pühapäev, 30. september 2012
Liibüa nukuvalitsuse juht: Muammar Gadaffi mõrvas välisluure
postitas mauri olgu-öeldud-et osak. 16:41 28. september, 2012
Praeguse Liibüa partei NFC juht ning endine "peaminister" Mahmoud Jibril
üllatas intervjuus avameelsusega. Nimelt ütles ta välja selle, mida
paljud vaatlejad on algusest peale arvanud: Liibüa juhi mõrva taga
polnud mitte juhuslikud jõud vaid "välismaine luureteenistus". Jibril
ütles Egiptuse telekanalile Dream TV, et eesmärgiks oli Gaddafi
vaigistamine, et ta ei räägiks välja lääne luureteenistustele äärmiselt
ebameeldivaid saladusi. Jibril: "Rahvusvaheline luureagentuur oli
vastutav tema [Gaddafi] surma eest, mitte Liibüa revolutsionäärid nagu
enamus inimesi arvab." ... "Eesmärk oli Gaddafi igaveseks vaikima
sundima, sest ta oli paljude suurte saladuste ning tähtsate dokumentide
hoidja ning tal oli palju sidemeid erinevate julgeolkuteenistustega."
Allikas: Libya HeraldAllikas: http://minut.ee/
Read more...
reede, 28. september 2012
MATTI ILVES: EESTI MAAVARADEST
Eesti on tegelikult maavarade poolest väga rikas riik, peale põlevkivi ja fosforiidi leidub meil veel rauda, vaske, tsinki, uraani, molübeeni, vanaadiumi jt. metalle.
Me ei peaks kartma nende kasutamist, sest kaasaegne kaevandustehnoloogia minimeerib loodusele tehtud kahjud.
Praegu oleme 100% sõltuvuses Vene gaasist, see on julgeoleku risk. Aga ometi olid ajad, kus me varustasime tervet Leningradi linna põlevkivist toodetud gaasiga. On veel võimalus kasutusele võtta kildagaas, nii kui USA-s, tänu selele on ameeriklased tõusnud maailma suurimaks gaasitootjaks. Kui meie teadlased pöördusid valitsuse poole, et alustada ka Eestis uuringuid kildagaasi kasutuselevõtuks, said nad äraütlemise osaliseks.
Põlevkivi põletamine elektijaamades ei ole eriti arukas (pealegi ei taga see energeetilist julgeolekut, sest venelased võivad avada Narva veehoidla tammi ja seisata meie elektrijaamad, alandades veetaset ainult meetri või paari võrra), parem on sellest toota gaasi, keemiatooteid, õli, diiselkütust (mis on vähese pindpinevusega ja laguneb kiiresti veepinnal, mistõttu on see ideaalne kütus diiselallveelaevadele, juba sakslased kasutasid seda ja hiljem ka venelased, kuni vägede lahkumiseni). Elektienergia tootmiseks tuleks kaaluda tuumaenergia, või teiste alternatiivsete (tuul, päike, mitmesugusel kütusel koostootmisjaamad) energiallikate kasutuamist.
Kasutusele tuleks tulevikus võtta kukersiidi kõrval ka diktüoneema kiltkivi (diktüoneemakilda iseloomustus, V. Petersell: Kilt on uraani, molübdeeni, vanaadiumi jt metallide maak ning madalakvaliteediline põlevkivi. Orgaanilise aine sisaldus kildas on 10-20%. Kilda lademe suurim paksus on Loode-Eestis , kuni 6 m. Purustatud kujul on kilt isesüttiv) - see suurendaks oluliselt meie maavarasid. Aga selle kiltkivi kasutuselevõtt vajab veel täiendavaid teadusuuringuid, et teha seda loodussõbralikult.
Kindlasti aga tuleks meil võtta kasutusele suurepärased magnetraua varud (raua sisaldus maagis - 40%). Näiteks rauamaagimaardla kasutuselevõtt võimaldab rajada Eestisse terve uue tööstusharu ja maagi varud on piisavad, 5. miljoni tonni kaevandamisel aastas jätkuks maaki 260. aastaks. Rootslased kaevandavad rauamaaki juba ammu samast sügavusest - 700...1000m. Ei tohiks lubada seda, et rootsased hakkavad meie maaki siin kaevandama, pakuvad riigile miljardilisi lepinguid ja laevadega Rootsi vedama, sellised plaanid neil on.
Selle maagi kaevandamine ei tekitaks ka kahju loodusele ega põhjaveele, sest lademed asuvad 200 meetri paksuse graniidikihi all. Samas maardlas, või selle lähedal on ka arvestatavad vase ja tsingi varud, ning neid metalle saaksime sealt kõrvalproduktina. Tööstuslikult arvestatav tsingimaardla on ka Pärnu lähedal.
Nii, et Eestil on potensiaal saada tõeliseks rasketööstusriigiks ja metallide eksportijaks. Tuleb aga jälgida, et see äri ei libiseks jälle väliskapitali kätte. Read more...
Venemaa hävitab plaanipäraselt ukraina keelt eesmärgiga hävitada Ukraina riik.
Õigeusu maailma tunnustuseta Kiievi patriarhaadi Ukraina
õigeusu kiriku patriarh Filaret ütles, et Venemaa hävitab plaanipäraselt
ukraina keelt eesmärgiga hävitada Ukraina riik.Patriarh Filaret rääkis sellest Ukraina uudisteagentuurile UNIAN üleukrainalise foorumi "Ukraina keele ja riikluse kaitseks" eel.
"On imelik, et meil tuleb XXI sajandil kaitsta oma emakeelt," ütles ta ning lisas, et iga ukrainlane peab keelt kaitsma, kaitstes sellega Ukrainat, tema sõltumatust ja kultuuri.
Vastates küsimusele, kuidas nimelt peaksid ukrainlased oma emakeelt kaitsma, ütles patriarh, et kõige esmalt peaksid nad ise rääkima emakeeles ja kasvatama selles vaimus ka oma lapsi. Samuti toonitas kirikupea, et õppeasutustes tuleb õpetada ukraina keeles.
Patriarh Filareti arvates peaks riigivõim ukraina keelt kaitsma. "Sellepärast, et kui ta ukraina keelt ei kaitse, ei pea ta olema Ukrainas," ütles ta.
"Venemaa tahab meie keelt hävitada. Milleks hävitatakse keelt? Selleks, et hävitada meie Ukraina riiki," lausus patriarh ning lisas, et Ukraina võimud teevad erinevatel kaalutlustel Venemaale järeleandmisi.
Ukraina ülemraada võttis juuli algul vastu uue keeleseaduse, mis muu hulgas annab vene keelele senisest suuremad õigused, mis tähendab, et näiteks venekeelses Ukraina idaosas saab asjaajamistel ametiasutustes vene keelega hakkama. Ehkki opositsioon üritas seaduse heakskiitmist nurjata, surus parlamendi enamus seaduse läbi.
Kiievi patriarhaadi Ukraina õigeusu kirik on 1992. aastal loodud iseseisev, kuid rahvusvahelise kanoonilise tunnustuseta kirik, Ametlikult on selle nime all registreeritud vaid Moskva ja kogu Venemaa patriarhi alluvuses tegutsev kirik.
Varem olid Ukraina kirikupead ja usuorganisatsioonide juhid avalikus kirjas president Viktor Janukovitšile nimetanud uut keeleseadust teeks kuristikku.
RahvusRinghääling
Allikas: http://bhr.balanss.ee/ Read more...
neljapäev, 27. september 2012
Rootsi Keskpartei soovib riiki tuua 31 miljonit uut immigranti!
Sinna oleme ka meie oma "tarkade" juhtidega teel. Loome aga ise kunstlikult ja meelega probleeme (võrdsuse loba, soorollide hävitamine, naiste viimine laste kasvatamise juurest vägisi karjääri tegema, õpitud abitusega saamatute äpude tootmine, keeldude-käskutega inimeselt inimemotsioonide ja reaktsioonide võtmine-sest see võib kedagi solvata, homode tühikargamise promomine, linnaühiskonna ja tühise "edukultuuri" promomine, pühaduse ja püsiväärtuste nullimine jne), et siis immigrante sisse tuua. Jah ehk nad teevadki tööd, ehk nad tulevad odavamad, kui oma rahva koolitamine ja iibe soodustamine - kuid seda vaid ajutiselt. Lõpuks vananevad ka nemad ja... nendele pensionite maksmiseks peab sisse tooma uued immigrandid jne, jne, jne. Olemegi idiootide leiutatud nõiaringis! Kuigi toimiv lahendus on käepärast ja imelihtne... Aga Nemad ei luba seda, Nende plaanid on muud - hävitada rahvad ja juured, luua orjamass, kes töötab Nende heaks, määgib ja laseb end pügada. Selleiste lammaste kasvatamine juba käib! Rootsi lapsi õpetatakse lapsest peale, et ta riik ongi multikultuurne, ja laps harjub ega oskagi muud tahta. Ongi cool neegriga laps saada ja hiina restoranis süüa. Ja mis see rootsi oma kultuur veel on? Ja rahvas ja...riik???
Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/
___________________
Rootsi rahvaarv on 9 miljonit ja rootslasi on nendest veidi alla 8 miljoni. Ka meil kasvab surve välismaise tööjõu sissetoomiseks pidevalt, eriti välismaiste ettevõtete omanike poolt, keda on teatavasti juba 80%.
M.I. Read more...
Kas riikliku kultuurilehe peatoimetaja õhutab avalikult vaenu?
Kaarel Tarand on pannud kirja anti-religioosse manifesti, milles ta väljendab religioonivaenulikke seisukohti harvaesineva otsekohesuse ja kitsarinnalisusega. Pealkirja "Targa sõitlus või albi laul" kandvas artiklis sedastab ajalehe Sirp peatoimetaja, et "religioonid on raske taak inimkonna turjal" ning nendib, et ehkki need võisid inimkonna evolutsiooni teatud faasides olla vajalikud, on need praeguseks ajaks saanud "inimkonna ühiskondlikku korda ja arengut häirivaks teguriks". "Liigist sõltumata", täpsustab Tarand, andes seeläbi mõista, et ühiskondlikku progressi takistavaks on mitte üks, teine või kolmas religioon ega mõni nende avaldumisvormidest või väärastumistest, vaid religioon kui selline.
Tarand ei püüagi (suudagi?) oma võitlevat anti-kristlikku sentimenti varjata, kirjutades üleolevalt ja nõretava paatosega:
"Võib
kujutleda, et kui Euroopa ususõdade ajajärgul oleks kirikul olnud
kasutada tänapäevane lõhkeainete sortiment, küllap oleks paavsti
plahvatusosakonna iselõhkevaid noorsõdureid liikunud laialt ringi kõigis
Euroopa pealinnades, kus metroosid toona küll polnud, rahvarohkeid
paiku, kus enese avalik laialipritsimine korraldada, aga küll ja küll."
