suhte- ja abielunõustajateks ei nimetanud.
Seepeale küsis Võsumets legaliseerimise vastaselt Hanno Mattolt: "See kõlab absoluutselt ebamoraalselt, aga ometi see on reaalsus Hanno, kas ei ole nii?"
Millele Hanno vastas konkreetselt ja mõistlikult, et "ei ole. Kuidagi romantiseerida pereisa suhteid prostituutidega ja öelda, et siis jääb perel rohkem raha kätte... see ei ole reaalsus, sest ainult 12% täisealistest meestest kasutab üldse prostituutide teenuseid. Seda on palju, seetõttu tulebki neil aidata sellest pahest loobuda seksi ostu kriminaliseerides."
Peamiseks mõistuse hääleks oligi saates just justiitsminister Andres Anvelti asendanud Hanno Matto, kes tõi selgelt välja, et prostitutsioon on naistevastane vägivald ja see on lubamatu ning "naiste ostmine meeste poolt nurjab ju tegelikult püüdlused saavutada sooliselt võrdõiguslikku ühiskonda."
Tänavaküsitlusest jäi minu jaoks kõlama ka üks keskne arusaam, millele ka oma artiklis "Riik kui kupeldaja" tähelepanu juhtisin - on moraalselt vastuvõetamatu, kui riik teenib tulu inimkaubanduse/orjuse ja sügavate kannatuste pealt, muutudes seega kaasosaliseks kuriteos.
Tänavaküsitlust kommenteerides mainis Võsumets muidugi ootuspäraselt, et õnneks on noored pigem uuendusmeelsed ning soovivad kõike legaliseerida.
Anti Haugas nimetab seejuures noori veel rebeliteks ning võrdleb suhtumist prostitutsiooni suhtumisega Facebooki kasutamisse - küll noored teevad otsa lahti ning siis saavad ka vanemad inimesed aru, kui änksa asi see (siinkohal siis prostitutsioon) on - noored viivad ikka elu ja ühiskonda edasi - näitavad liidrirolli - ning vanemad inimesed võtavad neilt hiljem veel tänulikult eeskuju.
Liberaalide kõikelubavaid, absurdselt egalitaristlike ning igasugu kõrgematest printsiipidest ja tõdedest irdunud seisukohti kuulates tekib süngematel hetkedel tõesti tunne, et kui nad tõesti endale niiväga hauda kaevata tahavad, siis võikski neile lihtsalt labida pihku suruda ning jõudu tööle soovida. See nii-öelda progressiivne noorsugu leiab end varsti sellisest düstoopiast, mida isegi Orwell ette ei suutnud kujutada. Palju õnne!
Kustkohast inimesed tekkisid maale, ei tea teadus siiamaani. Ma kalduksin pigem nende arvamuse poole, kes arvavad, et me oleme kõik mingis mõttes tulnukad kosmosest. Kas olid meie esivanemad juba formuleerunud siia lennates, või olid nad tulnukate poolt aretatud aborigeensetest humanoididest? Aga, kui nii, siis said meie esivanemad kosmoses vabalt liikuda, järelikult, ületasid meid arengutasemelt lausa fantastiliselt. Mida muideks üha enam tõestavad arheoloogilised avastused, megaliitidest - üle 1000 tonnistest plokkidest ehitised, fantastiliste ehitustehnikatega. Kuid peamine, mis sellest järeldub on see, et inimrassid on juba algselt, looduse poolt erinevad. Mis ühele hea, võib teistele olla surmav. Ühele ja samale asjale reageerivad nad täiesti erinevalt. See oleks muidugi erinevust silmas pidades lihtsalt suurepärane, kui see puudutaks ainult loovaid ja loomingulisivorme.
Kuid seal, kus on elu, on tingimata ka parasiidid. On ainuraksed parasiidid, hulkraksed parasiidid, on ka hulkorganismseid (sotsiaalseid) parasiite. St., see puudutab ka elu inimstaadiumi arengut nii maal, kui kosmoses. Lühidalt, on loojad-arendajad, kuid on ka parasiidid. Ühed mõtlevad välja ja kasvatavad, teised spekuleerivad ja ekspluateerivad. Loomulikult, ilma kaubanduse, töö organiseerimise, ühiskondliku energia jaotuseta (pangakapital) ühiskond ja tootmine oleksid praktiliselt võimatud. Kuid praegu, rääkides kujundlikult, pea ja käed on tugevas verevaeguses, kui kõht ning tagumik peremehetsevad ja rasvuvad. Üks on nisaga, seitse lusikaga. Rahvad pole kunagi tahtnud sõdida, kuid kahjuks ei otsusta seda nemad. Kui otsus vastu võetakse, leitakse ka härgadest juhid . Vajadusel lastakse ertshertsog Ferdinand uuesti maha , põletatakse Reihstag, õhitakse kaksiktornid ja Venemaa korrusmajad, et lõplikult välja juurida allumatud goide perekonnad.Seda enam, et neid on maailma alles jäänud ainult mõned protsendid. See-eest milline sõjasaak! Ühesilmne Dadšal jälgib tähelepanelikult ja pingsalt kogu maailma enda ärarebitud massooni püramiidi tipust. Ta ei maga kunagi, ta mõtleb. Mõtleb pingsalt, kuidas efektiivsemalt ja kavalamalt, väiksemate kulutustega põhjustada goidele suurimat kahju, veel parem, nendega lõplikult arved õiendada.
Viimased aastakümned keeldub mõistus reaalsust vastu võtmast. Uskumatu, et peale teist maailmasõda, kommunismi ja fašismi koledusi, peale aatomsõjaga ähvardusi, pole maailmas ja inimeste mõtlemises midagi muutunud. Ja kui nõukogude karastusega ideoloogid hirmutasid meid kapitalismi haidega, maailma telgitaguste jõududega, siis võttis rahvas seda muigega vastu. Nüüd võib naerda nende üle, kes ironiseerisid üleilmse vandenõu pooldajate üle, kes sinisilmselt uskusid lääne demokraatia udu. Praegu on alles õied, nägime alles esialgset, lõpliku heitluse proovi. See heitlus elu ja surma peale on möödapääsmatu, sest ükski tsivilisatsioon pole läinud lahinguta. Ehkki see sõda ei tarvitse toimuda massihävitusrelvadega, on variant, et sekkuda võivad seni tundmatud, kosmilised faktorid. Kui analoogia on omal kohal ja rütmid säilinud, siis 2008.a. On analoogne 1936.a. Järelikult, Gruusia sündmused pole veel 1939.a. Halhõn-goli võitlus. Otsustava vastasseisuni, nagu 1941.a. Jääb veel 5.a. Nagu märgitud, lõpeb 2012. aastaga aja-lugu ja algab Suur üleminek.
Sotsidel on probleem - sinna on kogunenud hulk kunagiste riigipöörajate järeltulijaid, kes tahavad sotside punase lipu all ja internatsionaali ümisedes muudkui edasi pöörata...Küsimus ei ole siiski perekonnanimedes nagu Allik, Anvelt, Lauristin, Raud jt, vaid selles, et nad tahavad teist-kolmandat või neljandat põlvkonda viia ellu ENSV-s pooleli jäänud unistusi. Vaenlased on samad: rahvus - meetod 1940 aasta internatsionalismi asemel - multi-kulti, "kodanlik" perekond - naiste puhvaikadesse toppimise ning viisaastakuplaanide orjaks tegemise asemel rünnatakse küll vikerkaarelippude all, küll muude "progressiivsete" leiutistega. Omand - riigi laiutamine kõikjal ja kõiges - meetod - võimalikult repressiivne maksupoliitika. Eesti koalitsioonivalitsustes on nendega keeruline. Üks punase demagoogia musternäide, ühes meedia vildakusega on siin. Kohe näha, et räägib "objektiivsust" õpetav ajakirjandusguru: https://www.youtube.com/watch?v=X0qUlVFJXqg
Rootsi on ikka üks kummaline maa ja suure tolerantsuse osas võiks kõigile maailma riikidele olla "toredaks eeskujuks". Sest millises riigis on veel see võimalik, et omalajal riigist väljasaatmisele määratud illegaalne immigrant saab selle riigi ministriks.
Nimelt on uus avaliku halduse minister rahandusministeeriumis Andrelan Shekarabi ebaseaduslik immigrant kelle perekond taheti saata Rootsi valitsuse poolt välja. A.Shekarabi tuli Rootsi 1989. aastal, kuid migratsiooniamet lükkas tagasi nende varjupaigataotluse ja perekond otsustati saata tagasi Iraani. Tolleaegne immigratsiooniminister Maj-Britt Lööw ütles siis, et "Varjupaiga saavad vaid need pagulased, kellel on väga suur vajadus kaitse järele".
Shekarabi perel õnnestus väljasaatmisest hoiduda, kirjutab "Dagnes Indrusti", Rootsis peituda ja varjata end paar aastat, ning siis said nad Carl Bildt´i valitsuse ajal varjupaiga õiguse. 1993. aastal liitus Ardalan Shekarabi Sotsiaaldemokraatliku noorteorganisatsiooniga SSU ja tõusis selle esimeheks 2003. aastal, kuid 2005. süüdistati teda organisatsiooni raha varguses isiklikuks valimiskampaaniaks ja ta oli sunnitud tagasi astuma. Alles hiljuti süüdistati teda tulumaksu vormi valesti täitmise pärast, kuid ta ei suvatsenud süüdistustele isegi vastata.
Nüüd on Ardalan Shekarabi aga Rootsi minister, kes muuhulgas vastutab rahaliste vahendite ja lepingute eest, mis ulatuvad 600. miljardi Rootsi koonini aastas.
Varem olid
politrukid, partorgid, komsorgid, nn teadusliku kommunismi lektorid
– tänapäeval nende asemel nn arvamuskujundajad
või -liidrid.
Kommunisti, nüüdse sotsi ja „arvamuskujundaja”
Marju Lauristini välja käidud „nõukaaeg”
meeldis paljudele eestlastele, oli ju ommeti üts illos
aeg – kommunistidele ja kollaborantidele, eks. Kõige
parem oleks kõik, mis vähegi võimalik ümber
nimetada. Näiteks küüditamise asemel – küüdiaeg,
siberikülastusaeg.
Postsovetlikus Eestis
on rahvamasside uimastamiseks seesugune praktika juba ammugi välja
töötatud ja kasutusele võetud. Tuletagem meelde:
nõukogude kommunistliku okupatsiooni lõpetamise
asemel iseseisvuse taastamine, laulev revolutsioon; desovetiseerimise
asemel – uute võimaluste avanemine; patriotismi asemel
– äärmuslus, ekstremism; rahvuslase asemel –
rahvusradikaal; marumuulase asemel – vene aktivist; nõukogude
võimu asemel – rasked ajad; derussifitseerimise asemel
– multi-kulti lõimumine; rahvusriigi taastamise asemel
– kodanikuühiskonna ülesehitamine; venelase asemel
– muulane, vene keelt kõnelev inimene; riigireetmise
asemel otse valitsuse tasemel – ajakohase piirilepingu
sõlmimine, Eesti Vabariigi julgeoleku kindlustamine; kommunistliku
terrori asemel – õigusvastased repressioonid. Ja ikka
nõnda edasi samasuguses neokommunistlikus vaimus ja usus.
Pole sugugi kindel,
et poolakad oleks valmis venelaste genotsiidi poola ohvitseride
suhtes nimetama ümber genoka-ajaks või juudid holokausti
holoka-ajaks. Miks meil neid eesti inimesi, kes kommunistidele
kaasa määgivad, nii palju on?
PÕRUTAV MAAILMAUUDIS?
* Ida ja Lääne esoteerilised liidrid saavutanud kokkuleppe – NWO selgroog murtud?
* USAs sõjaline riigipööre toimunud?
* Uus majanduskord põhinemas ressursside küllusel, mitte nappusel?
* Ebola ja ISISe petukampaaniad peatatud?
* Rahvuslikud valuutad taastamisel?
* USA president Barack Obama, Jaapani peaminister Shinzo Abe, ÜRO
peasekretär Ban Ki Moon ja Iisraeli peaminister Benyamin Netanyahu
tagandatakse ametist?
DEUS NEXUS: Hr Fulford näib kinnitavat kuulujuttu, et Draakoni Klann
on saavutanud kontrolli IMFi ja USA Föderaalreservi Juhatuse üle.
Selle video (https://www.youtube.com/watch?v=4tpC7GY-6hs) ja artikli (http://deusnexus.wordpress.com/2014/10/20/average-life-fiat-currency/)
põhjal näeme, et iga 30- 40 aasta järel jookseb valitsev rahasüsteem
kokku ja seadistatakse ümber. Tuleb küsida: kas seekord on midagi
teistmoodi? Kas me oleme lihtsalt tunnistajaks järgmise, muundatud
majandustsükli manipuleeritud kordamisele? Või me siseneme ajaloohetke,
mil Babüloonia käsusüsteem lõpuks lõpeb? Valelubadused eelnevad alati
igale kavandatud revolutsioonile. Me peaksime otsima märke reaalsest
transformatsioonist ning tõelisest muutusest valitsemises. Kas Draakoni Klann (Dragon Family) võttis üle kontrolli Fõderaalreservi Juhatuse üle? Postitatud Benjamin Fulfordi (http://benjaminfulford.net/) poolt
Arvukad allikad on teatanud, et alates 17. oktoobrist 2014 on Draakoni
Klann võtnud üle kontrolli rahvusvaheliste operatsioonide üle
Föderaalreservi Juhatuses ja et selle tulemusena ISISe ja Ebola
kampaaniad, mis kuulusid läbirääkimiste taktikasse, saavad
likvideeritud. Vastavalt kokkuleppele Ameerika Ühendriigid, Euroopa ja
Inglismaa kehtestavad oma rahvusliku valuuta. Kuid maailma
reservvaluuta ei ole enam kontrollitud perekondade poolt, kes olid
Föderaalreservi (FR) omanikud – nagu teatasid erinevad allikad, sh
Pentagoni ja CIA ametnikud.
Hiina valitsuse allikas ei saanud kinnitada, et kokkulepe on
saavutatud. Sellegipoolest juhtis see tähelepanu sellele, et Hiina,
Indoneesia ja Jaapan olid trükkinud dollarit vana süsteemi alusel, kuid
et kogu edasine dollari loomine peatub ülemaailmselt oktoobris. See
tähendab, et iga uus rahvusvaheline valuuta saab olema midagi muud kui
dollar; tõenäoliselt saab nende tuumaks Hiina jüään.