Selline vinjett peaks siis tõenäoliselt teenima eesmärki hajutada tähelepanu tõsiasjalt, et mitte religioonid ei ole olnud 20. sajandil religiooni-vaenulike ideoloogiate põhjustatud kümnete miljonite inimeste tapmise taga.
Tarand nendib, et me kõik tunneme isikuid, kes on religioossusest hoolimata täitsa kenad inimesed, ent samas häirib teda, et "rohkem kui üks kristlik konfessioon tikub rangelt sekulaarse avaliku võimu osaks". Tema edasine arutluskäik on vägagi lihtne – et mitte öelda primitiivne või koguni banaalne: selleks, et vältida religioosse ekstremismiga kaasnevaid raskusi, tuleb need juba eos lämmatada, tõrjudes ühiskonna avalikust elust "järjekindlalt ja leppimatult" välja mitte ainult ekstremismi, vaid kõik religioonide peavoolud – "igal pool". Ja kui mitte muul põhjusel, siis seepärast, et ühiskonna arengu seisukohast pole usklikest – st potentsiaalsetest enesetaputerroristidest –, olgu nad noored või vanad, raasugi kasu.
Muidugi võiks küsida, kust võtab Tarand, et Eesti avalik võim peaks olema rangelt sekulaarne, sest meie ühiskonnaelu korralduse aluseks olev põhiseadus midagi sellist ei sätesta (põhiseaduse § 40 räägib vaid sellest, et riigikirikut ei ole). Ent oluliselt põnevam kui süvenemine selle luulu võimalikesse tagamaadesse on küsimus sellest, mida Tarandi artikkel endast õieti kujutab.
Kujutlegem korraks, et religiooni asemel oleks kõnealuse artikli vaenuobjektiks nt homoseksualism või juudi rahvus ning et riiklikult rahastatud kultuurilehe peatoimetaja esitaks samavõrd tõsises toonis üleskutse tõrjuda "igal pool järjekindlalt ja leppimatult" avalikust elust välja nimetatud gruppide esindajad.
Kriitikalaviini, mis sellisel juhul vallanduks – end liberaalse ühiskonnakorralduse valvekoeraks seadnud presidendist kuni võrdse kohtlemise voliniku, erinevusrikastablaste ja õiguskaitseorganiteni – pole raske ette kujutada. Tarandi töökohakaotus oleks tõenäoliselt garanteeritud. Ent kui nende gruppide avalikust elust väljatõrjumisele üleskutsumine oleks sekulaarse dogmaatika produktiks olevas kultuurilises kliimas sanktsioneeritav, siis religiooni suhtes samasuguse üleskutse tegemine näikse olevat igati vastuvõetav – mis sest, et see sama sekularism, mida Tarand kummardab, räägib ühe oma peamise postulaadina kõigi võrdsusest seaduse ees ja diskrimineerimise lubamatusest.
Siit koorubki välja veelgi põnevam küsimus sellest, kuidas ühitada Tarandi üleskutset põhiseaduse §-s 12 sätestatuga, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed, mis keelab diskrimineerimise mh usutunnistuse tõttu ning mis sätestab, et usulise vihkamise ja diskrimineerimise õhutamine "on seadusega keelatud ja karistatav" (vt KarS § 151).
Muidugi on siin ohtralt ruumi tõlgendusteks, mille kohaselt ei pea Tarandi üleskutset Karistusseadustiku tähenduses vaenu õhutamisena kvalifitseerima. Nt võib seletada, et üleskutse on tehtud religiooni, mitte religioossete inimeste vastu (justkui religiooni saaks avalikust elust välja tõrjuda tõrjumata samas religioosseid inimesi), või et üleskutse tõrjuda religioon või religioossed inimesed avalikust elust välja ei kujuta endast üleskutset vihkamisele.
Ent juriidilisest kvalifitseerimisest olulisem oleks ehk see, et need, kes vastutavad riikliku kultuuriajakirjanduse suundumuste eest, võtaksid mõtiskleda Tarandi varjamatult religioonivaenuliku üleskutse tähenduse üle. Et sallivusest jutlustavad inimesed ei märka oma enda käitumises täiesti ilmseid sallimatuse jooni, ei ole enam ammu üllatav – see on saanud tavaliseks. Ent kusagilt lähevad siiski piirid ning see, mis võiks ehk olla aktsepteeritav mõne suvalise tatipritsi puhul, ei pruugi olla kohane rääkides riikliku kultuurilehe peatoimetajast.
Kui sellist käitumist siiski peetakse igati kohaseks, siis tuleks riiklikul tasandil avalikult tunnistada, et religioonis nähakse ühiskonna jaoks mitte väärtust, vaid taaka ja arengutõket, ning et Eesti kultuuripoliitika jaoks ongi mitte üksi aktsepteeritav, vaid lausa ihaldusväärne religioon – liigist olenemata! – koos kõige sellega kaasnevaga avalikust elust välja tõrjuda.
The Zenith of French Glory: The Pinnacle of Liberty.
Religion, Justice, Loyalty & all the Bugbears of Unenlightened Minds, Farewell!
Religion, Justice, Loyalty & all the Bugbears of Unenlightened Minds, Farewell!
Sellisel juhul võiks poliitiliste ideaalide elluviimist alustada näiteks avalikus ruumis paiknevate sakraalhoonete lammutamisest (või vähemasti neilt religioosse sümboolika kõrvaldamisest), riiklikes või kohaliku omavalitsuse asutustes ning avalikes haridusasutustest töötavate usklike inimeste vallandamisest, avalike jumalateenistuste karistuse ähvardusel keelamisest ning religioosse sisuga kirjanduse raamatupoodidest ja raamatukogudest väljatõrjumisest. Vaevalt, et see Kaarel Tarandile – kes on nimetanud kõike eelnevat kätkenud ning sekulaarse "vabaduseajastu" sissejuhatuseks olnud Prantsuse Revolutsiooni valgustusajastu suurimaks kunstiteoseks – kuigi vastumeelne oleks.
Kõige selle juures on siiski hämmastav, et niisugust kitsarinnalisust ilmutavad inimesed näevad end ise igati salliva ja avatuna. Veelgi hämmastavam on, et sellised labased ja sügavalt ebakultuursed – et mitte öelda matslikud – üleskutsed ei too endaga kaasa pea mingit avalikkuse kriitikat. Mida enamat on tarvis nägemaks, kui naeruväärselt vasturääkivad ja öönsad on meie ajal inimkonna progressi aluseks seatud loosungid?
Allikas: http://www.decivitate.ee/?go=index
_____________________
Selline suhtumine on moraalitu liberaaldemokraatia tagajärg. Minister Lang tegi juba ettepaneku, anda osa kirikuid riigi käsutusse, et see saaks hakata neid kasutame mõnel muul otstarbel. Rünnak kirikule jätkub, justkui nõukogude ajal.
M.I. Read more...
Lätis on kodakondsuse saamise eelduseks lojaalsus lätlaste riigile
Kui
Eestis on kodakondsuse institutsioon kaotanud sisu, sest kodakondsus
pole riigi poolt väärtustatud ning see ei anna reaalseid riigisiseseid
eeliseid kodanikele, siis Lätis on lojaalsus rahvusriigile kodakondsuse
saamise üheks aluseks. Taas ilmnes see asjaolus, et rahvahääletus
kodakondsuse nullvariandi üle võib ära jääda seetõttu, et Lätis
valitseva õigusprintsiibi kohaselt on kodakondsuse saamise eelduseks
lojaalsus.Eestis pole vahet, kas oled kodanik või välismaalane, igal juhul on sind kaasatud avalikõiguslike organite valimistesse ning võõramaine element osaleb selle kaudu ka presidendivalimistel. Selline hoolimatus oma riigi julgeolekusse ning riigi kodakondsuse alaväärtustamine on maailmas suhteliselt pretsedenditu.
Erinevalt Lätist on meil piiratud samas ka kodanike suuremamahuline osalemine riigi käekäigule kaasaaitamises. Kuigi nii Eestis kui Lätis on erakondlik valitsemissüsteem, siiski on erinevused kahe maa vahel märkimisväärsed.
Kõigepealt on erakondade moodustamine Lätis oluliselt lihtsam kui Eestis, sest erakonna asutamiseks on Lätis vajalik 200 kodaniku liitumine kui Eestis, mis on Lätist pea kaks korda väiksem riik, siin on nõutav erakonna asutamiseks 1000 kodaniku olemasolu. Sellest tulenevalt on Lätis kodanike kaasamine riigipoliitikasse tunduvalt soodsamas positsioonis kui Eestis.
Niisamuti on Lätis valimistel osalemine piiratud vaid kodanikega e. Lätis valivad ja saavad olla valitud erinevatesse riigiorganitesse vaid kodanikud. Kodanik peab olema ka lojaalne riigile.
Eestis võivad mittekodanikud osaleda kohalikel valimistel ning seeläbi ka presidendivalimisi otseselt mõjutada.
Lätis on võimalik rahvahääletuse kaudu algatada seadusi ning anda korraldusi seadusandjale. Eestis see võimalik ei ole.
Viimati sooviti Lätis rahvahääletusega teatud sotsiaalse grupi poolt seadustada Lätis vene keel teise riigikeelena. Rahvahääletusel põrus see soov täiega.
Nüüd siis on Lätis kuum teema kodakondsuse 0-variant, kuid nagu eelpool sai vihjatud, seda asjaolu ei ole võimalik ilmselt siiski seadusandjale ette kirjutada.
Läti justiitsministeerium jõudis järeldusele, et keskvalimiskomisjonile üle antud seaduseparanduste eelnõu kodakondsuse nullvariandist on vastuolus põhiseadusega ning seetõttu ei ole alust jätkata ettevalmistusi rahvahääletuseks.
Justiitsministeeriumi hinnangul ei vasta automaatne kodakondsuse andmine kõigile riigi elanikele Läti õigussüsteemile, mille põhiprintsiip kodakondsuse andmisel on lojaalsus, vahendas rus.delfi.lv.
Ministeerium märkis, et seaduse kohaselt on kodakondsus inimese püsiv õiguslik side riigiga, mille aluseks on nimelt lojaalsus. Mittekodaniku staatus ei ole tulene aga lojaalsusest, vaid Läti territooriumil elamise faktist. Seega ei ole võimalik anda kõigile mittekodanikele automaatselt kodakondsust.