Briti MI5 allikas omalt poolt ütleb, et “Euroopa ei sõlmi mingil
tingimusel enam mingeid kokkuleppeid euro kasutamise kohta tulevikus.
Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa peavad kiirendama kodumaise valuuta
väljaandmist ja see on nüüd tunnustatud tõik.”
Lisaks on veel suuri mõjugruppe, eelkõige Lähis-Idas ja USAs, kes ei
taha sellega nõustuda – teatavad Draakoni Klanni allikad. Selle
tulemusena geopoliitiline ebastabiilsus jätkub, kuni viimased
vastupanugrupid on tasalülitatud ja saadud kontrolli alla. Draakoni
klanniliige teatab, et nad toetavad Salaliidu (Gabal) täielikku
lüüasaamist Hiina Päikese-aasta alguseks, mis on 19. veebruaril 2015.
Kõrge taseme “G7 allikas” on sõltumatult kinnitanud, et uue
kokkuleppe kohaselt “uus majandussüsteemi rajatakse tõigale, et
eksisteerib ressursside küllus, mitte nappus.”
Kui saavutatakse kokkulepe Ida ja Lääne esoteerilise võimu
kõrgeimatel tasanditel, ilmub selle kohta palju avalikke märke. Üheks
neist on, et paljud maailma liidrid, sealhulgas USA korporatiivne
president Barack Obama, Jaapani orjalik peaminister Shinzo Abe, ÜRO
peasekretär Ban Ki Moon ja Iisraeli peaminister Benyamin Netanyahu
tagandatakse ametist.
Kindlasti ei too need asjad head Jaapanis Abe`le. Tema kaks
ministrit tema just muudetud valitsuskabinetist – kaubandus- ja
tööstusminister Yuko Obuchi ja justiitsminister Midori Matsuhima –
astusid tagasi esmaspäeval. Ministrid lahkusid poliitiliste
rahavahendite väärkasutuse tõttu, kuid see oli ainult ettekääne
avalikkusele. Mõlemad ministrid olid CIA Jaapani tippkäitleja Gerald
Curtise jüngrid – kes nüüd ei ole enam Jaapani peamanipulaator. Jaapani
keiserliku perekonna allikad teatasid, et Abe ja tema salajaste
manipulaatorite nagu Richard Armitage`i ja Michael Green`i kõrvaldamine
oli osa kokkuleppest Draakoni Klanni ja Lääne liidrite vahel.
Veteranpoliitikut Ichiro Ozawat on pakutud allikate andmetel Jaapani
paremääre poolt kui üleminekufiguuri, kuni moodustatakse tõeliselt
sõltumatu Jaapani valitsus. Kaks muud nime Abe võimalikeks asendusteks
on endine Osaka linnapea Toru Hashimoto ja endine Miyazaki prefektuuri
kuberner Hideo Higashikokubaru.
Samuti on tugev surve keiserliku perekonna ja teiste poolt ühendada
Jaapan Põhja- ja Lõuna-Koreaga ning luua Kopan kui majanduslik jõujaam
rahvaarvuga 200 miljonit elanikku. Sellise stsenaariumi kohaselt
muutuks Okinawa saarestik iseseisvaks kuningriigiks ja USA väed Jaapanis
ning Koreas toimiksid seal piirkondliku rahuvalvena.
Hiina valitsuse allikas ütles, et kuigi Hiina põhimõtteliselt toetab
olemasolevate piiride säilumist, “aitaks sellise riigi loomine kaasa
stabiilsusele Põhja-Aasias.”
Põhja-Korea režiim on väga lähedalt seotud Jaapaniga. Pärast Jaapani
lüüasaamist Teises maailmasõjas on keiserliku Jaapani sõjaväeohvitser
Osamu Hatanaka saanud salajast abi keiserlikult perekonnalt, et taastada
sõjaeelne Jaapan Korea poolsaarel – teatas keiserliku perekonna
allikas. Hatanaka oli lõpetanud Nakano eliidisõjakooli ja aitas võimule
Kim Il Sungi.
Samuti Megumi Yokota, praeguse Põhja-Korea liidri Kim Jong Un`i ema,
toodi Põhja-Koreasse 13-aastaselt, sest temas voolas nii Jaapani kui
ka Korea Li dünastia kuninglik veri.
Lisaks oli CIA väga ebatavalisel moel see, kes aitas Kim Jong Un`i
eemaldamist juhtivat Jang Song Thaek`i ja tema fraktsiooni, et
takistada Põhja-Korea langemist Hiina kontrolli alla – ütlesid Jaapani
kuningliku perekonna liikmed.
Kim Jong Un kadus silmist hiljuti ülepingutuse tõttu – teatas Hiina
valitsuse allikas. Ta on nüüd toibumas hüppeliigese operatsioonist –
ütles see. Kindral O Kuk Ryol, tema regent, on tagamas Kimì dünastia
stabiilsust.
Ka Lõuna-Korea valitsuse agendid võtsid eelmisel nädalal ühendust
Valge Draakoni Liiduga, öeldes, et nende valitsust on šantažeeritud
tuumarelvaähvardusega, et vältida selle plaani parandada suhteid
Jaapani ja Põhja-Koreaga. VDL lubas, et Lõuna-Korea on kaitstud
tuumarünnaku eest, sest Salaliidu allveelaev, mida võinuks kasutada
rünnakuks, oli juba uppunud.
Igal juhul nii Hiina kui ka Jaapani allikad ütlevad, et nad soovivad
ÜRO peasekretäri Ban Ki Moon`i võimult eemaldamist ja arreteerimist,
kuna ta pandi ametisse ilma nõuetekohase konsulteerimiseta ja nad ei
usalda teda.
Teine Korea poolt kontrollitud Salaliit, mida aasialased ei usalda,
on Maailmapanga juht Jim Yong Kim, kes töötab USA poolt juhitavas
institutsioonis, mille Bretton Woodsi mandaat on lõppenud – nagu antud
juhul IMF-il.
Kui me näeme lähikuudel muutusi ÜROs, Maailmapangas ja IMFis, siis võime olla kindlad, et kõrge taseme kokkulepe on saavutatud.
Paljud allikad ja aruanded on ka väitnud, et USA president Barack
Obama on asendatud sõjaväelise valitsusega eesotsas kindral Carter
Ham`iga. Kui see on tõsi, siis peaks see olema iga rahvuse
teleekraanil. Aga kuni te seda näete, võtke seda teavet siin kui
soolatera.
Samas Pentagoni allikad ei kinnita, nagu mainitud selle artikli
alguses, et nii Ebola kui ka ISISe kampaaniad on likvideerimisel, kuna
on saavutatud kokkulepe Draakoni Klanniga.
Ebola kampaania oli läbirääkimiste taktika, mõeldud surve
avaldamiseks aasialastele, ähvardades kasutada võltsitud pandeemiat
ettekäändena lõigata läbi kogu maailma kaubandus ja reisimine. ISISe
kampaania oli kaudne ähvardus katkestada Lähis-Ida naftavood.
Kui kokkulepe on saavutatud, eeldatavasti nii ISIS kui Ebola kaovad korporatiivsetest uudistest.
Rääkides Ebolast – Rockefelleri pere pöördus selle kirjutise autori
kaudu Jaapani kuningliku perekonna poole teatamaks, et Richard
Rockefelleri poeg David Rockefeller, kes hiljuti sai surma
lennuõnnetuses, tapeti Salaliidu poolt, et sundida teda vaikima, kuna ta
plaanis paljastada Ebola kampaaniat.
Lõpuks, pärast viidet Mustale Päikesele eelmisel nädalal, saatis Briti luure allakirjutanule järgmise lingi: https://www.flickr.com/photos/marktjones/sets/72157622997219645/
Maalid on Jean Cocteau`lt, keda mõned väidavad olevat üks Siioni
Prioriteedi (sionismi) Suurmeistreid. Pöörake tähelepanu Mustale
Päikesele.
On olemas ka Aasia grupp, tuntud kui Punase Svastika Liit (Red Swastika Society – http://en.wikipedia.org/wiki/Red_Swastika_Society),
kes väidab omavat kontakti tulnukatega. Allakirjutanu külastas nende
pühapaiku Ginzas, Tokyos ja võib tunnistada, et see oli täis paksult
kullaga kaetud altareid tulnukate sümbolitega. Kindral Douglas
MacArthur oli tihedalt seotud selle grupiga – nagu teatavad Jaapani
parempoolsed allikad.
Postitatud 20. oktoobril 2014 Deus Nexuse poolt: http://deusnexus.wordpress.com/2014/10/20/did-the-dragon-family-take-control-of-the-federal-reserve-board/
***
KOMMENTAAR
DEUS NEXUS: “Valelubadused eelnevad alati igale kavandatud
revolutsioonile.” Teisalt – Benjamin Fulford on tuntud kui (Valge)
Draakoni Klanni sõnumite vahendaja maailmaavalikkusele, olgu need
puudutanud siis Swiss Indo tegevust, maa-aluste linnade õhkamist USAs
jms.
Kui Fulfordi Sõnumid peaks vastama tõele, on meil ometigi raske ette
arvata, milline täpselt saab olema Oriendi juhtimisel teostuv Uuem
Maailmakord. Me teame vaid, kui loodus- ja inimrassivaenulik on meid
üha ahistavam anglo-saksi natsisionistlik (Babüloonia) New World Order (http://vanglaplaneet.ee/?page_id=93)
ja me loodame vaid, et Uuem saab olema parem. Veel enam, loodetavasti
teostub see maailma ühinenud vaeste riikide G-77 üldinimlikus vaimus
(mille aluseks saab ressursside küllus, mitte nende kunstlikult
tekitatud nappus) ja ideaalis me võime oodata järgmisi progressiivseid
muutusi:
* sõdade lõpetamine ja vältimine
* vaesuse kaotamine ja ülemaailmne ühine küllus ning arengukoostöö
* uus kestlik majandus, energeetika
* Planeedi Looduse taastamine (läbi “võtmekoodide”)
* ammu oodatud murrang meditsiinis, hariduses, kultuuris jm
* demokraatia, iseseisvuse, inimõiguste jne taastamine ja inimeste
massiline ärkamine, teadlikukssaamine toimunust ja tekkinud uutest
võimalustest
KSENOFOOBIA tuleb kreekakeelsetest sõnadest KSENOS - võõras, välismaalane ja FOOBIA - hirm (mitte VIHKAMINE, nagu teda poliitikute poolt püütakse inimestele tõlgendada). HIRM, mida kaasaegne teadus vaatleb psühhilise emotsioonina. Psühholoogia lühisõnastik trakteerib HIRMU, kui emotsiooni, mis tekkinud indiviidil ohu korral tema bioloogilisele või sotsiaalsele olemasolule, suunatud tegelikule või mööduvale ohu allikale.
Filosoofia entsüklopeediline sõnastik - HIRM salgav emotsioon, tekkinud reaalse või kujutletava ohu resultaadina, mis ähvardab organismi elu, isiksust, tema kaitstavaid väärtusi (ideaale, sihte, printsiipe, jne.). HIRMU selles valguses saab vaadelda, kui omanäolist enda MINA isiksuse kaitsemehanismi. KSENOFOOBIA selles kontekstis tähendab - isiksuse hirm kaotada oma kultuuriline ja sotsiaalne identiteet, tingitud isiksustevahelise suhtluse muutunud situatsioonist, mõjutatud välismaalaste sootsiumist, mis kannab teist kultuurilist - ajaloolist mentaliteeti. Kus peaksime leidma põhjuse MITTE OLLA ksenofoobne? Kas üle selle maalapi käinud võõrvallutajate sõdadest? Kas pool sajandit kestnud NSVLiidust, mille tagajärjeks on rahvusluse plahvatuslik tõus ja teiste rahvuste massiline vihkamine? Mida taotlevad need, kes võitlevad ksenofoobiaga?
Tolerantsust. Et me poleks vastu elada koos erinevaid kultuurilisi orientatsioone omavate rahvastega. Et laseksime segada kõik rahvad, jätta nad ilma oma etnilisest identiteedist, jätta inimene, rahvas ilma oma ajaloost. See on finantskapitali bolševism uues kuues. Kui varem - NSVLiidu ajal, oli tees - loobuda oma minevikust rahvaste sõpruse nimel, siis nüüd tehakse ettepanek inimesele loobuda minevikust enda isikliku omakasu päras. Kui proletariaadi revolutsioon kõrvaldas piirid, pühkis rahvaste vahelised erinevused sest arvati, et proletariaadil pole enda kodumaad ja tal pole midagi kaotada peale oma ahelate, käis jutt uue maailma loomisest, milles puuduvad inimesi eristavad võimaluste barjäärid, siis nüüdsed liberaal-mondialistid loovad indiviid-aatomite maailma, kus pole vaja isiksusi, vaid on vaja rida andmebaasis, aruandlusalused, kontrollialused (milleta puudub tõeline võrdsus). See on abstraktse võrdsuse maailm, kus võidutseb ülim julmus ja väärastunud despotism - ülemailmne totalitarism ! Kõike ja kõike ostev - müüv maailm (päikese valgust, õhku, maad, kehasid, lapsi, vanemaid, Isamaad, südametunnistust, usku. Virtuaalse Vabaduse Maailm! See on ksenofoobiaga võitluse tulemus, üleilmsete liberaal - demokraatide siht, mille vastu intuitiivselt lihtsad inimesed võitlevad, kelle ettevaatus muutub HIRMUKS ja hirm VIHKAMISEKS!
Idaho
osariigis asuva Coeur d’Alene’i linna ametnikud tegid protestantlikest
jutlustajatest abielupaarile selgeks, et nende soovimatus lubada oma
kabelis läbi viia homopaaride pulmatseremooniaid ei ole kooskõlas
linna diskrimineerimisvastase poliitikaga ja neid võib ees oodata
vangla.
Iga
päeva eest, mil abielupaar keeldub pulmitavaid homopaare oma
kabelisse laskmast, võib neile määrata kuni 180-päevase vangistuse ja
kuni 1000 dollari suuruse rahalise karistuse.