Pärast seda, kui oli kogutud vajalik arv allkirju kogumist seaduseelnõu toetuseks, pöördus keskvalimiskomisjon mitme asutuse poole palvega eelnõu hinnata. Rida eksperte leidsid, et seaduseparandused ei ole piisavalt ammendavalt välja töötatud ning neid ei saa rahvahääletusele panna.
Rahvahääletuse läbiviimise poolt mittekodanikele kodakondsuse andmise küsimuses koguti üle 12 100 allkirja. Selle aktsiooni organiseeris parteiga Inimõiguste Eest Ühtses Lätis seotud liikumine Võrdsete Õiguste eest.
Allkirjade kogujad tahtsid teha Läti kodakondsuse seaduses muudatused, mille kohaselt oleks valitsus pidanud enne 30. augustit 2013 andma seimile üle eelnõu korra kohta, millega Läti kodaniku pass vahetataks tasuta Läti kodaniku passi vastu, ja muud juurdekuuluvad seaduseparandused.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/ Read more...
kolmapäev, 26. september 2012
Võõramaalaste naistelt kodakondsus!
Eestist
ja Lätist pärit naiste fiktiivabielude sõlmimine on saavutanud seni oma
suurima mõõtme. Lisaks naiste oma kodumaadele on need häbistajad
kasutamas ka teisi riike oma tegevuse asupaigana. Küprost, kus Eestist
pärit neiud sõlmivad raha eest või pettusega abielu immigrandiga, kelle
tõeline eesmärk on saada elamisluba Euroopas, teame me juba varem. Ka
Kreeka on meediavahendusel tuttav paik, kus Eesti “tantsijad” agaralt
fiktiivabielusid sõlminud on.Kolmas üks sihtmaid on Iirimaa ja seal on baltikumist pärit naiste äri tuntud teema.
“Pakun 1000 eurot Iirimaal fiktiivabielude eest Pakistani tüüpidega.
Nemad tasuvad lennupiletite ja eluaseme eest ja viivad sind
ostlema,”kirjeldas Õhtuleht ühe äritseja sõnu.
Eesti naised kurdavad, et kohalikud mehed ei kulda neid üle kiiduavaldustega jm üliviisakusega aga mis oleks ajendiks?Väärt kommentaar Delfis vastuseks artiklile” Kuidas me tagasi tulime”:
“Eesti naine seostub üha enam mingi Ricardode, Johnide või Jamalide secondhand-iga, kes ei tekita mingit soovi olla temaga härrasmees. Seksturism on siin tavaline ja siin on näha kohalike naiste naiivsust, kergemeelsust ja materialismijanu. Arvab keegi, et need odavlennufirmadega siia tulevad “kõrgklassi” meestehordid tulevad kultuuri otsima? Ei, nad tulevad, sest teavad, et siin on kergemeelsed/odavad naised, keda mõne dringi ja võltside kiidulaulude järel ära viia saab.
Eesti naised võivad ju näpuga osutada kohalike meeste suunas ja siunata aga ega kergemeelsed korralike mehi ei meelita ka ja paraku on nii, et kohalik naine näib üha rohkem kinnistavat omale tüüpilise slaavihoora mainet mitte väärtusliku ja hea naise oma, keda välja sooviks kutsuda. Vähemalt mina küll sellist neidu nagu loo autor enda kõrvale ei tahaks isegi, kui ta tulevikus muutuks, sest kõlama jääks märkssõnad: seksturisti mängukann, kergemeelne, materialistlik, eesti naine…”
Milleks kodakondsus naistele, kes kasutavad seda mingisuguse kaubaartiklina toomaks Euroopasse ja sh Eestisse või sünnitamaks lapsi vaenlasele, kes suhtub pigem vaenulikult meie esivanemate kultuuripärandisse, ei taga meie rahvuskultuuri ega riigi kestvust, kuid nõuab õigusi? Võiks ju viibata näpuga ka kohalikele meestele, kuid statistikanumbrid segaabielude või segapaaride kohta ei anna selleks alust.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/
Read more...
Prantsuse sotsialistlik riigivõim plaanib kaotada seadusest sõnad "isa" ja "ema"
Prantsusmaal lekkis ajakirjandusse uue abieluseaduse eelnõu, milles kavatsetakse muuta kõik sõnad „isa“ ja „ema“ sõnadeks „lapsevanem“. Seaduseelnõu esimene osa sätestab, et abielu on liit „kahe inimese vahel, kes on kas erinevast või samast soost“. Teises osas kirjeldatakse üksikasjalikult homoseksuaalsete paaride lapsendamisõigusi, mis hakkavad olema samasugused kui heteroseksuaalsetel paaridel, teatab The Local.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/
_________________
Kirjutasin sellest juba SIIN. Sotsialistlik Prantsusmaa on lihtsalt "eesrindlik" ja näitab teed tervele Euroopa Liidule.
M.I. Read more...
teisipäev, 25. september 2012
MATTI ILVES: MEIE KÕRGTHNOLOOGILISTE TOODETE MÜÜK VÄLISMAALE JÄTKUB
Alles hiljuti kirjutasin, et Eestist liiguvad kõik leiutised ja kõrgtehnoloogilised innovaatilised tooted välismaale, seda lugu saate lugeda SIIT.
Nüüd on aset leidnud jälle sarnane juhtum. Arengufondi juht Tõnis Arro raporteeris jälle uuest töövõidust, nimelt töötasid eestlased välja eriti võimsa modemi, mis on suure ja järjest kasvava infohulga töötlemiseks hädavajalik. Mis on modem? Modem on seade, mis moduleerib analoogsignaali, et edastada kodeeritud digitaalset sõnumit üle sidekanali ning demoduleerib sellise analoogsignaali, et dekodeerida saadud sõnum. Seadme eesmärk on tekitada signaal, mida on lihtne edastada ja mida on võimalik dekodeerida, et taastada esialgne info.
Otse loomulikult ei hakatud ennast vaevama selliste modemite arandamise ja tootmise organiseerimisega Eestis, vaid müüdi see jälle välismaale. Modemi väljatöötanud firma Modesat Communicationsi varade ostjaks on USA börsifirmast programmeeritavate kiipide sektori juhtiv ettevõte Xilinx. Tehing toimus äritegevuse müügina ja tehingu maht jääb poolte kokkuleppel konfidentsiaalseks, kirjutatakse Arengufondi koduleheküljel. Selliste ülevõtmiste-müükide jaoks on väljatöötatud ka omaette teminoloogia: Arengufond tegi esimese kasumliku TÄISVÄLJUMISE.
Tõnis Arro sõnul saadi siiski märkimisväärselt rohkem raha, kui panustati sellesse projekti, nii, et kõik investeeringud on kuhjaga tasutud.
Arro sõnul pidi suurepärane olema ka see, et firma Xilinx lubas jätta arenutegevuse Eestisse ja isegi suurendama töötajate arvu, praegu töötab Modesat Communications´is 10 inimest. Seda tehakse muidugi selleks, et USA-s tuleb maksta kõrgkvalifitseeritud tööjõule märksa rohkem, Eesti oludes saavad nad kindlasti võrdlemisi korralikku palka.
See on siis järjekordne Eesti "edulugu", täpselt selline, kui oli Skype´iga mis kuulub nüüd Microsoftile. Read more...
Henn Põlluaas: ESM-i PÜRAMIIDSKEEM KASVAB!
Saksa Der Spiegel teatas täna, et Euromaad kavatsevad tõsta ESM-i mahu astronoomiliselt suureks. Hetkel on selle maht "vaid" 500 miljardit eurot. Plaani järgi viiakse maht aga enam kui kahe triljoni euroni, ehk siis numbrites üle 2 000 000 000 000 euro. Euroametnike ja kartellipoliitikute keerutamine ja ümmargune jutt erainvestorite kaasamisest on sedavõrd rumal, et ei vääri isegi tähelepanu. Kui suur saab siis olema Eesti osa selles enneolematus erapankade ja meist rikkamate maade nuumamisprogrammis? Väga lihtne korrutage tänast summat neljaga. Niipalju siis helgest tulevikust ja riigi arengust. Eesti on varsti vaesem kui ei iialgi varem!
Avaldatud FaceBook´is
____________________
Henn Põlluaas on EKRE volikogu esimees.
M.I. Read more...
Uuring: geneetiliselt muundatud mais tekitas rottidel vähkkasvajad
KATSELOOMAD: Prantsuse teadlased demonstreerivad rotte, kes kattusid
pärast geneetiliselt muundatud maisi söömist või herbitsiidi Roundup
sisaldunud vee joomist suurte vähkkasvajatega.
(AFP/Scanpix)
Prantsuse teadlaste uurimistöö tulemuste põhjalikum tutvustamine toimub tuleva nädala kolmapäeval. Näidatakse ka filmi "Me kõik oleme katsealused."
Uurimistöös kasutati USA firma Monsanto geneetiliselt muundatud maisi NK 603, mida on lubatud Euroopas toiduks kasutada.
"Esimest korda maailmas uuriti geenmuundatud produkti ja koos sellega kasutatud herbitsiidi mõjusid tervisele pikema aja vältel ning tehti seda palju põhjalikumalt, kui seda olid seni teinud valitsuste ja tööstuste esindajad. Tulemused on ärevusttekitavad," ütles uuringujuht, Caeni ülikooli professor Gilles-Eric Séralini. Uuringut finantseeris Ceresi fond, kuhu kuulub umbes 50 ettevõtet.
Kümme katserühma
Katse rottidega kestis kaks aastat. Jälgiti 200 katselooma, kes olid jagatud kümnesse rühma. Igas rühmas oli kümme emasrotti ja kümme isasrotti.
Järgmised kolm rühma said joogiks vett, mis sisaldas erinevates doosides herbitsiidi Roundup. Herbitsiidi kõrgeim doos oli sama suur, kui seda lubatakse USAs geenmuundatud toiduainete töötlemisel.
Järgmised kolm rühma sõid geenmuundatud maisi, mida oli töödeldud herbitsiidiga Roundup.
Viimane kümnes rühm oli kontrollrühm. Sellesse kuulunud rotte toideti tavalise maisiga ja joodeti tavalise veega.
Katse kestis tavapärase 90 päeva asemel kaks aastat, mis on rottide keskmine eluiga. Tulemused näitavad, et nii geneetiliselt muundatud mais kui ka herbitsiid Roundup tekitasid katseloomadele tõsiseid tervisekahjustusi. Kuni 50% katses osalenud isasrottidest ja 70% emasrottidest, kes olid söönud geneetiliselt muundatud maisi ja joonud herbitsiidi sisaldanud vett, surid enneaegselt. Emasrotid haigestusid sageli rinnavähki, isasrotid said sagedamini maksa-, neeru- või nahavähi.