47 aastat abielus olnud David ja Evelyn Knapp
on öelnud, et kui neid sunnitakse seaduse jõul lubama oma kabelis
korraldada pulmatseremooniad homopaaridele, müüvad nad kabeli ära.
Kaks olulist naist Christine Lagarde ja Angela Merkel. Kas nende käes on tuleviku võti?
Foto: BRENDAN SMIALOWSKI, AFP
The Guardiani
majandustoimetaja Larry Elliott kirjeldab oma arvamusloos, kuidas
maailm seisab 1930ndate suure depressiooni ehk väga tõsise kriisi
ootuses. Kõik näevad tumedaid jõude kogunemas, aga neil ei ole relvi või
tahet nendega efektiivselt tegeleda.
Elliott kirjutab nii:
Eelmisel nädalal
Washingtonis toimunud Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) kohtumine
näitas, et maailma majanduses on algamas sõjalaadne olukord. Fondi
igaaastane kohtumine oli sel korral nagu riikide diplomaatide viibimine
1930ndate Rahvasteliidu istungitel. Kohalolnute eesmärk oli igal juhul
vältida järgmist sõda, aga neil ei olnud aimugi, kuidas seda teha. Nad
näevad tumedaid jõude kogunemas, aga neil ei ole relvi või tahet nendega
efektiivselt tegeleda. On tunda kohmetut ning rahulolematut vaikust,
kui maailm ootab, kas keskpankurid, rahandusministrid ja bürokraadid on
varasematest vigadest õppinud. Kas nad võitlevad oma viimast sõda?
Elliotti
sõnul tekkis pärast kriisi suur tahtmine naasta maailima, mida me enne
teadsime. Riigid soovisid saavutada eelarvetasakaalu ning normaalseid
intressimäärasid. Aga see osutus võimatuks.
Kuus aastat pärast
seda, kui maailma pangandusel oli surmalähedane kogemus, on
intressimäärad endiselt hädaolukorra tasandil. Keskpangad peavad
jätkuvalt majandust stimuleerima.
On olnud lootus, et meeletu
hulk väga odavat raha leiab tee tootlikuse tõstmisele orienteeritud
ettevõtetesse. Et tehtud erainvesteeringud juhiksid meid tugevama ja
tasakaalus kasvu juurde. Nii ei ole läinud. IMF tõi väga õigesti välja,
et raha ei ole läinud mitte majanduslike riskide võtmiseks vaid
finantsiliste riskide võtmiseks. Pankadele kehtestatud karmimate
reeglite kõrval on arenenud tugev, kuid peaaegu kontrollimatu
varipanganduse süsteem. Taastumine sõltub taas aina kasvavast
laenukoormusest nagu enne 2007. aastat. Keskpankurid teavad aga, et
intressimäärade tõstmine viiks riikide majandused taas langusesse. Nad
hoiavad pöialt ja loodavad parimat.
Samal ajal on majanduslanguse
pärandiks kõrge töötuse määr ja kasvav ebavõrdsus. Riikides, kus
töökohti on juurde loodud, nagu Suurbritannia, on need reeglina
madalapalgalised kohad. Vähese tootlikkusega kohad. Kasumid on
taastunud, reaaltulu aga mitte.
IMFi peadirektor Christine Lagarde
ütleb, et ebavõrdsusega tuleb võidelda. Fond on teinud uuringu, et
suurem sissetulekute võrdsus on majanduskasvule hea. Sõnapaar „ühine
heaolu" oli kõikide Washingtonis koos istunute huulil.
Skeptikute
sõnul on aga võiltus ebavõrduse vastu võlts. Lagarde ajab õiget asja,
aga nõu, mida tema asutus (IMF) riikidele annab, ei ole muutunud.
1950ndatel
ja 60ndatel tagasid võrdsema heaolu neli vaala: tugevad ametiühingud;
ümberjagamine maksude kaudu; kõrged avaliku sektori kulutused; ja
finantssektori ohjeldamine. Mõnele riigile, näiteks Saksamaale, on küll
öeldud, et nad võiks enam raha paigutada taristusse, kuid üldiselt ei
ole IMF ühegi eelnevalt nimetatud variandi pooldaja. Sõnum on niisiis,
et Lagarde ja tema ametikaaslased on küll mures ebavõrduse pärast, kuid
mitte sedavõrd, et midagi ette võtta.
Nüüd aga tuleb see koht,
kus võrdlus 1920ndate ja 30ndate aastatega muutub hirmutavaks. Esimese
maailmasõja tekitatud probleemidega ei tegeldud piisavalt. Oli vaja
suurt depressiooni ja veel üht suurt sõjalist konflikti, enne kui hakati
tegema olulisi muudatusi. On väga suur oht, et ajalugu kordab end.
IMF
näiteks teab, et Euroopas on olukord väga kehv, kuid nad on võimetud
midagi muutma. Ülejäänud maailmas juhib IMFi tegemisi see, mida Ameerika
Ühendriikide rahandusministeerium tahab. Eurotsoonis teeb IMF seda,
mida Saksamaa tahab. Saksamaa soovib muuta euro tänapäevaseks
kullastandardiks, kus iga riigi eelarve on tasakaalus. Saksamaa saab aga
eurotsooni, mis on poolpermanentses mõõnas. Praegusel Status quol
on siiski alternatiivid: täielik poliitiline liit; liidu lagunemine;
Saksamaa Marshalli plaan Euroopale; või helikopteriga raha külvamine.
Lõppude-lõpuks üht neist variantidest ka kasutatakse.
IMF teab ka
seda, et keskpankade poolt juurde antav raha on leidnud varipanganduse
kaudu tee areneva turumajandusega riikidesse ja arengumaadesse. Nad
teavad, et investorid on riskide suhtes ettevaatlikud. Nad teavad, et
kui need investorid joostes lahkuvad, siis saavad paljud valusalt
kõrvetada.
Nende vigade kõrvaldamiseks ei ole aga mehhanismi.
Nagu ei ole seda ka pankrotti minevate riikide jaoks. Argentiina näide
peaks siin olema selgeks ajendiks, et luua süsteem. Selle asemel kõnnib
kogu maailm justkui unes riikide võlakriisi poole.
Praegusel
hetkel on hea mitte midagi teha. Rikkad saavad oma elu nautida.
Rahvusvahelised korporatsioonid võivad vaestel riikidel nahka üle
kõrvade tõmmata ja maksta makse mujale, kui üldse makstakse. Elatasutase
võib jätkuvalt langeda ning võlakoorem kasvada.
Ainult tõeline ehmatus võib viia mõtestatud tegevuseni.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast Aadress http://arileht.delfi.ee/archive/article.php?id=69931437
Read more...
Daniele Ganser on Šveitsi ajaloolane, kes kirjutas oma doktoritöö NATO salaarmeest Gladiost. Toome teieni intervjuu Ganseriga, kus ta arutleb võimu kuritarvitamise, nafta ning sõjatööstuse vahelistest seostest.
Maailma riikide naftavajaduseks arvestatakse 88 miljonit barrelit
(üks naftabarrel on ligi 159 liitrit) päevas. Riigid, mis tegelevad
edukalt naftaga äritsemisel, lõikavad teiste riikide energiasõltuvusest
suuri kasumeid, mistõttu on nende riikide jaoks tulus luua üha uusi
sidemeid naftat tootvate piirkondade ja riikidega. Ajalugu on näidanud,
et paljudel juhtudel pole selliste sidemete loomine kuigi rahumeelne
olnud. Kui minna ajas tagasi umbes 200 aastat, võime saada natuke
selgust, miks USA on niivõrd aktiivne maailma sõjanduses ja
naftatööstuses.
Sõjad naftamonopoli pärast
Naftamonopoli sünd sai alguse 1850-ndatel, kui ameeriklased hakkasid
rakendama tõhusamaid meetodeid nafta puurimiseks. See tõi kaasa
rahvastiku rikastumise, majanduse kasvu ning riigi mõjuvõimu
suurenemise. Maailmasõdade ajal suurenes nõudlus nafta järele ning
näiteks 1939. aastal varustas USA naftaga nii Hitleri Saksamaad kui ka
selle vastu sõdinud liitlasvägesid. Riikide arenedes joonistusid välja
USA konkurendid, kellega tuli kiiresti sõlmida kas koostöösidemed,
allutada riigi juhid oma plaanidele või hoopis välja vahetada
koostööaltimate juhtidega.
Selliseid sõjalisi sekkumisi on läbi aastakümnete õigustatud
mitmesuguste ettekäänetega, mida peavoolumeedia abil söödetakse
inimestele ette päevast päeva. 2003. aasta Iraagi sõda õigustati
sellega, et sealsed juhid olevat omanud massihävitusrelvi, mis võivad
ohustada teiste riikide julgeolekut. Enne Iraagi ründamist ütles toonane
USA asepresident Dick Cheney,
et Iraak tahab luua tuumapommi, Saddam Hussein annab massihävitusrelvad
terroristidele ning neid kasutatakse, et korraldada uus 9/11. Seda
väidet levitati pidevalt meedia vahendusel ning nüüdseks on selge, et
sellega sooviti lihtsalt hirmutada tavakodanikke, et nad nõustuksid
Iraagi ründamisega. Tihti asutakse ründama ja diskrediteerima neid
ajaloolasi ja ajakirjanikke, kes julgevad selliseid väiteid uurida ja
ümber lükata.
Millist informatsiooni siis uskuda?
Peavoolumeedias räägitavat ei saa uskuda ka sellel lihtsalt põhjusel,
et ajaloolisi fakte vaadates selgub, et meedia on meelega ja korduvalt
levitanud valeinformatsiooni. Samuti tasub olla kriitiline ajalooõpikute
suhtes: ka meil (Euroopas) räägitakse siiani, et Kuuba raketikriis oli
sündmus, mis seisnes selles, et NSV Liit oli paigutanud raketid Kuubale
ning USA avastas need ning nõudis nende eemaldamist. Millest aga ei
räägita, on see, kuidas USA valitsus tahtis kõrvaldada Fidel Castro
valitsust ning selleks üritas CIA Kuubale illegaalselt sisse tungida.
See polnud esimene ega ka viimane kord, kui USA eri ametkonnad on
korraldanud ebaseaduslikke operatsioone teise riiki tungimiseks ning
sealse valitsuse kukutamiseks. Kui aga peavoolumeediat, valitsusi ning
sageli ka ajalooõpikuid ei saa uskuda, siis kust tasub otsida
informatsiooni? Vastus on: uurides ajaloolisi fakte, erinevaid
vaatenurki ning mõistes nende vahelisi seoseid.
Vietnami sõja tagamaadest
Viimase 50–70 aasta jooksul on USA osalenud paljudes sõdades, mida
saab seostada ressursisõdadega. Riigi kodanikele aga öeldi, et sõdadega
kaitstakse vabadust ja demokraatiat ning aidatakse inimesi. Rahvale
kinnitatakse, et lääneriigid on nõnda haritud, et nad ei tapa kunagi
kedagi, et neilt midagi võtta, kuid lihtsalt faktide vaatamine tõestab
vastupidist. Heaks näiteks on siinkohal Vietnami sõda, mille puhul
väideti taas kord, et Lääne väed lähevad võitlevad kommunismi leviku
vastu, viivad vietnamlastele demokraatiat ja vabadust. Tegelikkuses aga
oli Vietnam olnud Prantsusmaa koloonia ning sealt eksporditi kummi
loomiseks vajalikku toormaterjali. Kui Prantsusmaa oli okupeeritud
Saksamaa poolt, nägid vietnamlased selles head võimalust kuulutada välja
iseseisvus. Prantsusmaa aga selle sammuga ei nõustunud, nõudes endale
vajalikke ressursse edasi ja ähvardades keeldumise korral sõjaväelise
sekkumisega. Sõjategevus Vietnamis algas ning eskaleerus, 1960-ndatel
liitusid selle sõjaga ka ameeriklased.
Kuid miks hakkasid ameeriklased vietnamlastega sõdima? Toonaseks ettekäändeks oli Tonkini lahe intsident,
kus ameeriklaste väitel olid vietnamlased rünnanud USA sõjalaeva, mis
oli Põhja-Vietnami ja Lõuna-Hiina vahelistes vetes. USA sõjalaevalt
Maddox teatati, et vietnamlaste torpeedo tabas neid, kuid hiljem muudeti
seda lugu, väites, et torpeedo oli hoopis läinud laevast lähedalt mööda
(sest tabamusest oleks pidanud siiski mingi jälg järele jääma). Tollane
president Johnson
teatas ameeriklastele peavoolumeedia vahendusel, et ameeriklasi on
rünnatud ning nad vastavad sellele. Vietnami sõjas kasutati ebainimlikke
sõjapidamistehnikaid ning tapeti miljoneid inimesi. Olukorra muudab
veel süngemaks fakt, et tollane kaitseminister on kinnitanud, et Tonkini
lahe intsidendi puhul tegelikult ei toimunud mingit rünnakut
ameeriklaste vastu.
Libaoperatsioonid impeeriumi teenistuses: Gladio
Impeeriumid on pidevas muutumises, moodustudes ja lagunedes. Kunagi
valitsesid maailma erinevad Euroopa impeeriumid, kuid nüüd võime öelda,
et elame ajastus, kus seda rolli täidab USA. Selleks, et näha, milline
riik on valitsev impeerium, tasub uurida paari küsimust: kellel on
suurim sõjaväe eelarve, suurim majandus, maailma juhtiv valuuta ning
enim sõjaväebaase üle maailma. USA ametlik sõjaline eelarve on 700
miljardit dollarit aastas ning neil on sõjaväebaasid väga paljudes
riikides, näiteks Saksamaal, Kuubal, Afganistanis, Jaapanis,
Lõuna-Koreas, India ookeanis ja Panama kanalis. Samuti on dollar veel
maailma juhtivaks valuutaks, milles tehakse tehinguid ka nafta puhul.
Impeeriumid aga kipuvad oma võimu kuritarvitama, et tagada enda
troonilpüsimine ning mõjuvõim teiste üle. Selleks kasutatakse nii
majanduslikke võtteid kui ka erinevaid salajasi operatsioone.
Salajasi operatsioone ning erinevaid false flag juhtumeid on
pärast Teist maailmasõda kasutatud peaaegu kõikide suuremate sõjaliste
konfliktide alustamiseks. Ganser on eriti lähedalt uurinud juhtumit NATO
salajase armee – operatsioon Gladioga.