Kontrollrühma rottide tervis osutus hoopis paremaks. Sinna kuulunud isasrottidest suri enneaegselt 30% ja emasrottidest vaid 20%.
Prantsuse põllumajandusminister Stéphane Le Foll, sotsiaalminister Marisol Touraine ja keskkonnaminister Delphine Batho reageerisid pärast uuringutulemustest kuulmist ühisavaldusega. Selles soovitati Euroopa Liidu ametkondadel võtta inimeste ja loomade tervise kaitsmiseks ette kõik vajalikud abinõud.
Prantsuse roheliste partei liige, Euroopa Parlamendi saadik José Bové kutsus Euroopa Komisjoni üles geneetiliselt muundatud maisi ja soja importi peatama. "Selle uuringu tulemused kinnitavad lõplikult, et geenmuundatud toiduainete hindamise protsess vajab põhjalikku ülevaatamist," vahendab Spiegel Online Bové sõnu.
Miks ei sure ameeriklased nagu kärbsed?
Siiski suhtuvad mitmed eksperdid Prantsuse teadlaste värske uuringu tulemustesse skeptiliselt.
"Rotid haigestuvad tegelikult väga sageli rinnavähki, eriti siis, kui nende toiduhulka ei piirata. Seralini ja tema kolleegid ei ole selgitanud, kui palju nende katses osalenud rotid süüa tohtisid," ütles toitumisteadlane Tom Sanders Londoni King´s College´ist.
Allikas: http://www.ohtuleht.ee/492983 Read more...
esmaspäev, 24. september 2012
Föderalistid asuvad ikkagi jälgima
E-pealtkuulamistarkvara ülesandeks on ametliku versiooni kohaselt “ohtude ja ebanormaalse käitumise või vägivaldsuse automaattuvastus”, vahendab DVICE. Reaalselt võimaldaks selline toimiv süsteem jälgida Euroutoopia kritiseerijaid ja kõiki, keda süsteem endale ohuks peab.
Programmide loomise rahvusvaheline koostööprojekt INDECT on EL-ilt saanud kümme miljonit eurot rahastust.
Ootuspäraselt on projekti hakanud ründama mitmed kodanikuõiguslaste rühmitused. Mõttekoja Open Europe (“Avatud Euroopa”) esindaja Stephen Booth on seda otsesõnu orwelllikuks nimetanud, osutades: “Minu hinnangul on see vägagi hirmutav asjade käik.
Need projektid võivad tähendada äärmiselt ulatuslikku tungimist inimeste eraellu. Kodanikud peavad endalt küsima, kas Euroopa Liit ikka peaks neilt kogutud makse kulutama nende järele luuramisele.”
Seni pole projekti kohta avaldatud just palju teavet peale selle, et eesmärgiks on seirata veebi- ja arvutiliiklust ja tuvastada kahtlast tegevust.
Allikas: Forte, NSB
Allikas: http://staap02.wordpress.com/
Read more...
MEIE KIRIK: PIISKOPLIK NÕUKOGU EI TOETA KOOSELUSEADUST EGA KARISTUSSEADUSTIKU MUUTMIST
 | "Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi Usutunnistus) |
| Autor: uudistetoimetus | |
| kolmapäev, 19 september 2012 | |
 EELK
piiskoplik nõukogu ei toeta kooseluseaduse vastuvõtmist, kuna selle
tegelik eesmärk on homopartnerluse seadustamine. Samuti ei peeta
vajalikuks "vihakuritegude" uut määratlust karistusseadustikus, sest
esitatud muudatused on õiguslikult ebaselged ja võivad ohustada sõna- ja
usuvabadust.
Piiskopliku nõukogu juures tegutseva õpetuskomisjoni seisukohavõtus
kooseluseaduse eelnõu kohta tõdetakse, et "Kooseluseaduse näol on
sisuliselt tegu abielurikkumise seadustamisega ning sellega kaasneva
kristliku abielu ja pere institutsiooni hägustamise ja lõhkumisega.
Teatavasti on abielu kui selgelt ühe mehe ja ühe naise avaliku ja
kohusetundliku liidu institutsioon osa Õhtumaisest kultuurist ja leidnud
tunnustamist ja kasutamist ka ilmalikus tähenduses. Niisugusena on
abieluinstitutsioon ka ühiskonna ja tema terve arengu algosa ning peaks
väikese rahvaarvuga rahva juures kogu ühiskonnalt, tema seadustelt ja
hoiakutelt igakülgselt toetust saama."
Piiskopliku nõukogu koosolekul märgiti, et justiitsministeeriumis välja
töötatud kooseluseaduse peamiseks taotluseks on homopartnerluse
seadustamine abieluvälise kooselu reguleerimise ettekäändel ja et eelnõu
on koostatud välismõjude survel.
Laste õiguste paremaks tagamiseks ja muude taoliste küsimuste
lahendamiseks ei ole vaja kooseluseadust, vaid tuleb täiendada kehtivaid
õigusakte, leiab piiskoplik nõukogu.
Karistusseadustiku muutmise küsimuses informeeris peapiiskopAndres Põder piiskopliku
nõukogu liikmeid sellest, et hiljuti toimunud kiriku ja valitsuse
ühiskomisjoni koosolekul ei saanud kiriku esindajad oma küsimustele
rahuldavaid vastuseid. Piiskoplik nõukogu toetas peapiiskopi seisukohta,
et kehtima võiks jääda karistusseadustiku senine sõnastus, kuna
kavandatud muudatused ei ole piisavalt läbi mõeldud ja õiguslikult
ühemõttelised.
Karistusseadustiku paragrahvi 151 uus sõnastus näeb ette rahalise
karistuse või kolmeaastase vangistuse "tegevuse eest, sealhulgas
kirjutise, pildi, sümboli või muu materjali kasutamise, levitamise või
jagamise eest, millega avalikku rahu häirival viisil või
süstemaatiliselt kihutatakse vihkamisele, vägivallale või
diskrimineerimisele isiku või isikute rühma vastu, keda määratletakse
kodakondsuse, rahvuse, rassi, kehalise tunnuse, terviseseisundi, soo,
keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste
veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel".
Karistusseadustikku tahetakse täiendada ka täiesti uue sättega paragrahvi § 1511 näol,
mis näeb ette rahalise karistuse "rahvusvahelise või Eesti kohtu
lõpliku otsusega tuvastatud agressiooni, genotsiidikuriteo,
inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo ähvardaval viisil avaliku
õigustamise, eitamise või mitteoluliseks tunnistamise eest, kui sellega
on põhjustatud kodakondsuse, rahvuse, rassi, kehalise tunnuse,
terviseseisundi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse
sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi
alusel määratletud isikute rühma või rühma liikme vastase vihkamise,
vägivalla või diskrimineerimise oht".
Piiskopliku nõukogu koosolekul avaldati hämmastust, et nii olulised
sõnavabadust puudutavad muudatused ei ole pälvinud avalikku debatti.
Piiskoplikus nõukogus käsitleti ka transplantatsiooniseaduse eelnõuga
ning erinevate kiriklike tähtpäevadega (usu aasta, Maarjamaa 800, EELK
100) seonduvaid küsimusi.
Vaata lisaks:
________________________
Lugege lisaks vihakuritegudest ka SIIT
M.I.
|
VEIKO RÄMMEL: KAS SOTSIAALTÖÖTAJA VÕI KLIENDITEENINDAJA?
Alltoodud lõik demonstreerib ilmekalt Eesti sotsiaalsüsteemi ehk siis
selle olemust. Lühidalt, sotsiaaltöötaja on klienditeenindaja ja
abivajaja klient.
Olen selle küsimusega palju kokku puutunud ja ka teemast kirjutanud. Isegi peale Tartu Postimehe lugu ei ole keegi huvi tundnud, ning jalutu mees elab edasi telgis.
Ma tean seda meest ja olen ka kokku puutunud. Jah, ta on õnnetu, jah tal
puudub minu hinnangul elutahe, jah ta joob kah. Selline "aitamine" nagu
paistab Tartu Ropka piirkonna sotsiaalklienditeenindaja (minu termin)
Marju Tarkuse sõnadest aga ei aita kedagi, kindel mis kindel ja näha
kirjeldatavast näitest.
Tartu asutuse Varjupaik sotsiaalmajutusteenuse sotsiaaltöötaja Katrin
Kotšergina ütleb Ennu nime kuuldes, et ta teab, kellest jutt. Ennul oli
nende juures õnn saada päris omaette tuba. Elekter, vesi, teler, voodi,
voodipesu, öökapp, tool, laud – kõik oli olemas. Aga kord on seal
sotsiaalmajutuse poole peal range.
Kui inimene saabub õhtul rohkem kui 0,4-promillise joobega või püüab
alkoholi kaasa tuua, siis see on korrarikkumine. Ennul oli kirjas kuus
sellist rikkumist. «Tavaliselt me lõpetame lepingu kolme rikkumise
järel,» ütleb Kotšergina. «Me tulime talle isegi vastu!»
Mis saab?
Ropka piirkonna sotsiaaltöötaja Marju Tarkus ütleb, et Enn teab väga
hästi, kust teda leida. Enn ise on veendunud, et Lubja 7 majja tema
minna ei kavatse ja jutul lõpp.
Mis aitaks?
Julgen pakkuda, et alustada tuleks süsteemi muutmisest ehk suhtumise muutmisest. Seni kuni abivajaja on klient ei muutu midagi.
Riik ja KOV pakuvad abivajale teatud tingimustel peavarju (0,4
promilli!), kristlikud abiorganisatsioonid (Päästearmee ja Tartus
Pauluse Kirik) süüa. Kuid hingehoid? See viimane oleks too, mida õnnetu
inimene enim vajab. Paistab, et Eesti sotsiaalsüsteem on senini
arvamusel, et inimene on hingetu olend ja kui lobi ees ja kate peal,
siis asi on korras.
Teinekord piisaks lihtsalt kuulamisest ja heast sõnast, pluss
suunamisest. kuid jah, kes maksab sellise töö eest? Sest töö see on ja
kusjuures ränkraske tegijale. Tean millest räägin, sest olen proovinud.
Meie sotsiaaltöötajad näivad juhinduvat Stalini motost - ei ole inimest,
ei ole probleemi. Järelikult mida rutem kooleb seda parem, nii
ametnikule kui süsteemile.
pühapäev, 23. september 2012
laupäev, 22. september 2012
MATTI ILVES: VIHAKURITEOD
Justiitsministeerium kasutab nn vihakuritegudesse karmimat suhtumist põhjendades USA psühholoogi Gordon Allporti ligi 60 aasta vanust eelarvamuste skaalat, mis algab vähemuste üle naljaviskamisest."
Niisiis puudutab see seaduseelnõu (SE2012) kõiki vähemusi: juute, venelasi, neegreid, homoseksulaliste jpt. Kusjuures erti tähelepanuväärne on, et solvumise astme otsustab "kannatanu" ise. See on eriti laiahaardeline seaduseelnõu, mis sarnaneb juba kurikuulsale §-le 58 Vene NFSV kriminaalkoodeksist, mille alusel karistati ja represseeriti miljoneid inimesi.
Arvan, et saavutada karistusseaduse täiuslikust võetakse meil varem või hiljem kasutusele ka orwellikud mõtteroimad, mõttekuriteod. Tasapisi selliste kuritegude eest karistamisega meid nüüd harjutatakse, kirjutas juba Iivi Masso ühe artikli - "Sõnavabadus ja mõttekuriteod".
Mõttekuriteod on aga juba mitmes riigis ka karistatavad, näiteks Venemaal ja USA-s. Seal karistatakse mitmesuguste kuritegude väidetavat planeerimist ja kavandamist. Vähe sellest, president Obama kirjutas alla seadusele, mis lubab ameeriklasi ilma kohtumenetluseta, määramata ajaks vangistada ja piinata (National Defense Authorization Act - NDAA). Selline õigus kandub üle kõigile tulevastele presidentidele.
Euroopa Liidu vanades osariikides on vihakuriteod ammu juurdunud kohtupraktikasse ja on ka esinenud mitmeid täiesti ebaõiglasi süüdimõistmisi. E Liidu paljudes riikides on kriminaliseeritud ka kahtlemine holokaustis ning Nürnbergi kohtu otsustes. Kahtlemine "õiges" ajaloos on kuritegu! Holokaustieitaja Ernst Zündeli kaitsjana tegutsenud advokaat Sylvia Stolz mõisteti Saksamaal vanglasse 39. kuuks ja ta vabanes vanglast 13. aprillil 2011. Mis see siis on?
See on totalitaarse liitriigi poole liikuv Euroopa ja ega meiegi ei tohi siin Eestis siis maha jääda, jääb veel vaid oodata, kas meil piinamise seadustamisel ka enda sõbrast ja "demokraatia eestvõitlejast " USA-st eeskuju võetakse. Read more...
JAAK LAIDLA: Politsei mängud
19. septembri Postimehes avaldati siseminister Ken- Marti Vaheri intervjuu pilkupüüdva pealkirjaga: "Siseminister tahab kripot mängu tagasi tuua". Kripo sõnas mõeldakse ilmsel kriminaalpolitseid, aga mängu peamegi võtma samas tähenduses. Kohe meenuvad politsei kurvad "mängud", kus politseinik tulistas naisterahvale Viru väljakul pähe. Kuidas loomaarsti haridusega noor naine saadeti väljaõppeta ja relvitult ohtliku kuriteo sündmuspaika, mistõttu ta hukkus. Kuidas sisekaitse akadeemia haridusega kapo uurija teostas läbiotsimist Waaksi elukohas Põlvamaal nii lohakalt (loe mängult), et hukkus kaks inimest ja oli ka vigastatuid. Taolisi kurvalt lõppenuid "nalju" või "mänge" võiks näidetena meie elust 21 aasta jooksul küllalt tuua.
Edasi Postimehest lugedes: " Me oleme olukorras, kus uurijad tegelikult teavad kes on selle võika veretöö taga ja mis on selle juhtumi taust. Kuid selle teadmise juriidiline realiseerimine on osutunud ülimalt keeruliseks". Sellisest ministri jutust on väga raske aru saada. Uurijad teavad kes on kurjategija ja isegi tausta teavad. Kui teadmised ei rajane sensitiivide infole vaid kuriteo kohta kogutud tõenditele, siis millisest raskusest tõendite juriidilisel realiseerimisel juttu saab olla? Juriidiliseks realiseerimiseks saab siin olla üksnes kurjategija arreteerimine ja tema osavõtul ülejäänud menetlustoimingute teostamine. Ministri avaldusest tuleb aru saada, et meie uurijad ja prokurörid ei oskagi kuritegu tõendavaid materjale hinnata. Oma suure uurimistöö praktikas pole minul ette tulnud ega kuulnud selliseid juhtumeid, kus uurijal on kurjategija teada - ja teada saab ta olla ainult kogutud tõendite alusel -kuid juriidiliselt on neid tõendeid raske realiseerida. Miks raske? Kas tõendid on siis võltsitud?
Tõendite realiseerimise hulka kuulub ka nende tõendite kurjategijale tutvustamine. Vajadusel isegi kurjategijaga veel koos tõendeid koguda uurimiseksperimentide näol jne. Politseinikud, kes omavad sisekaitseakadeemia haridust, peaksid kindlasti teadma, kuidas operatiivjälituslikul teel kogutud (salajasi) tõendeid valmistatakse avalikuks kasutamiseks ehk liitmiseks kriminaalasja juurde. Oma eriala hästi tundev politseinik (aga seda sisekaitse akadeemia haridusega politseinik peab olema) peab oma eriala nii hästi tundma. Ministri intervjuu Postimehele jättis mulje, et meil polegi oma erialast tööd teha oskavaid politseinikke. Kostus seegi ministri intervjuust, et raha on kogutud kriminaalpolitseinike kriminaalmenetlemise väljaõppeks.
Tule taevas appi, kas sellepärast kuulemegi kui tublid on politseinikud võitluses roolijoodikute ja kiiruseületajatega, et nad lihtsalt tõepoolest muud tööd teha ei oska?
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php Read more...
reede, 21. september 2012
ULMEFILM: Kas sina oled valmis ärkama?
Ulmefilm 8/13
Vaadake kõiki 13. osa, link: http://www.ulmefilm.ee/vaata.html Read more...
Sester ei teadnud, mitme miljardi eest riik võtab kohustusi, kuid see ei seganud otsustamast
Sven Sester
30. augustil kiitis Riigikogu heaks Eesti liitumise Euroopa stabiilsusmehhanismiga (ESM).
Arutelu käigus kerkis üles küsimus, kui suured saavad olema Eesti kohustused eurotsooni edu tagamises.
Eelnevalt oli Eesti võtnud endale kohustuse toetada Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) häda korral peaaegu kahe miljardi euroga.
Seoses EFSFi ümberkujundamisega ESMiks kohustus Eesti aitama eurotsooni vajaduse korral kuni 1,3 miljardi euroga.
Mõnedel riigikogu liikmetel tekkis arutelu käigus küsimus, kas meie kohustused piirduvad tõepoolest vaid 1,3 miljardi euroga. Või jääb jõusse ka varasem kahemiljardiline tagatis? Viimasel juhul oleks Eesti-poolseks kogutagatiseks juba 3,3 miljardit eurot.
Lihtne küsimus sai ESMi arutelu juhtinud rahanduskomisjoni esimehelt Sven Sesterilt hämmastava vastuse. Kogu järgnevat vestlust võiks pidada pahatahtlikuks väljamõeldiseks, kui seda poleks avaldatud Riigikogu ametlikul veebiküljel.Väljavõte Riigikogu stenogrammist ...Aivar Sõerd (Reform): Minul on tekkinud küsimus, milles ma ise olen püüdnud selgust luua, aga ei ole asjast aru saanud. Mis saab sellest garantiist, mille me andsime olemasolevale EFSFile ja mille maht on 1,995 miljardit eurot?
Me teame, et olemasolev stabiilsusfond on võtnud juba kohustusi pooles ulatuses oma laenuvõimekusest: 220 miljardit eurot, kui kogu laenuvõimekus on 440 miljardit eurot. Mis sellest garantiist saab? Mina ei ole siin suutnud selgust luua.
Sven Sester (IRL): Analoogse küsimuse küsisin ma ühel hetkel komisjonis ka rahandusministrilt, vist esimesel lugemisel, kui ma ei eksi. Ma sain aru – ma loodan, et ma ei eksi –, et rahaliste kohustuste piirmäär praegu ei summeeru.
Ma olen aru saanud, et need ei summeeru. See on minu arusaam sellest asjast. Ma saan edasi anda ainult oma arusaama.
Igor Gräzin (Reform): Sa oled kuulnud, et need ei summeeru. Mina olen kuulnud, et summeeruvad. Sina oled üht kuulnud, mina olen teist kuulnud.
Kas teile ei tulnud pähe mõtet, et kui me räägime miljarditest, siis oleks tark järele uurida, kas ikkagi summeeruvad või ei summeeru?
Sven Sester: Kas meie kohustused summeeruvad või mitte? Tuletan meelde, et EFSFis oleme endale võtnud kaks miljardit potentsiaalset garantiid, mille otsene sissemakse on küll väga väike. Ma tõesti palun vabandust! Iseenesest pole ju raske hakata siin paberites tuhnima ja öelda siis teile kohe ära, kas need kohustused summeeruvad või mitte.
Ma veel kord kordan, mida ma arvan: ma arvan, et need ei summeeru. Aga see küsimus ei sega meil otsuseid vastu võtmast. Meil on kahe lugemise vahel kaks tundi aega, et see enda jaoks selgeks teha. Ma vaatan selle pärast järele, küllap see on kõigi huvides. Praegu ma ei hakka siin aega maha võtma, sest see ei sega meid otsuseid tegemast.
Rainer Vakra (fraktsioonivaba): Täna teie ütlesite oma vastuses, et teie arusaama kohaselt need garantiid – 2 miljardit ja 1,3 miljardit – ei summeeru. Hiljem väitsite veel, et teie jaoks on asjaomased summad suhteliselt tühised, et ega seal polegi suurt vahet, kas need summeeruvad või mitte.
Mina arvan, et seal on oluline vahe. Ligi väitis siin puldis esimesel lugemisel, et need summeeruvad. Kas teie jaoks tõepoolest ei ole vahet, kas Eesti garantii kokkuvõttes on 3,3 miljardit või 2 miljardit?
Sven Sester: Kui te ütlete, et Jürgen Ligi mainis siin ühel oma varasemal esinemisel, et need summeeruvad, siis järelikult me oleme Jürgen Ligiga ühel ja samal arvamusel ning see peaks seda arusaama kinnitama. Ma just mõtlesin, kust ma seda kuulnud olin, ju ma seda siis rahandusministrilt kuulsingi.
Rainer Vakra: Mul on teile lihtne küsimus: kas te siis nõustute minister Ligiga või mitte? Kas vaatamata esialgsetele väidetele EFSF ja 2 miljardit asendatakse ESMi ja 1,3 miljardiga või siiski mitte ja need summeeruvad?