Tegu oli NATO poolt loodud, rahastatud, treenitud ja varustatud
üksusega, kuhu värvati antikommuniste. Gladio eesmärgiks oli Itaalias
võidelda kommunistidega nii juhul, kui NSV Liit peaks üritama sinna
laieneda, kui ka siis, kui kohalikud kommunistid saavad liiga palju
võimu. Näiteks manipuleeris CIA 1948. aasta valimistulemusi, sest
kardeti, et kommunistid reedavad võimule tulles Moskvale NATO saladusi.
Gladio olemasolu paljastas 1972. aasta “terrorirünnak”, kus Itaalias
plahvatas väikesesse külasse pargitud auto, tappes neli politseinikku.
Ametliku seisukoha järgi oli tegu terrorirünnakuga ning seda toetas
telefonikõne, kus juhtumi eest võtsid vastutuse vasakäärmuslased. Kui
aga 10 aastat hiljem asus üks kohtunik juhtumit uurima, selgus, et
faktidega manipuleeriti. Nimelt oli lõhkeainete ekspert andnud
valetunnistusi, väidetav telefonikõne oli lavastatud (kui üldse
toimunud) ning terroriakti olid korda saatnud hoopis paremäärmuslased,
kes olid vasakpoolsete süüdistamisega soovinud vähendada nende toetust
ja mõjuvõimu. Rünnaku eest vastutav isik pandi vangi ning ta tunnistas,
et NATO on Itaaliasse paigutanud salajase sõjaväe, mis korraldab
terroriakte ning süüdistab nendes vasakpoolseid ja kommuniste. Tema
tunnistus vaikiti maha, tembeldades selle hullumeelseks
vandenõuteooriaks.
NATO salaoperatsioonid tänapäeval
Aastaid hiljem tunnistati Gladio olemasolu ning fakti, et see
tegutses kogu Euroopas. NATO aga eitas selle eksisteerimist pikka aega
ning alles 1990. aastal tunnistati suunurgast Gladiot, kuid lisati, et
rahvusliku julgeoleku nimel ei tohi nad selle kohta midagi enamat öelda.
See on aga tüüpiline käitumismall: riigis korraldatakse false flag
operatsioon, luuakse pingeid, süüdistatakse vastasleeri ning õigel ajal
pakutakse abi olukorraga toime tulemiseks. Salatsemist õigustatakse
riigisisese julgeoleku hoidmisega.
Sarnaselt käituti näiteks Iraaniga, kus puhkes naftasõda: British
Petroleumil oli suur soov saada kasumit Iraani naftavarudest, kuid riik
ei nõustunud sellega. Ligipääs mustale kullale tagati CIA abiga 1953.
aastal, kui kukutati Iraani valitsus. Sel juhtumil loodi riigis kaost
nii, et maksti oma inimestele moslemiteks riietumise ning lõhkeainete
pildumise eest.
Ka tänapäevases maailmas võidakse sama käitumismudelit rakendada näiteks
Ukrainas või Süürias, kus ise luuakse kaootiline olukord ning hiljem
tullakse “abivalmilt” olukorda enda kasuks pöörama.
Kuigi operatsioon Gladio on nüüdseks lõpetatud, jätkab NATO oma
salajaste operatsioonidega. Võim ja inimestega manipuleerimine tekitab
sõltuvust ning infosõjaga on üha kergem ajakirjanikke ära osta ning
inimesi hirmutada. Üheks musternäiteks NATO illegaalsest sõjalisest
sekkumisest on 1999. aasta Kosovo sõda. Nimelt pommitati Serbiat, et
vabastada Kosovo ning sekkumist põhjendati sellega, et serblased tapavad
tsiviilisikuid ning hädasti vajatakse NATO sekkumist. Tegelikkuses
sekkuti ilma ÜRO mandaadita konflikti, mille ühte poolt (Kosovo
vabastusarmeed) treenisid, värbasid ja varustasid NATO liikmed ise.
Samuti olid väidetavad tsiviilisikute tapatalgud manipuleeritud, kui
mitte lavastatud: vabastusarmee liikmetel kästi panna tavarõivad selga
ning mängida tavakodanikke.
Teise maailmasõja sündmused: Pearl Harbour
Kui vaadata salajasi operatsioone ning ressursisõdasid, tasub
meenutada ka Teise maailmasõja ajal toimunut. Toona oli USA suurim nafta
tootja, varustades nii Saksamaad, Suurbritanniat ja tema liitlasi kui
ka Jaapanit. Viimane aga vajas sõjategevuseks rohkelt kütust ning nii
algatati järjekordse false flag’iabil sõda Hiinaga: jaapanlased
lasid õhku oma raudtee ning süüdistasid selles hiinlasi. Ganseri sõnul
on selliste võtete kasutamine pigem reegel kui erand ning selle märke
võib näha suuremas osas lähisajaloo suuremates konfliktides.
Salajane operatsioon oli ilmselt ka Pearl Harbouris toimunu. Ametliku
loo järgi tungis Jaapan ressursside saamiseks Indoneesiasse ning USA
otsustas sellisele sammule vastata Jaapanile kütuse müümise
lõpetamisega. Sellest aga sai alguse sündmuste jada, mis tipnes
jaapanlaste ootamatu rünnakuga Pearl Harbourile. Ajaloolased leiavad, et
selle juhtumi puhul on kõige tõenäolisemad sündmuste arengu kolm
varianti. Ametliku loo järgi ei teadnud ameeriklased rünnakutest. Teise
teooria kohaselt aga olid ameeriklased suutnud dekodeerida jaapanlaste
sõnumeid, saades teada plaanitavast rünnakust. Rünnatavalt alalt viidi
kõige suurem laev minema ning ülejäänud inimesed jäeti sinna oma hukka
ootama. Sellist ohverdust oli aga vaja, et saada toetust Jaapani
ründamiseks.
Kolmanda teooria kohaselt oli USA meelega Jaapanit provotseerinud
kütuse mittemüümise ja teiste meetmetega ning plaanitavast rünnakust
teati, kuid ühelegi inimesele ei teatatud ega kedagi ei päästetud. Kahte
viimast teooriat toetab toonase USA Punase Risti liikme Don Smithi
ülestunnistus, mille kohaselt helistas enne rünnakut talle USA
president, kes rääkis peatselt tehtavast rünnakust. Smith soovitas
võimalikult palju inimesi evakueerida, kuid president keeldus, väites,
et riigil on vaja šokki ning nõudis vaid, et oleks valmis suurtes
kogustes meditsiinitarbeid. Kas USA juhid teadsid plaanitavast rünnakust
või mitte, on siiani siiski ebaselge.
Terrorismivastane sõda
9/11 puhul on sarnaseid kahtlusi: on mitmeid võimalusi sündmuste
käigu kohta, kuid ametlikult oli toimunu ootamatu ning šokeeriv
terrorirünnak ameeriklaste vastu. Mõned ajaloolased usuvad, et USA
valitsus teadis 9/11 rünnakutest, kuid lasi nendel siiski toimuda,
ohverdades oma inimesi, et õigustada uusi sõdu, ressursside ülevõtmist,
politseiriigi loomist ning Pentagoni eelarve suurendamist.