Sven Sester: Hea küsija, mul ei ole tõesti midagi juurde lisada. Ma olen teile juba kaks või kolm korda eri sõnadega ühe ja sama mõtte edasi andnud.
Ma võin seda uuesti korrata: minu informatsiooni kohaselt need kohustused summeeruvad. Ma saan aru, et teie küsimuses kõlas väide, et ka rahandusminister ütles sedasama. Minu väide peaasjalikult baseerubki rahandusministri sõnadel. Minu informatsioon on praegu selline.”
Selguse saamiseks pöördus Eesti Ekspress rahandusministeeriumisse. Esitasime küsimuse: kuna ESM võtab üle EFSFi tegevuse, siis kui suur on kokku Eesti kohustus abimehhanismides? 1,3 miljardit eurot, 2 miljardit eurot või 3,3 miljardit eurot?Saime avalike suhete osakonnalt järgmise vastuse:
“EFSFi ja ESMi garantiide ülempiir on seotud nende summaarse laenumahuga, mis on kevadel tehtud poliitilise otsuse kohaselt 700 miljardit eurot. Garantiide konkreetne suurus hakkab sõltuma sellest, kui palju laene lõpuks EFSFist välja antakse (ESM ei alusta täisvõimsusega – kapitali sissemaksed on hajutatud) ja kui palju tuleb meil tagada EFSFi kohustusi. EFSF ei anna laene enam pärast juunit 2013.”
Hea lugeja, kas saite rahandusministeeriumi vastusest aru?
_____________________
See artikkel näitab kujukalt ESMi arutluste taset Riigikogus, keegi ei tea täpselt midagi. Tuletan ka meelde, et Ligi põikles ajakirjanike korduvatest küsimustest kõrvale, kui kõne all olid Eesti lõplikud kohustused ja makstav raha. Ma täiesti usun, et ka rahandusminister ei tea millised kohustused meie riik võttis, aga Brüsseli ülemuste käsk tuleb ju kinnisilmi täita. Selline olukord on kohutav!
M.I.
Read more...
Tunnistagem, et homoseksuaalne käitumine on ebatervislik
Organisatsiooni Australian Christian Lobby juhataja Jim Wallace sattus hiljuti avaliku kriitikarahe alla, sest ta väitis ühe debati raames, et homoseksuaalselt käituvate inimeste elustiil on vähemalt sama ebatervislik kui suitsetajate oma. "Suitsetamine lühendab inimese eluiga keskmiselt 7 kuni 10 aastat, mistõttu õpetame koolis lastele, et nad peaksid suitsetamisest hoiduma. Peaksime aga endile aru andma, et homoseksuaalne eluviis kätkeb endas samu probleeme."
Need tähelepanekud põhjustasid th ka Austraalia peaministri vihapurske. "Võrrelda suitsetamisest põhjustatud terviseriske paljude homoseksuaalsete austraallaste eluraskustega kaasaegses ühiskonnas on südametu ja vale," väitis Julia Gillard. Alljärgnevalt kommenteerib dr David van Gend kõnealust konflikti näidates ära, et meeste omavaheline seksuaalne läbikäimine on mitte igati tervslik seksuaalsuse variatsioon – nagu homoaktivistid tavatsevad väita –, vaid vägagi tervist kahjustav.
Ka praegu Eestis aset leidev arutelu homoseksuaalsetele liitudele seadusega perekonna staatuse omistamise kohta ei tohiks eirata tõde homoseksuaalse käitumise kohta.
* * *
Vasakpoolsed teavad, kui suur võit on nende haardeulatuses: iga seadus, mis määratleb abielu õiguslikult ümber, kutsub mitte-diskrimineerimise seadustele tuginedes esile uue abielu definitsiooni kultuuris laiemalt ning viib sellega 60-ndate seksuaalrevolutsiooni lõpule.
Just seepärast on organisatsiooni Australian Christian Lobby (ACL) juhataja Jim Wallace püüdnud aidata inimestel teadvustada, et homoabielu seadustamine viib paratamatult nende lapsevanemate südametunnistuse vabaduse allasurumiseni, kes ei nõustu koolides homoseksuaalse käitumise propageerimisega (isegi, kui seda nimetatakse "alternatiivsete seksuaalsete identiteetide tutvustamiseks" vms-ks).
Eelmise aasta detsembris kirjutas Wallace: "Kui meie koolid teevad pingutusi heidutamaks lapsi suitsetamast, sest see lähendab inimese eluiga keskmiselt 7 kuni 10 aastat, siis kuidas me saame ausameelseks jäädes õhutada praktiseerima elustiili, mis lühendab meeste eluiga keskmiselt vähemalt kaks korda enam?"
Kui Wallace tegi sarnase sisuga avalduse eelmisel nädalal roheliste partei juhi Christine Milnega peetud debatil, siis esitasid rohelised tema peale Inimõiguste Komisjonile kaebuse. Peaminister Julia Gillard tühistas reaktsioonina oma esinemise ACL-i korraldatud konverentsil, kus ta pidi iroonilisel kombel rääkima teemal "religioosne vabadus sekulaarses ühiskonnas".
Wallace esitatud väidetel on aga tugev faktiline alus. 2009. aastal raporteeris üks homoseksuaalselt käituvate inimeste lobby-grupp, et regulaarselt meestega seksuaalselt läbikäivate meeste eluiga on keskmisega võrreldes ligi 20 aastat lühem (vt lisaks samateemalist artiklit "HIV remains a gay disease" homoseksuaalse suunitlusega portaalis The Washington Blade). 2008. aastal avaldati maailmakuulsas meditsiiniajakirjas Lancet uurimus, mille kohaselt on noortel HIV-positiivsetel meestel ka parimast meditsiiniabist hoolimata keskmisest ca 17 aastat lühem eluiga. Samas on HIV/AIDS Austraalias endiselt ülekaalukalt just homoseksuaalselt käituvate inimeste probleem – Wallace osundas korrektselt Kirby Instituudi tuvastatud asjaolule, et enam kui 80% uutest HIV/AIDS-i juhtumitest Austraalias ilmnevad "meestega seksuaalvahekorda praktiseerivatel meestel".
Miks siis püüavad nii mõnedki seadusandlike kogude liikmed institutsionaliseerida sellist käitumist abielulisena, olgugi et see on nii meditsiiniliselt kui ka moraalselt sedavõrd problemaatiline?
Eeldatavasti heast tahtest kantud poliitikud tunnetavad teatud paratamatust ennekõike kolme punkti osas: nad usuvad, et seksuaalne atraktsioon oma soost inimeste suhtes on kaasasündinud ja muutumatu isikuomadus, mida see aga ilmselgelt ei ole; nad arvavad, et homoseksuaalsete kalduvustega lapsi kiustakse enam kui teisi lapsi, hoolimata suurepäraste uuringutega kinnitust leidnud tõsiasjast, et see ei vasta tõele; ja mis ehk peamine: nad usuvad, et peamiselt AIDS-i ja enesetappudega seonduv keskmise eluea lühenemine on tingitud ühiskonna "homofoobsusest" ning et nn homoabielu seadustamine on vajalik homoseksuaalsete kalduvustega noorte inimeste vaimse tervise toetamiseks.
Samas on nt University of Western Australia professor Rob Cover tuvastanud oma uuringutega, et "abielu õigusliku määratluse ja GLBTIQ noorsoo tervise ja heaolu suhe on märksa keerukam ning on oluline mitte eeldada, et seadusandlikud muudatused toovad iseenesest kaasa kõnealuste noorte enesetappude arvu languse".
Päris kindlasti ei langenud enesetappude arv mitmeid aastaid pärast seda, kui nn homoabielu seadustati Kanadas ja Massachusettsi osariigis USA-s.
Minu tähelepanekud võimaldavad väita, et pinged, mille all noored homoseksuaalselt käituvad mehed kannatavad, on pigem seesmist kui välist laadi: teatud äratundmine, et sügaval sisimas on midagi läinud väga valesti; depressiivsus, mis kaasneb oma seksuaalse käitumise tunnetamisega kompulsiivsena (sunduslikuna); lahenduseta viha, kus oma seksuaalset segadusesolekut nähakse lapsepõlves või noorukieas esinenud lähedase inimese poolse ärakasutamise tagajärjena.
Süüdistada kõigis homoseksuaalse kalduvusega inimeste hädades "homofoobset" ühiskonda tähendab ka selliste inimeste kannatuste trivialiseerimist, keeldumist neid kannatusi tõsiselt võtta. Sellega seonduv väide, et parlamendid peavad seadustama nn homoabielu või kandma vastutust homoseksuaalselt käituvate inimeste enesetappude eest, on lihtsalt narrus. On absurdne pöörata ühiskonna aluseks olev institutsioon pea peale – koos kõige sellega kaasneva kahjuga, mh lastelt õiguse võtmisega omada nii ema kui ka isa ning lapsevanematelt õiguse võtmisega suunata oma laste moraalselt kujunemist – justkui see oleks käsitletav psühhoteraapilise aktina depressioonis vaevlevate inimeste suhtes. Tarvis on hoopis professionaalset abi ning inimlikku hoolivust, mida nn homoabielu seadustamine ja homoseksuaalse käitumise käsitlemine koolides terve seksuaalkäitumise variatsioonina endast mitte kuidagi ei kujuta.
David van Gend on perearst Toowoombas, Queenslandis, ja Austraalia Abielu Foorumi president. Artikkel avaldati algselt 14. septembril ajalehes The Australian.
Vt seonduval teemal:
- Faktid, mitte meelitused samasooliste külgetõmbe kohta: Homoseksuaalsuse ja Teadusuuringute Erakorralise Komitee avalik kiri, Elukultuuri Instituudi Häälekandja, 2.11.2007
neljapäev, 20. september 2012
VABAMÕTLEJA: Demokraatia asemel oleme loonud reflektoorselt toimiva ühiskonna
Refleksidele
rajanevale ühiskonnale on omane olukord, kus inimene ja sellest
tulenevalt ühiskond suudab vaid teataval kindlal viisil reageerida
väliskeskkonna mõjudele. Aja möödudes muutub aga sõnumite arv sedavõrd
suureks, et suudetaksegi vaid reageerida, mitte luua, areneda ega
realiseerida lahendeid, sest mõttest ja sellele järgnevatest tegudest
ollakse võõrdunud. See võimaldab isegi ebanormaalsusi hakata aegamööda
pidama kultuuriruumi vältimatuks osaks. Selles ühiskonnas on tähtis
kuvand mitte sisu, sest sisu järgi nõudlus puudub; reflektoorselt saab
reageerida vaid kuvandile. Säärasele ühiskonnale on omane, et
siseriiklikud arenguvisioonid asendatakse välisriiklikega. Peamine et
see looks kindlustunnet, sest väljastpoolt tulev on näiliselt
läbiproovitud ja seega usaldusväärne.
See sisendab kindlustunnet – sest teised
kirevad ka! – ja nii tuntakse ennast seotuna kultuuriruumiga.
Reaalsuses aga kaugenetakse kultuurist kui kogemuste kogumist
ellujäämise eesmärgil, sest kogemusi küll saadakse, kuid kultuurilise
jätkusuutlikkusega neil side puudub. Nõnda pannakse alus
pseudokultuurile ja ilma kodu ning maata ühiskonna arengule.
Kui ühiskond rajaneb reflektoorsetele
alustele, siis programmeerib see toimima kui Pavlovi kukk, oleks vaid
eestkirejaid kellest lähtuda. Kogu ühiskonnasüsteem allutatakse aga
kirikukorrale omastele toimimisreeglitele, kus käilakujud regulaarseid
kõnesid peavad, kuid retoorikaks see paraku jääbki, sest kui vaadata
meie madalat sündivust, palkasid ja vaimunõtrust, siis peale
kiremissüsteem enam muud ei võimaldagi. Tagajärgede sobivust siinse
kultuuriruumiga ei küsi aga keegi, ainus mida teada võime saada on
protsesside paratamatus, kuid ilmselt ei teadnud ka Pavlovi kukk seda,
miks ta kirema pidi. Tähtis oli see, et ta kiremine toimuks teatavate
märguannete peale.
Ühiskondlikud muutused leiavad
reflektoorses ühiskonnas aset vaid siis, kui ühiskonna arengupeetus
muutub väljakannatamatuks. Kuid isegi selle väljakannatamatuse
äratundmine muutub probleemseks, sest see ei ole reflektoorne tegevus
vaid analüüs. Reflektoorsus toob omakorda kaasa ühiskonna ressursikaod
seda nii elavjõus, mateerias kui rahas ning sellega kaasneb
ühiskonnanormide lõhkumine. See soodustab veelgi ühiskonna otsustusvõime
asendumist reflektoorse käitumisega, kus poliitilist sooritusvõimekust
hinnatakse selle järgi kui palju rahvast suudetakse ühe või teise
indikaatori ilmnemisel enda taktikepi järgi kirema panna. Tulemuseks on,
et kogu ühiskond hakkab toimima reflektoorsetel, mitte
intellektuaalsetel alustel ja jällegi jõuame vastava „kultuuriruumini“.
Sellele reflektoorsele ühiskonnale on
omane, et ühiskonnas toimuvad protsessid toimuvad olenemata ühiskonna
tahtest või soovidest. Selles ühiskonnale on tähtis, et tuleb toimida
nii nagu enamus. Peagi kinnistub see kui ainus õige käitumisvorm.
Reflektoorse ühiskonnamudeli levitamine
on lihtne, seda saab teha läbi žestide, raamatute, ajalehtede,
kõnemaneeri või mõttemaneeri. Selleks saab omakorda edukalt kasutada
kaasaegseid kommunikatsioonisüsteemi vahendeid. Reflektoorne ühiskond
levib kui viirushaigus või laulupidu, millest kõik peavad osa võtma.
Sellele ühiskonnale on iseloomulik, et ühiskonnas on valdavaks, hirm
tuleviku ees, mida kinnitavad ka vastavad sotsioloogilised uuringud.
Selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et kiremise äraõppimine ei tähenda
veel olukorrast arusaamist ega lahendusvõimekust. Seda indiviidi kui
ühiskonna tasandil. Hirmu peamiseks põhjuseks on seega ümbritsevast
arusaamise puudumine, sest on õpitud elama reflektoorses maailmas. Kuni
selleni, et kui keegi takti ette ei löö siis puudub ka arusaamine
toimuvast. Takti löömine sisendab aga turvatunnet ja traditsioonide
jätkumist ning seega kindlustunnet. Ühiskonnas lavastatakse protsessid
nii, et tähtis on stabiilsus mitte etenduse sisu ja protsessi areng.
Kuni selleni et võimaldab eestkirejatel keskendudagi vaid kiremisele ja
seega vabaneda igasugusest tegevusest ja vastutusest. Seega muutub
reflektoorses ühiskonnas võimu funktsioon. Tema ülesandeks on
loosung-religioosse mitte teadmistepõhise ühiskonna arendamine, mida
kinnitab aina laienev ääremaastumine.
Reflektoorsele ühiskonnale on omane, et
kõrgetel ametikohtadel olevad inimesed peavad oskama kireda nagu Pavlovi
kukk, mitte omama erialalisi teadmisi või juhiomadusi. Teadmiste
puudumine, et olukorrast aru saada ja lahendada, ongi hirmu leviku
allikas, sest teadmatus ei võimalda olukordi õieti lahendada. Ning
rahvas õpib igast järgmisest otsusest rõõmu tundma selle üle, et „hea et
niigi läits“ ja „oleks võinud oluliselt hullemini minna“. Peamiselt
tähendab see hirmu tuleviku ees ja see kinnistub juba lapsepõlves. Kui
tulevik puudub langeb ka ühiskonna üldine haridustase ja
toimetulekuvõime.
Isegi rahvavõimu aluseks peetavaid
debatte peetakse selles ühiskonnas nii, et debatti peavad vaid
väljavalitud ja ülejäänute ülesandeks on Pavlovi kuke kombel reageerida.
Nii hakkavadki teatavad protsessid reflektoorses ühiskonnas teatava
intervalliga korduma ja ühiskond on selle üle õnnelik, sest saab tuua
reflektoorseid paralleele möödunuga. Samas on äratundmina aga ainus
rõõm, sest sügavamaid seoseid ei võimalda reflektoorsus enam ära tunda.
Veelgi võikam on fakt, et poliitiline
tasand on avastanud, et reflektoorset ühiskonda saab väga edukalt
demokraatia pähe esitleda, sest kõik avaldavad kooris „enda arvamust“.
Kuid siiski avaldavad ja see on juba demokraatia ilming. Ühelt poolt
avaldab arvamust rahvas, et palgad on madalad ja teiselt poolt
võimuesindajad, et tegemist on paratamatusega. Nii sumbubki võimaliku
lahendi leidmine teadmatusse. Ainuke asi mis selles ühiskonnas puudub,
on arengudebatt ja avatus uutele arengutele, sest see on uudne ja
võõristav. Kui täpsem olla, siis puuduvad selle debati ja arengu järgi
nii vajadus kui ka sooritusvõimed, sest ühiskonnale on tähtis Pavlovi
kuke kombel reflektoorselt kireda, mitte ühiskondlikest protsessidest
aru saada ja laheneid pakkuda ning veel vähem realiseerida, sest sellega
kaasneb ka vastutus. Võimueliidi tegevuseks reflektoorses ühiskonnas on
aga pühakirjatekstide vorpimine mitte arengute tagamine.
Pühakirjateksti saab kasutada ühiskonna reflektoorseks suunamiseks ning
et see paremini usutav oleks, tuleb need ühispalvustega kinnitada. Nii
luuakse sõnum millele rahvas suudab jällegi vaid reflektoorselt
reageerida – stiilis meeldib, ei meeldi.
Seega ei ole tegevusjaotus eesmärgiks.
Edasine on aga võimuriituse küsimus, kuidas need seadused ühiskonda
peksta. Nii ongi meie poliitpartorgia tagajärjel kujunenud
ebaõnnestumiste jada, mida ühiskond reflektoorse eksistentsimudeli tõttu
korrale kutsuda ei suuda. Kuni selleni, et eliidi korralekutsumine ei
kuulu enam kultuuriruumile omaste tegevuste hulka.
Allikas: http://www.vabamotleja.info/
Read more...
795 aastat Madisepäeva lahingust
Nii on see inimestega, kuid mitte ainult. Nii paistab, et on ka riikidega.
Selleks,
et saaks tekkida riik, selleks on vaja teatud sisehõimlikku kokkulepet
ja/või tunnetatud vajadust riiklikuks integreerumiseks. Tavaliselt need
tunded ja vajadused arenevad suhteliselt aeglaselt ja seepärast on
ajalugu tõestanud, et mõnikord on riigi tekke kiirendamiseks teatud
territooriumil vajalik välise teguri sekkumist - näiteks invasiooni.
Välisinvasioon
kihutas koonduma ka Baltikumis asuvaid hõime omariiklusele. Seda nii
tänapäevase Leedu kui ka näiteks Eesti territooriumil. XII-XIII sajandi
alguses olid eeldused omariikluseks olemas mõlemal nimetatud
territooriumil. Nimetatud ajal oli suurenenud tõsisema välisinvasiooni
oht ja ka praktiliselt olid kohalikud hõimud sunnitud koonduma, et
tõrjuda tagasi pidevalt sagenevaid välisrünnakuid.
Leedu hõimud ühendas riigiks Mindaugas (1200 - † 1263) 1230. aastatel. Otsustava tähtsusega oli siinjuures üks lahing - Saule lahing
1236. aastal, peale mida ühendatud hõimud kinnistusid Mindaugase kui
juhi ümber lõplikult. Etterutates on huvitav märkida, et nii Saule
lahingus kui järgnevalt pajatatavas madisepäeva lahingus võttis osa
sisuliselt samasugune hulk sõjamehi "pärismaalaste" ning sissetungijate
poolele. Selles mõttes olid mõlemad lahingud nagu kaksikud. Kuid
tulemused ja tagajärjed olid erinevad.
Mindaugas krooniti 6. juulil 1253 krooniti Leedu kuningaks. Eesti kuningriik jäi sündimata.
Ka meie hõimude iseseisvad maakonnad olid samal ajal valmis
liituma ühise juhtimise alla. Sarnast keelt rääkivad hõimud, kelle
eluala hõlmas nii tänapäeva Eesti kui ka sisuliselt pool tänapäeva
Lätit, olid valmis koonduma Sakalas asuva Lehola karismaatilise vanema
Lembitu († 1217) ümber. Siiski oli Lembitu probleemiks see, et ta
ei suutnud siinsete hõimude omavaheliste lahkhelide tõttu koondada enda
ümber absoluutset enamust potentsiaalsest sõjajõust. Suurimaks
probleemiks võib ehk nimetada ka saarlaste mittekaasalöömine otsustavas
lahingus. Just saarlaste malev oli toona võimsaim ja võitlusvõimelisem
sõjaüksus kohalike hõimude seas.
Märkimisväärseks probleemiks oli ka
asjaolu, et killustatus ning omavahelised nääklused olid lükanud meie
hõimude seast välja liivi hõimud (elasid tänapäeva Põhja-Lätis
rannikualadel, tegid koostööd saarlastega), kes asusid oma liidri Kaupo
juhtimisel toetama sakslaste invasiooni.