Kolmas teooria on, et kogu juhtum oli USA valitsuse, CIA ja Pentagoni
enda korraldatud – täpselt nagu Gladio korraldas Itaalias enda inimeste
vastu terrorirünnakuid. Taas kord on kõik versioonid võimalikud ning
kuigi paljud ajaloolased ei julge seda teemat lahata, arvestatakse, et
ajalooliselt on riigijuhid oma rahvale sarnaste juhtumite kohta
valetanud ning rakendanud sarnaseid tehnikaid. Samuti on need riigijuhid
varemgi tapnud tuhandeid süütuid inimesi, et saavutada oma eesmärke.
Asjakohasteks näideteks on Iraagi sõda ja 1979–1980. aastatel sõjakate
moslemite rahastamine ja varustamine (ehk kuidas CIA lõi Al Qaeda), et
võidelda NSV Liidu mõjuvõimu vastu.
Alates Teisest maailmasõjast on peaaegu kõik toimunud sõjad alustatud false flag
operatsiooniga, aga kas samamoodi käivitati nn terrorivastane sõda?
Ganser usub, et terrorivastane sõda on täielik jaburus, sest sellest
võidavad ainult need, kelle huvides on igikestev sõdimine. On ilmselge,
et võideldes vägivalla vastu vägivallaga, saavutamaks olukord, kus oleks
vähem vägivalda, on täiesti mõttetu. Tema silmis on terrorismi vastu
sõdimine just selline olukord. Kui terroriakt on millegi õhkulaskmine,
mingisugune vägivaldne ja moraalselt ning eetiliselt vale akt, siis
selle vastu sõjapidamine on täpselt sama asi, ainult et märkimisväärselt
suuremal skaalal. Sõjapidamist aga õigustatakse sellega, et vastane on
nii “kuri”, et maailmal pole muud võimalust kui ta hävitada. See
saavutatakse muidugi vastase dehumaniseerimisega, mida levitatakse
päevast päeva propagandana.
Mida me oma lastele õpetame?
Ganser leiab, et on kummaline, kuidas vanemad õpetavad lastele, et
teineteisele ei tohi liiga teha, kuid rahvusvahelises poliitikas käivad
asjad teistpidi. Pidevalt valetatakse konfliktide põhjuste ning
eskaleerumise vältimise võimatuse kohta, samuti lubatakse, et vägivalda
kasutades saabub kunagi rahu.
Ei tasu mõelda, et false flag operatsioonid on lõppenud,
kuna sõja definitsiooni või erinevaid võtteid ning termineid on
muudetud. Need toimuvad ikka veel ning toimuvad ka tulevikus, erinevus
on vaid see, et tänapäeval on üha rohkem inimesi haritud ning näevad
läbi propagandast ning peavoolumeedia valedest. Inimesed tunnevad ära
ajaloost korduvad mustrid ning märgid võimu kuritarvitamisest ja
ressursisõjast. Muidugi on neid, kes on toimuvast šokeeritud ja üritavad
seda eitada, kuid intelligentsete arutelude kaudu on võimalik saada n-ö
nägijaks.
Siinkohal tasub meeles pidada, et need, kes võimu kuritarvitavad ning
lõpututest sõdadest kasu saavad, ei ole meie moodi tavainimesed, vaid
väikesearvuline eliit, kes on irdunud meie reaalsusest. Sõjapropagandale
meeldib võtta sihtmärgiks üks inimene – Hitler, Putin või Hussein, kuid
tegelikult tõmbavad nööre paljud inimesed. Nende “kurjuse
musternäidiste” kohta levitatakse hirmujutte, et inimesed näeksid neid
otsese ohuna endale, oma kodule ja oma riigile ning toetaksid nende
tapmist, isegi kui see tähendab teiste inimeste hukkumist sündmuste
käigus.
“Demokraatia lipulaev” USA on sõjasõltlane
Õige ajakirjandus ei peaks olema propaganda hääletoru. Ajakirjanikud
peaksid inimesi informeerima, vaadates probleeme mitmest küljest,
näitamaks, et maailmas ei toimu kõik must-valge, hea-halva,
kangelase-kurjategija malli järgi. Tihti tuleb näha, et mõlemad
vaenupooled on minevikus teinud halbu otsuseid, valetanud oma tegude ja
nende põhjuste kohta ning et me peaksime jälgima, kas ka toimuvas
olukorras pole midagi meie silme ees peidetud.
Läänemaailmas armastatakse sellist vastandamist teha USA-ga. Pidevalt
räägitakse, kuidas Ameerika Ühendriigid toovad vabadust ja
demokraatiat, kuid unustatakse, et tegelikult on riigil lihtsalt
probleem sõjast sõltuvuses olemisega. Alates 1945. aastast pole maailmas
mitte ühtegi teist riiki peale USA, kes on nii paljusid teisi riike
pommitanud. Kui nii käituks mõni teine riik, oleksid sellel
rahvusvahelised tagajärjed, aga kuna tegu on maailma juhtiva
impeeriumiga, otsitakse sellisele käitumisele õigustusi.
Erinevad vaatenurgad
Ganser usub, et praegu on meil käimas infosõda ning tema osa selles
on võidelda valede vastu. Ta leiab, et ressurssisõjad hakkavad ainult
kasvama, kui me ei lülita end välja oma naftasõltuvusest ja
propagandamasinatest. Inimesed peavad mõistma, et nendele on valetatud
ning seejärel vaatama, kes seda tegi ja kas nad ka jätkavad. Kas see
uudisteagentuur, mis valetas Iraagi sõja kohta, räägib nüüd tõtt näiteks
Süüria kohta? Kui vastus on, et ilmselt mitte, siis tasub uurida
erinevaid vaatenurki ning astuda valedevõrgust välja. Inimesed peavad
rohkem omavahel rääkima, arutlema ning looma ühiselt uudseid lahendusi
vihkamise ja ressurssisõltuvuse lahendamiseks.
Sõda nafta ja gaasi nimel jätkub, kui me ei lülitu ümber süsteemi,
kus meie ühiskonnana nendest ei sõltu. See on raske ja pikaajaline
protsess, kuid tänasest parem aeg sellega alustamiseks oli eile. Nafta
pärast on Pärsia lahet ümbritsev ala järjekordne konflikti kolle. Alles
hiljuti paljastati Türgi valitsuse liikmete vestlus, mille kohaselt
soovitakse korraldada järjekordne false flag operatsioon,
milles süüdistada Süüriat, et sinna tungida ja tõmmata kaasa ka USA ning
NATO. Selline olukord on reaalne oht, mis jätkub, kuni ei toimu muutust
rahva mõtlemises ja tarbimiskäitumises.
Ganseri sõnul tuleks loobuda taastumatutest energiaallikatest nagu
gaas, nafta, süsi või tuumaenergia ning pöörata pilk taastuvenergia
poole. Inimkond peaks kasutama enda kõrgelt arenenud tehnoloogiat ja
oskusi, et toota puhast ja jätkusuutlikku tehnoloogiat, töötada välja
loomingulisi lahendusi ning levitada õiget informatsiooni, et elu
parandada, mitte toota rohkem relvi ja propagandat.
Kuula/vaata kogu intervjuud siit:
Foto: theamericanconservative.com
Toimetas Marlen Laanep