Otsustav lahing, mis
oleks siuliselt võinud lõplikult liita siinsed hõimud üheks riigiks,
toimus 1217. aasta madisepäeval Paala jõe ääres, tõenäoliselt tänapäeva
Vanamõisa küla lähedal. Madisepäeva lahingu nime see lahing ka kannab.
Ristisõdijate kogunemine enne Madisepäeva lahingut
15. september 1217
Kuulnud eestlaste maleva kogunemisest, koondasid ristisõdijad selle vastu kiiresti suure eliitväe.
Seejuures
taheti eelkõige ennetada venelaste tulekut. Sakslased, liivlased ja
latgalid tulid kokku Henriku järgi "Sakala lähedusse, kus on sõjaväe
palvetamise ja läbirääkimiste koht".
See asus umbes 80 kilomeetri
kaugusel Viljandist ning sinna koondati krooniku sõnadel 3000 valitud
meest. Pooled neist olid sakslased, teine pool liivlased ja latgalid.
Osalt
ajapuuduse, osalt venelaste kartuse tõttu polnud ristisõdijad Liivimaad
kõikidest relvakandvatest meestest tühjaks teinud. Ametlikuks
ülemjuhatajaks oli määratud Orlamünde (Lauenburgi) krahv Albert, kuid
vägede tegelikuks juhiks oli Mõõgavendade ordumeister Folkvin (Volquin).
19. september 1217
Ristisõdijad alustasid teekonda Sakalasse, eestlaste maleva kogunemiskohta, jäädes 20. septembri ööseks laagrisse Viljandi alla
Kõige
hiljemalt 19. septembri varahommikul alustasid ristisõdijad mööda vana
sõjateed läbi Ruhja ja Karksi liikumist Viljandi poole. 20. septembri
hommikuks jõuti tõenäoliselt kuskile Halliste ja Karksi kanti, kus
saadeti maakuulamiseks laiali mõned väesalgad.
Küladest saadi
teateid eestlaste väe suuruse kohta ning seda, et ka eestlaste vägi on
oma kogunemispaigast sakslastele vastu liikuma asunud. Sakala
lõunakihelkondade elanike teadmised eestlaste maleva kohta oma 30-40
kilomeetrit põhja pool näitab, et Sakala vanemate vahel toimis
üllatavalt kiire sõnumite viimise ahel üle kogu maakonna.
Hiljemalt
19. septembril olid teele asunud ka eestlased, olles enne seda 15 päeva
oodanud venelaste tulekut kokkulepitud kogunemiskohta. Liikuma
hakkamise põhjuseks võis olla nii soov venelastele vastu asuda, teadete
saamine sakslaste vägedekogumisest kui ka otsus lihtsalt omal käel
Liivimaale sõjaretkele minna.
Tuleb ühtlasi arvestada ka asjaolu,
et toona oli sedavõrd suure maleva ühe koha peal varustamine pikemat
aega üpriski keeruline, mistõttu ei olnud võimalik pikemat aega samas
paigas laagris püsida.
20. septembri õhtuks jõudsid lahingukorras
ettevaatlikult edasiliikuvad ristisõdijad Viljandi alla, kuhu jäädi
ööseks laagrisse. Järgmise päeva (apostel Matteuse päeva) varahommikul
peeti missateenistus. Seejärel jätkati liikumist eestlaste laagripaiga
poole, kuid siis avastati, et neile vastutulevad eestlased on
hoopistükis loodesse, Pärsti-Vanamõisa kanti pöördunud. Sakslased
järgnesid eestlaste malevale.
Vägede ettevalmistumine lahinguks
20. september 1217
Eestlaste
vanemad eesotsas Lembituga olid arvatavasti vastase väe peatsest
tulekust teadlikud, mis ajendas neid oma kogunemiskohast liikvele asuma,
et otsida lahingu andmiseks sobiv paik.
Selleks valiti
Viljandist umbes kümne kilomeetri kaugusel Madi talu, Vanamõisa ja
Karuse vaheline ala hilisema Risti kabeli Kirikumäe vahetu lähedus.
Põhiosas
oli tegemist metsa ja võsase karjamaaga koos moreeniseljakute ja
küngastega ning väikeste veesilmade ja metsatukkadega. Selline maastik
ei pakkunud head ülevaadeet ning oli küllaltki raskesti ligipääsetav,
mis tegi paiga ristirüütlitele vägagi ebamugavaks. Nii jäädigi sinna
sakslaste ootele.
Sakslased olid oma väed asetanud kolme gruppi.
Keskmisesse korraldati salkadena läbisegi sakslased, nii rüütlid kui ka
jalavägi. Latgalid asetati sakslaste vasakule, liivlased paremale
tiivale ühtse nelinurkse parvena.
Eestlaste vägi jagunes
maakondade kaupa samuti kolmeks. Lätlaste vastu paigutati sakalased ühes
Lembituga, liivlaste vastu aga ridalased (läänemaalased) ja harjulased.
Ühismaleva keskossa jäid seega rävalased, virulased ja järvalased kui
arvuliselt kõige suurem väegrupp. Eestlased lootsid tiibadel asuvad
liivlased ning lätlased kiiresti purustada, et siis lahingu keskosas
asuvad sakslased ümber piirata ja hävitada.
Madisepäeva lahingu algus
21. september 1217
Eestlased
ründasid ristisõdijaid pooleldi ootamatult, kuid vihases võitluses
õnnestus sissetungijatel eestlased taganema sundida. Halva positsiooni
tõttu ei kasutatud vibusid.
Madisepäeva lahing algas 21.
septembri keskpäeva paiku. Eestlaste strateegia ühtis seitsme aasta
taguse Ümera lahinguga: eestlaste malev tormas ristisõdijatele kallale
metsadest, hoolikalt valitud kohas. Üllatusmoment polnud aga sedavõrd
mõjuv kui tookord, sest sissetungijate vägi oli juba teist päeva edasi
marssinud vähemalt osalises lahingukorras.
Ristisõdijad
korraldasid end kiiresti lahinguvalmidusse. Eestlaste esimese hoobi said
sakslased ja latgalid. Kuna sõjaväed asusid teineteisele küllaltki
lähedal, ei olnud võimalik lahingu alguses tavapäraselt kasutada
laskerelvi, vibusid ja ambe.
Sakslasi tabas eestlaste hoogne
rünnak, kuid pärast pikemat karmi võitlust õnnestus neil eestlaste
lahingurivi murda ning põgenema sundida. Samal ajal pidasid sakalased
ägedat lahingut lätlastega, keda võisid toetada ka mõned sakalased. Kuna
eestlaste rinde keskosa olid sakslased läbi murdnud, asusid nad
sakalasi kimbutama ka külgedelt. Niisuguses raskes olukorras ei jäänud
ka neil üle muud kui taganeda.
Lahinguvälja kolmandas osas olid
ridalased ning harjulased alguses üsna edukad tänu heiteodadele, mis
liivlased kõigepealt taganema sundisid. Kuid selle asemel, et põgeneda,
taandusid nad sakslaste juurde ning hakkasid koos nendega eestlasi
jälitama. Liivlaste vastu suundunud eestlased aga sattusid täienduseks
lahingusse saabunud sakslaste peale, kes ajasid eestlased lõpuks
põgenema.
Eestlaste taganemine ning järellahing
21. september 1217 kell 16:00
Taganevaid
eestlasi asuti jälitama, kusjuures eestlased võisid neid tagaajavate
sakslastega pidada veel ühe lootusetu järellahingu.
Kui eestlaste
äge pealetung oli kõikjalt tagasi tõrjutud, algas eestlaste jälitamine.
Siinjuures on võimalik, et pealahinguväljast lääne pool kunagise Risti
kabeli koha lähedal võisid taandumisel uuesti koondunud eestlaste vägi
ning neid tagaajavad sakslased maha pidada veel järellahingu, kus
rüütelvennad sattusid üsnagi raskesse olukorda.
Alles koos
tagantpoolt appiruttavate ristisõdijate väeosadega suudeti eestlased
lõplikult purustada. Algas vihane eesti maleva riismete jälitamine
ümberkaudsetes metsades ja soodes.
Eestlaste kaotused olid
suured, erinevate kroonikute andmeil koguni 1000-1400 langenut. Kuigi
kroonikate arve ei tasu oluliselt usaldada, võib siiski arvata, et eesti
malevast hävis kuni veerand.
Ristisõdijad olla saagiks võtnud
üle 2000 hobuse. Surma sai hulk Sakala vanemaid, teiste hulgas ka kuulus
Lembitu. Kaotusi kandis aga ka ristisõdijate leer, neist olulisim
hukkunu oli liivlaste vanem Kaupo.
Sakala taasalistumine
Lahingu
järel asusid eestlaste jälitamise lõpetanud sakslased rüüstama lähemat
ümbruskonda ning korjama lahinguväljalt sõjasaaki.
Kokkuröövitud
moon veeti kokku Lembitu külla Navestis - kuhu jäädi kolmeks päevaks
laagrisse - ning jagati omavahel. Sinna tulid kokku ka ellujäänud Sakala
vanemad, teiste hulgas ka Lembitu vend Unnepeve (Õnnepäev), kes
nõustusid uuesti sakslastele alistumisega, mille kinnituseks võtsid
ristisõdijad omakorda pantvange.
Pärast seda siirdus
sissetungijate vägi võidukalt koos kogu röövsaagiga koju tagasi.
Venelased eestlastele appi ei jõudnudki, tehes sõjakäigu Eesti- ja
Liivimaale alles 1218. aastal.
Nõnda lõppes ristisõdijate
sissetungi suurim välilahing eestlaste kaotusega, lüües vaheda mõra
Eesti maakondade koostöösse. Kuigi löök oli karm, ei osutunud see veel
lõplikuks pöördepunktiks, mis otsustas kogu vallutussõja saatuse.
Eestlased suutsid ennast veel palju aastaid hiljemgi otsustavalt
koondada ning edukalt sakslaste vastu võidelda, mida näitavad kas või
1223. aasta väljaastumised üle terve Eestimaa. Sellest hoolimata pidid
eestlased aga siiski võitlema endast kordades võimsama vaenlasega, kes
1227. aastaks oma võimu üle terve Eesti sajandeiks lõpuks ikkagi maksma
pani.
Allikad: Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn: Olion. 1990
Evald Tõnisson, Jüri Selirand ja Artur Vassar. Kui Lembitu kutsus... Tallinn: Eesti Raamat, 1968
Wikipedia
Allikas: http://bhr.balanss.ee/
Tellimine:
Postitused (Atom)
